Saku Ekstreemjooks

“I have realized; it is during the times I am far outside my element that I experience myself the most. That I see and feel who I really am, the most! C. JoyBell C.

Tavaliselt on nii, et kevadest sügiseni on mul nii-öelda võistlushooaeg -  panen kirja võistlused, kuhu kindlasti tahan minna ja siis panen kirja võistlused, et kuhu võib ju kah minna kui aega üle jääb. Üllatusi vahel tuleb näiteks see aasta Vilniusesse minek, sest Tarmo ootamatult võitis pääsmed, aga üldjuhul on mul varakult ülevaade, mis, kuhu ja kuidas.

5. augustil aga olin korraga Saku Ekstreemjooksu stardis. See jooks oli Tarmo võistluskalendris. Kuidas asi sinnani jõudis, et starti sattusin ei tea, ei mäleta, täiesti arusaamatu. Tean et lükkasin näpuga prille ninal ja mõtlesin, et kuhugile ma need raudselt kaotan või lömastan nad autokummide vahelt ronides. Oma Garmini kella olin varakult käepealt kotti pannud, kuigi praegu mõtlen, et ta oleks selle väljakutse vastu pidanud.

Ootasin kannatamatult, et kõlaks juba stardipauk – pelgasin, et suurest hirmust hakkab varsti mul mööda jalgu piss voolama. Siis jõudsin veel vaadata oma paljaid käsi ja jalgu ja meenutada, kuidas korraldajad soovitasin pikad varrukad ja püksid panna, aga ma tavaliselt ikka lähen seda teed, et kuulan iseennast.

Start ei jäänud tulemata – olin kohe valmis mõelnud, et võtan rahulikult, keskendun sellele, et rajal on väga palju looduslikke ja tehislikke takistusi ehk pean ronima, hüppama, roomama, sumama ja jõudma ka finishisse ja paljudele teistele pole see mitte esimene kord nagu mulle ekstreemjooksul osaleda.

Rada pakkuski kõike seda, mida olin ettekujutanud – sai korduvalt üle suurte heinapallide ronida, litsuda end autokummide vahel, mööda kitsast ja kõrget kivi äärt tippida, roomata okastraadi ja võrgu alt, karistuseks kätekõverdusi vorpida, sest ma ei jaksanud käte abil end edasi vinnata, silgata läbi metsapadriku, kus sain  jala verele kriimustada, roomata torudes, ragistada kraavides ja tuiata läbi kõrvenõgestest ja vaarikatest palistatud ja salajaste aukudega heinamaa ning muidugi läbida mu kõige suuremad vaenlased – veetakistused. Üks oli haisev roheline plöga, teine külm vulisev kivine jõeke ja lühikeste inimeste lemmik -  sügav kas saab nina märjaks, kus paganama see põhi on tiik või midagi.

Kuigi poole peal tundsin, kuidas väsimus kimbutama hakkas ja täiesti tühjaks energiast voolasin, siis igat takistust läbides hakkasin aina laiemalt naeratama, põnevus ragistas kõhus ja nautisin takistuste ületamist.
Teadsin nüüd küll kuidas ma sellel võistlusele sattusin -  mulle meeldib ennast ületada, mulle meeldib seiklus, pusida väljakutsete kallal ja end liigutada ja töö, mida sellised asjad nõuavad enda kallal - teeb mind õnnelikuks. Ja see oli huvitav ja lõbus ja kogu mu pere osales, see oli midagi mida saime jagada. 

Nii et kes teab võib olla järgmine hooaeg satun uuesti mõnele ekstreemjooksule ja seda juba planeeritud võistluskalendri järgi. 

“And at the end of the day, your feet should be dirty, your hair messy and your eyes sparkling.”

― Shanti 

Pargijooksud

Eelmine aasta Tarmo avastas Pargijooksud (pargijooksud.ee), kuid siis oli neil hooaeg juba lõppemas ja me vist jõudsime korra või paar ainult osaleda. See aasta otsustasime rohkem silma peal hoida, et kui aga vaba, siis kolmapäeva õhtuti minek.

Jooksud toimuvad Tallinnas ja Tallinna lähiümbruses parkides, terviseradadel, metsaradadel, väikseid lõike rajast on olnud ka kergliiklusteel ja staadionil.

Start on avatud 17.30 – 19.30 – nii et saad minna endale sobival ajal rada läbima. Kui ei soovi joosta, siis neil on ka orienteerumine nii täiskasvanutele kui lastele ja lastele on oma jooksurada. Suurtele mõeldud jooksuring on kuni 5 km.

Mina võtan seda kui jooksutrenni -  hea viis mugavustsoonist väljas olla ja õppida rada lugema.

Sel hooajal on mul olnud väga häid jookse ja ka parajaid katsumusi – kuid igast ühest on midagi õppida ja kasuks tulevad kõik kilomeetrid.

Mu lemmik rajad seni on olnud Järve, Harku ja Hiiu, sest minu isiklik lemmik on trailrunning – maastikujooks, metsas jooksmine sobib mulle. Võistlustel võivad maastikurajad olla  kohati isegi ekstreemsed, Pargijooksudel pigem mitmekülgsed. Vaheldus ongi minu jaoks võlusõna. 

Saue ja Kohila olid ka põnevad, sest Tallinnast välja ju igapäevaselt ei satu jooksma ja Jüri oli natuke tuttav, kuna seal oli Xdream olnud.

Piinarikkamad jooksud olid mu jaoks Männi pargi jooks, sest mul oli nii palav too päev ja seal polnud varju ja nii palju jalutajaid oli ees ja kuigi rada oli lühem kui tavaliselt tundus mulle ta igavene.

Lillepi rada unustasin üldse nautida – mul oli mingisugune suurem enesehaletsus peal ja lihtsalt halasin terve tee. 

Jäta meelde - püüa olla positiivne! Ära tee ennast maha!

Merimetsas aga tabas mind suurem kõhulahtisus ja ma lidusin ühe põõsa juurest teise juurde ja tegelesin kogu aeg sellega, et ma jumala eest jõuaks elusalt finishisse ja koju. Sellest päevast peale otsustas mu laps Kaur, et minuga koos joosta on nõme ja ta jookseb üksinda edaspidi Pargijooksudel.

Viimane kord Jüris oli aga nii head kui halba - jooksin oma parima 5 km 31.54, kuid pöörasin poolel rajal valesti ja sattusin uuesti raja keskele - 6 km täitumisel sain aru, et valik on kas jooksen kogu ringi uuesti, et jõuda õigesse ärapööramisse või võtan suuna lihtsalt finishisse, mida eemalt nägin, kuid ei saanud aru, miks ma sinna juba kilomeeter enne ei jõudnud. 

Alguses olidki mul pisarad üle põse, sest olin pingutanud ja jälginud kilomeetriaegu ja teadsin, et tuleb midagi head, nii et olin väga löödud, sest lisakilomeeter ja ekslemine lisasid mu ajale mitmed minutid juurde. Kuid eks tegijal ikka juhtub. Pärast suurte jõgede nutmist otsustasin, et eks siis tuleb järgmine kord jälle pingutada. 

Tegelikult on nii, et eks iga rada on ainulaadne ja hea, kuid me peame kohanduma ja endale selgeks tegema, mis on selle jooksu eesmärk ja kui läheb raskeks võtma kasutusele positiivse sisekõne. Jooksmine  ja üldse sport on nii keha kui ka aju treenimine ütleks ma.

Aga Pargijooksudel on veel mitmed etapid ees, uuri nende kodulehelt, kus on järgmine jooks ja orienteerumine ja tule, sind oodatakse.

You cant cancel your dreams!

Detsembris / jaanuaris hakkasin mõlgutama, et minus jätkuvalt on unistus, mis vaikselt istub ja sahistab nurgas – joosta maratoni. On unistusi, millega pole vaja rutata, kuid mulle tundub enda vanusele mõeldes, et maratoni pole vast mõtet väga edasi lükata.

Vaikselt ikka olen rääkinud sellest viimased kuud, aga kuna vorm polnud kiita, siis polnud väga kindel, kas see ka tõenäoline on. Vaikselt vundamenti ladudes olen siiski otsustanud, et jah see aasta on see aasta, kus unistusi ei tühistata – 8. oktoober – Eesti maastikumaraton 42 km.

Tutvustus on lummav - rada viib Sind läbi Eesti kaunite ja puutumatute metsade ja rabamaastiku. Samavõrra, kui jooksuvõistlus, on see ka ekspeditsioon läbi Eestimaa suurima asustamata kõnnumaa. Rada algab Lahemaa Rahvuspargist ja lõpeb Kõrvema Maastikukaitseala keskuses Aegviidus. See jooks ei ole kartlikele. Katkestamine ei ole võimalik. Kord stardijoonel, pead maksku mis maksab jõudma omal jõul finishini. Tasuks on kõige erilisem saavutus ja mälestused, mida Eesti loodus pakkuda võib.

Maastiku maratoni rada kulgeb valdavalt kitsastel metsaradadel ja pinnasteedel, kuid esineb ka ebatasaseid ja alustaimestikuga lõike, mis panevad vaimu tõsiselt proovile. Raja kergeimad ja ühed ilusaimad lõigud on Viru Raba ja Kõnnu Suursood läbivad laudteed. Kõrguste vahed ei ole Eestile kohaselt suured ja need moodustuvad põhiliselt järsuservaliste jõeorgude ja ooside ületamisest. Rada on tähistatud lintide, noolte ja RMK matkaraja tähistega. Kõik osalejad saavad alla laadida raja GPS andmed. Rada on avatud 7,5 tundi, mis tähendab, et seda võib läbida ka hoogsa matkana.

Mulle sobib rohkem maastikujooksud  ehk  trailrunning ja et seal pole võimalik katkestada – järelikult tuleb lõpetada.

Hetkel olen alustanud Jooksja käsiraamtu järgi maratonitreeningut -  eks ma natuke ebavlev olen kas sellest piisab, kas see on hea valik, teen ma kõike õigesti. Eks ma vaikselt pusin ja aega mööda ole ju näha kas vorm paraneb.

Praegu olen teinud kaks pikemat  jooksu - 11.5 km ja 13 km. Samuti olen saanud kirja 1 h jooksulinti,  9 km rulluisutamist, 21 km ratast, kiirustreeningu ja maastikujooksu Harku – Nõmme terviserajal, välitreeningu Revalis ja pooliku kiirusetreeningu Stroomi rannas, pluss  Pargijooksud kui võimalik. (Pargijooksul Kohilas - seltsis segasem)

Reval Spordi välitreeningus sõtkusime Linnahalli treppe ja vahele oma keharaskusega harjutusi ning muud kardiot. Soovitan välitreeninguid kindlasti kõigile – õues on mõnus ja alati on uus koht ja uus kava – mugavustsoonist välja – ja treener Bret on äärmiselt positiivse hoiakuga. Kui sul kehtiv kuukaart saad võtta sõbra tasuta trenni kaasa.

Stroomi rannas oli kavas 40 minutit kiirustreeningut spordilangevarjuga -  resistance parachute -  kui olin 22 minutit lõike jooksnud hakkas vali vihm ja kõva äike -  koju jõudes olin läbimärg. Spordilangevarju proovisin esimest korda – sa kinnitad selle enda kõhu ümber ja joostes lõike kõigest väest võtab ta tuule endasse ja tekitab takistuse, et sul oleks raskem joosta. Mulle väga meeldis.

Nõmmel kiiruse treening koosnes sellest, et 3 min jooksin kiire tempoga ja 3 min kõndisin ja nii 5-6 korda pluss soojendus ja cool down. Maastikujooksul oli 5 km treeneriks Tarmo, kes otsis üles kõik tõusud  ja lõppu tegin kaks üles minekut suusamäest ja kerge sörk lõppu. Mõlemal treeningul tuli kuskil 6 km kokku.

Kindlad võistlused, mis enne maratoni kavas on  - on Xdream ja Vilniuse poolmaraton -  suured tänud Tarmole, kes pääsmed võitis ja mu kaasa võtab ja Klubi Tartu Maraton, kes toreda loosi korraldas. Võistlusi, kus osaleda tahaks on  augustis / septembris 4-5 veel, kuid pean jooksvalt vaatama kuidas töögraafikud lubavad osaleda. Pöidlas pihku, et lubavad.

Olen nüüd ka uhke Garmini spordikella omanik -  enam ei pea telefon taskus jooksma, kui just runfiesid teha ei taha, vaid saan ainult kellaga oma trenne salvestada, eriti hea on kilomeetri aegadel silma peal hoida ja lõike, kus aega vaja vaadata nüüd joosta. Elu on mugav nüüd! Aitähh, Tarmo!

Jälgi minu tegemisi https://www.instagram.com/helkudoingsport/

Xdream Laagri

Xdream Laagri II etapp tehtud -  seekord olin asendusliige B- rajal. 

Igal hooajal on mul ikka korra ette tulnud, et seda olen. Igakord muretsen, milline koorem ma meeskonnale olen ja igakord tunnen, et B- rada pigistab mu tühjaks nagu sidruni, kuid nagu jalg finishit puudutab hakkan salaja lootma, et järgmisel hooajal jälle on vaja kedagi asendada.

Kõik Xdreamid, kus käinud olen kas C- rajal oma meeskonnaga või B- rajal asendusliikmena on olnud huvitavad, kunagi ei saa öelda, et tõeliselt jama oli.

Kuid alati on lugusid, mida räägin rohkem teistele, kohti, mis jäävad südamesse ning hetki, mida sa tead, et neid mäletad ka vanaduses. Xdreami slogan on avasta seigeldes Eestimaad ja see tõesti nii on – see on seiklus ja sa käid kohtades, mida sa pole enne avastanud. Rajameistrid oskavad oma tööd.

Selline pikk sissejuhatus Laagri etapile, sest seekord oli eriti põnev ja raske rada minu jaoks. Mõned hetked jäävad kindlasti südamesse ja muutuvad lugudeks, mida hakkan jälle ja jälle pajatama. Kohe võistluse algusest sain  - kõige eredamad hetked Xdreamil -  edetabelisse uue punkti kirja panna – kaart juhatas meid rohelise künkani, milles väike avasus kiviseinas -  sisse pugedes, aga ootas ees Peeter Suure merekindluse rooduvarjendite vaheline maa-alune tunnel -  ma ei tea kui pikalt me seal kõndisime, kuid ei saa öelda, et tunnel lühike oleks olnud -  samuti oli ta alguses vähemalt 2 m kõrge ja lai. Vahepeal pidi sumpama jääkülmas vees, mis pani mu südame võpatama kui jalg esimest korda sisse astus ja hiljem plörises ning plaksus pori mu tatsamise all. Kahest kohas vist oli kunagi toimunud varing, sest läbipääs muutus jäneseuru suuruseks – mina ei tea kuidas suured mehed sealt läbi end surusid -  see oli elamus ja mitte nii klaustrofoobiline kui Viimsi maa-alune toru, kus üks hooaeg roomasime.

Üsna pärast tunnelit väänasin veidi jalga ja kukkusin käe kriimuliseks -  jalad olid külmast veest kanged ja kujutasin end väheke graatsilisemaks üle kraavi hüpates kui tegelikult olin. Kui aga pole surmahäda tuleb edasi liduda, lõpus aega küll end tohterdada.

Rattaetapp oli küll väsitav, kuid polnud seekord kirss tordil -  selleks oli kanuu minu jaoks -  kohati kitsas ja käänuline jõgi, mis oli täis kasvanud kõige õelamaid taimeid, kes end mõla külge pookisid ja justkui kanuule juured alla kasvatasid ja siis kadus vesi sootuks ja kanuud tuli tassida ühest kaldast üles ja teisest jälle alla või pidi kanuu jätma üldse hulpima ning liikuma külmas vees punkti võtma väga kangete jalgadega, mis ei tahtnud minuga koostööd enam teha. Kindlasti B- raja kanuusõit on pikem kui C- raja oma ja mu käed tulitasid ja hõõgusid ja ähvardasid küljest kukkuda kui neile selgus, et seekord tuleb palju rohkem tööd teha. Korraks tuli mul sein ette -  ma lihtsalt vehkisin mõlaga ja lootsin, et enne kui ma kanuust nagu kivi kukun jõuame me kaldasse.

Ja nii ongi, et peadki vastu ja tulebki kallas ehk valu on ajutine ning me jaksame palju rohkem kui ette kujutame endile.

Laagri etapil saime ka mäejooksu teha, mille me peaaegu oleks vahele jätnud (ai kurja!),

mõõta maad (me saime õige tulemuse, jehuu!), avastada, et kaardil on tühi koht ja sealsed punktid olid trükitud plastiktorule, mida sai ainult veidi aega uurida (hea, et Tarmo olemas oli!) 

ja enne finishit tõmmata terve staadioniringi köiega sõiduautot (möödusime tervelt kahest meeskonnast, hea lõpuspurt)!

Seekord nägin rajal ka koolivenda ja kahte toredat võõrast, kellele olin Tallinna City Trailil sappa võtnud (elu on naljakas, nad olid üks meeskond) ja mul oli selle üle heameel, et ometi keegi minu tuttavatest oli Xdreamile tulnud. Kui oma meeskonda uut liiget otsisime, siis see polnud sugugi lihtne -  inimestele on hirmud, mingit ettekujutused, põhjused. Tegelikult ei ole vaja peljata -  ma olen täiesti harilik keskmine plika

ja ma saan igakord hakkama. Seda rõõmu ja rahulolu, mida seiklussport annab on raske kirjeldada, ta on nii mitmesugune.

Tallinn City Trail

20.05 sai osaletud Tallinn City Trail Run 8 km distantsil Pirital. 

Võistlus oli mulle eelmisest aastast tuttav, kuid ootusärevus ja põnevus olid ikkagi suured. Eelmine aasta ma käisin üksinda, kuid see aasta tegi ürituse toredamaks veel seegi, et Tarmo tuli ka osalema ja Kaur kaasa elama.

Võistluse eel siiski olin murelik, sest terve nädal olid mind piinanud kõhuhädad, kaks päeva varasemast trennist olid jalad nii valusad, et liipasin lausa starti ja lisaks olin ka öösel tööl olnud ehk tunne oli kurnatud. Kuid kui sa ei saa kõndida, siis ära muretse – joosta saad ikka!!

Teadsin, et Tarmo lippab nagu väle jänes esikümmet püüdma ( ta sai 6. koha) ja stardist lahkusin üsna rahuliku tempoga. Esimesed 4 km vaatasin kuidas teised võistlejad kaugenesid minu ees ja väsimus kehas hakkas kohe rääkima kui raske ikka olla juba on, kuid püüdsin nautida tuttavaid kohti ja  enda üllatuseks tabas mind ka hetk, kus tahtsin eksida rajalt – päike kiras silma ja järgmine märgistus ei paistnud, kuid õnneks üle paarikümne meetri ma valesti ei kalpsanud.

Korraga  paekalda poole üles rühkides kuulsin aga inimesi enda selja taga – kuna olin ju veendunud, et olen viimane (ma polnud kordagi selja taha vaadanud )-  siis olin tõsiselt üllatunud – ma vist isegi küsisin, et kust nad nüüd tulevad või midagi?

Sattusin väga elevile ja võtsin rõõmsalt sappa. Nad jooksid koos -  (sain aru, et naisterahvas aitas kogenenuma jooksjana meesterahval tempot hoida ja olla toeks raja läbimisel) tajusin kohe, et nende tempo  sobib ka mulle ja reipalt sulasin seltskonda tüüdates võõraid kuni finishini oma lobaga. Õnneks nad olid viisakad ja toredad ega püüdnud mind maha raputada. Minu jaoks olid nad tõeline päästerõngas, sest tänu nende tempole mu kilomeetri aeg paranes ja unustasin kõik oma mured, mille ümber enne mõttelõnga olin keerutanud. Aitähh teile!!

Jõudsin finishisse üsna heas meeleolus ning vastuvõtt oli ka suurepärane -  Tarmo ja Kaur ergutasid ning autasuks sai ägeda vimpli, diplomi ise teha ja süüa- juua pakuti ka.

Seda rada läbides jõudsin  järeldusele, et ma olen hingelt maastikujooksja. Puujuurikad, künkad ja keerud ning käänud teevad mind koos puude, muda ja  ettearvamatusega õnnelikuks.

Tallinna City Trail Run oma metsaradade, tõusude, kohati isegi ohtlikke või pigem südame saapa säärde ajavate rajalõikudega on hetkel mu lemmikuid maastikujooksuvõistlusi -  väga vaheldusrikas, vastupidavust proovile panev, põnev ja kaunite vaadetega. Ja sa ei pea minema üldse kaugele - seiklus ju keset linna! Postitan Helkudoingsport lehel Facebooki ka kaks videot rajast ja Instagrammis ka üleval samuti Helkudoingsport lehel. 

Kindlasti soovitan  võistluskalendril silma järgmine aasta peal hoida ja end kirja panna.

Samuti on neil 1. 09 2017 Kadrioru ja Pae pargi alal Tallinna City Trail night edition - rajad 8 km ja 4 km. 

 

 

Xdream - Uniküla

Esimene etapp Xdreamist on siis tehtud ja seekord käisin oma meeskonnaga C- rajal!! 

Seekord alustasime ettevalmistust Kätliniga sellest, et tuli leida endale uus meeskonnaliige. Meie eelmised ägedad tiimiliikmed ei saa see hooaeg osa võtta ja otsing kulges alguses isegi suurte raskustega. Minu veenmisoskused ei kandnud vilja päris pikka aega, kuid lõpuks leidsime Kairi. Kairi polnud enne Xdreamil käinud aga arvas, et ta võiks proovida.

Mina käisin eelnevalt läbimas ka Xdreami lihavõtterada Paljassaares, mis oli avatud kõigile ja sai minna just sulle sobival ajal läbima vist 2- 3 nädala jooksul. Kuigi see on minu kodukant ja seal päris palju rattaga sõidetud ja jalutatud, siis ikka suutis rada üllatada  - vanades mahajäetud sõjaväe hoonetes me kolamas polnud käinud. 

Mõned olid päris suured ja uhked ja teised üsna pimedad ning räpased hirmsad kohad. Meil oli ka laps kaasas ja see oli väga hea hetk talle orienteerumise ja seiklemise pisikut edasi anda ja tal oligi väga põnev. Kindlasti võiks Xdreami meeskond nende ajutiste radadega jätkata. 

Logistika sujus meil ka väga hästi arvestades, et Uniküla oli kaugel ja täiesti võõras koht meie jaoks.

Suurim hirm oli ilm -  eelnev päev oli kohutav vihma-, lumetorm ja temperatuur väga madal. Kuna ise olen kahel korral Xdreamil alajahtumise / suure külmaga võidelnud, siis tekkisid väiksed hirmud -  ja mis sa siis teed – lähed neid ületama!! Niisiis päev enne Xdreami selle suure külma ja tormiga läksin mina Reval Spordi välitreeningusse -  muidugi teist sellist hullu ei ole ja ma olin ainuke registreerunu. Treener Bret tõmbas tuulejopel luku kurguni kinni ja tuligi minuga jooksma. 35 minutiga olime läbimärjad ja külmast puretud, kuid minu hirm oli poole väiksemaks muutunud. Suured tänud vaprale Bretile!

Üllatuseks meie Xdream algas kanuuga, mis osutus suurepäraseks, sest hiljem poleks lihtsalt selleks enam jaksu nii palju olnud. Kanuu on meile alati palju rahmimist ja nalja pakkunud, sest kuigi me muutume iga etappiga osavamaks, siis kõrvaltvaataja võib siiski meie pärast muret tunda. Seekord oli Kairist palju abi – ta juhtis meid ja proovis head rütmi tekitada ja me tõesti liikusime päris kiiresti edasi. Minu kaart oli muidugi pärast kanuud juba vettinud puder.

Pärast kanuud tuli meil isiklikult päris mitu tundi seiklemist rattaga – esimesed punktid leidsime ladusamalt, aga mida rohkem sügavamale Vooremäe metsa jõudsime seda ühesugusemaks maastik meie jaoks muutus ja oleksime pidanud rohkem kaarti süvenema, kippusime ringi kihutama ja tuulama, sest meile tundus, et ala, kus punktid asuvad on kindlasti suurem ja laiem -  tegelikult oli ala palju väiksem. 

Aega võttis aga asja sai, aga me leidsime kõik punktid üles ja ei saanud trahve, mis on minu jaoks üpris oluline.

Maastik oli tõesti kütkestav, palju tõuse ja languseid -  jalad ikka said korraliku trenni. Jalaorienteerumine oleks võinud mujal olnud – see hõlmas sama ala, kus oli ka rattaosa olnud, aga asja õnneks tegi huvitavamaks 3D kaart, mis meile pihku suruti. Väga originaalne idee korraldajate poolt ja me isegi leidsime ühe punkti seda mudelit kasutades üles, aga ülejäänud punktid võtsime ikkagi tavalise kaardiga. Mu lapse Lego mehed tunnevad nüüd rõõmu nendest 3D maastikest.

Voltimisülesanne oli täitsa tore -  hea et oli üks kaart veekindlast materjalist, sest teistest kaartidest küll midagi enam voltida poleks saanud. Korraks hakkasime jälle üle mõtlema, kuid siis peatusime pidasime aru ja leidsime ka viimase punkti edukalt.

Puutevaba punkti võtmisega olid erinevaid tundeid -  ratta pealt kihutades oli küll mugav käsi ainult välja sirutada ja juba oli punkt fikseeritud, aga sa pidid kindel olema, et see meie raja punkt on. Me leidsime palju teiste punkte ja siis igaks juhuks sai käsi selja taha pandud, sest hirm oli, et järsku hakkab piiksuma. Ja vahetusala registreeris ta nii sisse kui välja minnes, sa ei saanud seda vältidagi.

Kokku kestis meie seikluslik orienteerumine kanuu, ratastega ja jala koos lisaülesannetega meie jaoks 5 tundi ja peaaegu 30 km sai läbitud. Jäime ise väga rahule -  leidsime kõik punktid, ilm oli kuiv ja ilus, maastik paras pähkel, meeskonnatöö  - ja vaim oli väga hea ja me saime kogu protsessist toredad mälestused. Olen hästi tänulik, et ikka on inimesi, kes minu unistustega ja tegemistega kaasa lähevad.

 Me oleme võimelised suurteks tegemisteks, me peame ainult selle teekonna ette võtma. Avasta ennast ja Eestimaad seigeldes!