Jooksupidu Vilniuses - 21 km

See suurepärane seiklus algas sellest, kui Tarmo võitis Klubi Tartu Maraton loosi  -  maratonipääse Vilniuse maratonile ja ta sai võtta kaasa sõbra, kes sai valida distantsi. Olin kohe nõus sõber olema ja valisin distantsiks poolmaratoni 21, 1 km.

Vilnius on Leedu pealinn ja pindala on 402 km². Sellest 29,1% on hoonestatud, haljasalad hõlmavad 68,8% ja veekogud 2,1%.

Nii minemisel kui tulemisel kulus meil 9 h autosõitu koos pausidega. Olime varunud aega, et jääks võistluseks ka piisavalt võimalust puhata ja seepärast läksime päev enne võistlust kohale ja kuna vajasime ka taastumiseks aega sättisime end koduteele ka päev hiljem. Kokku siis 3 päevane reis. Teekond möödus päris kiiresti, kuid see möödub heas seltskonnas ikka ruttu.

Kohale jõudes ootas meid kena apartment kesklinnas, kust oli võistluskeskusesse jalutada vaid 15 minutit. Asju lahti pakkimatagi kiirustasime teabekeskusesse Katedraali väljakule, kust saime kätte oma võistlusnumbrid, kopsaka nännikoti, mis sisaldas kõiksugu krõbistamist, Leedu sepikut, peediviile, batooni, valgupulbrit jne. Tarmo sai veel maratoonari särgi.

Kolasime ringi ka Expol, kust Tarmo sai vinge geelivöö, kuhu saab ka numbri kinnitada ja mina jooksmiseks Nike jooksusärgi Vilniuse 2017 aasta ürituse kirjadega ja mõnusa maika jõusaalis käimiseks. Luusisime ka tasuta pastapeol ringi, kuid otsustasime siiski õhtust süüa ööbimise kõrval asuvas kohvikus.

Kuna päev oli pikk olnud ja start ootas meid juba kell 9.00 hommikul, siis läksime magama  kell 8 õhtul.

Hommikul ärkasime 2 h enne starti -  söödud sai oma tuttavaid asju – kodust kaasa võetud kaerahelvestest puder veega, mina banaani ja Tarmo veel õuna ja kaua otsitud Clif bar´id jäid minust puutumata. Ei suutnud midagi rohkem suhu panna, ärevus oli nii suur, pigem panustasin wc´s käimisele. Kõht oli ikka väga imelik, aga see oli terve nädal juba nii olnud. Püüdsin eelnevatel päevadel süüa toite, mida lugesin blogidest, kus olid  Tallinna maratonideks valmistujad soovitusi andnud, kuid mulle tehtud valikud ikka hästi ei mõjunud. See on kindlasti teema, mida pean rohkem läbi mõtlema järgmine kord. Õnneks rajal wc vajadust ei olnud, kuigi näha oli, et paljudel viisid jalad põõsasse.

Hästi mõnus oli uksest enam vähem otse starti astuda -  poolmaratoni ja maratoni jooksjad olid kõik koos – koridori läksid selle järgi, mis sa arvasid, et su aeg umbes tuleb. Eelneval päeval numbrit kätte saades küsiti seda ja siis said vastava oodatava ajaga kleepsu numbrile. Mina olin vapralt öelnud 2.00-2.30. Mu 2013. aasta aeg oli 2.48 ja ajalimiit oli 3 h Vilniuses, nii et astusin oma kohta sisse võttes koridoris kabuhirmus, et keegi tuleb ja koristab mu rajalt öeldes, et aeg on täis. Ringtreeningud talvel ja Pargijooksud suvel olid ainsad järjekindlad asjad, millega olin põhja ladunud – kõik muud aktiivsed tegevused ja võistlused andsid ka oma panuse, kuid ma ei olnud kindel oma vormis. Lohutas mind teadmine, et Tallinnas stardib ka üks tüdruk poolmaratonile, kelle Ülemiste järve jooksu aeg oli 5 minutit kiirem kui minul. Lugesin ta blogist paar päeva enne, kes Ülemiste järve jooksu lõpetab, see jookseb ka poolmaratoni ära. Sobib. Kordasin endale seda rajal mitu korda.

Kordasin endale ka rajal, et ma tempot hoiaksin. Hoia tempot, hoia tempot pomisesin kogu aeg ja iga kilomeetri täis saades vaatasin oma Garminit käel ja püüdsin hoida või tõsta tempot kui vaja. Leppisin endaga kokku, et enne 15 km ei tohi tempot alla lasta, aga tegelikult käskisin endal ka sealt edasi liduda. Sel hetkel rajal sain juba aru, et jään ilusti ajalimiiti ja mul on ka võimalus püüda 2.30 kinni ja võib – olla isegi veel rohkem.

Väljakutseid rajal oli -  Vilniuses oli väga soe ilm -  üle 20 kraadi. Ma ei tea kas Eestis nii kuuma suveilmagi see aasta oli. Igatahes palavus hakkas kohe kannast kinni -  tegin siis nii, et igas veepunktis võtsin kaks lonksu vett suhu ja ülejäänu kallasin kaela. Hiljem läks juba üks tops joogiks ja teine tops vett selga. Finishisse jõudes olin läbimärg, aga kehatemperatuur kontrolli all. Geele ma ei tarbi, mu magu ei talu neid, aga rajal lõpu poole paar lonksu spordijooki võtsin, mis oli räige magus ja kuskilt sain tüki banaani ka, aga ma ei jõudnud kõike ära süüa, sest polnud aega mäluda. Tahtsin edasi minna.

Rada ise oli huvitav – kulges läbi nii rohelisuse kui väiksemate ja suuremate tänavate. Poolmaratonituristina sain kena ülevaate linnast ja tean nüüd, et Laulukaar on samasugune kui meil.

Viimasegi jõu aga tahtsid välja pigistada tõusud ja neid oli mitmeid  - saate kaardilt ise uurida elevationi kohti. Iga tõusu juures püüdsin tempot hoida ja hingeldades meenutada, et iga tõusu järel peab olema langus või vähemalt tasane tee. Ja nii oligi. Viimased 3 kilomeetrit hakkasin väsimust tundma ja sõrmed olid paiste läinud – keegi oleks neid kui õhupalle puhunud -  kuid valu ja väsimus on ajutised, hea tunne millegi saavutamisest igavene. Ja nii finisheerusingi ajaga 2.24 – parandades oma aega 23 minutit ja tundes ennast väga suurepäraselt medalit kaela saades.

Ma tegin selle ära  -  ma olen nüüd kahekordne poolmaratoonar. Uhke tunne oli just seetõttu ka, et tegin endaga rajal meeletu töö, mõtlesin iga oma mõtte, ampsu, liigutuse, sammu läbi – kõik oli eesmärgistatud. Ma tihti läbin võistlusi, et saada kogemust või on nad osa treeningust, aga nüüd ma võistlesin. Iseendaga ja võitsin. Mu aeg võib tunduda kõrval vaatajale keskpärane, aga minule suurepärane. Ja ma tean, et kui ma endaga jätkan tööd, siis arenen veelgi edasi. Samuti veendusin, et 21 km on see aasta piisav pingutus mulle.

Tarmo parandas ka oma aega üle 2 minuti maratonil – 42 km siiski ei möödunud tal kergelt, sest lõpupoole tabasid teda kõhukrambid. Vapper Superman nagu ta on pidas lõpuni vastu. Me ei jäänud väga võistlusalale aega veetma -  tundus mõttekam 15 minutit jalutada ja kohe puhkama saada. Tee peal saime veel itsitada, sest Tarmo oli kaetud valge puruga ja ta arvas, et see mingi tolm, aga minul seda ei olnud. Niisiis parim tuvastuse viis -  tõmbasin oma suure keelega üle ta õla -  sool!!!!! Ta keha eraldas läbi naha peensoola…muahhaaa mida??!!! Mis selles organismis need 42 km toimus  ma ei taha teada.

Tuppa jõudes sai pestud, puhatud ja õhtul kohvikusse sööma mindud. Linna peal võis paljusid näha medalid kaelas kõndimas või isegi numbrid veel pluuside küljes. Meilgi olid Vilniuse kirjadega särgid seljas. Jalutades avastasime, et Tarmol oli üks vill varbal ja mulle lõi kanda valu, aga meeleolu oli meil väga hea.

Ise tundsin, et minu valitud Reeboki maika, Adidase lühikesed püksid, Nike Pegasus 33 jooksujalanõud (aitähh Sportland Running, kes soovitas neid), Garmini Forerunner230 spordikell - kõik aitasid kaasa sellele, et ma end hästi tunneksin rajal ja olid sobivad selle ilma ning distantsi jaoks.

Esmaspäeva hommikul tundsime end juba piisavalt hästi, et koduteed alustada, kuigi jalad on kanged veidi mõlemal siiani. Kaasa said igatahes väga hea kogemus esimesest võistlusest välismaal ja ainult head muljed Leedust ning Vilniusest. Julgen küll soovitada minna ja saada elamusi ka mujal.

Elagu sport ja  Vilniuse maraton!!

Xdream Viljandi

Eile sai osaletud selle hooaja viimasel Xdreamil Viljandis -  seikluslik orienteerumine rattal, joostes, kanuuga ja vahvad lisaülesanded. 

Seekord siis täiesti uues kogemuses – oma meeskonnaga B rajal (võistlusel on erineva raskusastmega rajad - A, B ja C, kus siis A on ekstreemne, B seikluslik ja C lihtne). Enne oleme tüdrukutega C rajal seigelnud. Mina olen asendusliige paar korda B rajal Tarmo võistkonnas olnud, aga kaardilugemiseks pole seal alati mahti olnud, vaid pigem olen ennastunustavalt kaasa vudinud.

Igatahes mõeldud – tehtud – ja stardis me Kätlini ja Kairiga  olime. Võistlus algas meeskonna laiali saatmisega ehk esimesed kolm punkti hargnesid igasse ilmakaarde. Meie muidugi põrutasime vapralt lossimägedesse kõik koos ja alles kui jalad esimesest tõusust juba kanged läksime laiali. Mitte palju hiljem sai aga koos ratastele hüpatud ja ratastele me ka jäime peaaegu kogu etapiks – ikka tulid aina uued ja uued tõusud, kust tuli vahepeal isegi ratas käekõrval üles pingutada. Heitsime nalja, et kui ma asendusliige olen, siis alati rooman kuskil kanalisatsioonis või kolan  maa-alustes käikudes, aga kui Kätlin rajal, siis alati pikad tartumaratonlikud rattaringid. Lame igatahes Viljandi kant ei ole – selles meie jalad, mis põlesid veendusid.

Rattarallid läksid meil väga hästi -  kuigi meil hodomeetrit ei olnud, siis minu Garmini Forerunner 230 kell aitas ilusti välja, saime mõnekümne meetri täpsusega jälgida oma liikumist. Teel kohtasime kahte meeskonda,  kellele saime abiks olla oma teadmistega läbitud kilometraažist ja teadmisega, et leidmist vajavad punktid alles ees, sest neil oli kartus, et nad on  neist kogemata juba möödunud. Hea tunne oli abiks olla.

Valikorienteerumise jätsime aga vahele – nähes vahetusalasse kohale jõudes, kuidas meist väga kaugel eespool olnud meeskonnad kõik metsas alles olid -  tegime kiire arvutamise kui kärmelt olime rada läbinud ja mis kellaks peame finishis olema, samuti mis on meie tugevused ja nõrkused ning pärast veepudelite täitmist ja mõne leivakrõbuski põske pistmist kihutasime edasi.

Kanuualasse pääse oli väga lahe -  pidi ennast väikeseks kokku kortsutama ja silla alt pugema -  veidi keerulisem oli kanuuetapp ise ja pärast mõningast proovimist kanuutada jätkasime teekonda pigem kuival maal. Meid natuke rammiti siit ja sealt ning me ise rammisime kallast, kõrkjaid ja puuoksi, kuid kui meist kanuu peaaegu üle tõsteti ühes kitsas kohas, siis pöörasime nina kalda poole tagasi.  

Etappi lõpuossa jäid lisaülesanded Viljandi lossimägedes -  sinna jõudmiseks sai läbida veel viimaseid tõusumeetreid ja ronida mööda võrku ja rippredelit silla all. Lisaülesanded ise olid seotud kõrguste ja trosside/köitega -  kõige pealt vinnasime Kairiga köie otsas rakmetega kõlkuva Kätlini rippsillani, milleni kõrgust oli 15 meetrit. Sillalt rippus alla punkt ja kui Kätlin oli punkti fikseerinud, siis lasime ta ettevaatlikult alla.

Järgmise ülesande võtsin enda peale – nimelt tuli kõndida 50 meetrit trossil, mis laius oru kohal ja oli rippsillaga paralleelne. Püüdsin mitte alla vaadata, vaid otse enda ette -  päris põnev oli, mitte üldse hirmus – olin ohutusrakmetega kinnitatud trossi kohal oleva nööri külge ja kiiver ning kindad peas ning käes, aga lõpu poole läks siiski veidi raskemaks – nimelt olen lühike ja mu käed olid väga sirgelt ning hakkasid tulitama ja väsima. Samuti lasti uus osaleja trossile liikuma ja tross hakkas ebamugavalt kõikuma. Kuid ikkagi see oli üks vinge ülesanne.

Viimased meetrid finishisse aga roomasime Viljandi järve merevaigukarva külmal liival võrgu all. Mulle tundus selle kattevarju alt välja tulemine sümboolne, justkui  oleksime olnud väiksed taimed, kes vajasid seda varju, et kasvada C rajal ja nüüd oleme kasvanud suuremaks ja võime B rajal mütata. Võib olla mitte veel nii kiired ja osavad, kui enamik B rajal olijaid, kuid algus on tehtud -  kaardilugemisega saime hästi hakkama ning mis peamine õhtuks pärast 6 h ja 41 km -  olid küll meie juuksed küll sassis ja jalad mustad, aga meie silmad olid sama säravad kui starti minnes. Aitähh Kätlin ja Kairi! Edasi Piprapihvid!

 Kes teab mida põnevat järgmine hooaeg toob! Aitähh Xdream!

Tallinn City Trail Night Edition

Asjad  valmis

Eile õhtul sai osaletud Tallinna City Trail  Night Editioni 8 km jooksul.

Start oli kell 21.00 kui päike oli juba loojunud Kadrioru pargis. Kiip registreeris aja ja meeleolu loomiseks sai valgusvõru ka ümber käe. Enne starti olin väga ärevil – minu vormi ei anna võrreldagi enamike osalejatega ja teadsin juba natuke ette, et rada on riukalik ning pimedaid nurgataguseid tuleb üsna palju ette. Olin käinud paar päeva enne rada osaliselt läbimas ja uurimas. Aga ma olin kohal, sest trail running on midagi, mida ma tahan teha ja mis mind teeb õnnelikuks.

Rada

Esimesed 3  km möödusid Kadrioru pargis – üsna kohe sai Kumu taga jalad soojaks kui rajameister oli esimesed tõusud välja otsinud, hiljem sai nautida vaikset ja rahulikku parki, kus mulle muljet avaldas enim vaatepilt öisest Kadrioru lossist – tekkis tunne justkui oleksin ajas rännanud tagasi kuhugi kaugele, samuti avaldas mulle muljet kaasvõistlejate koivad, sest 3 km-l  olin ma jäänud üksinda oma kullisilmadega, mis otsisid rajamärgistust ja tonti pimeduses ning mõtlesin, et pealamp vajub rappumisega päris kiirelt mu laubal ebasobivalt alla.

4 km oli kõige äkilisema maastikuga -  seal oli kaks väga libedat, kivist, järsku tõusu, mida palistas pilkane pimedus -  jooksmisest seal küll asja ei saanud, pigem vantsisin ja ronisin hingeldades üles. Sai ka ületatud osavalt väike ojake - korraldajad olid hoiatanud märgade jalgade eest, aga minu varbad jäid kuivaks. Sel kilomeetril oli ka paar sellist lõiku, kus tundsin natuke ennast ebamugavalt mõeldes, et olen kuskil mittekäidaval äärealal üksinda peaaegu öötunnil – kas oleks pidanud pipragaasi kaasa võtma?

Natuke haletsesin ka ennast, et ma kiirem pole. Õnneks üsna pea aga haaras mu tähelepanu majakas, mis oli oma ootamatuses nii maagiline ja tundsin uut energiapuhangut ja nagu ikka iga tunneli lõpus on valgus viis minugi seiklus mind juba valgustatud tänavatele. Täpsemalt Pae parki, mis oli väga romantiline oma õhtuses miljöös ja kohtasin ka teisi võistlejaid, kes küll enamus olid Pae pargi ringilt tagasi tulemas, kuid siiski elumärk.

Pae pargi ringil aga jõudsin enda ees jooksvale naisterahvale järgi ja nagu mulle kombeks – tuleb kohe rajasõprus luua ja vankumatult järgi püsida ja nii me viimased kilomeetrid, mis Kadriorgu tagasi viisid koos jooksimegi, natuke jutustasime  ning tundsime rõõmu sellest, et koos läks lõpp eriti kiiresti ja märkamatult. Aitähh, Kadri sulle!

Finishis sai teistega muljetatud, banaani nositud ja tunda seda meeletult head tunnet, kui sa oled just teinud, midagi mis sulle väga palju meeldib.

Tarmo, mina ja Ivo Pargijooksudelt

Kuidas ma tahaks teile seda rada näidata ja anda kuidagigi edasi seda seikluslikku tunnet,  kui sa jooksed mööda neid müstilisi paiku, ületad takistusi, leiad tee ja julguse endas teha oma soove teoks.

Täna hommikul tulemusi vaadates sain aga teada, et ma ei finisheerinudki viimasena, vaid minu taga oli veel kaks osalejat. Lihtsalt rajal ei tajunud seda, aegu uurides arvan, et nad võisid minust 0,4-0,5 km taga pool olla. Ametlik aeg oli mul 00.54.43, millega olen rahul. Tarmo muidugi silkas minust poole kiiremini ja sai 5. koha. Aga tema on Superman ka!

Igatahes tule ka sõber järgmine aasta! Väga lahe üritus. Rajameistrid olid vaeva näinud. Oskavad õnnelikuks teha. Ja rajamärgistus oli ka väga hea – pealamp muidugi ülioluline selle märkamisel.

Homme aga Xdreamile Viljandisse! Saab põnev olema – lähen esimest korda oma tüdrukutega B rajale. Edasi Piprapihvid!

Ülemiste järve jooks

Laupäeval sai jällegi osaletud Ülemiste järve jooksul -  eelmine aasta ma ei söendanud end pikale distantsile kirja panna, vaid käisin Kauriga 5 km metsajooksu ringil. See aasta jooksis Kaur metsajooksu iseseisvalt ja mina olin tagasi pikal ringil. 

Mulle on Ülemiste järve rada alati sümpatiseerinud – rada on mitmekülgne  - on nii pikki sirgeid kui ka männikäbiseid tõuse, nii et enesega tööd tuleb teha kogu aeg. Samuti on järve äärne ala väga kaunis, üleeilse tugeva tuulega oli lainetus päris suur ja vahepeal möödusime järve veest nii ligidalt, et oleks võinud korraks varbad vette pista. Samuti olid valged luiged samas kohas, kus mäletasin neid 

ka kunagi varem elutsemas.

Positiivne oli see, et 14 km möödus minu jaoks suhteliselt kiiresti, oma peas olin raja jaganud etappideks ja iga etapi läbides kiitsin oma jalgu, keha ja südant ja pead ja olin õnnelik, et olin tulnud. Viimastel kilomeetritel tundsin veidi väsimust jalgades, aga lõpus veel kiirendasin ja finisheerisin hoogsalt. Mu aeg oli 1.35 - üllatav on see, et võrreldes eelmiste aastatega olen aega parandanud - 2013 oli mu aeg 1.39 ja 2014 oli mu aeg 1. 37.

Rajal jõudsin ka otsusele, et see aasta jääb mu maratoni teekond siiski pooleli. Otsus ei tulnud lihtsalt. Kuigi olen kogu suve aktiivne olnud, siis maratonitreening on viimastel nädalatel vaibunud. Ma ei hakka oma otsust väga põhjalikult põhjendama, lihtsalt mul oli aega mõelda ja pigem eelistan keskenduda oma hooaja lõpule ja uue hooaja treeningplaanile. Väga palju asju on mu elus, mida ma pean tegema ja ma ei saa neid muuta. Ma ei taha, et jooksmisest saaks ka üks neist asjadest, mida pean tegema. Tahan südamega treeningu juures olla ja tunda ennast hästi. See ei ole endas kahtlemine ega allaandmine, ma olen ikka jooksja. Ma arvan, et ma ei pea ei teistele ega endale seda enam tõestama. Need, kes ei saa aru jooksmisest või kes pole mind toetanud ei hakka seda nagu nii tegema ja need, kes mu tegemistele kaasa elavad, teevad seda ka edaspidi.

Kevadel uut võistluskalendrit paika pannes saab uuesti maratonile mõelda. Kõik muidugi algas sellest, et nad alles hiljuti muutsid ürituse kuupäeva, mis on minu jaoks veidi ebasobiv– ju see oli vajalik märk, et minu  tähelepanu sellele teemale tõmmata.

Ülemiste järve jooksu aga soovitan kindlasti -  see ala, kus jooks toimub on igapäevaselt suletud ja sobilik rada ennast pikemal distantsil kui 10 km proovile panna. Ja kes tahab saab ju minna 5 km metsajooksu rajale, aga siis ei saa nii palju nautida järveäärset ala, vaid rohkem muud loodust. Tõestatud, et ka kogu perega saab minna – meie just nii  oleme teinud ja tõdesime eile ka, et äärmiselt tore oli – igaüks andis endast maksimumi, lõpetas naeratus näol ja saime koos nautida võistlusväsimust ja medalikolinat.

Järgmiseks ootab mind ees Pargijooksude hooaja lõpetamine, Tallinn City trail night edition, Xdreami viimane etapp ja muidugi Vilniuse poolmaraton. Nii et blogisid tuleb siit rohkem kui mitu.

Ja juba on ka tõesti palju põnevaid ja huvitavaid mõtteid, kuidas treeningutega edasi minna, mida lisada, proovida  või ära jätta. Samuti mõlgutan mõtteid järgmisest võistlushooajast ja väga palju uusi põnevaid võistlusi on tulemas, kust tahaks väga osa võtta. 

"Running is a mental sport...and we're all insane!"

2013

2013

2014

2014

2016 Metsajooks

2017

Lisaks minu igapäevastele tegemistele saate pilku heita - https://www.instagram.com/helkudoingsport/

Saku Ekstreemjooks

“I have realized; it is during the times I am far outside my element that I experience myself the most. That I see and feel who I really am, the most! C. JoyBell C.

Tavaliselt on nii, et kevadest sügiseni on mul nii-öelda võistlushooaeg -  panen kirja võistlused, kuhu kindlasti tahan minna ja siis panen kirja võistlused, et kuhu võib ju kah minna kui aega üle jääb. Üllatusi vahel tuleb näiteks see aasta Vilniusesse minek, sest Tarmo ootamatult võitis pääsmed, aga üldjuhul on mul varakult ülevaade, mis, kuhu ja kuidas.

5. augustil aga olin korraga Saku Ekstreemjooksu stardis. See jooks oli Tarmo võistluskalendris. Kuidas asi sinnani jõudis, et starti sattusin ei tea, ei mäleta, täiesti arusaamatu. Tean et lükkasin näpuga prille ninal ja mõtlesin, et kuhugile ma need raudselt kaotan või lömastan nad autokummide vahelt ronides. Oma Garmini kella olin varakult käepealt kotti pannud, kuigi praegu mõtlen, et ta oleks selle väljakutse vastu pidanud.

Ootasin kannatamatult, et kõlaks juba stardipauk – pelgasin, et suurest hirmust hakkab varsti mul mööda jalgu piss voolama. Siis jõudsin veel vaadata oma paljaid käsi ja jalgu ja meenutada, kuidas korraldajad soovitasin pikad varrukad ja püksid panna, aga ma tavaliselt ikka lähen seda teed, et kuulan iseennast.

Start ei jäänud tulemata – olin kohe valmis mõelnud, et võtan rahulikult, keskendun sellele, et rajal on väga palju looduslikke ja tehislikke takistusi ehk pean ronima, hüppama, roomama, sumama ja jõudma ka finishisse ja paljudele teistele pole see mitte esimene kord nagu mulle ekstreemjooksul osaleda.

Rada pakkuski kõike seda, mida olin ettekujutanud – sai korduvalt üle suurte heinapallide ronida, litsuda end autokummide vahel, mööda kitsast ja kõrget kivi äärt tippida, roomata okastraadi ja võrgu alt, karistuseks kätekõverdusi vorpida, sest ma ei jaksanud käte abil end edasi vinnata, silgata läbi metsapadriku, kus sain  jala verele kriimustada, roomata torudes, ragistada kraavides ja tuiata läbi kõrvenõgestest ja vaarikatest palistatud ja salajaste aukudega heinamaa ning muidugi läbida mu kõige suuremad vaenlased – veetakistused. Üks oli haisev roheline plöga, teine külm vulisev kivine jõeke ja lühikeste inimeste lemmik -  sügav kas saab nina märjaks, kus paganama see põhi on tiik või midagi.

Kuigi poole peal tundsin, kuidas väsimus kimbutama hakkas ja täiesti tühjaks energiast voolasin, siis igat takistust läbides hakkasin aina laiemalt naeratama, põnevus ragistas kõhus ja nautisin takistuste ületamist.
Teadsin nüüd küll kuidas ma sellel võistlusele sattusin -  mulle meeldib ennast ületada, mulle meeldib seiklus, pusida väljakutsete kallal ja end liigutada ja töö, mida sellised asjad nõuavad enda kallal - teeb mind õnnelikuks. Ja see oli huvitav ja lõbus ja kogu mu pere osales, see oli midagi mida saime jagada. 

Nii et kes teab võib olla järgmine hooaeg satun uuesti mõnele ekstreemjooksule ja seda juba planeeritud võistluskalendri järgi. 

“And at the end of the day, your feet should be dirty, your hair messy and your eyes sparkling.”

― Shanti 

Pargijooksud

Eelmine aasta Tarmo avastas Pargijooksud (pargijooksud.ee), kuid siis oli neil hooaeg juba lõppemas ja me vist jõudsime korra või paar ainult osaleda. See aasta otsustasime rohkem silma peal hoida, et kui aga vaba, siis kolmapäeva õhtuti minek.

Jooksud toimuvad Tallinnas ja Tallinna lähiümbruses parkides, terviseradadel, metsaradadel, väikseid lõike rajast on olnud ka kergliiklusteel ja staadionil.

Start on avatud 17.30 – 19.30 – nii et saad minna endale sobival ajal rada läbima. Kui ei soovi joosta, siis neil on ka orienteerumine nii täiskasvanutele kui lastele ja lastele on oma jooksurada. Suurtele mõeldud jooksuring on kuni 5 km.

Mina võtan seda kui jooksutrenni -  hea viis mugavustsoonist väljas olla ja õppida rada lugema.

Sel hooajal on mul olnud väga häid jookse ja ka parajaid katsumusi – kuid igast ühest on midagi õppida ja kasuks tulevad kõik kilomeetrid.

Mu lemmik rajad seni on olnud Järve, Harku ja Hiiu, sest minu isiklik lemmik on trailrunning – maastikujooks, metsas jooksmine sobib mulle. Võistlustel võivad maastikurajad olla  kohati isegi ekstreemsed, Pargijooksudel pigem mitmekülgsed. Vaheldus ongi minu jaoks võlusõna. 

Saue ja Kohila olid ka põnevad, sest Tallinnast välja ju igapäevaselt ei satu jooksma ja Jüri oli natuke tuttav, kuna seal oli Xdream olnud.

Piinarikkamad jooksud olid mu jaoks Männi pargi jooks, sest mul oli nii palav too päev ja seal polnud varju ja nii palju jalutajaid oli ees ja kuigi rada oli lühem kui tavaliselt tundus mulle ta igavene.

Lillepi rada unustasin üldse nautida – mul oli mingisugune suurem enesehaletsus peal ja lihtsalt halasin terve tee. 

Jäta meelde - püüa olla positiivne! Ära tee ennast maha!

Merimetsas aga tabas mind suurem kõhulahtisus ja ma lidusin ühe põõsa juurest teise juurde ja tegelesin kogu aeg sellega, et ma jumala eest jõuaks elusalt finishisse ja koju. Sellest päevast peale otsustas mu laps Kaur, et minuga koos joosta on nõme ja ta jookseb üksinda edaspidi Pargijooksudel.

Viimane kord Jüris oli aga nii head kui halba - jooksin oma parima 5 km 31.54, kuid pöörasin poolel rajal valesti ja sattusin uuesti raja keskele - 6 km täitumisel sain aru, et valik on kas jooksen kogu ringi uuesti, et jõuda õigesse ärapööramisse või võtan suuna lihtsalt finishisse, mida eemalt nägin, kuid ei saanud aru, miks ma sinna juba kilomeeter enne ei jõudnud. 

Alguses olidki mul pisarad üle põse, sest olin pingutanud ja jälginud kilomeetriaegu ja teadsin, et tuleb midagi head, nii et olin väga löödud, sest lisakilomeeter ja ekslemine lisasid mu ajale mitmed minutid juurde. Kuid eks tegijal ikka juhtub. Pärast suurte jõgede nutmist otsustasin, et eks siis tuleb järgmine kord jälle pingutada. 

Tegelikult on nii, et eks iga rada on ainulaadne ja hea, kuid me peame kohanduma ja endale selgeks tegema, mis on selle jooksu eesmärk ja kui läheb raskeks võtma kasutusele positiivse sisekõne. Jooksmine  ja üldse sport on nii keha kui ka aju treenimine ütleks ma.

Aga Pargijooksudel on veel mitmed etapid ees, uuri nende kodulehelt, kus on järgmine jooks ja orienteerumine ja tule, sind oodatakse.

You cant cancel your dreams!

Detsembris / jaanuaris hakkasin mõlgutama, et minus jätkuvalt on unistus, mis vaikselt istub ja sahistab nurgas – joosta maratoni. On unistusi, millega pole vaja rutata, kuid mulle tundub enda vanusele mõeldes, et maratoni pole vast mõtet väga edasi lükata.

Vaikselt ikka olen rääkinud sellest viimased kuud, aga kuna vorm polnud kiita, siis polnud väga kindel, kas see ka tõenäoline on. Vaikselt vundamenti ladudes olen siiski otsustanud, et jah see aasta on see aasta, kus unistusi ei tühistata – 8. oktoober – Eesti maastikumaraton 42 km.

Tutvustus on lummav - rada viib Sind läbi Eesti kaunite ja puutumatute metsade ja rabamaastiku. Samavõrra, kui jooksuvõistlus, on see ka ekspeditsioon läbi Eestimaa suurima asustamata kõnnumaa. Rada algab Lahemaa Rahvuspargist ja lõpeb Kõrvema Maastikukaitseala keskuses Aegviidus. See jooks ei ole kartlikele. Katkestamine ei ole võimalik. Kord stardijoonel, pead maksku mis maksab jõudma omal jõul finishini. Tasuks on kõige erilisem saavutus ja mälestused, mida Eesti loodus pakkuda võib.

Maastiku maratoni rada kulgeb valdavalt kitsastel metsaradadel ja pinnasteedel, kuid esineb ka ebatasaseid ja alustaimestikuga lõike, mis panevad vaimu tõsiselt proovile. Raja kergeimad ja ühed ilusaimad lõigud on Viru Raba ja Kõnnu Suursood läbivad laudteed. Kõrguste vahed ei ole Eestile kohaselt suured ja need moodustuvad põhiliselt järsuservaliste jõeorgude ja ooside ületamisest. Rada on tähistatud lintide, noolte ja RMK matkaraja tähistega. Kõik osalejad saavad alla laadida raja GPS andmed. Rada on avatud 7,5 tundi, mis tähendab, et seda võib läbida ka hoogsa matkana.

Mulle sobib rohkem maastikujooksud  ehk  trailrunning ja et seal pole võimalik katkestada – järelikult tuleb lõpetada.

Hetkel olen alustanud Jooksja käsiraamtu järgi maratonitreeningut -  eks ma natuke ebavlev olen kas sellest piisab, kas see on hea valik, teen ma kõike õigesti. Eks ma vaikselt pusin ja aega mööda ole ju näha kas vorm paraneb.

Praegu olen teinud kaks pikemat  jooksu - 11.5 km ja 13 km. Samuti olen saanud kirja 1 h jooksulinti,  9 km rulluisutamist, 21 km ratast, kiirustreeningu ja maastikujooksu Harku – Nõmme terviserajal, välitreeningu Revalis ja pooliku kiirusetreeningu Stroomi rannas, pluss  Pargijooksud kui võimalik. (Pargijooksul Kohilas - seltsis segasem)

Reval Spordi välitreeningus sõtkusime Linnahalli treppe ja vahele oma keharaskusega harjutusi ning muud kardiot. Soovitan välitreeninguid kindlasti kõigile – õues on mõnus ja alati on uus koht ja uus kava – mugavustsoonist välja – ja treener Bret on äärmiselt positiivse hoiakuga. Kui sul kehtiv kuukaart saad võtta sõbra tasuta trenni kaasa.

Stroomi rannas oli kavas 40 minutit kiirustreeningut spordilangevarjuga -  resistance parachute -  kui olin 22 minutit lõike jooksnud hakkas vali vihm ja kõva äike -  koju jõudes olin läbimärg. Spordilangevarju proovisin esimest korda – sa kinnitad selle enda kõhu ümber ja joostes lõike kõigest väest võtab ta tuule endasse ja tekitab takistuse, et sul oleks raskem joosta. Mulle väga meeldis.

Nõmmel kiiruse treening koosnes sellest, et 3 min jooksin kiire tempoga ja 3 min kõndisin ja nii 5-6 korda pluss soojendus ja cool down. Maastikujooksul oli 5 km treeneriks Tarmo, kes otsis üles kõik tõusud  ja lõppu tegin kaks üles minekut suusamäest ja kerge sörk lõppu. Mõlemal treeningul tuli kuskil 6 km kokku.

Kindlad võistlused, mis enne maratoni kavas on  - on Xdream ja Vilniuse poolmaraton -  suured tänud Tarmole, kes pääsmed võitis ja mu kaasa võtab ja Klubi Tartu Maraton, kes toreda loosi korraldas. Võistlusi, kus osaleda tahaks on  augustis / septembris 4-5 veel, kuid pean jooksvalt vaatama kuidas töögraafikud lubavad osaleda. Pöidlas pihku, et lubavad.

Olen nüüd ka uhke Garmini spordikella omanik -  enam ei pea telefon taskus jooksma, kui just runfiesid teha ei taha, vaid saan ainult kellaga oma trenne salvestada, eriti hea on kilomeetri aegadel silma peal hoida ja lõike, kus aega vaja vaadata nüüd joosta. Elu on mugav nüüd! Aitähh, Tarmo!

Jälgi minu tegemisi https://www.instagram.com/helkudoingsport/