I've stumbled on the side of twelve misty mountains
I've walked and I've crawled on six crooked highways
I've stepped in the middle of seven sad forests
I've been out in front of a dozen dead oceans
I've been ten thousand miles in the mouth of a graveyard
And it's a hard, and it's a hard, it's a hard, and it's a hard
And it's a hard rain's a-gonna fall.
I've walked and I've crawled on six crooked highways
I've stepped in the middle of seven sad forests
I've been out in front of a dozen dead oceans
I've been ten thousand miles in the mouth of a graveyard
And it's a hard, and it's a hard, it's a hard, and it's a hard
And it's a hard rain's a-gonna fall.


Pärast
neid joovastavaid hetki koju jõudes vajusin sügavasse töösse ja õpingutesse,
mis on midagi vajalikku ja rahulolu toov, aga väga kurnav. Leidsin end mõtlemast
ainult sellest, kuidas saaksin panna oma pea padjale ja magada sügavat und. Kuna
ma ei suutnud peale kahe jooksu ja jalutuskäigu midagi kuhugi suruda, siis on
mu meel paari nädalaga päris mõruks muutunud. Enesetunne ja toitumine libiseb
ka käest. Väärtustades kõike muud pole aega enam väärtustada iseennast.
See
nädal koolis jäi mul silma aga õppejõu kirjutatud lause tahvlile - jäta mulle viimane sõna - ma ei mäleta enam, mis kontekstis ta sinna
sattus, kuid ma võtsin ta endaga kaasa. Jäta mulle viimane sõna - ainult mina saan endal
lubada nõrk olla ja aidata endal tugevaks saada, ainult mina saan endalt
väärtust võtta ja väärtust juurde anda, ainult mina unistan minu unistusi ja
pean nende nimel vaeva nägema.



Niisiis
tuleb leida tasakaal töö, õpingute, treeningute, lähedaste vahel. Ja ma pean
pingutama, pean saama väga tugevaks, vastu pidama, edasi liikuma, ei tohi
unustada unistusi, ei tohi unustada elada.