“Life begins at the end of your comfort zone.”

"It's important to remember that each footstrike carries you forward, not backward. And every time you put on your running shoes you are different in some way than you were the day before."

John "The Penguin" Bingham, Author and Runner 


detsembri esimene pool olin päris tubli - vahel ei seisnegi edusammud trenni tegemises endas ja tulemustes, vaid edu on see, et astusin olukorda, mis oli mulle võõras ja uus ja ma ei jäänud ootama paremat päeva, vaid läksin.  mina tegemas iseenda jaoks midagi, mis on vajalik. mina täitmas lubadusi. astusin ühest uksest välja ja järgmisest sisse.
kõik imestavad, et kuidas midagi sellist juhtuda on saanud - aga ma pole oma elus sattunud peaaegu üldse suusatama ja nüüd oleks viimane aeg sellega tegelema hakata. sest see on väljakutse. see on lõbus ja see on hea trenn. 
kuu alguses saigi siis nõmmele mindud. laenutasin sealt varustuse ja läbisin esimese kilomeetri 25 minutiga. ma arvan, et see ütleb kõik - ma olin üks suur hädaorg. mul on hea meel, et mõndadest hetkedest jäävad vaid mälestused ja neid ei jäädvustata näiteks videofilmile. nii raske oli aru saada mida kuradit ma tegema oma jalgade ja kätega pean ja mul ei olnud üldse jõudu ennast edasi lükata. 5 kilomeetri lõpuks hakkasin aga juba isegi mingit rütmi saavutama, nautima oma tegevust, laskusin ilma kukkumata ja suutsin peale oma tatise nina märgata ka seda romantilist lumefantastilist õhtuhämaruses vonklevat metsa. 
oi kui väsinud ma olin õhtul - lausa palavikuline tunne oli ja kuna hoidsin nii kramplikult keppidest kinni, siis mu sõrmed olid kõik kanged ja konksus. aga tunne oli hea - lausa väga hea. 
loodan varsti jälle sattuda nõmmele, kuigi väike kartus on hinges - sest vaevalt järgmised 10 korda ka mingi meelakkumine ole -  nagu iga teine spordialagi - vajab ka suusatamine harjutamist, harjutamist ja harjutamist.
see kuu sai ka proovitud veel kahte päris uut treeningut minu jaoks -  spinning ja striding. 
striding on siis kaldes jooksuraja tööle panemine oma kehaenergiaga - võttis ikka läbi küll - pulss oli mul kindlalt kõrgustes ja higi voolas ojadena. vahepeal siis käidi kiiremini, siis aeglasemalt, eespool, tagapool jne.
 mis minu jaoks tõstatas küsimärgid kas ma sinna trenni veel lähen ja ma pole veel otsustanud - olid sellised asjad, et saatemuusika oli ikka väääggaaaa kõva, nii et ma pidin enamuse ajast keskenduma sellele, et mu kõrvad küljest ei kukuks ja minema ei jookseks. silme ette tuli 7 aasta tagune klubi hollywood, aga seal oli see tore - sest siis ma olin noorem, kindlasti purjus ja kõik tundus lahe. lisaks ma ei kuulnud sõnagi mida treener rääkis ja jooksulindi pidi ise valmis panema ja pärast kokku ka- mina olen sedasorti tohmu, kes selliste asjadega  eriti hästi ilma aeglase juhendamiseta hakkama ei saa. natuke tobe tunne oli. aga kõik need on minu iseärasused, millega pean tegelema ainult mina. treening ise on kindlasti kõikidele suurematele ja väiksematele  rasvarullidele kasulik. 

spinning ehk siserattatreening oli ka raputav kogemus - aga sinna ma kindlasti tahan tagasi minna. sest taustamuusika oli normaalne, treeneri jutust sain hästi aru, seltskond tundus sõbralik ja jalgratast oli natukene kergem reguleerida. trenn oli raske, väsitav ja endorfiinide vabanemine kõikvõimas. mida ma algajana ei teadnud oli see, et veepudeli peaks kindlasti kaasa võtma ja hea oleks kui oleks kas rattakindad või väike froteerätik . 

kuu teine pool on ka väga mõnus olnud, sest olid ju jõulud. kingituste avamine ja kõikidel nendel jõulupidudel osalemine on ka täiesti arvestatav sport !!! DDD 
jõulutega seoses räägitakse ka alati palju ülesöömisest - ja kuigi sai see aasta sellele teemale mõeldud ja näiteks sealiha ei sattunud peaaegu üldse minu taldrikule, siis pean tunnistama, et kahjuks natuke ikka sai söödud liiga palju. just täna hommikul mõtlesin, et pean endaga maha istuma ja rääkima veel korra asjad läbi - mida ja kui palju minu keha ikka tegelikult vajab ja miks ma temale liiga teen.
aga karussell on pöörlema saadud selle aastaga, jääb ainult uuel aastal hoogu juurde liikumisele saada. 

purikad päkka ja õnnehormoonid lakke!!!

on vaja plaani!

ma olen täielikus talveunes. minu sport on kui sügavalt ja kaua on võimalik magada kas järjest või siis lühemate, pikemate pausidega päeva jooksul.
tavaliselt mulle meeldivad kõik aastaajad, sest kui õiged riided kapist välja otsida, siis on võimalik kõiksugu hobisid harrastada iga ilmaga. kuid see aasta ei tunne ma oma südames sügist, varatalve...tunnen puudust soojusest, päikesest ja tegevustest millega oma aega sisustasin suvel. tuleks vähemalt lumigi - saaks lumelauatada, suusad muretseda, orienteerumiseks oleks metsaalused mülkad mõnusalt kõvanenud ja võib-olla satuks ka see aasta uisutama.
aga hetkel on mul väga halb plaan - mul polegi plaani, mida teha. erinevatel põhjustel pole mul praegu võimalik külastada spordikeskuseid ja ma pole kunagi olnud ka võimlen kodus tüüp. minu jaoks on ülioluline et sportlikus tegevuses oleks põnevust, ekstreemsust, elamust, katsumust. ja kuigi mulle ei meeldi  rühmatreeningud väga, tahan ma siiski kellegagi koos pingutada.
nii et see ühekordne vesiaeroobika trenn oli selle kuu kõige mõnusam liigutamine ja spetsiaalselt kõndimine  jala nii palju kui võimalik (nt kadriorg - lasnamäe - kesklinn - kopli - 13,34 km) on küll minust tubli aga hirmus tüütu ja igav.
toitumisega on ka ikka saba lahti- nokk kinni, nokk lahti - saba kinni lood. olen küll viimasel ajal suurendanud oma menüüs puuviljade hulka. püüdnud asendada mõnda vahepala v õhtusööki, mis muidu oleks olnud midagi raskemat nt liha puuvilja/dega. eriti naudin töö juures puuviljavaliku söömise võimalust ja kodus pomelo nosimist - tean nüüd muide pomelotest kõike-  googledasin üks päev tõeliselt agressiivselt.
mündi teine pool on aga see, et näksin ikka tihti kõiksugu jama - mitte et nälg näpistaks, aga head asjad lihtsalt vedelevad ju.....ja lause kaur kas sa tahad emme annab sulle tüki sokolaadi - on ka rohkem omakasu peal väljas - siis saan ise ka ju tüki suhu pista. ma loodan et päkapikud ja jõuluvana toovad see aasta võimalikult vähe magusat meie koju...

niisiis ma vajan plaani!

little walks D

et siis oktoober - sai läbi - lumi tuli natukene vara - nii mõned päevad, nädal liiga vara...mõned head plaanid jäid ära hetkel, kuid ma loodan, et veel paremad tulevad varsti asemele..

jõudsin siiski nii palju, et päev enne krudisevat äratust sain käia nõmmel jooksmas. seekord proovisin joosta tarmo pulsikellaga.  mu pulss läks  väga kiiresti kõrgeks ja kell piiksus  järelandmatult. proovisime siis nii et kui pulss väga kõrgeks läks eriti pärast tõuse - kõndisime  rahulikult, proovisin hingata kontrollitult ja üsna varsti oli võimalik edasi joosta. väga huvitav kogemus, päris palju informatsiooni sain sellest trennist enda kohta - mõtlesin lausa, et kauges tulevikus muretsen endale ka pulsikella. seda enam et kui kella andmed endomondosse kanda muutub kalorite hulk kohe  ehk siis andmed muutuvad täpsemaks.

nädalavahetusel sai ka käidud peaaegu 5 tunnisel  ashtanga jooga workshopil. 1 tund tegime lihtsalt ashtanga joogat - olen jocke trennis enne ka käinud, nii et kõik oli tuttav, aga mitte lihtne - ashtanga jooga on väga füüsiline treening ja samal ajal pead sa väga keskenduma oma hingamisele. olen alati hirmus higine, veendunud, et mul pole mingit tasakaalu, unustan vahepeal hingata ja järgmine päev on alati lihased kanged ja valusad. 

seekord pärast trenni aga polnud koju minekust juttugi - kõik alles algas - väike paus ja jocke pidas loengut - mitte küll nii palju jooga filosoofiast kui sellest kuidas leida kontakti iseendaga ja olla õnnelik -  kuna ma olen väga skeptiline inimene, siis poole jutust tõin koju kaasa, teise poole jätsin sinna. saime ka osa pranayamast. hingamisharjutuste pärast ma ennast üldse kirja  workshopile paningi. jooksmas käies on mul palju muresid hingamisega olnud. kuigi väga suuresti aitas mind tartu rattamaraton kus ma pidin mitu tundi keskendunult hingama - samas keskenduma kõigele enda ümber. aga ka pranayamast sain palju kasulikku - kuidas pea tühjaks lasta ja lihtsalt hingata, kuidas mitte lasta ennast segada kõrvalistest asjadest, ebamugavustundest, isegi valust, kuidas tõeliselt keskenduda. see oli mu lemmik osa.

 mitte lemmik osa oli kohe järgmine - yogafunc - jooga mõjutustega muusikaga treening. esiteks see muusika ei olnud minu jaoks mind nö üles tõstev ja teiseks mul pole üldse kätes jõudu ja seda läks siin ikka kohe väga palju vaja. ma polnud päris kindel kas ma jään ellu päris mitmel korral. ja ka järgmised kolm päeva kui mu lihased olidki kõik väga valusad ja kanged - polnud ma kindel kas see kõik ikka läheb mööda.

abi sain  - eriti jalgadele - tarmo heast ideest minna orienteeruma. mõeldud tehtud!!! tõmbasime oma nutikatesse telefonidesse MOBO - selle programmiga muutub su telefon kaardiks, kompassiks ja märkeseadeks. seekord läbisime peaaegu 6 km harku terviserajal ja ma leidsin ka päris mitu punkti, mis oli üllatus, sest olen alati arvanud et ma pole kuigi asjalik kaardilugeja. igatahes olen nüüd orienteerumisefänn ja ootan väga millal jälle võimalus tekib minna. soojalt riide ja varakult minna - kui miinustest rääkida, siis jäime natuke pimedale lõpuks. kella 5 ajal läks korraga metsas väga pimedaks ja mul hakkas kergelt kõhe. olin väga õnnelik kui lõpuks valgustatud rajale jõudsime.

toitumisega pole veel lood nii positiivsed - ikka kipuvad portsjonid liiga suureks minema ja unustan kodus piisavalt juua. edasiminek on vast see et oleme  palju puuvilju ja juurvilju koju tassinud ja suuremast magusast hoiduda püüdnud.

jään ootama novembrit - loodan et sellest tuleb aktiivne kuu!

fight the elements

väljas on sügav sügis ja mul on puhkus. maal lehti hunnikutesse riisudes ja õhtul porgandikooki vitsutades soikus kohale ka teadmine, et kui nüüd jooksma jälle ei lähe, siis ei ole ma mulle antud häid võimalusi ära kasutanud. aga head võimalused tuleks alati ära kasutada.
ei ole alati pime, on ainult hommikuti. ei saja kogu aeg vihma, vaid vahepeal. ei ole kõle ja külm, vaid on üsnagi nauditav. ei ole väsinud, vaid juba puhanud.
suvega said täidetud nii mõnedki eesmärgid, suutsin nii mõndagi. septembriga sai võistluspinge otsa sel aastal.
eelmine kord küsisin ka endalt mida siis edasi - nüüd on vastus valmis - tõsta panuseid!

nii olengi end leidnud juba kaks korda nõmmelt lidumas mööda metsaradu, ähkimas kuskil põõsastikus, hapnikupuuduses seiskumas mõnel tõusul, lonkimas glehni lossi trepist alla ja tippude tipp - vajusin poole jooksu peal eelmine kord põlvini ühe jalaga mülkasse - ehmatasin kopsud kurku. nõuanne endale - kui tarmo ees hüppab nagu kits, hüppa ka - ära tatsu.

kuna maastikul jooksmine on kergliiklusteega palju palju väsitavam ja suuremat koormust andvam, eriti praegu kui on palju lompe, muda, vetruvust - siis püüame kilomeetrite hulka ja aja kuluvust kilomeetris mitte hetkel jälgida. pigem pöörame tähelepanu vastupidavusele. et jookseksin vähemalt 1h- 1, 15 h kokku.
kusjuures ükskõik mis ma ka ei teeks - kõik koondub lõpuks vastupidavusele. see on kõiges kõige vajalikum. tahaks olla vastupidav pinge all, stressis olles, muresse sattudes, tervises, kiusatusele vastu astudes, oma eesmärkides, joostes, armastuses, elades....

ja selle pärast ma homme hommikul lähengi jälle nõmmele ja mähkun alguses jahedusse ja siis juba raskesse higisse - kõiges on võimalik paremaks muutuda, ka vastupidavuses. tuleb lihtsalt olla järjekindel ja proovida uuesti, aina uuesti, tõsta panuseid, ma suudan.

sweet september

nüüd on ta siis läbi - see september - nii kaua oodatud, natuke peljatud... aga ta oli oivaline, fantastiline ja kõik see, mis ma lootsin, mille nimel eelnevad kuud sai pingutatud.
nii magus ja õnnelik - kogu aeg võiks olla nii - et oled nii tubli!
esimene peatus oli siis sügisjooks tallinnas 10 km - aeg 1.14.45
kuna tarmo läks jooksma 21 km, siis jõudsin päris varakult kohale - käisin  vähemalt 15 korda wc- s ja tegin ära my fitnessi keha analüüsi, mis hetkeks kurvastas mind väga. nimelt sain suure rasvase punkti ülekaalulisuse kasti ja üleüldse oli tädi üllatunud kui ütlesin, et lähen jooksma 10 km. kuid suutsin tujulanguse  kuhugi maha õnneks sokutada ja jõudsin napilt näha ka  tarmo finishit. see andis jõudu juurde ja kui ma lippasin üle vabaduse väljaku oma stardikoridori oli tunne juba väga võimas.  õnneks leidis enne stardipauku veel tarmo ka mu üles ja sain julgustava musu ja jaki ära anda- muidu oleks ilmselt  palavus mu jalust võtnud.
olin oma numbriga 6001 päris taga, aga tasapisi läksin ikka mõnest ka mööda. püüdsin keskenduda  rohkem aga  sellele, et oleme kõik samasugused ning võistlen ikka pigem iseendaga ja pöörasin rohkem tähelepanu nautimisele, et oman  võimalust joosta keset trammiteed. väga ulmeline tunne on liikuda kaasa suures rahvasummas kohtades kus tavaliselt on tihe liiklus.
jälgides ühest silmanurgast  inimesi kes mu kõrval - nägin väga palju ennast eelmine aasta - oleksin tahtnud nii väga mõnele midagi aitavat öelda, kuid eks igaüks peab ise õppima ja leidma oma tee. minulgi on ju alles väiksed sammud tehtud, kuid need mõnedki tarkuseterad aitasid mind väga - olla vastupidav, taastuda, hoida ennast, suruda edasi, märgata ümbrust enda taustal - nautida seda, kasutada mere, mäe, käänaku omadusi enda kasuks, kuulata enda keha....8 km -l väsisin veidi ära ja eks minut läkski seal kaotsi ka, aga lõpumeetritel panin gaasi põhja ja finisheerusin nii et silme eest must.
natuke oleks võinud aeg parem olla, sest energiat jäi tegelikult veidi üle. sõitsin veel rattaga kojugi. järgmine aasta loodan joosta juba 21 km. tarmo sai maailma kõige ilusama medali. läigib eriti vingelt. tahan ka. aga eks näis kuidas treening läheb.
teine peatus - tartu rattamaraton 40 km - aeg 3.11. 39
see aasta läks meil veidi minekuga sinna kehvasti - pidime juba pärast 3 h magamist üles tõusma ja öises jaheduses suuna tehvandi poole võtma. nii et kui ma olin tarmo starti ära saatnud (ta sõitis 89 km), 10 korda wc-s käinud ja netis hulga aega surfanud ja lõpuks starti ise läksin - olin ma juba ligikaudu 10 tundi üleval olnud ja suht väsinud. aga kohe sai selgeks et oman kolme väga head eelist paljude ees - rada oli tuttav, jalgratas viimase peal (aitähhhhh gerd kanter, et medali võitsid ja ma endale odavalt vinge ratta osta sain) ja jooksus kasutatav hingamistehnika ning psühholoogia tasus siingi ära. kui eelmine kord kukkusin päris mitu korda ja enamus ajast sõitsin üksinda, siis see aasta ümbritsesid mind kogu aeg inimesed ja ei ühtegi kukkumist. tegin ilusti joogi- ja snäksipeatused, lasin ketti porist puhastada ja võtsin kõvasti riske - vahepeal ikka sõitsin sellise hooga, et nii mina kui ratas olime lennus D finisheerusin 25 minutit varem kui eelmine aasta - isegi tarmo polnud selleks valmis.
oleksin jällegi tahtnud natukene paremat aega, aga järgmine aasta saab ju jälle võimaluse parandada. tunne, mille sealt elva finishist kaasa võtsin oli ülim. selle aasta kõige vingem üritus - eneseületus on ikka päris suur minu jaoks seal rajal.
kolmas peatus - prantsusmaa - cognac - bordeaux - aeg 4 päeva
see aasta ma ei saavutanud oma eesmärke mitte ainult spordis, vaid ka tööl. meil on ikka iga aasta olnud tööl jõukatsumisi, kus tuleb oma teadmised teeninduskunstis, roogade ja jookide vallas ning muidu loomingulisust meeskondlikult üles näidata. olen soovinud esimest kohta saavutada juba mitu aastat ja see aasta siis lõpuks sai rõõmupisaraid valatud hulgi D auhinnaks igavene kuulsus ja reis prantsusmaa - cognac - bordeaux.
eneseületamist oli ka siin - lendamine - mis on ju nii tavaline tänapäeval, aga mulle ei sobi üldse ja väsimus - saabusin reisile enam- vähem otse tartu rattamaratonilt.
aga rohkem oli head -  head kehale, vaimule - head helkule. vahel peab kõigest kõrvale astuma, proovima uusi maitseid, omandama uusi teadmisi, lasta ennast hellitada, näha kuidas teised inimesed elavad, tööd teevad. panin kõik seal kogetu hoiule ja hakkan purk purgi haaval neid hetki nautima ja oma ellu tooma.
ps ma ei ole ennast siiamaani kaalunud - meid tõesti nuumati seal D
neljas peatus - RMK kõrvemaa rattamaraton - 18 km - aeg 1.35.38
hea nõuanne -ole realistlik - küll mul on hea meel, et ma seda sinna registreerudes olin - 18 km oli pärast prantsusmaal laisklemist piisav väljakutse...seda enam et rada oli mulle võõras - liivane, käänuline ja kohati kitsas tee oli väljakutse ja pingutamist vajav. võrreldes tartuga olin üsna möku - pidin paar korda ratta pealt maha kobima, sest lihtsalt ei jaksanud üles ennast vedada mäest, vahepunktis tõmbasin vee kurku ja pidurdasin korduvalt kohtades, kus teised jänese püksist välja võtsid.  olin finisheerudes väsinud ja hetkel pole kindel kas järgmine aasta lähen, aga eks näis. aga samas oli mõnus väike üritus ja sellist puidust medalit mul ka veel ei olnud.
ilm oli kõikidel üritustel super hea  ja ma arvan, et see aitas ka kõvasti kaasa sellele, et kõik nii positiivselt sujus see aasta. oli imeilus september!

mis aga edasi....eesmärk on lisada seniste ürituste hulka rakvere ööjooks, mõni linnajooks, parandada tartu rattamaratoni aega ja sügisjooksul ettevõtta 21 km. kuidas aga hoida oma senist vormi, kuidas kaalus veidi alla võtta, kuidas mitte lasta laiskust külmaga tuppa....pean mõtlema, pidama plaani ja lihtsalt tegema midagi...

beautiful pain

ma saan hakkama eks ole! ülesanne number üks - mõtle positiivselt! ülesanne number kaks - jätka! ülesanne number  kolm - anna minna!
olen täna kuidagi halvasti ennast tundnud - otseselt midagi viga ei ole, aga ikka siit häirib ja sealt kisub ja pole nagu ikka mugav ja ei tunne end kindlalt. kas ma olen terve? - suur hüpohondrik ütleb mulle muidugi, et ma olen haige! vaatasin ennast õhtul pikalt peegli ees - selg valutab,kurk oli mingit jama täis hommikul, kõht kuidagi paistes, põsed õhetasid päeval, käisin jälle pissil, mingi punn on tekkind näole, lapsele pidin valetama, et sipsik lasi puuksu D - ilmtingimata peaks arstile homme helistama, aga mulle ei meeldi üldse oma perearst - ma olen kindel, kui ma väga kaua ootan mandun ma ägeda tüüfuse või jubeda halitoosi kätte.
just..just nii positiivne ma suudangi olla - ühe minutiga kõige halvema stsenaariumi juurest absurdsuseni..

nii on ka jooksmisega - ma ikka olen nii aeglane, täna üldse ei jaksa, oota ma ei saa hingata, nüüd ma oksendan, see ei ole kerge, oi kuidas ma võitlen, ei tea kuidas ma ikka pühapäeval hakkama saan....keegi võiks mind külma veega kasta ja paar naistekat vastu vahtimist anda -

tegelikkuses on kõik palju parem kui ma endale luban tunnistada - ei ole ühtki viga mida ei annaks parandada une, korralikult söömisega, liigutamise ja tõesti võib-olla arsti juures käimisega
ja ma jooksin täna hommikul tegelikult väga kiiresti ja hästi. enda kohta. parim 10 km jälle. 1.11.52.

kusjuures näen tihti viimasel ajal unes  kuidas ma jooksen - ma jooksen väga kindlalt, ühtlases rütmis, keskendunult, ma ei mõtle millelegi muule, lihtsalt jooksen, ainult mina ja see kibemagus enesetunne - väsimus ja rahulolu, pingutus ja võimsus.
püüan vahel joostes meenutada  seda emotsiooni-  mõeldes, et kui ma tahan on see kõik võimalik ka reaalsuses - lihtsalt ülesanne number üks - mõtle positiivselt! ülesanne number kaks - jätka! ülesanne number  kolm - anna minna!

tellisime endale ajakirja  - jooksja - http://www.jooksja.ee/ - soovitan kõigil huvilistel sirvida!