i train like a girl - try to keep up!

Oktoobrist hakkas minu rühmatreeninguteperiood  -  jõudsin väisata 16 trenni, lisaks 4 korda ujumas ja kogu oktoobri käisin rattaga tööl. Kaotasin ühe õnnetu kilo ja alandasin  rasvaprotsenti ja tõstsin lihasmassi. Sõin mitukümmend korda vähem kooki, proovisin jälgida toidukordi ja kellaaegu, võtsin kuulda head nõu toitumise kohta, olin kohutavalt väsinud, aga endaga rahul ning õnnelik. 

Novembris keeran vinti veelgi juurde. Täiskäigul edasi. 

See hooaeg on olnud võimalus proovida mitmeid uusi treeninguid ja see on väga mõnus olnud - mulle väga meeldib vaheldus ja väike närvikõdi, mis esimeses uues trennis on. 

Andsin uue võimaluse  vesiaeroobikale. Lõpetasin ju kunagi seal käimise, sest mulle tundus, et ma ei saa piisavat pingutust kätte, et kõik on üks suur lobistamine ja ei midagi muud. Kuid mind keelitati uut võimalust andma ja korra nädalas olen ka seda teinud. Hetkel olen otsusega rahul. Minu trenn on selline, kus proovitakse saada võimalikult suur  veetakistus ja palju kordusi harjutustel ja treener on väga energiline - ära leota jalga, tõuka!!!

Järgmisena sattusin bodyARTi trenni. Mul polnud aimugi, mis mind ees ootab ja kui peale minu tuli saali ainult üks tüdruk veel, hakkas jalg üldse värisema. 

Hiljem muidugi selgus, et tänu treenijate vähesusele sain võib - olla isegi erakordsema kogemuse, sest treeneril oli aega minu poose  ja kehahoiakut parandada ja meiega suhelda. 

Teisel pildil siis mina trenni algust ootamas ja esimesel pildil, siis googelist üks poos, mida tegime.
BodyART on siis treening, mis hõlmab endas harjutusi joogast, füsioteraapiast, pilatesest ja tavapärastest jõuharjutustest. Hästi oluline on leida õige hingamine, sest paljusid poose pidi hoidma väga kaua ja kohe kui sa kaotad keskendumise ja rütmi, kaotad ka jõu end hoida. Mulle väga meeldis ja ootan juba järgmist trenni. Lihtsad harjutused, aga raskus aste on täiesti olemas ja pärast tunned, et oled ikka  pingutanud. 

Kunagi ammu kui oma keha üldse liigutama hakkasin sai veidi aega käidud Jocke Salokorpi ashtanga jooga tundides ja tema andis elu sellisele treeningule nagu yogafunc, mis siis tegelikult on ashtanga jooga, aga veidi elavam. Vaikselt on yogafunc hakanud levima nagu head asjad ikka. Raske oli siiski end kell 6 hommikul selle jaoks üles ajada ja tundub, et ma polnud ainuke, sest saal oli tühi. Mul on kahju, et mul pole nii palju jaksu, et end üles vinnata enne kukke. BodyART on hea asendus.

Ikka ja jälle loed facebookis, et keegi käinud zumba trennis ja kui äge oli ja kui tore jne ja ega ma siis kehvem olla tahtnud - tuleb minna ja järgi proovida. Kohe saali minnes sain aru, et see vist pole päris minu tassike teed. Aga allaandja ma ju ka pole. Zumba on siis tantsuline treening, kus oli liigutusi sambast, salsast, flamencost ja ma isegi ei tea mis segu seal veel oli. Näha oli, et inimesed, kes seal olid vist käivadki vaid zumba trennis, sest neil olid kõik liigutused peas, nad tundsid end väga vabalt ja kui muidu ikka trennist trenni hakkavad osad näod korduma, siis mulle olid kõik uued. Iseenesest kui tantsugeen olemas, andke tuld, hea tunde ja väikse higi pluusi vahele saab, kuid ise ma siiski enam ei lähe. Mina olen kahe vasaku jalaga suur kohmakas elevant puiste liigutustega, kellel pole puusi ja  sõna seksikas  ei käi minuga kaasas, nii et te võite vaimusilmas ette kujutada kuidas ma seal kahel jalal tammusin ja kätega vehkisin. Treener küll tuli vahepeal rohkem minu ligidale, et saaksin pilku liigutuste detailidele peale visata, aga kui läks juba jennifer lopezi, iggy azalea, nicki minaj laadseks tagumiku vabistamiseks, siis ma loobusin püüdlikusest, hakkasin itsitama ning  mõtlesin, et kena supi ikka olen endale kokku keetnud. 

Kuna ma rohkem ikka seda tüüpi, et tahaks ikka verd ja higi ja valu, siis hakkasin uuesti bodypumpis käima. Muidugi teine põhjus see ka, et pehmust ja lodevust vähemaks saada. Teisel pildil mina siis trenni algust ootamas. Esimesel pildil on näha, kuidas kangi ja kettaid kasutades treenitakse erinevaid lihasgruppe.

 

Ohhhh kui raske trennnnn!!!!!!Alguses võtsin natuke liiga suured raskused ja harjutusi ei osanud veel nii korrektselt ja kärmelt teha ja tulemusena  mul vasak käsi ei liikunud kaks päeva. Ja kuna mu kehahoiak on veidi longu, siis tegin kaelale ka veidi liiga, sest kang vajus vale koha peale. Kuid mida trenn edasi, seda vilunumaks ma muutun ja oskan ennast jälgida ja aina rohkem hakkab mulle see kangi ja ketaste tõstmine meeldima. Ettevaatust sõltuvust tekitav!!! Eriti tore on veel see, et olen suutnud bodypumpi kaasa kutsuda paar korda ka Tarmo. Kuigi olen harjunud üksi pusima oma treeningutes, siis vahel on mõnus koos higistada, jagada muljeid ja teada, et on keegi kellele sa saad toetuda. 

Päris palju olen ka end kirja pannud bosu trenni. Kui teisi trenne annavad tavaliselt ühed ja samad treenerid, siis bosut olen vähemalt nelja erineva treeneriga proovida saanud. Iga käekiri on nii erinev, et vahel ikka mõtlen kas olen bosus või astusin valest uksest täna sisse. On olnud trenne, mis on tempo poolest nii kiired, et ma lihtsalt ei jõudnud järele ka parima tahtmise juures ja mu pulsikell andis märku, et ei tohi ka rohkem rapsida. On olnud trenne, kus kõik tundub liiga lihtne, selline kahtlustav tunne on kogu aeg peal, et miks me tšillime. On olnud trenne, kus tehtavad harjutused on olnud nii rasked, et enamik andsid alla ja lihtsalt lösutasime pallil ning mitte mingi motiveerimine ega ka kurjustamine kedagi enam ei pannud pingutama. On olnud trenne, kus kõik justkui klapib ja rütm on nii hea, et võiksid teise tunni veel otsa teha.

Bosus harjutusi tehakse poolikul õhku täis pallil ehk väiksel batuudil. Alguses on stepile sarnane liikumine - astutakse pallile ja maha, jooks pallil, hüpped pallilt jne, pärast harjutused mis vajavad lihaste pingutamist. Bosu reklaamitakse kui treeningut, kus pakatab kõige muu juures ka naerust ja lõbususest, siis mina ütleks küll, et bosu on üsna tõsine trenn. Ainuke naeratus, mis inimestel tuleb - on naeratus pärast trenni, kus kõigil on hea meel, et elus ollakse. Siiski soovitan bosut, sest peale selle, et ta trimmib keha ja põletab rasva, teeb head ka su tasakaalu - ja kehatunnetusele. Kindlasti peab kuulama treenerit, sest bosus on omad reeglid, kuidas pallile astuda tohib ja kindlasti peaks olema head jalanõud. Minul on igavesed sussid ja tunnen vahel, et nad ei toeta mu jalga piisavalt bosu jaoks. Korra isegi väänasin natuke liigest, aga õnneks ei midagi hullu. Lisaks saate valida kas soovite minna bosusse, mis kestab 45 või 60 minutit. 

Minu jaoks uus on ka see, et korra nädalas on õnnestunud käia 30 minutit lihtsalt veekeskuses. Mu juba suur poiss hakkas ujumistrennis käima ja mõtlesin, et miks mitte lubada endale kasvõi lühikest aega lõõgastust samal ajal. Rutiiniks on saanud 50 m ujumist, kuum saun, jääkülmavee bassein ja mullivann ja kogu nädala väsimus on peaaegu kadunud. 

Toitumises läheb ka veidi paremini, kuigi see on minu jaoks raskem kui ükskõik, milline trenn. Siiski siiski tasa ja targu liigun sinna poole, et aina rohkem on päevi, kus ma ei ole ülesöönud, kus ma olen oma emotsioonide, stressiga hakkama saanud, nii et ma ei lohuta end koogiga.

 Magusaga püüan leidlik olla - pannkooke teen lahja rosinakohupiimaga, jahu asendan proteiinipulbriga, mis koosneb põhiliselt kaera-ja mandlijahust. Sai ka proovitud teha porgandikeeksi tatrajahu ja kreekapähklitega. Muidugi on head sõbrad smuutid ja mesi. 

Eile sai käidud ka taimetoidumessil. Tõin koju hummust, sibulamoosi, mandlipiima ja tofu-lehtkapsapirukaid.

Õnneks on mu pere sama uudishimulik kui mina ja nii saab alati koos kõik mu leiud ja katsetused ära proovitud. 

Homsest jälle trenni -  ees ootab jälle üks uus ja üks vana armastus. 

Soovin teile kõigile leida aega enda jaoks ja teha midagi, mis kehale ja vaimule hea.

f¤¤k this. i´m going running!

Siin ma olen.

Jooksmas augusti alguses 14 päeva järjest oma 2 km rada. Vahel on nii, et miski ei soosi sportimist. Töögraafik ei luba, enesetunne ei luba, ilm ei luba, põhjendusi  ja vabandusi on mul taskutäis veelgi ja rohkemgi. Aga kui sa tahad midagi, siis tee seda  hoolimata kõigest - nii ma tulingi iga päev pärast tööd Kaur rattaga kõrval sõitmas ja võtsin endale see 15 minutit. 

Kui ma 16.augustil Rakvere Ööjooksule läksin, siis naeratasin kogu jooksu, sest samm oli nii kerge, ma lihtsalt liuglesin läbi raja. Mul polnud ootusi ega õiget tahtmistki sinna võistlusele minna. Teadsin, et kuigi olin juulis ikka jooksmas käinud ja püüdnud aktiivne olla, siis polnud ma saanud teha siiski piisavalt trenni pikemaks jooksuks või aja parandamiseks. 

Stardis kõlas Epp Kõivu - Linn on minu = just täna suudan kõike-kõike, sest just täna olen võitmatu - 

ja  kogu mu keha täitis surin ja kui mu jalg tõusis esimeseks sammuks teadsin, sellest tuleb suurepärane 10 kilomeetrit. Mu jalal oli meeles, mida ta eelmised 2 nädalat teinud oli ja lõpuks polnud vahet kas 2 või 10 km. See oli jooksupidu. Iga trenn vahet pole kui suur või väike ta on aitab vormi parandada kui mitte kehaliselt siis vähemalt mentaalselt.

See suvi sai sellepoolest eriti mõnus, et sain proovida mitmeid tegevusi, mida enne polnud õnnestunud teha. 

Loosiõnn tõi meie perre võrkpalli, siis sai seda proovitud. Väga väsitav, aga mõnus mäng. Ootan juba järgmist rannahooaega. 

Ometi sain ka mina seiklusrajal punnitada, must rada osutus ikka parajaks pähkliks. Käte jõudu, tasakaalu ja enesekindlust sai proovile pandud. 

Pirital sai ka käidud laenutamas kogu perele rulluiske. Mäest alla sõites olime muidugi Kauriga kraavis, aga muidu sai ikka ukerdatud nii palju, et tahe veel teinekordki rullida jäi alles. Tarmo sõitis kohe 8 km nagu vana proff.

Trammiteeremont aga andis tõuke selleks, et vahel rattaga tööle minekust kujunes välja käin siiani isegi kui trammid juba ammu sõidavad rattaga tööl. Väga vabastav tegevus.

Vinti sai peale keeratud ka murelite, maasikate, mustikate, vaarikate tarbimisele. Lõpetasin päris kiiresti raha lugemise ja pühendasin end pigem hommikupudru nautimisele, mis kubises marjadest.

Kuigi igasugune kook on ikka minu sõber, siis puuviljad ja marjad on kindlalt minu menüüs koha leidnud. Enam nad sealt ka ei lahku.

Ülemiste järve jooksul sain see aasta jagada oma emotsiooni Tarmoga. Minule oli rada juba eelmisest korrast tuttav, Tarmole uus. Viimased kilomeetrid olid seekord küll rasked, aga 14 tuli ikkagi ära. Sellel jooksul andis  tunda, et pikamaatrenni pole suvel palju teinud. Tahtejõud on sellistes olukordades väärt valuuta. Pingutasin 2 minutit parema aja võrreldes eelmise aastaga. Selleks aitas kaasa kindlasti ka see et Tarmo oma medal juba kaelas mind viimasel kilomeetril  ergutas.

Sellest et koos on tore sporti teha, kogemust jagada ja ühiseid eesmärke seada andis kinnituse ka eilne Ace Xdreami Haapsalu etapp, kust C- raja osalejana oma meeskonnaga osavõtsin.

Tegemist oli siis seiklusspordi võistlusega, kus saime aja kirja 3 tundi ja 19 minutit/ kilomeetreid umbes 25 - sinna sisse mahtus orienteerumine joostes, rattaga ja kanuuga.

Esimene etapp oli linnas, kus oli vaja joostes leida valikuliselt 12st 6 punkti. See oli üllatuslikult raske minu jaoks. Kiired lühikesed vahemaad tõmbasid näo punaseks ja rinnus hakkas pistma, ka ei suutnud ma oma aju kohe tööle panna. Õnneks minu kaaslased Katrin ja Kätlin olid kohe ülesande kõrgusel ja osavalt mööda tänavaid lidudes tegid häid valikuid ning punktid said leitud.

Teine etapp oli rattaga läbida kohustuslik rajalõik ja leida lisaülesande paik. Ratta seljas tundsin end kohe mugavamalt ja minu jaoks oli ka maastikukaarti kergem lugeda, tundsin, et sain hakata panustama ettevõtmisesse.

Lisaülesandeks oli vaja läbida takistusrada, milleks oli mitmete mitmete  vagunite jagu lagunenud rong. Ühel pool pidi roomama rongi alt ja teiselt poolt ronima vagunite pealt ja läbi. Esimene roomamise osa polnud nii sümpaatne, sest kuigi osaliselt oli mingi vaip pandud maha, siis vahepeal said põlved ikka väga haiget. Lisaks ronis mingi aktiivsem onu minust ja Kätlinist vahepeal üle. Teine pool oli justkui seiklusrada ja seal ronimine meeldis mulle väga. Üldiselt oli  kena vaheldus roomata ja turnida kaardilugemisele.

Edasi sealt kihutasime jälle ratastel otsima punkti, mille asukohta pidi ise päris suure ala pealt otsima. Vihjeks ainult paari kilomeetri ja meetrite kaupa mainitud teekate nt jalgtee, kruusatee, autojälg, kaduv rada, asfalttee ja mõned nooled - tegime paar auringi ja lõpuks päris juhuslikult keset võsa see punkt oligi. Kompassist ja odomeetrist oli veidi kasu. 

Kolmas etapp algas sellega, et leidsime tee kanuualale. Jällegi sai ise otsustada - 6st punktist pidi valima 2. Tegime  minu meelest jällegi superhea valiku, kuid aega kulus meil siiski. Tarmo oli küll head nõu andnud, mida ka järgisime, aga  keegi meist polnud enne kanuuga sõitnud. Nii et  ninaots kiskus omasoodu minema ja liikumiskiirus vaheldus edukast mittekuhugi minemiseni. Kasuks ei tulnud ka suhteliselt madal vesi tiheda taimestikuga. Kuigi mõla vehkimist oli palju ja põhiliselt selg mul haige täna sellest ongi, oli kanuuetapp kokkuvõttes väga tore. 

Mulle meeldib proovida uusi tegevusi ja eriti suurepärane tunne on kui see valmistas raskusi ka, aga sa ei andnud alla ja tegid ära. Nii meiegi - olime südamega asja juures ja punktid said võetud, läbisime umbes 2,4 kilomeetrit kanuuga kokku. 

Viimaseks pingutuseks oli leida ratastel tee finishisse - seal siiski oli veel üks lisaülesanne - suusahüppe sooritas vapper Katrin. 

Muretsesin mitu kuud enne võistlust kas keegi üldse tahab minuga koos tulla, kas mu kaaslased jagavad minu entusiasmi, kas oskame kaarti lugeda, kuidas kõik ikka välja kukub....

Praegu võin öelda, et kõik oli parem kui oleksin osanud soovida - mu meeskond oli võitlusvaimu täis, asjalikud, osavad, positiivsed, rahulikud. Võistlus ise oli parajalt koormav ja pingutust pakkuv, huvitav ja me saime ka selle sigri-migri keerulise kaardilugemisega hakkama. Minu üks väga suur unistus sai täidetud. Nüüd juba mõtlen, et võiks teinekordki minna.

Kuidas Coelho ütleski - kui sa arvad, et seiklus on ohtlik, siis proovi rutiini. See on surmav. 

Nii et rohkem seiklusi! 

Helku

Kas Helku suudab?

Pole ammu kirjutanud.

Kevadel näis kõik hea ja positiivne tärkamas. Tegin mõnusaid jookse Tarmoga ninaots karge Paljassaarde, käisime Nõmmel orienteerumas, rühmatreeningud ja siis ma võbelesin läbi. Justkui teen asju edasi, kuid energiat üldse ei ole. Kilomeeter ei kogune, pühendumus kõigub ja tunnen ebakindlust. Samas unistused on ikka suured, värvilised ja higised.
Vahel ma teen midagi ja siis tunnen, et ei saa hingata, siis püüan hästi rahulikult ja sügavalt rinnakul tõusta ja langeda lasta, vabastada end.
Oma jälje kindlasti jättis onu Arno kaotus. Ma ütlesin talle ta sünnipäeval käies, et ära muretse, kõik läheb hästi. Me tuleme ja viime su ise järgmine kord autoga linna ravile. Sa pead positiivselt mõtlema. Mu silme ees on kuidas ta istus diivanil ja saatis mind pilguga kui ära läksin. Enesestmõistetavus et  me jääme. Jääme alles. Kuid ma ei kuule samme enam trepil ega tagaukse kinni loksumist. Ja kõik riided sai kapist välja tõstetud ja viimane purk Arno keedetud  murakamoosi pudrusilmale pandud. Midagi ei jää.
Tegin endale nimekirja 100 asja mida lähima aastate jooksul teha tahan ja albumi 100 õnneliku päeva, kuhu jäädvustada magus argihetk. Kohutavalt banaalne ma tean. Aga see teeb mulle head.
Kui nüüd spordi juurde halamise juurest tagasi minna, siis head teeb mulle ka uus trenn selgkõhttuhar  -  või õigemini on uus/teine treener sellel trennil. Trenn on nii intensiivne, et mul ei jää muud üle kui ainult naerda enda üle ja näpistada  kintsu, et leida kinnitust sellele, et see ikka mina olen, kes üles- alla, ette- taha ja paremale- vasakule viskub. Iga päev võiks selline raputus olla. Super.
Võistlustest olen hetkel  Maijooksu läbinud -  minutiga aega parandades. Esimest korda sai  joostud juuni alguses ümber Harku järve. Viimane oli väga põnev -  nägin oma iidolit Evelin Taltsi, uus mitmetahuline rada, kaunis medal ning Tarmoga koos.

Ilusat suve!

outrun 2013

Vaikselt hiilib päike akendest sisse ja meri on rannas elama hakanud. Mõned korrad saime veebruari alguses  käia veel Nõmmel suusatamas, kuid see talv jäi liiga lühikeseks minu jaoks. Jäi unistus jäälilledest, igatsus kargusest. Vajatud valgust jäi puudu.
Võiks mõelda, et harjutamine teeb meistriks, kuid mul on tunne, et vahel teeb harjutamine mind ainult paremaks õpipoisiks. Justkui teen midagi kogu aeg, kuid tulemust näha ei ole. Eks ma liigungi siis edasi üks nädal korraga, üks toidukord korraga, üks vestlus endaga korraga. Oleks et võiks kellegi teise peale pahane olla, see oleks nii lihtne. Aga ma olen ainult iseenda peale pahane. Aga ma tean, et üks päev ma tunnen end paremini. 
Esimene kevadisem jooks sai tehtud. Üritan vaikselt nüüd jooksmas käima hakatagi. Tahaks suvel nii mõnelegi jooksuüritusele minna, nii et peab hakkama kilomeetreid koguma. Tagasi sadulasse. Muidugi ei jäta ma oma rühmatreeninguid, nii mõnigi trenn on muutunud juba lahutamatuks osaks nädalaplaanist. Mulle väga meeldib pilates, kus käin. Treeneritest ikka oleneb nii palju. Missuguses vormis ta energiat edasi annab ja kas see on mulle vastuvõetav. Iga treeninguga  ju ehitan üles peale keha ja tervise  ka oma hingeelu. Vahel ei seisnegi edu kaalunumbri vähenemises, vaid selles kui palju kive taskust sai maha poetatud. Me kõik kanname neid ju endaga kaasas.
Positiivseks elamuseks see kuu oli saunajooga. Treening kombineerib sauna vaikuse ja soojuse lihtsate joogapooside ja hingamisega, et leida tee lõõgastumiseni. Olin hästi ammu tahtnud seda proovida.
Mingi aeg vaatasin dokfilmi  Badwateri ultramaratonist, kus jookstakse 217 km väga kuumades oludes, kus Kalifornia Surmaorus võib temperatuur tõusta  ka 50 kraadini. Üks osalejatest valmistus selleks jooksuks tehes trenni saunas. Pärast seda olen ikka mõelnud, et tahaks ka. Minu jaoks on suvel jooksuvõistlustel samuti kuumus teema, millega kokku puutun.
 Igatahes olin ärevil kui  ootasin treenerit. Mulle meeldivad olukorrad, kus saan tõdeda - mina tahtsin, tulin ja teen. Treeningukaaslasi oli vaid kaks ehk kokku koos treeneriga oli meid neli. Meid juhatati privaatsauna ilusa eesruumi, pesemisvõimaluste, mullivanni ja pisikese saunaga, mis oli timmitud 50 kraadi peale. Minule tundus, et oleks võinud isegi veidi kuumem olla. Kuigi oli palutud oma rätik ja vesi kaasa võtta, ootas laual ka igaks juhuks meid veekann ja saunalinad. Mõlemad kulusid marjaks ära. Janu otsest ei olnud, kuid arvestades, kuidas higi jooksma hakkas tundus mõistlik vett vahepeal rüübata. Minu riietus koosnes spordirinnahoidjast ja lühematest jooksupükstest. Alguses kadestasin trikooga tulijat, kuid kui mingil hetkel tal jalad väga higiseks muutusid ja osasid poose oli libeduse tõttu  raske hoida ning ta pidi rätikut hakkama sättima jalgadele -  mõistsin, et kaetud reied, põlved on hea valik. Harjutusi oli lihtsamaid ja sekka ka mõni pingutust nõudvam. Treener parandas paar korda mu käe-, põlve-, seljaasendit ja pärast lõpus istusime mõne minuti laval niisama ja puhusime juttu. Ta ütles, et eriti soovitab ta tulla saunajoogasse pärast raskeid treeninguid või töönädalat kui keha vajab lõõgastust. Tundsin end võrratult ja energiarikkalt kogu päeva. Ma oleks teise samasuguse saunatamise kohe otsa teinud. Aga vahest teinekord. Vähemalt olen jälle ühe kogemuse võrra rikkam ja tean, kuhu minna kui keha on koormust saanud. Samuti saan endale nüüd meelde tuletada, et kui keskendud on kuumus teisejärguline.  Soovitan soojalt. 
Soojalt soovitan ka proovida neid trenne aeg- ajalt uuesti, mida pole ammu väisanud või mis jätsid halva maigu. Mina näitasin see kuu rohelist tuld spinningule ja bodypumpile. Spinning kuidagi iseenesest oli mu plaanidest välja vajunud ja kui tabasin end mõttelt, et ei tahagi sinna väga minna, sest see oli väga raske, siis polnud enam tagasiteed. Tuli minna. Igaks juhuks sai sõber ka kaasa kutsutud. Spinningus juba higistamata ei jäta ega lohet ei kasvata. Nüüdsest püüan ikka jälgida, et ta uuesti ei kaoks mu plaanidest täielikult.
Plaanidesse olen ka lisanud nüüd bodypumpi. Kellaaeg on veidi nigel minu jaoks, aga treener palju parem. Sain seekord juba enam- vähem aru  kus ja mis ja milleks ja millega ja kuidas - natuke veel vajavad harjutused lihvimist ja kohe päris palju vajavad mu käed neid raskusi. Igatahes enne suurt suve lähen ja uurin kindlasti paar korda veel kuidas pumbata D

keep calm and live life

Viimast kahte kuud on raske kirjeldada - ühest küljest jõudsin väga palju, teisest küljest läks kõik teisiti kui olin plaaninud. Lõpptulemuseks sattusin musta auku, kuid kõik teeb mind ainult tugevamaks ja praegu tunnen end juba päris hästi.
Detsembri alguses jõudsin päris palju trennis käia - nii oli ka plaanitud, sest teadsin, et kuu teises pooles pole mul aega ega võimalust.
Proovisin esimest korda bodypumpi -  tegemist on lihasvastupanutreeninguga, mis aitab lihaseid toonusesse. Treeningus kasutatakse mitmesuguseid raskusi ja sa saad neid suurendada/vähendada vastavalt oma enesetundele. Kasutatakse harjutusi nagu kükk, jõutõmme, rinnalt surumine, väljaastekükk jne. Olen alati peljanud minna sinna trenni ja kuidagi nii juhtubki, et kui lasen hirmul idaneda, siis ka pole positiivseid tulemusi. Uude trenni minnes sa tavaliselt ikka ei tea mis kuidas millal - treenerid on erinevad - mõni on väga abivalmis, seletaja, küsib kohe, kes on uus- mõni treener tuleb kohale, teeb oma töö ära ja läinud ta juba ongi. 
Seekord oligi nii et treener tuli, oli äge ja ma ei saanud mitte midagi aru. Kohe alguses oli raske saada kontakti kellegagi, et teada saada, mida ja kui palju võiks treeninguks abivahendeid kaasata. See ei ole midagi erilist, et inimesed teevad näo, et nad ei kuule ega näe sind. Nagu ühes etenduses, mida detsembris vaatamas käisin  -öeldi - eesti naine ei tunnista eales, et ta on  pesuruumis alasti sinuga olnud. Lõpuks üks vanem vene proua aitas, kuid  kuna igaühel on  erinevad kettad, siis need raskused ei sobinud mulle. Ta püüdis mind ka juhendada treeningu ajal, sest ilmselgelt oli mu kehahoiak ja harjutuste läbiviimine vale ja see torkas talle silma, kuid mina sattusin veelgi suuremasse segadusse. Oli näha, kuidas kõik teadsid, mida teha ja nautisid oma pingutusi.  Mina olin treeningu lõppedes frustreeritud. Mõtlesin, et ma ei tule sellesse trenni enam kunagi. Ma pole veel sinna tagasi läinudki, kuid asja üle mõeldes tean, et ma ei tohi alla anda. Pean andma veel ühe võimaluse, sest iseenesest minu kehal on vaja toonust. Mul on vaja neid raskusi, pingutust ja higi ja valu. Püüan leida võimalust proovida bodypumpi mõne teise treeneriga.
Detsembri teisel poolel mustas kalender kõiksugu jõulupidudest ja külaskäikudest nii et mõni päev koosnes mu menüü ainult kostitajate poolt pakutavaga. Aasta lõpuks tundsin kuidas mu kõht hakkas juba igapäev valutama ja keha läks paiste. Kuigi jõuluperioodist suutsin ammutada palju positiivseid emotsioone ja see aasta tõi jõuluvana väga palju kinke - tundub, et olin hea laps olnud, siis lõpuks olin väga väsinud ja kurnatud.

Uut aastat võtsin vastu mõttega, et ootan igat päeva suure hurraaga, et viia käiku kõik oma suured plaanid. Ja ohh kui palju plaane ma suutsin kirja panna - terve romaani. Jaanuari alguses olin pikalt ja tihedalt tööl ja ootasin kannatlikult, millal saan härjal sarvist haarata, kuid selleks ajaks oli mu organism liigsest söömisest, vähesest spordist ja väsimusest ja võib- olla ka liigsest survest endale nii rusutud, et jäin haigeks. Mõtlesin, et mis seal ikka küll on homme parem, kuid  igat homset alustasin sellega, et hakkasin tühistama plaane ja trennikott jäi esikusse ootama paremaid päevi. Pärast nädalast voodis lebamist  olin 2 kilo kergem ja energiast tühi ja õnnetu. Õnneks on mu elus Tarmo, kes ütles, et aitab küll, lähme nüüd õue. Käisime perega kaks päeva Nõmmel suusatamas ja tõesti elujõud tuli kohe tagasi. Mulle meeldib lumi, kargus ja kõik need toredad tegevused, mida talvel teha annab. Ootan väga, et saaks jälle minna.
See nädal  õnnestus läbi töökoha käia ka kaks päeva lumelauaga sõitmas. Ehk siis Zagarkalns on üks väike suusakeskus Lätis, kuhu võib teinekordki minna. Seal olid ka kõige sõbralikumad ja abivalmivad mäetöötajad, keda  kohanud olen. Mägesid küll mu suure armastuse Rootsiga ei saa võrrelda, kuid heaolutunde ja põnevuse saab ka Zagarkalnsi nõlvadest. Keegi küsis mu käest, mida sa teed seal 3 h - elasin -  iga hingetõmbega - mulle meeldivad kõik need tunded, mida mägi annab -  kergustunne, kui alla liugled, õõnsustunne, kui kiirus läheb suuremaks, adrenaliin, mis tahaks, et mägi oleks veel kõrgem ja ohtlikum ning sõit pikem. Ärevus, mis tekkis kui nägin, et seal keskuses on nööplift, millega ma polnud enne sõitnud.  Enesekindluse kasv kui ma võitluses nööbiga alla ei andnud - hoolimata lillast reiest ja muudest valusatest kohtadest. Uhkusetunne igakord kui liftiga üles sain ja igakord kui lauaga alla sõitsin. Hea seltskond  -  eriline hetk on kui istud üleval mäel, külm tuul näpistab nina, omad kaunist vaadet ja teed plaani, millal kohvikusse teed jooma minna või  sõber annab häid õpetusi, kuidas oskuslikumalt sõita või kiidab, et olid väga tubli. Ja see väsimustunne, mis valdab keha pärast sõitu on hoopis parem kui kõik teised väsimustunded. Selles on killuke õnne. 
Vahel ei lähe kõik nii nagu ma plaanin - õppetund mulle -  pean õppima  mitte stressi sattuma seepärast, olema rahulik ja positiivne. Esimene kuu alles aastast 2014 on läbi-  11 ju veel, et oma mõtteid teostada.
Tegelikult on kõik üsna imeline.
 Imeline on ka see, et  saan veebruaris aasta vanemaks (kolmekümnendad on siiani olnud vinged) ja sain endale joogipudeli, mida olen juba mitu aastat soovinud ja otsinud. 
Siin ta on koos mu mahlasaagiga. Esimest korda nägin seda pudelit paar aastat tagasi Rootsis ja siis ta tundus mulle liiga kallis, aga ma jäin temast mõtlema ja temasugust otsima ning võrdlesin alati teisi temaga. See võib tunduda veider või naljakas, et mis tähtsus on ühel joogipudelil, aga minu jaoks on. Mõnda joogipudelit on ebamugav kaasas kanda endaga, mõni jätab plastikumaitse veele, teine on lihtsalt kole, mõne ma unustan koju kogu aeg, mõnel on ebamugav tila jne  -  see pudel on ideaalne minu jaoks ja ma tarbin kohe märgatavalt rohkem vett.
Nii et jooge palju vett, ajage vaikselt aga järjekindlalt oma rida ning  olge positiivsed!

"The task ahead of you is never greater than the strength within you."

Üks kuu on jälle vaikselt möödunud.
Olen päris tublisti trennis käinud - ikka oma pilateses ja stepfatburnis.
Pilates meeldib mulle ikka väga - kõik on rahulik ja aeglane, aga tegelikult tapvalt raske ja pingutust nõudev. Sa pead olema kogu treeningu vältel väga keskendunud, kontrollima oma keha, hingama täpselt. Sa pole võib-olla higine ülekere pärast, aga sa oled kindlasti varbaotsteni väsinud.
Stepfatburnis on  energia, liikuvus, kütad ahju nii et ragiseb ja juba poole peal tilgud higist. Väljakutseks on sammukombinatsioonide meelde jätmine ja treeningu teisel poolel toimuv lihastreening, kus on palju visadust ja jõudu vaja, aga sa oled hüplemisest juba nii väsinud. Aga mulle meeldib ennast piinata D

See kuu proovisin ka uut trenni nimega piloxing ehk siis kokku on pandud pilates ja poks ja vahele on veel lisatud ka vürtsikaid  tantsuliigutusi. Ma olen vaimustuses!!!!! Trenn täpselt mulle - lõbus aga tõhus. Ma nii väga pelgasin minna, sest ma pole väga liikuv ja kiire, aga suutsin ilusti jälgida harjutusi ja kaasa liikuda. Mul oli naeratus kogu aeg suul, nii põnev oli. Kahjuks ei oska ma hetkel öelda, kas saan sinna veel minna, sest treening toimub hilisõhtul. Mina saan ju ainult hommikuti käia, õhtused käimised ja tegemised ju erandid. Kirjutasin muidugi kohe oma klubi spordijuhile pika kirja, et vaja piloxing ka hommikul tunniplaani panna. Lubasid koosolekul arutada, loodan, et see pole suusoojaks öeldud. Pöidlad pihku igatahes!
Detsembris jälle plaan proovida uusi trenne. Tahaks esimestel nädalatel hirmsasti punnitada, sest jõulute ajal palju üritusi ja kaur lasteaiast rohkem kodus ka, et eks see kuu lõpp on vaiksem.
See nädal sai ka end ainult korra liigutada - põlv on valutab, võtab juba kolmandat päeva vahepeal lausa lonkama. Olin nädala alguses pika päeva tööl - eks ennegi mul jalad paiste läinud või selg tunda andnud, aga seekord pidin mõõtma päeva jooksul korduvalt trepiastmeid ja  ju sai miskit valesti astutud. Loodan nädalalõpuks taastuda.
Toitumisega on ikka killadi - kolladi. Asi polegi halbades valikutes tihti peale, vaid ikka mao ülekoormamises. Ka tervislikku toitu ei tasu liiga palju süüa. Mõtted liiguvad zombidest jõulukinkideni ja põrandapesust selleni kas lapsel ikka päkapikud hakkavad käima ja selline ärevus on kerge kogu aeg sees ja siis ongi tunne, et peaks kogu aeg midagi närima.
Magusat tahaks  ka kogu aeg-  Kaurile kingiti sünnipäevaks terve koorem sokolaadi ja muud kleepekat ning me lihtsalt sõime kõik ära - ennast veendes, et ahvatlust ei tasu kodus hoida ja hävita vaenlane.
Ühessõnaga eesmärk jätkuvalt - vähendada nisu ja suhkru tarbimist.
Palju küsitakse mu käest kas ma ikka käin veel jooksmas, palju ma praegu jooksen jne - ma lõpetasin septembrist jooksmise, sest mu jooksujalanõud on täielikud juustud ja nad ei toeta enam jalga vajalikul moel - hea kui ma rühmatreeningus kuidagi nendega asjad tehtud saan. 
Olen sügisest saadik käinud pisteliselt jalanõusi uurimas ja jalga proovimas, aga valik on liiga suur ja ma kardan, et ma ei leia enam nii täiuslikke jalanõusi kui mu vanad nike-d. Näen kogu aeg inimesi jooksmas, massiliselt ja vahel mõtlen lihtsalt, et näed kui tubli või miks ta nii riides on, aga tihti tunnen end halvasti, et olen lasknud võimalus õues  kauem treenida käest. Muidugi ma tean, et rühmatreeningud teevad ka head ja kevadeks/ kevadel ma ikka midagi endale ostan.
Jooksma hakkan kindlasti kohe kui võimalik - panin ka paika, et tahaks see hooaeg osaleda kogu järvejooksude sarjas ja pooled võistlused linnajooksude sarjast. Loodame, et õnnestub igalepoole minna. Tunnen puudust sürrealistlikest kogemustest, mida need stardid, rajad ja finishid loovad.
Täna kustutasin facebooki albumitest pilte ja komistasin kollaazile, mille olin teinud 2012 sügisel. Unistus läbida 21 km. Tol hetkel ma kindlasti ei uskunud, et see tõeks saab. Nüüd aga läigib medal kapiotsas. Kuidas meile meeldib  ikka alahinnata ennast.
I run with my head, my heart and my guts - because pysically i dont think i have got a great deal of talent or ability - Steve Jones.

A party without cake is just a meeting!

Kuu aega tagasi ostsin endale selle talvise hooaja esimese pääsme rühmatreeningutesse - see aasta oli lihtsam - juba teadsin, mida tegema pean, kuhu minema ja millal...eelmine aasta vaevlesin pikalt - ei osanud ega julgenud ühtegi sammu astuda. See aasta on aga selle võrra raskem, et nõudmised endale on kasvanud ja ootused ei taha kuidagi täituda. Ehk esimese kuu aja jooksul olen küll suhteliselt aktiivne olnud, kuid pigem stressis kui positiivselt meelestatud.
Tunnen kogu aeg, et peaksin  rohkem pingutama ja kui ma ei tee seda, olen nii pahane enda peale ja söön oma meelolu hommikuks, lõunaks ja õhtuks.
Eks midagi muud üle ei jää kui edasi kulgeda ja oma pusasid muudkui lahti arutada - täna ostsin uue kuukaardi ja tegin just järgmise  nädala  plaani valmis. Mul oleks vaja Osminit  - keegi, kes lükkaks mu üle ääre trennides(http://www.thewhatitdo.com/2012/01/13/exclusive-the-world-is-your-gym-with-operation-osmin/). Tarmoga pole ammu koos trenni teha saanud. Tunnen puudust jooksmisest, hetkel puuduvad jalanõud.  Nüüd ootan lund, tahaks see aasta uuesti proovida suusatamist.
Üks mu lemmik lauseid praegu on ühelt sõbralt laenatud - a healthy attitude is contagiuos but dont wait to catch it from others. be a carrier! Mu  treeningplaan aga karjub  praegu  - mugavustsoonist välja!!! - ehk tuttavate ja mulle väga sobivate pilatese ja stepfatburni kõrval olen see kuu külastanud ka aqua gymsticki, vesispinningut, kõhtselgtuhar harjutuste trenni ja õppinud ujumist.
Aqua gymstick ei meeldinud mulle väga - teed vees harjutusi erinevatele lihasgruppidele gymstickiga - minu jaoks oli liiga kerge ja nöörid hõõrusid jalataldu veidi.

 

Vesispinning juba meeldis rohkem - käisin lausa kaks korda - oli veidi väljakutsuvam ja treener tegeles meiega kogu aeg - jälgis nagu kull, et meil ikka õiged asendid oleks ja pingutaksime. Selleks treeninguks vajad spetsiaalseid veejalanõusi, mis maksavad umbes 20 eurot. Mina käisin trennis oma plätudega - ajasid kuidagi asja ära, aga kõige mugavam polnud. Paljajalu ei ole võimalik, sest plastikust pedaal rattal on terav ja kõva ja sul oleks äärmiselt ebamugav ja võid isegi jalale viga teha. Põhjus miks ma pole kindel kas sinna trenni väga tihti satun on see, et mulle ei meeldinud ratta vette paigutamine ja välja võtmine - see ratas on ikka igavene kolakas ja hüüab õnnetust ette. Lisaks tunnen, et isegi kõige intensiivsem treenimine veekeskkonnas ei anna mulle piisavat koormust  - minu jaoks on need treeningud pigem meelelahutus, lõdvestus ja vahepala muust rassimisest.

Kõhtselgtuhar trenni nimi vist ütleb kõik - just nendele piirkondadele tehakse harjutusi. Meeldis väga ja kindlasti lähen veel. Sarnaseid harjutusi on ka stepfatburnis. Ainuke mure minu jaoks on, et treening on poole lühem kui teised trennid. Sellel päeval peab midagi lisaks otsima.

Minu jaoks kõige suurem õnnestumine sel hilissügisel on aga ujuma õppimine (tänu Tarmole)- aastaid tagasi ma heal juhul pistsin vaid varba vette, nüüd julgen kuni 1,6 m basseini osas ikka tükk aega sulistada ja põhja vajumise asemel liigun ilusti edasi -  aga see oskus vajab veel lihvimist - vähemalt seostan nüüd vett mitte kartusega, vaid naudinguga.

Eelmine nädal sai ka külastatud taimetoidumessi - väga vahva üritus - kuigi mina olen kõige söödik, siis olen alati avatud uutele huvitavatele retseptidele, toitainetele, ideedele ja usun, et rohkem taimset toitu söögilaual ei tee kunagi paha. Mulle meeldib, et inimesed on väga leidlikud ja oskavad lihtsatest asjadest võluda välja tõelisi toiduelamusi. Meie Kauriga ostsime Miku vegani kohviku letist porgandi - kõrvitsakooki ja laimi- ingverijooki. Nad avavad varsti ka päris käega katsutava kohviku - ootan väga. Koju saabus ka ülemaitsev peedi- küüslaugu- rosmariinipesto ja kookospalmisuhkur, mis ei kurna organismi nii palju kui tavaline suhkur, sest ta toodab aeglaselt vallanduvat energiat, lisaks sisaldab palju mineraalaineid. Messi miinuseks oli aga ruumi  vähesus ja rahvast oli nii palju. Väsisin trügimisest üsna ruttu ja nii mõni huvitav lett jäi uudistamata. 

Järgmisesl nädalal ootab mind jällegi ees üks uus trenn ja vaagin siin veel ühtteist proovida. Ega muud üle jäägi kui kott pakkida ja trenni minna, hoida oma meeleolu mõnusa, vähem muretseda ja puhata. Ja varsti panna kindlalt paika suvehooaja võistlused.