I've stumbled on the side of twelve misty mountains
I've walked and I've crawled on six crooked highways
I've stepped in the middle of seven sad forests
I've been out in front of a dozen dead oceans
I've been ten thousand miles in the mouth of a graveyard
And it's a hard, and it's a hard, it's a hard, and it's a hard
And it's a hard rain's a-gonna fall.
I've walked and I've crawled on six crooked highways
I've stepped in the middle of seven sad forests
I've been out in front of a dozen dead oceans
I've been ten thousand miles in the mouth of a graveyard
And it's a hard, and it's a hard, it's a hard, and it's a hard
And it's a hard rain's a-gonna fall.
On
alanud oktoober. Mul polegi selle vastu midagi - kolletunud lehed pakuvad päris suurt tröösti
ja väike jahedus, mis trammipeatuses kontidesse poeb, hoiab erksana.
Minu
võistlushooaeg lõppes sel aastal Vilniuse poolmaratoniga. Olen väga rahul oma
hooajaga ja üllatunud – tegin paar sellist haaki, mida ei osanud ette näha ega
loota. Saku Ekstreemjooks ehk 6 km tehis- ja looduslikke takistusi
rajal polnud mul planeeritud jooksuvõistlus, kuid elu algab ju mugavustsoonist
välja astudes. Parim otsus – see jooks oli põnev väljakutse, mis andis mõtte
uuel hooajal ennast veel proovile panna. Pean saama käed tugevamaks ja vett
mitte nii palju pelgama. Xdreamist
jäi eredalt meelde Laagri etapp -
sealsed maa -alused tunnelid olid erakordsed, raskeim kanuu (kuigi
Viimsis kanuus olin nii alajahtunud, et isegi ei suutnud aerutada ja Viljandis
pidime kanuu tüdrukutega pooleli jätma), auto tõmbamine ümber staadiumi oli
lahe. Samuti Viljandi etapp jääb kauaks meelde – ometi tegime tüdrukutega oma
debüüdi B – rajal (kes ei tea, siis Xdreamil on rajad erineva raskusastmega ja
seni olin B rajal käinud ainult asendusliikmena osalemas ja oma tüdrukute meeskonnaga
C rajal), kus olime väga tublid. Meil on pikk tee areneda, aga see ongi vahva,
et pusime ja tunneme rõõmu. Olulisim, mis Xdream õpetanud on aastate jooksul,
et raskustest on võimalik rõõmu tunda ja
igas halvas leidub vähemalt pärast hea lugu ja kui sa enam ei jaksa, siis sa
jaksad tegelikult natuke veel. Tallinna
City Trail Run Night Edition – 8
km pimedas Kadriorus ja Pae pargis oli täiesti uus kogemus, sest peale Rakvere
Ööjooksu pole väga kuskil pärast AK uudiseid ringi kepselnud. Öös on oma võlu
- adrenaliin püsis lõpuni minuga. Pargijooksude sari - mul on raske olla järjekindel, see on üks
asi, millega vaeva näen, kuid see suvi olin ma järjekindel Pargijooksudel käia –
väga hea enesetunne oli teada, et pingutasin, nautisin ja olin tubli – sain autasustatud
oma vanusegrupi parim naine jooksus ja üldarvestuses 2. koht naiste jooksus.
See oli selline motivatsiooni tablet. Revali
ringtreeningud olid ühed parimad trennid, kus aastate jooksul olen käinud –
väga salaja nad andsid mulle tohutult hea vundamendi mu võistluste jaoks. Ilma treener
Kerstini juhendamiseta ei oleks ma võib-olla olnud pooltki nii edukas ja
vastupidav oma suvistel võistlustel. Ja Vilniuse
poolmaratonil parandasin oma eelmist aega 20 minuti võrra - mu elu parim jooks. See kuidas ma tegin rajal
endaga tööd, kui head mu jalad olid, suutsin tempot hoida ja jõudsin ka kõike
nautida – nii ei juhtu iga trenn, iga võistlus, ma vahel magama jäädes veel
mõtlen end sinna rajale - ma lähen
kindlasti veel poolmaratoni jooksma.
Pärast
neid joovastavaid hetki koju jõudes vajusin sügavasse töösse ja õpingutesse,
mis on midagi vajalikku ja rahulolu toov, aga väga kurnav. Leidsin end mõtlemast
ainult sellest, kuidas saaksin panna oma pea padjale ja magada sügavat und. Kuna
ma ei suutnud peale kahe jooksu ja jalutuskäigu midagi kuhugi suruda, siis on
mu meel paari nädalaga päris mõruks muutunud. Enesetunne ja toitumine libiseb
ka käest. Väärtustades kõike muud pole aega enam väärtustada iseennast.
See
nädal koolis jäi mul silma aga õppejõu kirjutatud lause tahvlile - jäta mulle viimane sõna - ma ei mäleta enam, mis kontekstis ta sinna
sattus, kuid ma võtsin ta endaga kaasa. Jäta mulle viimane sõna - ainult mina saan endal
lubada nõrk olla ja aidata endal tugevaks saada, ainult mina saan endalt
väärtust võtta ja väärtust juurde anda, ainult mina unistan minu unistusi ja
pean nende nimel vaeva nägema.
Niisiis
tuleb leida tasakaal töö, õpingute, treeningute, lähedaste vahel. Ja ma pean
pingutama, pean saama väga tugevaks, vastu pidama, edasi liikuma, ei tohi
unustada unistusi, ei tohi unustada elada.