Kokkuvõte juunist

Juuni  -  158 km jooksmist.

Minu seni kõige suurema kilomeetrite hulgaga kuu. Kusjuures kui mõnekümne kilomeetri eest pean tänulik olema Tarmole, kes mind ikkagi väsimus -ja laiskushetkedel välja lükkas uksest, siis samas pean nentima, et väga raskelt need 158 km ikkagi ei tulnud. Me keha võib meid üllatada, ta võibki jaksata kui anda võimalus, kui püüda olla järjepidev. 

Jooksutrennid on olnud jätkuvalt mitmekesised  ja kokku oli neid 18 -  oli nii tempokrosse kui taastavaid sörke, pikk jooks peale Narva poolmaratoni oli veel rahulik 15 km Stroomi rannas.

Tempokrossidega tunnen, et olen suure arengu teinud. Suudan rohkem endast välja pigistada, jalatöö on paranenud ning nüüd on ikka vahe sees kiiremal jooksul ja rahulikumal jooksul. Enne valgusid mul tempod vahepeal kõik sarnaseks.

Puudust on jõutrennist - pean juba täna sellele mõtlema, mida juurde teha. Toitumisega pole ka ikka rahul -  ainevahetus on palju parem, aga endiselt teen ebavajalikke peatusi, olen ümar nagu pall ning energiat võiks rohkem olla. Loen, mõtlen ja räägin endaga -  öeldakse, et me kuulame kogu aeg, loodan, et varsti mu keha kuulab mind.

Mul oli ka 3 suurepärast Pargijooksu nende treeningnädalate jooksul. Saue ja Pirita olid nii kihvtid maastikurajad -  kavalad jässakad juurikad, käänulised ja kitsad rajad, lopsakad sõnajalad ja mustikataimed, rohelised läbipaistmatud salud ja pikad tõsiselt kummuvad puud. Jooksid justkui võlumetsas.

Pae pargi jooks oli seepärast mõnus, et park oli ilus, puhas, rahulik ja tegin seal väga kiire tempokrossi jooksu. Tarmost oli palju abi, osaliselt jooksis kaasa ja survestas tempot ning  jälgis sammutihedust ning pärast oli nii mõnus lihtsalt jalutada ja jooksu arutada.

Juuni lõppu jäi ka aktus ning diplomi kätte saamine -  nüüd siis kõrgkool läbi. Kuigi väga ootasin seda, et oleks rohkem aega magada ja trenni teha, siis praegu juba tunnen õppimisest, tihedamast päevaplaanist ning koolikaaslastest puudust. 

Mina olen üks nendest, kes jõuab hästi palju kui olen surve ja koormuse all, mida rohkem pinget seda rohkem edu. Palju vaba aega ja vabadust ei mõju mulle üldse hästi, täiesti ebaproduktiivne. Püüan siiski  uusi eesmärke seada ja fookuse tagasi saada.

Juuli tõotab tulla jooksutihe ning mitmekesine – loodan, et arenen veelgi ja vorm muutub aina paremaks. 

Maratonini pole enam palju jäänud – kõigest 58 päeva.

https://www.instagram.com/helkudoingsport/

Narva Energiajooks

9. juuni oli Narva Energiajooks. Jooksin oma kolmanda poolmaratoni – tubli 21,1 km. Aeg 2.23.56. Ütlen kohe, et see tulemus oli mulle väga meeldiv üllatus. Ma ei läinud väga suurte ootustega, sest olen stabiilsemalt trenni teinud ju vaid mõne kuu – pärast septembris toimunud Vilniuse poolmaratoni (sealne aeg 2.24.49) oli trenn väga minimaalne ning olin ka kaalus juurde võtnud, et põhimõtteliselt alustasin talvel ju jälle nullist. Ma polnud kevadel kunagi poolmaratoni jooksnud, ikka sügisel ehk siis hetkel, kus tavaliselt olen hooaja parimas vormis. Kuna see aasta pean maratonivormis olema sügisel, siis tuli poolmaraton sättida varasemaks. Narva ei olnud siiski kindel enne kui kaks nädalat enne võistlust. Õnneks lõpuks selgus, et töögraafik oli sobiv ja sain endale seltsiks Tarmo onu, kes jooksis Narvas oma esimese poolmaratoni ja kohe alla kahe tunni.

Tegelikult hommikul polnud  miski väga sobiv -  sain ainult 5 h magada, sest tööpäev lõppes nii hilja ja hommikul pidin väga vara tõusma, sest Narva on pikk tee sõita -  olin nagu öökull silmad krõllis ja juuksed sassis, hüppasin 10 minutit enne minekut voodist välja, unustasin hulga asju koju ja õnneks poole tee peal Olerexist sai putru.

Kartsin kohutavalt oma kõhu pärast -  21 km jooksul jõuab väga palju ebavajalikke pause teha kui tahta, aga õnneks ei olnud vaja peale joogipunktide lisa peatusi teha. Mul oli eelnev päev väga täpselt paika pandud, mis sõin ja jõin -  hommikul kaerapuder nagu ikka tavaliselt, päeval viinamarjamahla, roheline smuuti avokaadoga ning lõunaks lõhe ja avokaado, natuke maiustasin viigimarjadega, mis kaetud šokolaadiga, õhtul peedimahla ning enda keedetud rabarberikisselli. Sobis mu kõhule, seedimisele ja andis piisavat energiat. Mõte oligi võistluspäevaeelne menüü paika saada ja läbi katsetada, et maratoni ajaks oleks kõik paigas ja läbi proovitud. Miks sellised valikud -  viinamarjamahl annab glükoosi, kook ja pasta liiga rasked minule, nii tunduski viigimari ja kissell olevat hea asendus. Kissellis olev kartulitärklis on sama süsivesik, mis pastas. Ja siis kuskilt lugesin soovitust enne süsivesikute tarbimist laadida rasvu ehk lõhe ja avokaado. Mõte peaks olema, et kui vähendada süsivesikutest saadava energia osakaalu rasvadest saadava suurendamise arvel, siis antakse organismile selge signaal, et nüüd tuleb hakkama saada rasvadest saadava energiaga. Organism ei suuda ka lõputult omastada süsivesikuid ja toitumine peab olema  mitmekülgne. Minul siinkohal muidugi arenemiskoht, et tervislik toitumine peaks olema pidev, mitte ainult enne võistlust. Pikamaajooksjal on oluline nii toidust saadav energia kui ka mõju seedimisele ning kehakaalule. Mida rohkem kaalu on vaja endaga kaasas kanda, seda suurem on vajamineva hapnikukogus ning oled aeglasem.

Aga võistlusest endast -  start ja finish olid väga kaunil jõepromenaadil, mis ühest küljest oli ääristatud bastionimüüridega ja teisel pool oli näha Eesti ja Vene Föderatsiooni piir. Mitmetes blogides jooksjad tõid välja, et neid üllatas, et jooks algas tõusul, kuid ma ei pannud seda ärevuses tähelegi. Ootasin enim lõiku läbi Kreenholmi, mis oli tõesti vahva ja tõi meeleliigutuspisara silma. Mul on Kreenholmiga suurepärased mälestused -  üks Xdreami etapp oli seal. Kogu rada hõlmas Kreenholmi territooriumi ja saime Katrini ja Kätliniga iga sentimeetri läbi puurida. Üks meeldejäävamaid võistlusi.

Kahjuks Kreenholmi kilomeetrid jäid lühikeseks ja pikem ja nürim lõik oli ees ootamas -  kui esimesed 10 km läksid väga kiiresti linnas sees, siis pikk sirge lõik linnast välja maanteel 4-5 km üht ja teistpidi sisaldas mu aeglasemat kilomeetrit ja ohtralt sisemonolooge. Selg sirgu! Käed käima! Lihtsalt jookse! Palavus pole väsimus! Vaata ainult ette! Võta valu omaks, see on osa sinust! Ole uhke enda üle! Samuti jälgisin vahepeal oma kilomeetriaega ja püüdsin ennast edasi sundida kui väga langema kiirus hakkas. Aga jaa sellel lõigul paistis päike  selga  ja pähe ning janu oli meeletu. Kuigi tean, et vee pähe valamine aitab paremini kui joomine niisama, siis seekord kaotasin enesekontrolli ja jõin liiga palju. Viimasel kilomeetril tundsin kuidas magu oli veest punnis ja loksus ebameeldivalt. Õppetund -  ära ahnitse. Õnneks suuri ebameeldivusi ei olnud, kuid pulsivöö hõõrus meeletult ja ükskõik kuidas ma teda ei sättinud, siis finihisse jõudes oli mu nahk verel. Alles mõni päev tagasi vaatasin, et saan hakata uuesti kandma, et on paranenud. Järgmine kord  teibin ohukohad ära. Parem jalg oli ka vahepeal imelik, aga püüdsin sellele mitte mõelda  ja kahe päeva pärast oli kõik korras. Mõni kilomeeter sai jälgida, kuidas kiiremad vastu tulid - nägin ära  võitjate pingutused ning püüdsin silmadega Tarmo onu leida ja meel oligi rõõmus kui saime tervitada rajal.

Kõik raske saab alati mööda ja nii kulges viimane lõpp mööda promenaadi finishi poole juba üsna lennates. Jõudsin veel mõelda kui  hea meel mul oli, et tulin, kuidas Narva jääb meelde positiivse elamusena kui medal riputatigi kaela. Hästi ilus läikiv medal. Silm kippus märjaks. Teadsin, et aeg peaks mulle ka meelejärgi olema, kuid ei jõudnud enam lõpus arvutada, sest olin oma kella veidi varem käima pannud. Kui lõpuks teadvustasin, et 1.33 minutit parandasin Vilniuse aega oli hea tunne küll. Aeglaselt aga ikkagi toimub areng. Kindlasti poolmaraton on selline distants, mida lähen tulevikus veel läbima ja mille aegagi sooviks parandada. Nii et võib-olla satun Narva veel, kes teab. Rada oli sobiv, korraldus hea ning meelitada nad ka oskavad kauni asukohaga, vahva medali, põneva rajavideo ning lõpetajavideoga, kust oli päris hea vaadata oma lõpusamme, mis andsid aimu, et mõned kilomeetrid oleks jaksanud veel.

Maratonini siiski veel pikk tee.

10-13 nädal treeninguid

Lõpuks on mahti juttu teha mai jooksukilomeetritest. Kilomeetreid tuli kokku 111, aga kuigi see võib tunduda suure numbrina ei ole see kahjuks see number, mis planeeritud oli.

Aga algusest peale….

Mai esimene nädal oli küll kilomeetrite poolest tagasihoidlik, kuid tunne oli hea ning Pargijooksudel sai tehtud korralik tempokrossitrenn ning nädalalõpus sai osaletud Saku Ekstreemjooksul, millest on eraldi postitus. Tundsin ennast super hästi seal jooksul, neelasin lausa takistusi ja kogu üritusest jäi äärmiselt positiivne tunne. Kinnistus veelgi teadmine, et maastik ning väike väljakutse on just minu südamele lähedane.

Järgmine nädal oli suhteliselt vaevaline -  kogu energia oli minust kadunud ja mul olid väga ebameeldivad kõhuhädad. Ühe jooksu katkestasin ning pöördusin koju tagasi, teistel jooksudel oli trajektoor pandud paika äärmiselt täpselt arvestades vajalikke wc-sid ja põõsaid. Sellesse nädalasse jäi ka minu selle aasta pikim distants 18 km. Päev oli kuum ning vett kulus ohtralt ning kui võiks rõõmu tunda sellest, et 18 km sai ilusti kirja, siis olin tegelikult äärmiselt pettunud. Mu aeg oli 2.24 ja enesetunne sant. Kõigest pool aastat tagasi Vilniuse poolmaratonil oli mu aeg ka 2.24, aga 21 km distantsil ning ma jooksin selle läbi tol korral naerusuiselt ning kergejalgselt. Allakäik tuleb alati kiiremini kui edusammud.

Mai kolmas nädal oli selle kuu kõige õudsam -  kõhuhädadele lisandus külmetus -  tunniga oli mu kurk nii valus, et ei saanud suud maigutada ka ja terve nädal tõi iga päev uusi huvitavaid sümptomeid -  köha, nina kinnisus ja lõpuks vastik purisev tatt. Imestan, et suutsin 5st vajalikust trennist isegi 4 tükki ära sörkida, kuid ühel päeval siiski loobusin ja vahtisin lakke. Nädala lõpus osalesin Tallinna City Trailil. Algselt olin otsustanud, et jätan osalemise ära, kuid lõpuks sai siiski retk Piritale ette võetud. Läksin üksi ja kui võib-olla veidi oli kurb üksi istuda velodroomil ning starti oodata, siis sellest tuleb üle olla -  oluline on käia seda teed, mis tundub õige ning täita oma unistusi. Sellesse nädalasse jäi ka lõputöö esitamine kooli, praktika aruande lõpetamine ning finantsjuhtimise ning eelarvestuse eksamid. Kogu nädal tundus ühe suure põhjatu musta auguna.

Viimane nädal oli kõige kilomeetrite vaesem -  maadlesin kogu nädala finantsanalüüsi eksamiga ning lõpuks sai kirja ainult üks põrgukuum Harku järve jooks.

Mai viimased hingetõmbed siiski täitsin korralikke trennidega -  väisasin Jooksupartneri ühistreeningut Hiiul, mida viis läbi mu enda treener. Trenn oli super mõnus ja intensiivne ning vajalik, sest ise ma väga palju jooksuharjutusi ei tee. Järgmisel päeval sain ka fartleki trenni kirja -  väike soojendus ning siis 1+2+3+4+3+2+1 minutit tempokrossi kiirusel, vahele jalutasin 2 minutit, et pulss langeks ning lõppu väike taastav sörk.

Kogu selle raske kuu lõpetas siiski positiivne noot -  kaitsesin lõputöö hindele suurepärane ning võin tunda rõõmu nüüd sellest, et oman  kõrgharidust kaubandusökonoomika erialal.

Kuigi olen oodanud, et tekiks rohkem vaba aega, et treeningutele rohkem pühenduda, muid eesmärke saavutama hakata ning lihtsalt lugeda, magada, matkata ja veeta aega perega, siis tunnen juba päev pärast kooli lõppu, et hakkan õppimist, õppejõude, koolikaaslasi, Rakvere, Rohuaia kohvikut ning itsitamist ühikas igatsema.

Selline see mai siis oli -  väsitav ja katsumuste rohke, aga täis siiski minivõite ja eesmärkide saavutamist.

Harku järve jooks

Nädalavahetusel sai osaletud Harku järve jooksul, mis johtuvalt hiljutisest kolimisest on nüüd minu kodujooks, sest esimesed kilomeetrid kulgevad sel jooksul kergliiklusteel, mida väisan igapäevaselt. Võistlus on 6,4 km pikk ning kulgeb ümber Harku järve ja kuulub Järvejooksude sarja. 2014. aastal osalesin esimest korda ja minu aeg tol korral oli 00.46.26. Piltidelt on näha, et jooksen pikkades riietes ning ilm on sompus.

See aasta oli 25 kraadi sooja ja päike lõõskas mõnuga, nii et sain koleda spordiriietepäevituse ning jooksu keskel hakkas silme eest virvendama. Peale ühe ametliku veepunkti jagas vett ka üks naisterahvas, kelle majast rada mööda lookles ning see oli nii tervitatud kindlasti kõigi osalejate poolt. Tore kui inimesed viitsivad kaasa elada. Palju raskem oli viimased meetrid rannaribal, sest päevitajad küll ennast morjendada ei lasknud, et kuskil on võistlusrada. Õnneks minul on takistusjooksu kogemus ha! 

Seekord oli aeg 00.42.53. Viimase kilomeetri Tarmo jooksis koos minuga ja see aitas ka vastu pidada. See on päris hämmastav, kuidas su keha on suuteline 6-7 h orienteeruma või 21 km jooksma ühel päeval ja teisel päeval tundub 6, 4 km vaevu läbitav. Mis räägin vahel tundub isegi 2 km maailma kõige suurema pingutusena.

Harku järve jooks ei ole midagi super põnevat, kuid vahel on lihtsalt vaja võistelda, et teaksid kuidas pingele või ebamugavustele vastu pead, mis su võistlustempo on ja pealegi saab argirutiiniradadest välja ning tihtipeale ilusa medali ka kaela. Ikka ergutan kõiki vähemalt mõnel võistlusel osalema see suvi. See on üks hea tunne kui üle finishijoone astud. Mõne päeva pärast kirjutan teile ka kuidas mu mai treeningutega  üldse läinud on – ütleme nii et kõik ei suju alati plaanipäraselt.

 https://www.instagram.com/helkudoingsport/

Tallinn City Trail

Nädalavahetusel oli Tallinn City Trail algusega Pirita Spordikeskusest. Maastikuraja jooks ehk trail run läbib Tallinna põnevaimate ja looduslikult kaunimate maastike Pirital,  mille krooniks on raja lõpuosas vaade Tallinna lahele Maarjamäe paekaldalt Suhkrumäelt. Läksin 8 km rada läbima juba kolmandat korda. Kuigi võistlus on  õhtuti, siis üritust on alati õnnistatud sooja ja päikeselise ilmaga ning päike kipub mõnuga pimestama rajal. Eelmistel aastatel on tekkinud hetki, kus pole kindel kas raja märgistus ikka oli silma nurgas, siis seekord oli mul rada juba päris hästi meeles. Eelmistel kordadel on mul olnud telefon püksitaskus ja olen teinud vahvaid pilte raja ekstreemsematest kohtadest, siis seekord jäi telefon kotihoidu ning ekstreemsed ronimised ja kõrged paepealsed ei tundunud enam nii hirmutavad – läbisin neid kindlalt ja pikalt mõtlemata.

Vahel tundub, et jooksed kogu aeg ühes tempos ning hingegi tõmbad ühel ja samal kohal, siis alati ei saa enesetunnet usaldada. Otsisin eelmiste aastate tulemused üles ja tuleb välja, et iga aasta olen rada veidi kiiremini läbinud. 2016. aastal ajaga 1.09.49. 2017 aastal ajaga 1.01.41 ning tänavu ajaga 00.58.59. Tore on näha, et toimub areng. Maastikujooksul muidugi ei näita see seda, et ma olen väga palju kiiremaks jooksjaks muutunud, vaid pigem seda, et tunnen ennast maastikel ja takistustel enesekindlamalt ning töötan oma keha, jalgade ja peaga efektiivsemalt kui 1-2 aastat tagasi.

8 km rajal ei olnud väga palju osalejaid, rohkem otsustatakse 21 km pikkuse raja kasuks, mis on väga kiidetud ja kindlasti põnev, kuid mul on natuke kahju, et 8 km ring saab nii vähe tähelepanu. Kindlasti tasub tulla, see on üks hea rada ja finishis ootab vimpel, diplomi tegemise võimalus ning ohtralt Muhu leiba, grillvorsti, banaani, karge mulliga vett ja palju muud – on võimalus lõõgastuda ja seltskonnavaimust osa saada. Ja ei pea tulema autoga või sõbraga, mina käisin bussiga ja üksi ning oli väga vahva!

Rohkem infot - 

http://wilderness.ee/et/tallinn-city-trail-21k-2/

Viimaseid päevi saab ka blogiauhindadel hääli anda -  

ja tule vaata, mis instas teen - https://www.instagram.com/helkudoingsport/

Saku Ekstreemjooks

Laupäeval toimus teist aastat järjest Saku Ekstreemjooks, mis oli ühtlasi Eesti karikasarja teine osavõistlus. Tegemist on murdmaajooksuvõistlusega, mida ilmestavad mitmed looduslikud ja tehislikud takistused. Eelmine aasta oli ainult lühivõistlus koos noortejooksuga, kuid see aasta oli põhijooksuks hoopiski 11 km rada. Mul oli eelmise aasta lühike rada selgelt meeles ja seepärast olin äärmiselt mures, kuna olin end kirja pannud tänavu pikale ringile. See tundus hullumeelsus, sest eelmine aasta oli võistlus hooaja lõpupoole ka, aga seekord hooaja alguses. Minu jaoks suur vahe, sest mul kipub ikka nii olema, et hooaja lõpuks olen paremas vormis kui kevadel. Aga kuskil sisimas oli soov end proovile panna ja mitte lühikesele 6 km rajale minna.

Teadsin  ette, et tuleb ületada veetakistusi, ronida üle piirete, roomata ja hüpata, aga iga päev ju selliseid asju ei tee ja mure oli suur kas saan kõigi takistustega hakkama.

Päris ruttu tuli välja, et takistused ei olnud see aasta probleem minu jaoks -  läbisin neid üsna kiiresti ja nutikalt, aga raskust valmistas pigem maastikujooks. Kuidas alustada üht 11 km pikkust takistusjooksu -  300 m pärast starti käia kõhuli esimese puujuurika otsa? Mõeldud -tehtud! 

Edasi pidi tähelepanelik olema mudaste kaldaääristega ja pehme heinamaaga, mida katsid „pokud“. Teisel ringil oli eriti tunda, et kuskil minu ees on teisi osalejaid, sest maapind muutus pudrumaks ning jalajäljed sügavamaks. Olen ennegi rasketel võistlustel käinud – poolmaratoni jooksnud ja Xdreamil osalenud, aga kui poolmaratonil sa sead oma hingamise paika ja saavutad mingi jooksurütmi ning Xdreamil jälle vahelduvad sul tegevused jooks – ratas – kanuu – batoonipaus, siis laupäevane jooks oli kahtlemata raskeim, kus olen osalenud. Pulss on kõrge ja hingamine hakitud, sest sul pole eriti aega taastuda -  midagi toimub kogu aeg -  kas sa ronid, sulberdad või mõõdad tõuse või rühid mööda  mülkaid -  ei ole võimalik tekitada stabiilsust, sa lihtsalt ründad kogu aeg takistusi.

Seekord oli mõnusam rada kui eelmine aasta – vaid veidi oli muudetud raja kulgemist ning ka takistusi endid, kuid rada tundus olema palju paremas kooskõlas ning vonkles kuidagi loomulikumalt. Eriti meeldis mulle, et kasutati rohkem ära loodust ennast -  kraave ja ojakesi. Minule on alati veetakistused ekstreemsed -  kuna olen lühike, siis on nii mõnigi ületus minu jaoks ärevust tekitav eriti kui vesi on tume kui öö. Laupäeval oli väga soe ilm. Olin pannud kätte kindad takistuste jaoks ja samuti on see aasta osalejanumber peapaela näol - seetõttu alguses oli nii palav -  isegi pärast esimesi veetakistusi, kuid kuskil 4-5 km juures ja teisel ringil siis enne lõppu oli vaja roomata läbi kahe truubi. Kuna kraavides ja ojades oli vesi olnud talutava temperatuuriga – kõik see soe päike eks ole, siis sukeldusin truupi ka üsna enesekindlalt – vesi loksus mulle hoolega puusade ja kõhuni ja oh sa ropp sõna selle jäisus tõmbas mul korraks hinge kinni. Truubis oli säilinud ideaalselt karge vesi. Pärast seda ei olnud enam palavusega probleeme, väga normaalne oli.

Kindad olid siiski hea otsus -  ei olnud mul kuskil libe ega pidanud ma pelgama, mis lebab kraavide ja truupide põhjas. Sellistel võistlustel pole aega kaua mõelda ega pole ka mõtet asjatult riskida. Tuleb tegutseda  ja kalkuleerida kiirelt. Saa saad märjaks ja poriseks ja võid saada haiget. Ei ole mõtet jääda ennast puhtaks pühkima või jääda uurima kas põlved said kriimud, tuleb edasi joosta. Muidugi kui juhtub midagi tõsisemat või enesetunne halveneb siis peaks pöörduma rajal olevate abiliste poole.  Raja lõpuks olid mu jalad põhiliselt heinapallidest üsna kraabitud, kuskil käeseljalt jooksis ka punane kriips ning sain ka lahingumärgi  -  tumelilla sinika käele, aga see käib asja juurde.

Enesetunne on väga hea  -  olen enda üle väga uhke -  läbisin midagi, mis tundus mu jaoks läbimatu. Mida oligi  vaja -  energiapuudus on olnud suur ja kooliga seoses õppimist väga palju ja tundsin, et langesin kuhugi kurvameelsuse ja allaandmise urgu, aga see jooks meenutas mulle, et me ise oleme enda kõige suuremad takistused, mitte heinapallid, plangud, muda, võrgud, autokummid. Ja me oleme võimelised endid ka ületama, lihtsalt anna endale võimalus. 

Minu poisid oli ka väga tublid -  Kaur ja Tarmo mõlemad oma vanuse klassi kolmandad, üldarvestuses viiendad. Tarmo kvalifitseerus selle kohaga ka Taani OCR Euroopa meistrivõistlustele.

Aitähh korraldajatele igatahes selle päeva eest ja fotograaf Jaanus Tanilsoole fotode eest. 

http://meieliigume.ee/

Minu insta - https://www.instagram.com/helkudoingsport/

Tule hääleta ka minu blogi poolt Helkuteebsporti EBA2018 raames -  leiad mind spordi- ja trenniblogide alt. 

https://eba.marimell.eu/eba2018_h/

Järgmiste jooksudeni!!!!!!

9. nädalat maratonitreeninguid

Aprill tõi endaga kaasa 120 jooksukilomeetrit ja esimese võistluse sel hooajal.

9. nädal ise tõi seni kõige suurema treeningnädala 37,7 km. Seal hulgas oli palju taastumiskilomeetreid Tehvandi Mäejooksust, Pargijooksud ja Jooksupartneri ühistreening.Veel mõned pildid Tehvandist -  vasakul Kaur lumisel suusahüppenõlval finishisse jõudmas ja paremal mina finishis. 

Taastumist oli vaja, sest kuigi Tehvandi läks oodatust palju paremini, siis mäest pidev alla jooksmine mööda asfalti raputas päris tugevasti mu puusi ja kindlasti peaksin tugevdama oma pöida. Ehk siis mu pöid ei tööta praegu nii nagu hea oleks ja see tekitab säärelihastes pingeid. Püüan endale sisse harjutada, et pean rohkem võimlema, kindlaid jooksuharjutusi just tegema, üldse rohkem soojendust ja venitust ja rullimist.

Kolmapäeval Pargijooksudel võitlesin küll endaga, sest nii suur tahtmine oli lihtsalt kõndida, aga jooksin ikka edasi. Olin hästi negatiivne oma peas -  olin kuri enda peale, et miks ma ei jaksa, miks ma ei pinguta rohkem, miks ma kaalun nii palju, miks ma kiirem pole, miks ja miks ja miks. Samas jooksin vaid 1 minuti aeglasemalt kui eelmine nädal kui mul polnud häda midagi ja kus rada oli sarnane maastikurada paari tõusuga nagu seekordki. Ja tegelikult oli tore -  mu perekond toetas mind ning nägime hiigelsuurt jänest ja nädalalõpuks olid mu jalad juba tagasi normaalsed ka. Eks neid raskeid hetki tuleb veel, maratonini on ju veel väga pikk tee -  kuid tuleb kuidagi edasi liikuda ja head päevad ei jää ju ka tulemata. Seekord ma pooleli ei jäta. Nii palju innustavaid inimesi on ümberringi ja kes juba on see aasta maratoni jooksnud läbi raskete ilmaolude, kõhkluste ja neil on väga hästi läinud, nad on väga tublid olnud.

Jooksupartneri trenn oli seekord hoopis teistsugune -  olin muidugi juba sisehalli ja oma treeneriga harjunud ja nüüd oli hoopiski õues võõra treeneriga ja rõhk treeningul oli pigem tunnetusel. Iga treening on aga vajalik ja milleski hea. Püüan  rohkem ühistreeningutele jõuda.

Nädal lõppes sellega, et käisin Tarmole Sillamäel Xdreamil kaasa elamas. Alati on selline maguskibe tunne kui start antakse -  ühest küljest jääb kripeldama, et ise ei startinud ja samas mõtled, et nii täna tuleb hea vaatamisväärsustega tutvumispäev, mõnus. Sillamäe oli väga külalislahke ja kindlasti oma arhitektuuripärandi poolest huvitav, kuid samas oli kuidagi liiga vaikne ja tühi. Väike juubel oli ka  -  5 aastat tagasi osalesin ise oma esimesel Xdreamil -  tegemist oli lühikese linnasprindiga tol korral Tallinnas, nii et tuli vast kokku 40 km ja 4-5 tundi seiklust. Ei saa võrreldagi järgnevate seikluste ja elamustega, millest saab ikka ja jälle pajatatud. Aeg läheb väga ruttu -  see tundub nagu eile, kui seisin seal stardijoonel ratta seljas ja mul polnud õrna aimugi, mis juhtuma hakkab. Sillamäel ka vaatasin osalejaid ja sa tunned alati ära need, kes esimest korda lähevad ja möödudes muigad endamisi ja soovid mõttes edu, sest sina juba tead, mis neid varsti tabab ja milleks nad kindlasti valmis pole. Ohh jah hakkan siin heietama -  Xdreamiga ongi nii et võisteldes alati mõtlen krt ma enam siia ei tule, see on nii raske ja kui võistlus läbi, siis mõtled, et krt see oli nii äge, kas järgmine kord ka tuleme? Eks vaatab kuidas see hooaeg kujuneb.

Osalen oma blogiga see aasta ka Eesti blogiauhindade valimisel sporditeemalise blogi kategoorias, nii et Helkuteebsporti ootab teie hääli.

 http://eba.marimell.eu/eba2018_h/

Aitähh!

Külasta ka mu instat - https://www.instagram.com/helkudoingsport/
Blogis mainitud ürituste kohta saad rohkem infot nende kodulehtedelt - 
https://www.xdream.ee/
http://www.pargijooksud.ee/
http://www.jooksupartner.ee/
http://meieliigume.ee/