Foto Jaanus Tanilsoo Viljandi Ekstreemjooks
August
on oma asjad kokku pakkinud ja lasknud septembri uksest sisse, aga mina olen
teile veel võlgu augustis toimunud jooksu ümber Ülemiste järve ja Viljandi
Ekstreemjooksu ülevaated.
Kõigepealt
ma ei tea mida ma mõtlesin, aga panin end kirja mõlemale teadvustamata, et nad
toimuvad ühel nädalavahetusel. Arvestades, et mõlemad võistlused on distantsilt
pikemad ja raskusastmelt üle keskmise, siis see tegelikult ei olnud hea mõte.
Ülemiste
järve jooks toimus siis nagu nimigi ütleb Tallinna Veepuhastusjaama territooriumil
ümber Ülemiste järve ja on väga vahelduva maastikuga rada umbes 13,8 km pikk. Olen sellel Järvejooksude etapil ennegi käinud
ja kuigi paljud ei armasta seda rada tema männikäbiste metsatõusude pärast raja
lõpus, siis minule on see kõik väga konti mööda. Läksin rajale hea tundega,
muretsemata. Kergelt pingutasin, aga tunnen, et võib-olla oleks võinud isegi
rohkem. Veepunktides rõõmustasid mind Tarmo onu pere, mis oli nii lahe ja andis
energiat juurde ja muidugi enne lõpuspurti ootasid mind Tarmo ja Kaur ka.
Finišis selgus aga ootamatult, et see
oli olnud mu kõige kiirem Ülemiste järve jooks. 2013. aastal kui esimest korda
jooksin oli mu aeg 1.39.32. 2014. aastal oli mu aeg 1.37.07. 2015 ja 2016 jäid vahele. 2017.
aastal oli mu aeg 1.35.08. Ja see aasta siis jooksin aja 1.30.41. Parandus 8
minutit ja 51 sekundit. Jehuu! Tore kui ikka aastate jooksul areng toimub. Ja
medal läheb ka aina ilusamaks iga aastaga.
Kaua
puhata aga ei saanud, sest õhtul sõitsime juba poolele teele Viljandisse
valmis, et ei peaks nii väga vara ärkama. Pelgasin, et mu jalad on hommikul
valusad, aga õnneks polnud midagi. Väga hea enesetunne oli kuni Viljandi lossimägedesse
jõudsin. Viljandi Ekstreemjooksu põhirada kulges 4 km pikkusel rajal
lossimägedes ja selle ümbruses ja seda tuli läbida siis 3 korda, et kokku 12
km. Pikkus ei olnud selle raja puhul see, mis jänesed püksi ajas ega ka
takistused, sest tehistakistusi oli seekord minimaalselt - mõned heinpallid, erineva kõrgusega seinad,
üks külmaveega truup ning vist mingi vana katkine sild või betoonplokk, kust
alla ei tasunud vaadata ja tuli teha hüpe heas usus, et teisele poole jõuad
ning muidugi traditsioonilised medalltorude ja autokummide rägastik, aga see
kõik ei olnud sugugi midagi uut ega hirmutavat. Rasked tõusumeetrid olid need,
mis kopsu kinni tõmbasid juba raja uurimisel enne starti.
Lossimägedes
asus kunagi Viljandi ordulinnus, millest pole väga paljut alles. Kõik tõusud
pole ajalooliselt nii olnud, osad on tekkinud sinna ka mitmete väljakaevamiste
tulemustena ehk rusumäed, kuid see kõik ei muuda fakti, et näiteks jalakäijate
rippsild, mis lossimägedes asub on 15 meetri kõrgusel. Sellistest sügavustes
saimegi üles joosta. Ma ei kujuta ettegi palju 12 km peale tõusumeetreid lõpuks
tuli – kuid aina korduvad tõusud ja langused tegidki sellest jooksust
ekstreemjooksu. Tõeline maastikujooks, mis murdis nii füüsilist kui ka
vaimujõudu. Püüdsin kogu aeg ennast liikumas hoida, võimalikult vähe seisatada,
üks samm korraga ja kuigi pärast teist ringi oli jõud peaaegu raugenud liikusin
ikka edasi. Olin üllatavalt tubli - ma
ei ole kunagi enne 12 km järjest mäkke jookse teinud ega nii enesekindlalt
edasi rühkinud. Püüdsin hoida ka positiivset meeleolu, korrutasin endale, et
see on minu jooks ja ma jooksen seni kuni jaksan või finiš suletakse. Ja lõpuks
sai ta tehtud - langesin medal kaelas
murule istuli - see oli üks raskemaid
jookse - kahvatusid Tehvandi rullirada,
My Fitnessi Madness Race ületamatud seinad ja isegi Viljandi Xdream, mis kunagi
algas ning lõppes Viljandi lossimägedes ei olnud nii pöörane.
Hetkel võin öelda
ka, et isegi maraton polnud nii raske kui Viljandi Ekstreemjooks. Raskem on
olnud ainult mõned Xdreami etapid, kus alajahtumisega võitlesin ja mu esimene
Tartu rattamaraton. Aga need rasked võistlused, väljakutsed, rajad, takistused
ongi mu lemmikud. Need ongi need, mille pärast ma ikka ja jälle leian ennast
kuskil jooksmas, ronimas, roomamas ning lootmas, et ellu jään. Nii et võimalik,
et järgmine aasta jooksen jälle 12 km
mäkke. Ahjaa teate, mis oli sellele rajal kõige ohtlikum koht - ei see polnud äkilised langused või kahtlane katkine
betoonsild - need olid õunad. Ühes kohas
rajal oli metsik õunapuu raputanud kõik oma ubinad rajale ja kui sa nende peale
astusid, siis käisid jalad alla ringi. Hiljem kui õunad olid juba puruks
litsutud, siis oli seal lihtsalt libe ja ebalev koht. Nii et õunatakistus.
Pärast
võistlust kahjuks ma ei jõudnud ainult pesema õigel ajal, sest jäin poodiumi
kohtade jagamist vaatama - Tarmo ja Kaur
said ilusad karikad eduka hooaja eest -
nii et ekstreemsused jätkusid seetõttu edasi - pidin oma muda ja higi juba üsna külmas
Viljandi järves maha pesema. Taastumine jooksudest võttis päris pikalt aega
- muretsesin juba, et kas tegin endale
liiga enne maratoni, aga lõpuks ikkagi mu keha kogus ennast. Pigem andis
Ülemiste järve jooks ja Viljandi Ekstreemjooks aimu, et pikad treeningud
hakkavad vilja kandma ning võib-olla olen ka maratoniks valmis. Ja tegelikult
olin - alati saab kõike paremini teha ja
tulevikus ongi võimalik veel tõhusamalt end ette valmistada, kuid peamine on,
et on eneseusku.
Tule
ka sõber järgmine aasta Eesti Ekstreemjooksudele - etappe on erinvaid ja tegelikult on ka
lühirajad olemas. Olen kindel, et sulle meeldib.
https://www.stamina.ee/jarvejooks
http://meieliigume.ee/
https://www.instagram.com/helkudoingsport/
https://www.stamina.ee/jarvejooks
http://meieliigume.ee/
https://www.instagram.com/helkudoingsport/
No comments:
Post a Comment