field of all possibilities

vahel ma unustan oma eesmärgid, kaldun teelt kõrvale, hakkan endas kahtlema ja lasen enda peale näpuga näidata. siis tuleb teha paus ja tuletada meelde, et kõige tähtsam on võita kõigepealt iseennast ja siis teisi. võrrelda tuleb oma tulemusi oma eilsete tulemustega, mitte kellegi teise omadega. ma pole veel jõudnud täita oma eesmärke, aga ma olen neile lähemal kui enne. ei tohi lasta pead norgu, tuleb tõsta lõug üles ja olla uhke selle üle, mida teen. ei tohi olla negatiivne, vaid lasta lahti madala energiaga mõtetest ja õppida edasi. tunda rõõmu ja panna tähele lähedaste toetust.
see nädal üllatasin end sellega, et jooksin 15 km üksinda. vahel on vaja, et oleks kellegagi kokkulepe, et homme lähme koos ja siis sa lähedki ja pingutad, sest oled ju lubanud ja kellegagi jagada kogemust, aega ja hiljem mõtteid vahetada on tore. kuid vahel on vaja üksi astuda uksest välja ja minna, võtta ette tee, mis sa tead, et ta pole kerge, sa pead võitlema ja murdma läbi kõikidest barjääridest olenemata kas nad on emotsionaalsed või käega katsutavad. mul on hea meel, et selle ära tegin. kuigi tunnen, et pean korra  vähemalt veel selle ülesande ette võtma. seekord tegin kaks väikest viga, milleta oleks mu jooks  olnud veel parem. esiteks võtsin kaasa joogipudeli, aga unustasin vöö talle, nii et pidin teda käes hoidma. järgmine kord kas võtan vöö või üldse mitte juua, vaid raha, et vajadusel hiljem vett muretseda. mul tekkis paranoia oma jooksusammu suhtes.  unustasin, et isegi kui mu jooksusamm oli vale kohati, polnud see koht kus seda parandama hakata. see ajas mul rütmi sassi. tehnika jaoks pean ette võtma eraldi treeningu. häid mõtteid selle jaoks saab eesti terviserajad facebooki lehelt, kus üleval õppevideod.
mina olen nüüd juba saanud ka häid mõtteid kahelt jooksupartneri ühistreeningult. tundub, et külgetõmbeseadus toimib. eelmine aasta lugesin nende treeningute kohta ja rääkisin tarmole, et tahaks teada, mis kuidas ja noh ja panin oma selle aasta eesmärkidesse osalemise kirja. ja ühel harrastusjooksu loengutel teatatigi, et kellel soovi, see võib end kirja panna praktikumidesse ehk jooksupartneri ühistreeningutesse. see tõi muige mu huulile - ole avatud ja head asjad tulevad ise su teele.
esimesel kokkusaamisel tegimegi hulga põnevaid ja ka veidi naljakaid jooksuharjutusi. oi ma olin nii elevil ja põnevil. väga äge oli! sain kiita ka ja natuke laita - pean oma käsi randmest lõdvemaks laskma.
teine treening oli ka väga hea, hea mulle kui areneda tahtvale harrastussportlasele, aga mulle kui vahel ebakindlale tütarlapsele veidi raske. teemaks oli fartlek ehk koosneb ta siis muidugi alguses ja lõpus soojendusjooksust, aga keskel siis läbid kiiremas ja rahulikumas tempos lõike. kiiremad lõigud siis jooksed ikka täiega, ikka mis sul endast anda on - seda annad. rahuliku lõigu ajal peab pulss taastuma ja siis jälle kiire lõik jne. vahemaad valid ise. meile siis seekord ütles treener ette, millal kiirendasime, millal rahulikult võtsime, isegi jalutasime. treening toimus nõmmel, mis on mu üks lemmik paiku jooksmiseks, kuid kus leidub ka palju tõuse - nii ka osa meie fartlekist toimus tõusudel ja lõpus ei olnud isegi vahet kas oli sirge tee või mitte- see oli nii pingutust nõudev minu jaoks ja isegi kui ma pingutasin - olin viimane. muidugi pean endale aru andma, et üle poole grupist moodustasid täiskasvanud meesterahvad ja inimesed, kes valmistuvad maratoniks - nii et ilmselgelt nad on suurema jõu ja kogemuse ja kiirusega kui mina, kuid vähe lohutas mind see sel hetkel. aga hea trenn oli siiski.
loengutest on meil olnud ära eelviimane teemaga kuidas valmistuda sügiseseks poolmaratoniks ja maratoniks. anti kohe näitlik treeningkava kolmeks kuuks ja õpetussõnad juurde. sain palju tarkust jälle juurde. kuidas ma muidugi suudan selle väga mahuka kava oma tavaeluga siduda saab olema omaette ooper. eks näis. proovima peab. viimasel nädalal olen ka aru saanud, et ma ei oska sörkida. jooksen oma jooksud tavaliselt väga püsivas tempos ja vaid veidi aeglasemalt kui võistlustel või siis vastupidi - isegi veidi kiiremini kui enne olen jooksnud. ma tõesti ei osanud a ega o öelda kui esimest korda jooksupartneriga soojendusjooksu läksime tegema. õnneks tabasin tarmo näol sama hämmeldunud pilgu. tuleb välja ette me ühe pesakonna kutsikad - ta ei oska ka sörkida. jälle üks asi, mida õppima peab.
maka paki tegin lahti - eks ma söön ta ära, kuid see on hirmus, mis lõhna ja maitsega ta on. loodan, et makaga on sama efekt, mis meil ühe hambapastaga on - pakil on märk  - 14 päeva on kurb nägu  ja pärast seda rõõmus nägu. tarmo ütleb, et siis oled maitsega harjunud. mina mõtlen, et siis on lihtsalt otsas ja selle pärast ongi rõõmus nägu.
hea leid, mille lasen endale telefoni täna tõmmata - deepak chopra ja oprah 21 day meditation challenge - ma ei ole küll väga suur mediteerija, kuid vahel on päris hea kõrvaklapid pähe panna ja kuulata midagi tarka ja rahustavat. namaste!

up and down and up again

kui sa lased libiseda, siis sa ka libised. vaikselt ja märkamatult. üle nädala olen väga nohune olnud ja väga väsinud ja kuidagi kõik on sassi natuke läinud ja annab kohe ka tunda. treeningud on vahele jäänud ja väga vähe energiat on ja raske olla.kuid uus nädal on algamas - mis halvasti, see uuesti eks ole.loengutest olen vahepeal väisanud praktilist venitusharjutustundi, kus tuli välja, et see vähene jooga ja pilates, mis olen teinud - on mulle ainult hea olnud. võrreldes paljudega olin mina ikka väga painduv.seal tutvustati ka vahurulliga rullimist ehk selle kohta räägitakse, et ta on iga jooksja parim taastumissõber. selle abil pääseb masseerima ka sügavamaid lihaskiude ja saab vabastada stressi ülekasutatud lihastest. arvatakse lisaks, et vahurull on abimees ka jõuharjutuste tegemisel ja kehastabiilsuse lisamisel. rull on ebastabiilne pinnas, seega tasakaaluhoidmine nõuab rohkemate lihaste tööd. esialgu endale pole seda veel muretsenud, eks näis. ma pole selline kodus asjataja, ikka uksest välja minnes teen rohkem.teine loeng oli sissejuhatus eesti jooksukalendrisse ja sellega seoses treeningakava ülesehitamine. järgmised korrad räägitakse põhjalikumalt. võtmesõnad, mis siiski kõlama jäid  - jooksus on oluline järjepidevus ja vastupidavus. juba 10 päeva enne võistlust tuleb vaadata, mida sa sööd. pikamaajooksus võtab kõik aega, kiiresti midagi ei saa. tee endale varakult selgeks, kust sa tahad osa võtta ja võta endale aega selle jaoks ettevalmistada. töövõime langeb treeninguga, võimekus kasvab puhates. osad võistlused peaks jääma lihtsalt positiivse emotsiooni püüdmiseks, teised siis selle jaoks, kus püüad endast anda maksimumi, et head tulemust saada. ise võtsin osa eile maijooksust - parandasin küll aega 7 minutit võrreldes eelmise aastaga, kuid väga rahule siiski ei jäänud. see aasta oli tunda, et osavõtjaid oli kõvasti rohkem. lõpuni välja voogas ees mass, eelmised aastad on osa teed ikka hõre olnud. nohu segas. hoidsin end tagasi. hoian alati end tagasi ja siis lõpus on mul nii palju energiat, et jooksen viimase pool kilomeetrit nagu usain bolt 100 meetrit. pean end õpetama - lõug üles, õlad taha, puus ette ja tõsta põlve ja jookse kurat! vaatasin pilte ka endast, mis tarmo oli viimasel lõigul teinud - mu samm on ka liiga väike. ühesõnaga tuleb küllaga jooksutehnikat parandada. positiivne oli aga see, et kaur sai käidud oma esimesel lastejooksul. kuna stardis oli väga palju lapsi oma vanematega ootamas ja tekkis kerge trügimine, siis hetkeks kaur lõi kahtlema, kas see ikka on tore, aga kui otsustasime,et emme jookseb kaasa, siis sai ka jooks tehtud.toitumisest ja kaalust nii palju, et natuke on keha ikka muutuma hakanud, teised märkavad isegi rohkem kui mina. mina märkan rohkem seda, et mu söömine  pole veel nii tervislik kui sooviksin. raske on teha valikuid, eriti väljaspool kodu. olin mitu päeva eelmine nädal maal ja valikutes olid ainult sellised toiduained, mida naljalt meie kodusest külmkapist ei leia. mõtlesin, et mis siis ikka - söön natuke seda ja teist, kuid koju tulles oli kõht kinni, valutas ja mul oli tunne, et olen kolm elevanti alla neelanud. ostsin koju ka macat ehk peruust pärit maca juurikapulbrit, mis peaks parandama sportlikke saavutusi, tugevdama immuunsüsteemi, mõjub kroonilise väsimuse vastu. peaks sisaldama eeterlikke õlisid ja peaaegu kõiki vitamiine. püüan kotikese avada kohe kui smuutimasin käima läheb. eks siis kostan teile kuidas mekkis. uue nädala eesmärkideks lisaks makakoti avamisele, siis minna uuesti uue hooga jooksma ja tahaks proovida uuesti joosta  14 km. nimelt vahetult enne pausi sai nõmmel käidud ja 14 km lipp maha pandud. kerge ei olnud, kuid need tõusud, kus eelmie aasta kõndisin või need lõigud, kus mind eelmine suvi öökima ajas - läbisin rahulikult. lootust on!ja teiste jooksuhuvilistega kohtume rakvere ööjooksul!!!!!

Finally the tables are starting to turn. Talkin' bout a revolution.

mul on ikka käekotis alati kaasas märkmik, kus mul plaanid oktoobrini juba valmis. tänu sellele juhtub nii mõndagi head ja kasulikku mu elus, kuid vahel õnneks juhtub ka nii et elu ise astub uksest sisse ja tõmbab  kaasa ootamatustesse.
just nii juhtus ka pühapäeval, kui avastasin, et olen astunud appi asendama  ja seisan seetõttu seiklusspordiürituse xdreami (www.xdream.ee) tallinna etapi stardikoridoris. muljusin veidi külmunud sõrmeotsi vastu ratast ja mõtlesin, et oleks pidanud veel korra wc -sse minema. kuid minutid hiljem  sõitsin juba mööda pärnu mnt -ed suures kolonnis vastu 4, 5 tunnisele ja 40 kilomeetrisele vaheldusrikkale retkele.
tarmo on juba mitmeid kordi oma meeskonnaga sellest sarjast osa võtnud ja olen minagi vahel kaasa erinevatesse eestimaa nurkadesse sõitnud, et pöidlaid hoida ja  midagi läbi kaamerasilma jäädvustada. kuid mul polnud usku, et oleksin võimeline ise pidama vastu. kuidas sa aina lähed edasi ja edasi ja edasi ja edasi? ja rada pole lipukestega märgistatud, vaid pead ise tee leidma kaarti lugedes...kõlas ulmeliselt.
see kaardi osa on siiani ulmeline, selles osas minust kasu polnud, kuid vastu ma siiski pidasin.
huvitav on märkida, et vahemaad punktide vahel, mida leidma pidime läbisime kas rattaga, kanuuga või  joostes, siis viimane, millega ma kõige rohkem tegelen - oli kõige raskem. rikkusin mitu korda oma peamist reeglit - ära hakka kõndima, vaid jookse vaikselt edasi. kuskil keskel kui mind hommikuses külmas selga topitud riided päevases soojuses tapma hakkasid ja päris lõpus kui olin väsinud, aga finish juba paistis, siis tegin päris mitu kõnnak - jooks - kõnnak - jooks. ei ole selle üle uhke.
aeglustasin kõvasti vahepeal teisi. kuid  arvan, et eks nad olid sellega arvestanud, et ma pole veel nii treenitud kui nemad. mina ise oma peas hakkasin hetkeks põdema. kaotasin korraks keskendumise. õnneks siiski olen õppinud taastuma ja end koguma ja nii sa edasi liigudki lõpuks.
mulle enim meeldis kanuuga sõitmine raku järvel, sest ma polnud seda enne teinud. meeldis rattaga ringi sõitmine. mulle meeldiks üldse  rohkem looduses rattaga sõita. tunnen iga suvi, et seda jääb liiga väheks. mulle meeldis suu ammuli vaadata kuidas tarmo ja tuuli kaarti lugesid ja me jõudsimegi iga kord õigesse kohta. see tekitas kõhus liblikaid, elevust, põnevust. mulle meeldis kuidas tarmo kanuus nalja tegi, et näed  su kardiosaalis sõudmisest on nüüd kasu kah ja kuidas me ei osanud aimatagi veel siis, et rajameister oli lasknud tassida vabaduse väljakule portsu sõudeergomeetreid, millel kõik pidid enne lõppu veel kilomeetri pingutama. nii et oli jah kasu külma ilma treeningust.mulle meeldis, et tarmo kutsus mind asendama. mulle isegi meeldis palju kära foorumis tekitanud kõrguses kitsal poomil kõnd finishi nupuni. arvati, et see ikka oli ohtlik, kuigi kukkumine oleks õhkpadjal olnud. ei olnud ohtlik võin öelda.
palju ohtlikum tundus mulle suure sileda rändrahnu otsa ronimine oma libedate ja vanunud jalanõudega. sealt alla tulemisega sattusin ka etappi kokkuvõtvasse videolõiku, sest ma ei julgenudki sealt alla hüpata. tarmo ja üks mees aitasid mu seal kuidagi alla. jama tunne tekkis siis ka kui hilise kevade tõttu üks tee oli jäise porivee all ja ma pidin sealt kaks korda põlvini läbi sumpama ja mu spordisokid võtsid umbes kolm kilo juurde.
aga samas mulle meeldib olla pärast igat võistlust higine, punane, veidi räämas ja valusaid lihaseid omada- tähendab, et ma ikka olen pingutanud ka, andnud endast kõik. igatahes  mõistan nüüd hästi miks sellest üritusest võetakse osa ja kindlasti loodan isegi tulevikus sattuda veel samalaadsele võistlusele.
loodan siiski et järgmiseks etapiks on tarmo meeskonna kaaslane haigusest tervenenud, et nad saaksid ka ikka anda endast kõik ja sügiseks saavutada hea tulemuse. mina juba võitsin selle ootamatu võistlushooaja avalöögiga. lähen vastu suvele teadmisega, et olen õigel teel. nüüd on vaja vaid tööd edasi teha.
näiteks rohkem maastikul joosta. mäest üles. tõsta põlve. jälgida oma keha liikumist. jooksusammu. vabastada oma puusad. mõelda oma tegevuse üle. teha  plaan ja siis minna seda jooksma. tugevdada selja-kõhu - ja tuharalihaseid. parandada oma kehahoiakut.
kõike seda rääkis meile ka eile  füsioterapeut. kuulasime loengut kehalisest tasakaalust jooksmisel ja selle seos ülekoormusvigastustega. igakord  on ikka midagi uut ja huvitavat. igal traumal on väga konkreetne põhjus, mida on võimalik kõrvaldada. vaatasimegi eile videolt jooksjaid aegluubis, kus sa näed väga täpselt ära kas see inimene hoiab varbaid liiga üleval, on tal käed valesti, jalg viltu, põlv lukus jne ja kui sa kaua aega jätkad oma jooksmisi nii, siis sealt hakkavadki hädad tulema. pärast kõike seda kuuldut ma saan väga hästi aru miks mul pikka maad joostes parem puus tundma hakkab. joosta rohkem sirgjooneliselt, kallutada end ette hüppeliigesest, jälgida sammupikkust, käed liiguvad külgetel, käte rütm tahapoole, jalg maandub maha jalalaba keskosaga, mitte kanna ega pöiaga jne. kõlab palju, kuid ma arvan, et hea jooksutehnika on saavutatav. hea oli vähemalt teada saada, et ka sportlastel pole kõigil ideaalne jooksutehnika.

panen siia ka xdreami video aadressi
https://www.youtube.com/watch?v=ddCjAV20o4I&list=UU1juvqHvAFj99CvVhshLgtg&index=1

some day does not exist, only today

ma kuulan viimasel ajal üht kindlat motivatsiooni videot. seal on sees kaks olulist lauset - sa kas usud, et saad või ei saa hakkama - on sul mõlemal juhul õigus, sina otsustad selle. teiseks sina ise lood ennast, küsimus on lihtsalt mida sa oled valmis selleks tegema, et muutuda paremaks?
olen nüüdseks oma esimesed 10 km -sed jooksud ära teinud. nad on rasked olnud, sest olen neid teinud ilma tarmota. kui spordiklubisse käimise üksi õppisin kiirelt selgeks, siis pikka maad üksi jooksma minna pole tihanud. aga kui trenni on vaja teha ja pole vaba aega koos selle jaoks, siis ei jää midagi üle - tuleb minna.
viimane jooks oli eriti pingeline - jalad ei läinud mõnusaks, kuskilt hõõrus, palavus tappis ja vedelikupuudus tekkis kiirelt. kui jõudsin rocca al maresse oli mul võimalus minna kas edasi vabaõhumuuseumi juurde või kohe tagasi stroomisse pöörata. olin kindel, et pööran tagasi, ma valin tihti lihtsama variandi üksinda. tarmo on see kes mind edasi tõukab. seekord olin õnneks selleks mina ise. täiskäik edasi, sest ebamugavustunne ei kesta igavesti, palavus pole väsimus ja januga tuleb harjuda, ma ei saa ju võistlustel pooleli jätta või lühema tee valida. eesmärgiks oli mul joosta isegi natuke üle 10, aga tagasi randa jõudes olin läbi, mis läbi - koju juba kõmpisin. endomondot uurides sain ka aru, kust veel kurnatust juurde tuli - jooksin väga hea tempoga - alla 8 ja isegi alla 7 minuti vahepeal kilomeetrit. kuigi täna jätsin treeningu ära väsimuse tõttu, siis olen positiivselt meelestatud - võimalik, et mu eesmärgid on saavutatavad. tee tööd ja üllata ennast!
loodan ka et kõik jooksjad, kes bostonis viga said, leiavad endas jõudu liikuda edasi. võib olla mõni neist peab lähenema asjale hoopis teise nurga alt nüüd, aga peamine et liiguksid edasi. kindlasti mõtlen nende inimeste peale septembris stardis.
vahepeal olen ka kahes loengus käinud - esimene neist oli ott kiivikase toitumise abc. kõrva taha panin, et süüa tuleb, siis kui on sinu toidukord, mitte siis kui kõht tühi või sul on aega. iga kolme tunni tagant ja natuke, et päeva peale saaks kaetud kõik sinu vajadused ja kui vaja võta karbiga söök kaasa.
rasvapõletus ja kehakaalulangus on kaks erinevat asja -  üks on aeglane protsess, teine võib olla kiire.
mina isiklikult peaksid kaalulangetama, sest see aitaks parandada mu sooritust. aga pean tegema seda vaikselt, et mitte oma töövõimet langetada.
võistluse jaoks sellised nõuanded, et enne starti joo piisavalt mineraalidega rikastatud vett, käi wcs, ära söö enne starti ja ära proovi oma organismile võõraid asju. toitumisest võistluse eelsel ajal ja treeningust enne ja pärast on pikalt juttu ka selle kuu jooksja ajakirjas. üldse seekordne number on mõnusalt mahukas informatsioonist jooksjale, ratturile algtõdedest kuni selle hooaja võistluste informatsioonini välja.
kiivikase jutust veel jäi meelde, et magneesium aitab rahustada närviimpulsse, sportlase sõber on sool.
kõike võib üldiselt tarbida, aga mõistuspäraselt, aeg jalat tasub toitumispäevikut pidada, et ikka teadvustaksid, mida  ja kui palju tarbid, ära lase toitumisel muutuda ühetaoliseks ja tee ise süüa. ettevalmistus on kõige alus!!!!
inimese anatoomia loengust oli minu jaoks kõige põnevam teada saamine, et meie luid läbistavad veresooned ja kui sa ei anna oma kehale piisavalt löögilist koormust, siis luu ei püsi noorena, sest veri ei liigu ega vii luudesse toitaineid ega väljuta jääkaineid. ja luud annavad ju kehale karkassi, mis aitab toimida.
huvitav oli ka see, et kui sul jooksmine tekitab pingeid põlvedes või puusas, siis esimese asjana tasub järgi uurida, milline on sinu jalalaba - toetad sa jalga välisservale või siseservale, edasi võib jälgida, milline on sinu äratõuge sammutsüklis. olen igatahes palju teadlikum oma luudest, liigestest, sidemetest ja lihastest!
püüdke siis hoida oma toitumist, treeninguid ja puhkust tasakaalus ja mis peamine ela ise ja lase ka teistel elada!

üle krudiseva kevade

midagi ei ole parata - ei saa aeglase kevade järgi enam oodata. viskasime ennast tarmoga linnupesast välja!
ehk teisi sõnu läksime jooksma.
esimesel kilomeetril läksid küll kopsud härma ja sõrmed külmetasid, teisel kilomeetril punnisid veel korra ajukeerud vastu, aga kolmandal hakkas veri ringi käima ja ebamugavustunne hakkas asenduma mõnusa tundega. ja nüüd ma ootan juba väga uut võimalust silkama minna.
mul olid väiksed hirmud. et on libe ja ma nikastan jalga D aga pole hullu ühti, üksikud kohad vaid on lumised ja jäised.
et mida minuga on teinud see talvine paus jooksmisest, mille küll olen püüdnud täita rühmatreeningute ja kardiosaalis sõudmisega, aga ikkagi, mis on saanud jooksmisest?
esialgu tundub, et kõik on alles. esimesel päeval jooksime 4 km ja täna 6 km. nüüd hakkan vaikselt kilomeetreid lisama. loodan, et septembriks saan neid kilomeetreid 21. eks näis! püüan aga unistada pikalt ja järjekindlalt.
toitumisega läheb sikk- sakk, sikk - sakk, aga üha enam ikka ühtlasemalt. mõnedele nõrkumistele olen alla andnud - eriti kui koogid on mängus ja ka kellaaegu pean jälgima. kui ikka õigel ajal ei söö - võib juhtuda, et hakkan ahnitsema. õnneks varsti tuleb turgudele palju värskeid marju ja puuvilju - ootan seda niiiiiiii väääägga!!!hetkel on toreda avastusena näppu jäänud kivideta datlid. proovisin ka mandlipiima, kuid kuna ma väga suur piimasõber pole, siis vast rohkem mu külmkappi seda ei rända.
mulle meeldib, et on valikuvõimalusi. mina saan valida, mida  söön. mind huvitab, kes selle toidu tegi, mis seal sees on ja mulle meeldib oma toitu ka oma käega teha. mul on alati kindel põhjus, miks ma midagi söön. vahel on see seotud halva, vahel heaga.

et ainult jooksmisest ja porgandi söömisest jääb väheks, siis oleme praegu käinud kuulamas loenguid harrastusjooksjatele. 

ühes loengus rääkis  -kuidas leida ja valida endale sobiv jooksuvarustus? tarmo tormi ehk meile juba tuttav jooksuvarustuse spetsialist jooksueksperdist. 

peamiselt jäi kõlama mõte, et kui hakkad valima endale jooksuvarustust - peaksid sa teadma, millised on sinu eesmärgid, kuidas sinu jalg on arenenud, palju kaalud, kas omad õiget keha asendit jne oluline on, et sul oleks joosta turvaline, jalanõu toetaks õiget jooksutehnikat, tunnetaksid maapinda....oluline on ka, et hooldaksid nii oma jalanõud kui ka ennast - kuivata õhulises kohas spordiriideid ja taastu ka ise. 

teises loengus kõneles pikalt kristjan port jooksja molekulitest, biokeemilistest põhimõtetest. 

lühidalt öeldes on keha päris kompleksne süsteem, ei ole nii lihtne. 

toiduainete söömine ei tähenda veel, et su keha omastas need vajalikud ained.

keha treenimine on pikaajaline töö - kasvõi selleks, et parandada hapnikutarbimise võimet peab parandama südant, kopse, verd, rakke. ma saan nüüd väga hästi aru, miks mul eelmine aasta hingamisprobleemid olid, sest minu kopsud polnud harjunud nii suurt tööd tegema, nad vajasid pikka aega, et lasta kõik need õhuvood endast läbi. 

jooksmine on palju omasem inimesel kui kõndimine, me oleme juba ürgajast loodud jooksma. kui sa lähed jahile, siis sa ei võta oda kaasa selle jaoks, et sellega rünnata, vaid selle jaoks et end kaitsta. antiloobi sa jooksed surnuks. 

toituma pead ikka sõltuvalt kliimast. toit peab olema nauditav, piisav ja talutav su kehale. söö mitmekülgselt, mitte üheülbaselt, pärast treeninguid söö soolast toitu. tarbi vedelikku mitmes osas, joo vett - hea oleks mitte tarbida pärast füüsilist kohvi või alkoholi, see viib vee kehast välja ja sul võtab taastumine kauem aega. 

jooksmine paneb tööle sinu erinevat lihased, mis on sinu täiendav süda, parandab vereringet ja tekitab mõnusa tunde. 

lugemissoovitus Born to Run Christopher Mcdougall (pidi suvel ka eestikeelsena ilmuma) ja jooksu anatoomia.

keep going!

Danni  Allen  60 kg kaalukaotust uus eesmärk tal joosta Chicago maratoni oktoober 2013

inimesed inspireerivad mind! nad annavad mulle jõudu!

lugesin paar päeva tagasi läbi jane salumäe raamatu agulist maailmaareenile - milline naine! milline sportlane!mind innustab teadmine, et ka temal oli raskeid päevi, halbu päevi ja ta ei tulnud alati ärevustega toime, kuid homme on uus päev ja tuleb lihtsalt uuesti trenni minna. ja ka tema pidi kaalus alla võtma, et paremini joosta ja talle öeldi ka alguses, et ega tast jooksjat saa, viska oda, aga lõppude lõpuks pead sa ikka tegema seda, mida sinu süda sulle ütleb.
paar päeva tagasi võitis selle hooaja biggest loserit danni allen, kaotades 60 kg ja lisades enda kehale 10 kg lihasmassi. mulle meeldib ta väga, ta oli nii sihikindel, ületas kõik oma ebakindlused. muidugi võib öelda, et oh, mis tal viga alla võtta - eratreenerid ja toitumiskava - aga tegelikult on ta tavaline tüdruk, kes lihtsalt oli järjekindel. teised saavad sind juhendada, aga lõppude lõpuks oled ikkagi sina see, kes kaalust peab alla võtma, kes endale eesmärgid seab.
mina olen ka tuge otsinud ja püüan kuulata ja proovida.
spordiklubis kus ma praegu käin on tugitreeneri süsteem ehk saad nõu küsida ja juhendust. kuna minu soovid on suured, siis sain kinnitust tõsiasjale, millele ma ei julgenud kaua silma vaadata - pean koormust tõstma. 2-3 trenni on vähe, 5 on vajalik nädalas.
see nädal siis tegin esimest korda oma 5 treeningut ka ära - läheb vist veidi aega  kui organism sellega harjub, nüüd nädala lõpuks ikka olen nii väsinud, magasin nagu kartulikott täna öösel D viimases trennis pidin end juba motiveerima ja veenma, et kõik on hea eesmärgi nimel ja ma saan hakkama ja pärast trenni istusin tükk aega ja kogusin end, et koju tulla. aga ma olen elus, nii et uuel nädalal uuesti D
söömise juures pean jälgima 3 h reeglit, muidu tuleb nälg ja mu toidukogus  kipub muutuma liiga suureks.
meie koju on üldse hakanud rändama palju juur - ja puuvilju. smuuti masin suriseb, salatilehed krõmpsuvad hamba all, puuviljavaagnad, täna tegin esimest korda püreesuppi - lillkapsas, porgand, porru, sibul, küüslauk - nii maitsev. veidi raskem on töö juures oma söömist korraldada. ahvatlusi palju.
midagi ma teen õigesti, sest üle väga pika pika pika aja, mul kaal on 1 kilo võrra alanenud. kas see on ajutine või alles algus, kes teab. kuid mida ma tean on see, et mu keha võib võidelda mu vastu, aga mina ka alla ei anna. isegi kui kaotan paar lahingut, oluline on võita sõda.
selle nädala hea leid - kookosvesi.
selle nädala hea uudis - algas kevad!
suudan juba ette kujutada, kuidas varsti pole kuskil jääd ja ma saan minna teha oma esimese jooksu!

face your fears

alustaks võib olla siis täna sellest, et sain aasta vanemaks. mul oli vaikselt hea meel selle üle. sest tunnen, et olen aastaga kasvanud päris mitu sentimeetrit ja palju targem ja ma tean aina paremini, kust ma veel ennast kasvatama peaksin ja kuhu veel kulbiga juurde anda.
aasta tagasi ei julgenud ma üksi suusakeskuses liftiga üles sõita - sellega mida endale agaralt jalge vahele tuleb toppida - sattusin ärevusse ja mõtlesin madala energiaga mõtteid ja mida ärevam olin ja rohkem mõtlesin, seda rohkem ka lifti pealt alla kukkusin. ja olin õnnetu, sest mulle meeldib nii väga lumelauaga sõita ja selline asi segab nii minu kui teiste nautlemist.
jaanuari lõpus oli mul võimalik 2 päeva kuutsekal veeta ja ma ei mõelnud midagi peale selle, et tahan võtta 150 % sellest võimalusest ja olla võimalikult palju mäel, aga ma mõtlesin, et sõltun mäest üles minekul teistest.... ja ma ei teagi mis täpselt juhtus, aga kui olin mõned tiirud liftiga tarmoga koos ära teinud ja ootasin teda just mäe all, siis midagi kihvatas sees - mida ma ootan, ma ei saa kogu elu teisi inimesi  kui karke  kasutada, krt võtaks ma saan sellega hakkama - ja ma läksin - näost veidi kaame, esimese lifti lasin mööda ja siis haarasin teisest kinni ja ma ei kukkunudki. ei kukkunudki. ainuke asi mis kukkus oli tarmo suu - rõmaki lahti - kui ta nägi mind üksi üles sõitmas. ja mul oli hea tunne - olin enda üle uhke ja tarmo oli ja tänu sellele, et ma leidsin endas julgust ja jõudu oma hirmuga vastamisi astuma sain ma võtta sellest kahest päevast 250 %. sõitsin nii palju kordi üles - alla, et järgnevatel päevadel olid ikka väga seljalihased valusad. aga meel oli nii ülev - see on tõeline elamus tuhiseda - liuelda ja mul oli vabadus. kahju, et nii vähe võimalusi on lauda sõita, sest see on üks mu lemmik sportlikke tegevusi.
aasta tagasi poleks ma läinud ka stepfatburni - palju inimesi koos ja ühtne kiire liigutamine ehk trenn kätkeb endas aeroobikasamme stepil, järgneb lihasharjutused ja venitus. enne oleksin otsustanud kohe, et siia trenni ma tagasi ei tule, sest oleksin tundnud ebakindlust ja piinlikust, sest ei jõua kohe rütmis püsida ja täpselt kopeerida harjutusi. nüüd keskendusin endale, lülitasin teised inimesed välja ja esimestel kordadel ei peagi aeroobikakuninganna olema D arvestades aga seda kuidas mul kõhu - ja jalalihased järgmine päev tunda andsid, siis jääb see trenn kindlalt mu valikusse ka järgmine nädal. valikusse jääb ka see, et teen korra nädalas 2 trenni järjest ehk enne spinning ja siis stepfatburn - taastun ilusti 15 minutiga ära vahepeal  ja olin enam - vähem elus ka pärast. tahan kasutada igat võimalust, sest võimalusi pole alati jalaga segada. hetkel on üle 2 korra nädalas raske leida aega trenni jaoks. lume sulades loodan siiski jooksmas käies seda arvu mitu korda korrutada.
uus ja hirmus ja põnev oli ka pilatese trenn. olen enne kunagi käinud ashtanga joogas ja mõtlesin, et mis see ära pole ja kui trenn pihta hakkas ja mu keha üle kere tudisema hakkas ja 20 sekundit tundusid nagu 20 minutit ja ma palli pealt , mida vahepeal kasutasime maha veeresin, siis hakkasin kõvasti muigama ja itsitama. kõige lihtsamad harjutused maailmas, kõige elementaarsemad - ja raspeldasin nagu oleks tegu maadlusega. aga pingutasin lõpuni ja hea oli teada ka, et pall millel otsas ma vahepeal lösutama pidin kätekõverdusi tehes oli lõhkemiskindel D
hetkel siis ongi spinning, stepfatburn ja pilates mu sõbrad kolmekesi. loodan neid märtsis veelgi rohkem näha.
toitumise koha pealt ten ka ikka edusamme, aga aeglaselt - hetkel jätkame puu - ja köögiviljade rohket söömist, aitähh pillele, tänu kellele olen mitu korda teinud head smuutit - õun, banaan, spinat ja täna küpsetasin kalkuni- spinati - porgandikotlette, aga mitte praepannil õlis, vaid ahjuplaadil omas mahlas. ei mingit rasvainet. magus ei ole kahjuks minu menüüst kadunud.
olen ka jälginud kui aega on olnud ameeriklaste biggest loserit ja eestimaist kaalul on rohkem kui elu. vaatan neid hoopis teise pilguga kui vanasti taoliseid saateid - tean, mis tunne on esimest korda elus 5 km joosta, ennast motiveerida ja surra treeningul. ja kõige olulisem on - kõige pealt pead sina ise ennast tahtma aidata ja alles siis saab treener sind aidata.
kellele aga sellised saated mokka mööda pole - võib you tubest otsida yoga for runners videosid. vigastuste vabasid treeninguid kõigile!!