Leia oma rütm

Jooksime võib olla tehniline ja keeruline ala. Rohkem tuleb treenida oma pead isegi kui jooksusammu. Mulle pole kunagi jooksmine lihtne olnud, sest mu pea on mulle nuhtluseks. Ta luiskab, halab ja on õel.

Aga kui leian selle õige rütmi ja tulen korra oma peast välja ehk hakkan jooksma südamega, siis muutuvad jalad väga kergeks ja ma ei pane tähelegi, millal juba rada lõppenud on. Tunne on pärast  nii hea. Ma  võitsin iseennast.

Mulle meeldib joosta erinevaid radu, võimelda vahepeal või ronida kuskil või jääda midagi uudistama, jälgida ümbrust või pidada plaani. Jah ma teen ka pilte. Mul on vahel raske uskuda, et see mina olin, kes uksest välja läks, kes jaksas. Mul on hea meel näha ennast asjalikuna, õnnelikuna, rahulikuna, püüdlikuna, sest üldjuhul ma näen üht totulotut. Samuti ma tahan olla eeskuju – oma lapsele ja ka   neile, kes tahaksid olla sportlikumad, liikuvamad, seikluslikumad, aga nad pelgavad. Mina ka pelgan, mina ka olen väsinud, mina ka vajan motiveerimist, mina ka saan siiani pilke, mis sina paks või aeglane siin teed, aga

mina tean, et ma jõuan, julgen, tahan ja võin ise eeskuju teistele olla. Ja mida rohkem sa oma mugavustsoonist välja tuled, seda vähem sa sinna tagasi tahad minna.

Kuigi ma pole kiire jooksja meeldib mulle käia  võistlustel. Ma võtan neid kui seiklusi, kui õppetunde, treeninguid. Viimati käisin Ülemiste järve metsajooksul 5 km ja SEB sügisjooksul 10 km. 

Ülemiste järve jooksule läksin üsna planeerimata - hetke emotsiooniga registreerisin nii enda kui Kauri 5 km pehmele ja männisele rajale. Närv oli väga suur – ma polnud varem koos lapsega võistlusel käinud, samuti oli see Kauri esimene maastikujooks. Seni olime koos mööda Kalaranda ja Beetapromenaadi sörkimas käinud. Rada kahtlemata kurnas teda, kippus selja taha piiluma, sest tal oli hirm, et me oleme viimased. Ka mul oli see hirm, kuid vankumatult käskisin vaid ette vaadata. Samuti ei lubanud ma tal kõndida. Need on reeglid, mida järgin ka ise – kõik oluline on vaid sinu ees ja vahet pole kui aeglaselt jooksed, lihtsalt tee jooksusammu. Kui ma neid reegleid murran, siis pean ikka väga läbi omadega olema.

Raja lõpupoole hakkasid meile ka mõned seljad vastu tulema ja fotograafid põõsastes, need ergastasid Kauri nii väga, et kui veejaam paistma hakkas heitis ta mulle luba küsiva pilgu ja minu noogutuse saatel spurtis end kuni finišini hingetuks. Parim osa oligi ta meelest kui lõpukoridoris oli talle kaasaelatud ja medal talle kaela riputati. Kevadel planeerin juba minna temaga Harku järve jooksule.

Kaur küll soovis ka sügisjooksu 10 km distantsile tulla, kuid pidi seekord siiski vaid lastejooksuga leppima. Minul aga oli küll ainult rõõm sellel jooksul osaleda. Väike torge küll käis läbi nii Ülemiste järve jooksul kui ka siin, et olen see aasta lühematel distantsidel, kuid sellest ei tohi end siiski heidutada lasta.

Kiidan rajameistrit – sügisjooks on mulle alati sümboliseerinud seda väheke igavamat võistlust, siis seekord oli rada nii vaheldusrikas ja põnev, et see 10 km läks tõeliselt kärmelt. Uudistasin kaasaelajaid, maju, käänakuid, kaasjooksjaid. Mu lemmik koht oli väike lõik läbi Kultuurikatla. Me jooksime sõna otseses mõttes läbi Kultuurikatla. Vahva! Teate inimesed on nii inspireerivad ja motiveerivad – oli puudega jooksjaid, kõrges vanuses jooksjaid, kes oma abikaasaga, kes lapsega,  välismaalasi, noorukeid, kõik olid nii väsimatud. Tarmo veel pärast rääkis, et ta oli näinud ühte vana meest, kel oli naise mälestuspildiga särk seljas. Ju neile oli meeldinud kunagi koos võistelda, kuid naise kadudes võistles mälestusega temast. Ma sellise loo peale muidugi hakkasin uluma. Üldse tuli mul vähemalt kaks korda pisar silma. Mul oli lihtsalt nii hea meel olla osake sellest jooksupeost ja joosta, liikuda, tunda end hästi.

Kui järgmine aasta on sama rada, siis kindlasti soovitan teil minna ja tahaksin ise ka minna jälle ja kes teab võib olla koos Kauriga, vaatame kuidas meil treeningud lähevad.

Rohkem mu tegemisi pildis saate vaadata instas helkudoingsport alt.

Turn your face towards the sun

Suved on alati kuidagi lühikesed meie peres. Ka seekordne suvi lihtsalt puudutas korra õlga ja enne kui  pöörata jõudsid, et haarata tal käest, läinud ta oligi. Muud ei jäänudki üle kui nimekiri unistustest jälle knopkaga seina külge kinnitada ja suunduda sügisesse.

Loodan, et september ja oktoober tulevad kuldsed, et jõuaks veel mõned korrad rulluisutada ja rattaga kilomeetreid mõõta. Joosta muidugi võib iga ilmaga, kuid pimedatel õhtutel siiski jõuan arvatavasti spordisaali. 

Sel suvel ei õnnestunud saavutada kehakaalulangust ega oma tippvormi taastada, kuid kindlasti olin tubli ja nurgakivi sai kindlalt siiski uuesti paika. 

Suuremaks jõupingutuseks augustis sai 3 päevane jalgrattamatk Hiiumaal - läbisime kuskil 90-100 km kokku. 

Meie jaoks oli see täiesti uus kogemus - me polnud kunagi enne teistega  koos matkanud. Minu jaoks oli küll uus tunne olla osa seltskonnast, arvestada teistega, jälgida teiste tempot. Tavaliselt oleme ikka kahekesi/kolmekesi, siis ikka toimetad enda järgi. 

Esimesel päeval jõudsime õhtul ja sõitsime umbes 24 km Kassarisse Sääre tirpi. Täiesti maagiline koht telkimiseks - maandus  RMK telkimisalade top 10sse. Muidugi hommikul jalutasime ka tipu lõppu - mõnus. 

Teine päev oli minu jaoks 

kõige raskem - Tarmo jäi haigeks ja veetis päeva saateautos magades. Lasin sellest oma tujul langeda. 

Samuti ei pakkinud ma kaasa endale jalgrattapükse ega leidnud ma ka üles kotist rattakindaid. Jeps - ärge tehke seda kodus järgi. Kui kätel polnud vigagi, siis tagumik huugas pärast 50 km nii mis kole. Päev lõppes siiski positiivsete emotsioonidega - tänu Kaile sattusime Kärdlas kohvikute päevade raames hea toidu peale ning telkimisala asus ka jällegi kaunis mereäärses kohas. 

Kolmandal päeval hakkas teekond praamile tagasi - 36 km, mis möödusid väga kiirelt, sest sinka-vonkatasime vahepeal maanteelt kõrvale. Minust maanteeratturit kahjuks ei saa, kuid kuskil kõrvalteedel ja metsa all ukerdan ja rassin hea meelega. Suur laps - vaheldus ja seiklus hoiavad tuju ja tähelepanu. Lastest rääkides - tegid kogu selle matka kaasa ka Toomas ja Kaur - väga vaprad, sest polnud ju neil ei rattapükse, kindaid ega superrattaid, vaid väiksed jalad, mis väntasid  üsna kurtmata. Kokkuvõtvalt oli väga tore matk - liiga lühike nagu Kaur ütles. Loodan, et järgmine suvi õnnestub uuesti koos matkama minna. 

Järgmine suvi ma loodan jätkuvad Revalis ka välitreeningud. Mu kõige lemmikud trennid seal üldse. Suutsin isegi Tarmot nakatada sooviga seal käia. Viimases trennis saime eriti rügada - palju erinevaid jooksuharjutusi, roomasime käpakil murul, intensiivsed paariharjutused ja lõpusurdiks jooks Patkuli vaateplatvormile ja trepist alla tagasi.
Tegin endale ka vahepeal eraldi instagrammi lehe helkudoingsport, kust saab rohkem jälgida minu teekonda pildis.

best noise is stillness

Sellel nädalal selgus, et vahel on sõna FAT täiesti positiivne. Paar päeva tagasi sai Kõrvemaal laenutatud nimelt fatbike ehk ülisuurte kummidega maastikuratas, mis leiutati sõitmaks mugavalt lumes ja liivas, kuid nad sobivad hästi ka mutta ja raskemale maastikule. 

Alguses tundus ratas hirmus suur ja käigud oli hoopis teistsugused kui mu kodusel maastikurattal ja mõtlesin, et sellise kolakaga ma küll ühestki mäest üles ei sõida, kuid võta näpust. Ratas võitis mu südame päris ruttu - ei hakanud tagumine ratas liivas viltu vedama, ronis üles ilusti tõusudest, silma pilgutamata sõitsin üle isegi väiksematest mahalangenud puudest, millest ükski teine ratas ma arvan üle ei sõidaks ja laskudes oli väga kindel tunne, kiiruski minul hoopis teine kui muidu.

Esimesel õhtul sõitsime 20 km mööda singleid. Kõrvemaa on tuntud oma väljakutseid esitavate radade poolest, kuid kindlasti polnud ma valmis nii ekstreemseks ja kitsaks üherööpaliseks teekonnaks. Väga rohkelt pöördeid, käänakuid, puujuuri, mahalangenuid puid, kivid turritamas, äkiliseks laskumised, püstloodis tõusud metsas. Suur hirm kael murda võitles adrenaliini ja põnevusega ja rahuloluga. Päris ilma muhkudeta ma muidugi ei pääsenud - korra sõitsin teeääres turritanud kuivanud oksa, nii et oigasin valust - käsi on siiani sinakaslilla, jalgadel on ka sinikad, kuid ma ei mäleta täpselt, millal ma võisin sinna lopse saada. Võib olla siis kui Tarmole otsa sõitsin - kes see jääb keset teed seisma?

Teisel päeval sõitsime 11 km Kõrvemaa tavalisematel võistlusradadel ja teedel, kuid sealgi tuli paar päris head tõusu ja laskumist. Ma ei kujuta ette, mis mu kiirus võis olla mõnel laskumisel, seda tunnet on raske kirjeldada - selline magushirmus. Tunned end väga elavana, kohalolevana ja kui sa jõuad alla, siis ei suuda ära imestada, et ühes tükis oled.

Igatahes fatbike ületas kõik muu ootused ja ma täiesti armusin temaga sõitmisesse - so if i win a lotto - i buy a fatbike!!!

Soovitan kõigile minna seiklema, ei pea valima muidugi singleid, möödusime ka väga kaunitest rabadest ja nõmmedest, kus saab samuti kummi vilistada. Raskemal maastikurajal pead arvestama, et suudaksid oma ratast hästi valitseda, pead olema vastupidav, sest ratast käekõrval mäkke lükata on veelgi raskem kui sinna  sõita ja sa ei tohi karta, siis sa võidki kukkuda.

Muidugi käib looduses olemise juurde telkimine ja lõke - meiegi ööbisime Paukjärve ääres ripptelgis, mis on siis rihmadega pingutatud kolme puu vahele umbes 1 meetri kõrgusele maapinnast. Õhtul pimedas seda kokku pannes me polnud väga entusiastlikud, kuid hommikuks olid aksiad kõvasti paranenud. Mul polnud öösel kordagi jahe ega kõva, mis minu tavalised mured telkimisega seoses on ja päris mõnus oli hommikul õõtsuda ja uneleda.

Sattusime ka ühe raba järve äärde, kuhu viis  silmatorkamatu tee ääristatud mustikatest, järv ise oli ääreni sünkjat vett täis ja peegeldas igast äärest kiduraid mände. Vesi oli keedusoe, põhjatu ja teda ümbritses nii tugev vaikus, et seda oli meeliülendav kuulata.

Kui kõik päevad oleks nii ilusad ja head.

Argikolmapäevadel on natuke särtsu toonud mu ellu Reval Spordi välitreeningud. Mulle meeldib olla õues ja mulle meeldivad üllatused ja positiivsus ja kui keegi mind tagant tõukab ja välitreeningud on pakkunud kõike seda oma vaheldusrikkusega. Suhtlemine ja meeleolu on kuidagi vahetum nii treeningkaaslastega kui treeneriga. Suureks väljakutseks on olnud nii trepid kui tandemharjutused treeningkaaslastega ja see, et sa tõesti ei tea, milline treening sind täpselt ees ootab. Sõbra saab tasuta kaasa võtta kui oled klubiliige ja kuigi olen ka üksi käinud, olen vahel mõne sõbra ka kaasa haakinud, eriti hea meel, et ka Tarmo on kahel korral tulla saanud. See on eriti mõnus jagada oma head leidu  teistega ja eriti just Tarmoga.

Kehakaal kahjuks langust ei näita - olen hea näide sellest, et ainult trenniga imet ei tee. Söön praegu ebakorrapäraselt ja kindlasti ka liiga palju kaloreid. Oma rolli mängib ka see, et väsimusseisund on suure tähega suur. Olen juba nagu narkolepsiat põdev inimene - tukun igal pool kus võimalik või vajun vastu bussi või auto akent eneselegi teadmata norskama. Loodan siiski lähiajal oma toitumise ja väsimuse üle kontrolli saavutada, sest tunnen ennast praegu oma kehas ebamugavalt ja koormavalt. Vajan võimalust end paremini liigutada ja tunda end kergemalt.

Täna õhtul saatsin Tarmo Pärnus Xdreami ööetapile ja vaadates kuidas ta koos paarisaja osalejaga stardipauguga merre jooksis esimest punkti võtma tekkis endal ka jälle kihk minna võistlustele. Septembris on Xdreami selle aasta viimane etapp, Tallinna sügisjooks ja nii mõnigi teine lahe üritus, kuhu tahan ka nii väga minna. Kuidas jõuda tagasi vormi?

Mul on Kõrvemaast kaks videot ka, kus tassin oma ratast, kuid pean neid natuke vormindama, blogger ei lae neid praegu üles, aga järgmine kord panen nad kindlasti teile itsitamiseks.

Slow is not a dirty word

Otsisin pikalt kaaslast, kes minuga tuleks Tallinna City trail runile 8 km distantsile. Ma ei leidnud kedagi. Istusin veel paar tundi enne võistlust ja mõtlesin, et jääb minemata. Ma polnud ennast ära registreerinud, kuid igaks juhuks olin diivani nurgale valmis pannud võistlusriided. Ja siis ma tundsin, et mul on vaja mu tuju tõsta. Mul on vaja ennast hästi tunda. Mul on vaja sinna kohe väga minna.

Kaur ruttu õe juurde, ruttu mingi bussi peale - mitte selle bussi peale, mis juhendis kirjas oli, vaid mingi suvalise bussi peale. Siis ruttu juhendit lugema, tänu millele ma sõitsin 4 peatust õigest peatusest mööda. Siis ruttu bussi pealt maha ja üle tee, et tagasi sõita. Siis astusin sama bussi peale, millelt enne maha astusin, sest ta oli kuskil ümberpööranud. Jah, ma olen topski ütles mu pilk bussijuhile. Siis ruttu õiges peatuses maha ja oppaaa keset metsa?- kuhu poole see Pirita Spordikompleks jääb? Natuke siia poole ja natuke teisele poole ja lõpuks jõudsin tänu gpsile ikka kohale.

Sain registreeritud - 368! Lahe number, sest mina olen lahe!

Võistlus algas velodroomilt alla tunnelisse joostes ja sealt terviseradadele, edasi mööda paekallast, kus oli püstloodis tõus, grillivad kohalikud ning  suur valge Lasnamäe kirik. Tõusust üles aitasid õnneks mu väga head jalanõud, mis haakusid suurepäraselt ning  seal oli ka juurikaid, millest kinni haarata. Üks ületus oli kuristiku kohal ja see oli kõigest kehvake puulaud, seal hoidsin küll hinge kinni ja alla ei vaadanud. Pärast paekallast viis tee alla Sõjamemoriaali juurde, mille vahelt sai läbi joosta. Vahepeal oli võimalik paar sada meetrit joosta ka mööda rada, mille valiks Chuck Norris, aga see oli võimalik asendada muu valikuga. Muu valik tundus päris hea. 

8 km rajal ei olnud väga palju osalejaid, enamus valisid 21 km raja ja kõik olid väga nobedad, nii et jooksin üksinda ja lõpetasin viimasena, kuid ma olen nii õnnelik, et läksin. Rada oli parajalt raske, parajalt ilus, parajalt kõhe, parajalt just see, mida vajasin. Nautisin igat kilomeetrit. Bussiga pärast koju sõites haisesin ja naeratsin ainult. 

Mulle meeldivad vaheldusrikkad ja väljakutseid pakkuvad rajad. Mulle meeldib sattuda sinna, kus keegi tavaliselt ei käi. Ja vahel on hea olla viimane, keegi ei trügi, naudi vaateid ja tunne rahulolu mõttest, et teed midagi, mida tahad teha hoolimata sellest, et oled aeglane. Küll järgmine kord saab olla kiirem.

Juuni alguses asendasin Tarmot Xdreamil B- rajal. Nüüd siis olen kolm korda C-rajal olnud ja kolm korda B-rajal. Nüüdne Rummu Xdream oli kõige raskem füüsiliselt ja samas kõige põnevam etapp seni, kuigi Viimsi kanalisatsioonitoru figureerib ka topis ja Kreenholm ka.

Etapp algas kohese vastupanuvõime proovile panemisega. Kolm korda tuli üles ja alla ronida tuhamäest. Mägi oli kõrge, rajad kitsad, rahvast palju ja jalgealune pude. Lasin inimesi vahepeal mööda, mingil hetkel keegi pani oma käe mulle seljale ja lükkas sõbralikult ülesse, õnneks olin jätnud kogemata rattakindad kätte. Mulle olid need suureks abiks, muidu oleks käed puru olnud, sest alla tulin ma osa mäge tagumikul kätega pidurdades. Kahjuks jäi veepudel rattaalasse, kurk tõmbus üsna ruttu tolmust karedaks. Mulle tundus, et isegi järgmisel päeval köhisin veel tuhka.

Minu jaoks  ja ma arvan, et nii mõnegi teise võistleja jaoks oli ka kaks ohtlikumat olukorda. Kohe alguses suundus suurem mass võistlejaid ühtedesse ja samadesse punktidesse - väike maha jäetud maja, kuhu sai ühelt poolt sisse ja puu, millele voolas mass lihtsalt igast nurgast peale. Kui maja juures ma veel vaikselt vajusin vooluga kaasa, siis puu juures sattusin nii massi, et ühel hetkel tekkis tunne, et mind trambitakse maha ja saan viga. Olen lühike ja liikudes punktini tekkis olukord, kus ma ei saanud  enam ei edasi  ega tagasi liikuda ja suured mehed lihtsalt rapsisid ja surusid end edasi mu ümber ja mul polnud enam õhku ja tundsin, kuidas mind surutakse täiesti maha pikali. Õnneks ühel hetkel sain siiski puust kinni ja sain oma punkti ning lihtsalt tõstsin korraks häält, et mind läbi lastaks ja saaksin massist välja.

Edasi oli meil valikuga punktid ehk sai natuke ise teed määrata. Esimese punkti valikust leides selgus, et tuleb veidi ujuda. Ma ju ujun koera 25 m ja siis pean jalad põhja panema. Tiit ja Tuuli küll ütlesid, et lähme edasi, kuid ma ei tahtnud, et minu pärast veel ringi peab kapslama. Vaevu ujusin ära. Tagant järgi tarkusena tean, et oleks pidanud edasi minema. Rookisin kõik seljast peale pükste ja kuigi hiljem  said ka jalad märjaks tundsin, et lihas tõmbus külmast veest kivikõvaks. Jalad ei tahtnud üldse vahepeal liikuda.

Peangi nentima, et eksisin korduvalt kõige tähtsama reegli vastu - kõndida ei tohi! Kuna mu vorm see aasta alles vormimisel,  siis pidin oma uhkuse alla suruma ning nentima, et kõndimine oli parim viis edasi liikumiseks.

Jalgratta etapp oli ka äärmiselt tõusude rikas ning alguses ei saanudki muud teha kui jalgratast käe kõrval lükata või kaenlasse haarata ja teda kaasas kanda. Osa teest oli Vasalemma ja Rummu karjääri vaheline vana raudteetamm ja korra pidime ületama kraavi, mis tundus olevat mudane. Tiit küll aitas ratta üle, kuid ise konnahüpete asemel lihtsalt astusin sisse kraavi. Muda seal küll ei olnud, vajusin reiteni  mustjasse kleepuvasse haisvasse plögasse, mis arvatavasti oli mõne ettevõtte poolt salaja mahakallatud masuut või muu raske kütteõli või midagi muud hirmsat, mis mulle sügiseks kuuendad varbad kasvatab. Hiljem kodus oli päris raske seda jama jalanõudelt ja vannist kätte saada.

Meie marsruut

Sain ka nostalgitseda, sest 4 punkti rattaetappist olid Vasalemmas - minu kodukoht, kus ma noorukina päevade kaupa jalgrattaga ringi vurasin. Üks punkt oli lausa 300 - 400 m läheduses minu lapsepõlvekodust kivi küljes, mis lapsena tundus suur hirmus nõiakivi ehk praegu oli täiesti tavaline hallkivi. Mulle meeldis Vasalemmas elada ja mul oli hea meel sealt läbi sõita.

Kahel lisaülesandel- tuhamäkke ronimine nööri abil ja sealt laskumine ning sukeldumine veesilma, kus poide põhjas punktid - näitas oma oskusi Tiit. 

Kanuu etapp oli seekord lühike, kuid ilusal veesilmal. Minust küll polnud suuremat aerutajat, kuid finishisse ma jõudsin. 

6.16 h ja üle 50 km ja 87/164st - olen hästi õnnelik koha üle, sest kuna olen oma võimekuselt vaid killuke seda, mis Tarmo on - ei tahtnud, et nende tulemused kannataks minu pärast. 

Mul on hea meel, et mind meeskonda võeti, et mul olid väga toetavad kaaslased, et sain tuhamäel käia, et jõudsin omal jalal finishisse ning sain aru, et kuigi tahtejõuga võin liigutada mägesid, siis pean trenni uuesti tugevalt tegema hakkama, et jõuaks mäe otsas ka käia. 

Nüüd olengi endale eesmärgiks seadnud, et kogu suvi jalad villi, hing paelaga kaela  ning väsimusest ei tohi välja teha.

Praegu olen  veidi jooksmas käinud ja lisaks tegin endale pesa Revalisse - praegu olen käinud bodypumpis, stridingus ning välitreeningutes. Olen saanud juba higi pühkida ja teha sportlase jõuhäälitsusi. Välitreeningutesse püüan see suvi peaaegu kõikidesse jõuda. mulle meeldib õues olla ja trennidele lisab võlu see, et nad on oma asukoha ja sisu poolest alati üllatus. Kaks trenni on Linnahallikatusel treppidel olnud ja üks oli muruplatsil. Kui treppidel on palju treppide ärakasutamist, siis muruplatsi trennis tegime ringtreeningut, kus käisid punktis punkti ja tegid harjutusi, lisaks harjutasime ka erinevatest toenglamangutest starti. Palju on ka paarisharjutusi, mis on huvitav sellepoolest, et pead tegema meeskonnatööd, mis polegi nii lihtne kui inimesed on erineva pikkuse, treenituse ja kaaluga. Treenerid meeldivad mulle ka väga. Olen pärast seda kui mu tugitreener lapsepuhkusele läks tundunud puudust positiivsest eeskujust Revalis, aga mulle tundub, et nüüd olen leidnud jälle endale lemmiktreeneri. 

Foto treener Bret

Samuti oleme käinud rulluisutamas - viimati 36 km. See on siiski erandlik pikkus, tavaliselt piirdun 10 km, aga tahaks 20 km peale lükata küll sõite. 36 km sõitsime siis Rocca al Marest Vääna - Vitisse ja tagasi, 4 h läks aega, Tabasalu mäest sain ise üles rullidega, kuid alla tulekuks võtsin korra rullid jalast. Retke lõppedes olin väga läbi, jalad tudisesid all ja selg valutas ning korra käisid juba jalad alt ka. Aga samas andis see nii palju innustust, et järgmine päev tõin koju oma tolmuste Sportlandi kinkekaartide eest uued rulluisud, mille nimi on Vinged Ässad!!!

Mine sina ka see suvi vähemalt korra jooksma, rulluisutama või sõbraga koos trenni!!!

if you cheat, you are only cheating yourself

Septembris kui kirjutasin oli päris raske periood selja taha jäänud ja kuigi selle 8 kuu jooksul on osad küsimused lahendused saanud, siis miks elada moto järgi - võta vabalt, kui saab elada moto järgi, kuidas see tee täita kõikide kändude ja kividega?
Vahepeal raskused motiveerivad mind neid tuuseldama ja näitama neile, kes siin boss on, aga pärast võite tuleb langus - valgus on, aga kedagi kodus ei ole ehk ma lihtsalt heidan voodi ja magan ja magan ja olen ikkagi väsinud. 

See talv sõin ka vahepeal murekooki - see on see kook, mis mõttes maitseb hästi ja sa arvad, et see teeb sind õnnelikuks, kuid tegelikult toob ainult mure kaela - mulle umbes 6-7 kg. 

Alguses oled selline kurt, pime ja tumm oma kaalunumbri suhtes, sest püksid ju lähevad veel jalga ja tegelikult oled ka väga hõivatud, et trenniaega ongi keeruline leida, kuid mingil hetkel pidin tõdema, et asi on pekkis sõnaotseses mõttes. 

Kuidas leida tasakaal? Ma küll suudan oma aega planeerida nii et saan kõik vajaliku ja mittevajaliku tehtud, kuid tavaliselt see näeb nii välja, et nädal töötad, nädal koolis, nädal õppid ja siis jälle otsast peale. Kuidas igasse päeva tekitada kihid? Töö kiht, õppimise kiht ja siis pere ja enda aeg ja magada võiks ka jõuda. 

Kuidas öelda endale - sa võid iseenda peale ka mõelda, muidu vahel keegi ei mõtlegi sinu peale. Kuidas öelda endale, et sinu väärtus ei olene teistest, sa võid end ise väärtuslikuks pidada. 

Kuskil mul see võitlejahing siiski sees hingitseb - ta küll jookseb praegu kõht üle püksiserva ja põsk punnis, aga alla ka ei anna. Tegelikult mõtlen kogu aeg sellele, kuidas rohkem liigutada, sest see teeb mind õnnelikuks. Mul on vaja end õnnelikuna tunda. Ja kui ma saan veel end liigutada koos oma perega, siis see on vaieldamatult parim hetk päevast, mu elust. 

Eesmärk suveks - joosta, joosta, joosta ja luua oma perega koos neid parimaid hetki päevas. 
Hoidusin blogi kirjutamisest, sest ei tahtnud kurta või olla negatiivne ja teadsin, et kui tagasivaates kirjutan, siis leian kindlasti üles need head hetked, mida jagada. Nii ongi. 

HEAD HETKED

Selle talvel võtsime ette pöörase hilisõhtuse matka Viru rabasse külmaga, mis praksus ja pani me kakao termotassides kõlisema jääsõkeldest. Ma ei suuda siiani uskuda, et me sinna läksime.  See oli maagiline ja hirmuäratav korraga. Ma jumaldan lund ja seal oli seda nii palju, kogu loodus oli lookas selle all ja helkis ja kumas. Ääretult vaikne oli, nii vaikne, et tagasi tulles eksisime korra teelt ja mina muidugi arvasin, et nüüd me jäämegi metsa huntidele söögiks. Mu laps arvas aga et pole hullu, kogu pere ju on koos. Muidugi lõpuks me matkarada jõudis autoni ja saime sulama hakata, kuid mälestus sellest õhtust jääb igaveseks. 

Samuti tundsin suurt rahulolu sellest, et see talv Kaur lumelauda sai harjutada ja mäesuuska proovida. Ma tahan väga olla oma lapsele eeskujuks ja temaga koos teha läbi neid imelisi seiklusi ja õpetada talle kõiki neid asju, mida ma ise alles täiskasvanuna olen õppinud. 

Muidugi samas ei saa ta siis pakkuda nii palju nalja kunagi oma elukaaslasele kui mina oma tegemistega Tarmole. 

Käisime Tarmoga Nõmmel suusatamas ja korraga ta ütles, lase sealt silla pealt alla. Mina muidugi, et hull oled peast või. Kui lumelauaga ma tunnen ennast nii hästi, et ükskõik kui suure mäe tipust võin alla tulla, siis suuskadega laskumine on hoopis kehvem teema. 
Aga tavaliselt on nii et kui üleskutse on õhku visatud, siis  enam ei anna rahu. See hakkab sees närima ja närib seni kuni oled roninud sillale ja sealt alla lasknud - üks, kaks, kolm, neli korda. 
Kus need raudmunad siis on kui ma neid tegelikult vajan? Ainult siis kui lollusi vaja teha siis hüppavad püksi. Igatahes silla pealt laskumine oli maagiline ja hirmuäratav korraga. 

Muidugi siis mul oli vaja ju ennast Xdreamile kirja panna jälle. Muretsesin pikalt kuidas ma lähen sinna ise nii vormist väljas olles. See pole seal naljategemine. Pakkisin oma raudmunad kotti ja teel ma Narva poole olingi.
 Seekordne etapp  möödus Katrini ja Kätliniga C- rajal, meil läks 4 h  ja ma olen üliõnnelik, et otsustasin, et tahan minna. Nii põnevat etappi pole C-rajal mul enne olnudki. C-rada jäetakse vahel vaeslapse ossa, kuid seekord oli nii kanuu, lisaülesanded, kui ka põnev ala, kus orienteeruda. 

Narva etappi saime kohe alustada kanuuga. Meile on see vast kõige rohkem väljakutseid esitav, sest olen päris kindel, et me tegelikult ei kanuuta, vaid lihtsalt vehime mõladega nagu ninjad, aga oluline on sõit ära teha ja sellega me ikkagi saame hakkama.  Narvas oli vähemalt sügav vesi, sest Haapsalus ma mäletan jäime põhja kinni vahepeal. Keegi kuskil nimetas seda ala, kus kanuuetapp oli Eesti Veneetsiaks ja olen sellega  isegi nõus. Sõitsime mööda kanalit, mille ääres olid paadisillad ja majakesed, kust vanad mehed hüüdsid meile, kust pärit oleme. Kui Katrin punkti võttis siis kuulasime Kätliniga, kuidas elektriliinid särisesid kõrvu lukustavalt. Maagiline ja hirmuäratav.

Ratast oli seekord minimaalselt, sest pärast kanuud sõitsime Kreenholmi tehase territooriumile, kus olimegi ülejäänud võistluse. Territoorumil, mis muidu on suletud tavainimesele oli kolm suurt hoonet, mis olid tõelised labürindid. Osad uksed olid suletud, mis tekitas väga palju segadust ja nuputamist. Kaart oli ka kavalalt  tehtud, päris selgelt polnud alati võimalik arusaada, millises kolmest hoonest järgmine punkt asub. 

Ühte punkti otsisime tunni jagu ja õigest uksest käisime neli korda sisse kaemas enne kui aru saime, et tegemist pole pimeda, rõveda ja hirmsa keldritupikuga, vaid kui piisavalt julge olla ja edasi kombata läks ilus suur trepp lisaülesande juurde. 

Lisaülesanneteks oli läbi nelja saali tõukerattaga sõitmine ja kahes pidi postide vahelt slaalomit sõitma ja hiljem pidi paberlennuki meisterdama ja selle üle ruumi lennutama. 

Osad punktid olid nähtavamal kohal, kuid osa olid väga peidus ja ma siiani imestan, kuidas me kõik nad üles leidsime. Huvitav oli hoonete puhul see, et osad ruumid olid väga korras nagu just keegi oleks oma asjad võtnud ja välja jalutanud. Osad olid lihtsalt tolmused ja mahajäetud, osad saalid olid hoolimata värvinarmendamisele lummavad ja kaunid.

Osad kohad olid nii judinaid tekitavad, niisked, hallitanud, mädanenud, pimedad, kõhedad. Kõige hirmuäratavamad ruumid olid arhiiv, basseinid ja saunad. Pidid ju seal ringi kolama, aga peas vasardas - põgene, kohe hüppab saemõrtsukas välja või kukud kuhugi auku. Huvitav, kuidas 6 aastaga osad ruumid on säilinud suurepäraselt ja teised oleks justkui juba aastakümneid mahajäetud. 

Saime ka ronida mööda seina alla, mida kattis võrk ja kaeda vene piiri. Mu telefon muidugi pärast mõtleski, et olen Venemaal ja lõpetas minuga koostöö. 

Saime küll seekord trahvi, kuna olime kanuupunktid vastupidiselt võtnud, aga ma lihtsalt ei hooli trahvidest ega kohtades, kui on võimalik teha midagi nii põnevat nagu seiklemine.  Ja mul on üsna imeline meeskond ka. 

Juunis pean jälle ennast kokku pakkima, sest lähen teise imelise meeskonnaga Xdreamile Rummule Tarmot asendama. Selleks korraks püüan kilo väiksemaks saada ja mõne kilomeetri võhma hankida. Ei taha neid Tarmo suuri susse tühjaks jätta. 

Täna lugesin tuttava jagatud mõtet - people often say that motivatsion doesnt last. Well, neither does bathing - thats why we recommend it daily. 

Nii kavatsen minagi - püüan päeva kaupa hakkama saada ja kui vaja kasvõi minuti kaupa, aga on eesmärke, mida ma soovin saavutada, on asju, mida peab kontrolli alla saama.

when life gives you lemons, choose an apple or pear.

Kus ma siis pooleli jäin....

Suvi pidi tulema töine ja täis oodatud hetki Tarmo ja Kauriga, kuid suvi tuli töine ja täis hetki, kus ma lihtsalt istusin põrandale ja mõtlesin, kuidas edasi...

Mu ema sai insuldi ja ta pole päris taastunud sellest siiani. Kuid oli periood,kus ta oli haiglas ja kodus voodis abitult ja ka hooldushaiglas. 

See tuli jälle äkki, lõi sassi igapäevaelu, suhted ja mõtted ning tunded. Hetkeks oli tunne, et ta ei taastugi ja see tekitas palju muret ja pingeid. 

 Pöördumatuid kahjustusi tekkis mitmeid me kõikide eludesse. Mingil hetkel suvel ma vist sain vapustuse - ma ainult nutsin, sõin ja tegin nagu zombie tööd. Lõpuks tekkis nii töökoormusest kui pingetest mul terve rida terviseprobleeme - lihasvalu üle keha, ma ei käinud eriti tualetis, ei jaksanud midagi enam käes hoida, närvitsesin ja võtsin peaaegu 5 kg juurde. 

Käisin isegi arsti juures analüüse tegemas - korras nagu Norras peale selle, et organismis oli vedelikupuudus. Diagnoos - ülekoormus ja stress. 

Mingil hetkel tuli veel muresid juurde - meil juhtus koduses majapidamises paar äpardust ja elasime perega üle ühe ehmatava õnnetuse, siis ma küll lihtsalt juba karjusin hüsteeriliselt, kaotasin täiesti enesekontrolli. 

Tuli vastu võtta otsus -tuleb hakata ellu tasakaalu looma. Vahel on nii, et tuleb lihtsalt leppida sellega, et sa ei saa rohkem kellegi jaoks midagi teha. Pead leppima, et teised peavad sind halvaks, nõmedaks, egoistlikuks, hoolimatuks ja saamatuks. See ei tähenda, et ma seda olen. Ma olen lihtsalt piiratud ressurssidega. 

Kuna juuni/juuli polnud puhata saanud ega sporti teinud v a jalgratta sõidud tööle ja tagasi, siis augustis alustasin puhkamisest ja lõpetasin spordiga. 

Puhkusel sattusime ühele täikale, kus Tarmol hakkasid silma väga soodsad ja kasutamata rulluisud - just Kauri number ja just minu number. Kehitasin õlgu ja ostsime ära. Eelmine suvi me proovisime Kauriga ja olime väga kobad, aga noh kui Tarmo arvas, et hea mõte......

Nüüd arvan, et see oli meile saadetud võimalus ja me õnneks kasutasime seda - tuli välja, et rulluisud olid tõesti uued, mugavad ja just meile disainitud. 

Alguses tegime Vabaõhumuuseumi kinnises parklas tiire, siis juba väikseid lõike ja nüüd oleme juba 6- 7 km Tabasalu poole sõitnud.Me pole enam kobad Kauriga, vaid keskmised sõitjad juba ning Tarmole muretsesime ka rullikud. Need hilisõhtud päikseloojangu või suure kuuga rulluisutamas oma perega on mulle andnud nii palju energiat ja toredaid hetki. Ikka väga hindan ja tunnen sellest tegevusest rõõmu. Parim investeering üldse. 

Eelmine aasta käisin ju Xdreamil oma meeskonnaga ka korra. Leppisimegi kokku, et lähme seekord ka hooaja viimasele etapile, mis toimus Paldiskis.

 Kui Tarmoga ma olin B-rajal, siis oma meeskonnaga oleme eelistanud rahulikult C-rajal toimetada. Meil kaardi lugemine nii käpas pole kui Tarmo meeskonnal. 

Kui eelmine aasta Haapsalus oli linnaorienteerumine meile lihtsam, siis see aasta oli maastikul raskem punkte leida. Kulutasime aega  otsimisele ja püüdsime mõistatada, kus pagan, me oleme. 

Kui muidu oli maastik ilus ja vaheldusrikas ja nuputamist ning väntamist jagus meil tervelt peaaegu 6 tunniks, siis lisaülesanne oleks võinud olla põnevam - pidime mahajäetud majadest punkte otsima, aga seda tuli meil ka alguses ette ja seda tuleb üldse Xdreamil tihti ette. Et oleks tahtnud väikest vaheldust või särtsu nt eelmine aasta oli suusahüpe, B-rajal olen metsateed ehitanud, palliviskeid teinud, RMK loodusmuuseumis ülesandeid lahendanud....

Aga võimas kogemus oli pääseda Paldiski tuuleparki. Olime seal päris kaua. 

Alguses sai imetletud nende suurust ja võimsust, siis lõpuks tekkis veidi kõhe tunne. Labad tegid vahepeal kräuksuvat häält nagu karjuks keegi Hitchcocki filmist ja vahepeal käisid kohinal labade varjud seljataga nagu maanduks lennuk sulle otsa. 

Aga ma olen rahul, et käisime. Kindlasti tahaks järgmine aasta jälle minna ja ma olen äärmiselt õnnelik oma meeskonna üle. Mul on nii toredad kaaslased. Nendega võib minna metsa küll. 

Enne Xdreami jõudsin käia ka mõnes üksikus trennis  - kasuks seegi mulle tundus.

 Sattusin kahte välitreeningusse - esimene koosnes harjutustest Linnahalli katusel, et vormi hoida ja teine treening toimus samuti Linnahalli katusel, aga pigem treppidel - nimi oli run/tone. Väga intensiivne trenn ja ma ikka pingutasin nii et toss väljas, aga väga mõnus ja nii tore treener oli. 

https://www.youtube.com/watch?v=RVcLmMll3fw

Panen siia youtube video lingi, kus saate vaadata, millise trenniga tegemist oli. Mina selles videos pole, aga trenn oli just täpselt sama, aga mul on mälestuseks tore pilt küll sellest õhtust. 

Kindlasti kui seda trenni tuleb ka järgmine suvi, siis tahaks sinna jõuda.

Üks mu lemmikuimaid treeningkogemusi. 

Praegult püüan nüüd varsti leida mingi uue režiimi, kuidas ja millal trenni teha, sest näha on, et sporti tehes on parem nii tervis, enesetunne, energiatase kui enesekindlus ja vaimne tugevus. 

Seni aga hoian pea püsti ja vähemalt pistan spordiriided kaasa isegi kui pole kindlat plaani midagi teha, aga tean, et võib võimalus tekkida.

https://www.youtube.com/watch?v=CYRENWT8lz8 - natuke meeleolu ja nalja ka! Vaata ja muiga D

be a warrior, not a worrier

 Ma pole teile väga ammu kirjutanud...6 kuud on olnud pikk ja samas lühike aeg.

 Mul on tunne, et sattusin karussellile, mis alles nüüd hakkab hoogu maha võtma.

Märts oli vaikus enne tormi, käisin trennis ja elasin oma paika pandud elu. Pidasin plaani nagu ma ikka neid pean. Plaani ma oskan pidada. Ma võin suuri plaane teha ja väikseid ja mulle meeldib mõelda, et kõik läheb nii. Sest plaan on ju hea. 

Aprillis suri mu isa. Ta oli pikalt haige ja veetis viimased päevad hooldushaiglas, kuid see tabas mind ikkagi äkki. Ma olin teda just paar päeva enne vaatamas käinud ....

 Ma olen oma peas mõelnud, et võib- olla ta lihtsalt otsustas, et nüüd on aeg. Mul ei õnnestunud oma elus väga palju aega temaga koos veeta. Ma ei olnud väga suur osa tema elust. Lapsena ma ikka ootasin teda. Suureks kasvades õpid ootama teisi inimesi. Ma arvan, et praegugi ma nutan temast mõeldes mitte seepärast, et ta on läinud - ta oli seda minu jaoks ikka, kuhugi läinud - vaid nüüd tõesti ei ole võimalik täituda plaanil - et isa tuleb ja on. On olemas. 

Ma ei tea kuidas leinamine välja näeb, minu jaoks on see rohke murekoogi söömine.

 Arno matustest on ka juba poolteist aastat möödas, kuid ikka kui ma Türile lähen - ootan ma, et kohe astub ta sisse. Mind vaevab siiani, et viimane kord kui ta selge oli veel kodus, siis ma ära minnes ütlesin talle, et kõik saab korda, ära muretse ja mitte midagi ei saanud enam korda.

https://www.youtube.com/watch?v=DaH4W1rY9us

Pärast isa matuseid oli aga mul võimalus end spordis välja elada ja saada energiat juurde. 

Sattusin Tarmo Xdreami meeskonda asendusliikmeks jällegi. Ohh sa pähkel! See on üks karmimaid võistlusi, kus ma osalenud olen. 

See oli selle aasta esimene etapp ja Viimsis. Tavaliselt on esimene etapp alati lühike linnasprint ja ka seekord tutvustati seda nii, kuid minu meelest oli asi sellest kaugel. Võistlus oli rohkem ikka asula ääres ja maastiku erinevat kohtas tihti.

 Kevad on sügise salakavalam õde ja kuigi ilm oli küll sompus hommikul, ei ennustanud miski siiski minule ette, et kõige suurem võitlus käib minul kehatemperatuuriga. Alguses muidugi kraapisin omal riideid vähemaks, sest sai sopasest nõlvadest üles joostud ja rohumaal sibatud, kuid vahepeal tibutas vihma ja jalad said märjaks ja jalad said ka kokku mingi imeliselt nakkuva saviga ja ajaks kui ma poistega kanuupunkti jõudsin, siis oli mul nii 

külm, et ma ei suutnud oma keha värisemast enam tagasi hoida. 

Kanuus ma  ainult hoidsin mõla käes, ma ei suutnud ühtegi liigutust teha, sest mu käed olid külmast kanged. Värisesin ja kujutasin ette kuidas merelained ja agarad kaasvõistlejad meil kanuu külili keeravad ja kui külm veel siis on.

 Jälle ratta selga hüpates ja sooja saades ei aimanud ma veel, et isegi suurem katsumus on veel ees. Veidi enne lõppu oli rajameister otsustanud meid veel proovile panna. Meid ootas umbes 300 m maa all pimedas külma sopaveega täitunud kanalisatsiooniveetorus roomamine. 

Jah te lugesite õigesti!!!!! 

Alguses polnud nagu hullu - kui pikk see ikka on ja seal oli mu tagumikus ka teisi ja õnneks minu ees oli Tarmo tagumine ots, aga pika peale tuli ahastus, ebamugavus ja klaustrofoobia. Lõksus rott. Kui ma sealt lõpuks välja sain, siis oli küll selline tunne, et see on mu viimane Xdream, mida ma teen. Hiljem selgus veel, et mu põlved ja selg olid marraskil ja sinised ja valutasid, sest vahepeal tegin karukõndi selg vastu toru  ja vahepeal kelgutasin end lihtsalt kätega edasi. Viimases Jooksja ajakirjas annab intervjuud Kaidi Keir Kukk, kes ka Xdreamidel käinud ja tema mainis ka ühe meeldejäävama katsumusena seda kanalisatsioonitoru.
Etteruttavalt võin öelda, et see polnud mu viimane Xdream D. 
Kokkuvõtvalt võib öelda, et nii äge, et ma selle ära tegin. Nii mul endal kui poistel oli vahepeal murenägu peas, kuid nii palju katsumusi ja seiklust oli. Nendel hetkedel tean, et kuskil hõõguvad söed minus, need tuleb lihtsalt tuleks puhuda. 

Ka Tarmo arvas nii, sest pani mind kirja RMK Kõrvemaale 18. Tallinna rattamaratonile.

 Noh mõeldud- tehtud kõva mutt nagu Xdream just ju tõestanud oli. Stardis hakkasin natuke mõtlema, et huvitav tavaliselt on Kõrvemaal palju peresid ja harrastajaid, aga praegu hakkasid silma vaid rattakingadega minust vanemad mehed, kes ka üsna varsti kadusid silmapiirilt. Pärast finishis Tarmo ütles, et uups see rohkem asjapulkade võistlus. Kokku siis kimasin 24 km eluohtlikul looduskaunil maastikul. Esimesed 10 km pidasin plaani kuidas ma Tarmo maha löön ja ülejäänud 14 km juba nautisin pedaalide sõtkumist. Tegin ka oma esimese õhulennu - siin oli väike vaidlus Tarmoga kui mitu sekundit ja meetrit see võis kesta - aga mina ütlen, et nagu filmis. Liiga hilja avastasin et tõusu all on pehme liiv, kuhu sõites oleksin küljeli arvatavasti vajunud ja tõmbasin rattanina üles ja lihtsalt hüppasin rattaga sealt üle. Tegelikult mulle Kõrvemaa väga meeldib, kuid seal pole kerged rajad. Tartu rattamaratoni rada on minu meelest palju lihtsam. 

Et jätkata põhimõtet milleks teha trenni kui saab käia võistlustel, siis sai ka see aasta Maijooksust osa saadud.

 Kuigi ma pole see aasta jooksutrenni 

üldse teinud läks mul jooks päris hästi - 45.17. Nii head aega pole ma enne Maijooksul saanud. Olin hästi õnnelik ja rahul. Jooksmisega on nii, et kui ma end käsile võtaks saaks minust hea pikamaajooksja, aga kahjuks lasen laiskusel ja stressil end pihus hoida.

Kuidas ma suvel 5 kg juurde võtsin ja emotsionaalselt murdusin sellest teine päev....