Monday, August 20, 2018

Tartu Ekstreemjooks







11. augustil sai osaletud  Tartu Ekstreemjooksul Eesti Rahva Muuseumi juures endisel Raadi sõjaväelennuvälja territooriumil. Tartu Ekstreemjooks toimus esimest korda, nii et rada oli kõigile uus. Enne starti püüdsime suure osa rajast läbi uudistada ja algselt tundus raja kulgemine keeruline, siis pärast rada läbides muutus tähistus arusaadavaks ja olulistes punktides oli ka rajaabilised olemas ning joogipunkt oli samuti strateegiliselt hästi paigas -  sealt oli võimalik 4 korda läbi joosta.
Esimesena startis meil Kaur, kes ikka püüab osaleda  noortejooksudel kui võimalik. Kui tavaliselt lapsed jooksevad oma 2-3 km läbi 9-12 minutiga, siis seekord tekkis väike ärevus õhku, sest võitja ilmus välja alles 17 minutit hiljem. Arvestades kui porised ja lõõtsutavad lõpetavad noored olid, sai mõelda ainult ühte -  rada peab olema raske. Kaur lõpetas viiendal kohal ja oma vanuseklassis kolmandana. Väga tubli. Mulle meeldib, et neil võistlustel ei tehta noortele allahindlust. Nad läbivad samu takistusi ja rajalõike, mis täiskasvanud - nad saavad aimu sellest, mida täiskasvanud teevad, saavad end tunda superkangelastena. Tulevased ekstreemsportlased.
Tarmo ja mina startisime pikale distantsile, mille pikkus oli umbes 9 km. Mu kell näitas 8, 3 km, aga ta oli vahepeal ronides kinni läinud, et sealt ka kaotatud meetrid. Arvan, et mul tuli isegi 10 km kokku tegelikult, sest rajal oli kaks veetakistust, millest pidi läbi ujuma, aga mina jooksin ümber veekogu, nii et sealt ekstra meetrid juurde. Rada koosnes kahest ringist (u 2 x 4, 5 km), mille mõlema alguses oli kaks veetakistust -  mõlemad kuskil 20-30 m pikkust ja sügavust 2-3 m. Nii ei kõlagi väga hull, aga ma õppisin alles paar aastat tagasi ujuma ning ei tunne väga kindlalt ennast. Olen korra ühel Xdreamil proovinud ujuda ja kui kõik rahmivad ja peksavad igalt küljelt oma jalgade ning kätega, siis pole väga võimalik rahulikult oma koera seal ujuda. Otsustasin, et rajal vaatan kas ujun või jooksen ümber -  nagu ma mäest alla jõudsin, siis oli seal keegi juba hädas, nii et mu enesealalhoiuinstinkt sai häire ja otsustas pigem rohkem tööd teha kui hätta sattuda. Kuivaks ma siiski ei jäänud, sest kolmas veetakistus oli ka -  mülgas,  milles oli mul õlgadeni külm vesi ning põhi oli paks muda ning liikumist raskendas taimestik – õnneks neil oli seal köis tõmmatud, millest sai kinni hoida. Väga karastav ja natuke hirmus.  
Looduslikeks takistusteks oli veel paar tõusu ja üks ilge mudakraav, muidugi ka konarlik heinamaarada.

Tehistakistusteks oli puidust seinad madalamad ja kõrgemad, betoonplaatide kuhi, ühest majajäetud majast sai ristirästi läbi joostud  -  uksest sisse, aknast välja, teisest uksest sisse, teisest aknast välja.


Autorehve ja torusid muidugi igas variandis -  ühe koha peal oli torust ronimine raskendatud sellega, et said tellise kaasa, mille said teises otsas alles maha jätta.

 

Minu lemmik takistused olid köie abil üles ronimine mööda betooniga kaetud muldvallvarjendit, mis oli kaldes ja teises kohas pidid köite abil paralleelselt liikuma ühest varjendi küljest teise küljeni, mis oli samuti kaldes. 
Need oli uued takistused minu jaoks ja nende sooritamine tuli  hästi välja ning pakkus naudingut.
Kokkuvõtteks oli tegemist raske maastikujooksuga, mida katsid põnevad takistused. 
Kõik oli  tehtav ja ületatav, minu nõrgaks küljeks oli minu pea -  mis ei suutnud väsinud jalgu kogu aeg jooksma sundida. Paar lõiku, kus kõndisin pikendasid kõvasti rajal oldud aega. Õnneks mul on väga toetav perekond ja nii Tarmo kui ka Kaur jooksid mõlemad minuga väikesed lõigud  kaasa, mis oli super. 




Seekord sattusin ka OCR Estonia segavõistkonda ja saime kirja 3. koha.


Ees ootab mind augustis veel  jooks ümber Ülemiste järve ja selle hooaja viimane ekstreemjooks Viljandis ja siis septembris juba maraton!!!!!! Aeg läheb nii ruttu -  kerge paanika on juba peal, aga julgustan teid kõiki nii Ülemistele kui Viljandisse tulema, veel jõuate registreerida ja pikemate distantside kõrval on mõlemal võistlusel ka lühikesed rajad, mis on kõigile jõukohased. Samuti julgustan teid endale 9.09 kaasa elama tulema -  kõik ergutushüüded, käeplaksud ja veepudelilonksud on teretulnud raja igas etapis.

https://www.instagram.com/helkudoingsport/

http://meieliigume.ee/

Friday, August 10, 2018

Juuli 145 km ja MyFitness Madness Race







Juuli treeningud on läbi. Kokku tuli 145 jooksukilomeetrit (17 jooksu), 10 matkakilomeetrit (2 matka), 16 kilomeetrit rattaga ja 2 võistlust.
Kui jooksust ümber Pühajärve olen juba kirjutanud, siis teine võistlus oli üsna hiljuti juuli lõpus, nii et mul veel sinikad ja kriimudki alles. Tegemist oli MyFitnessi Madness Race´ga, mis leidis aset Keila Terviseradadel ja oli takistusjooks. Jooksin pikemal distantsil ehk 2 X 4 km ringi, millel oli siis vaja ületada 2 X 23 takistust. 
Ilm oli äärmiselt kuum ja sisetunne polnud kuigi hea kui kohale jõudsime. Olen juulis jooksnud nii hommikul, keskpäeval kui ka õhtul ja tean, et lõunane aeg on kõige kurnavam selle troopikaga kehale, kuid enamik võistlusi algab just siis kui päike kõige kõrgemal. Kui muidu jooksen lühikeste pükste ja maikaga  (aitähh Reeboki outlet), siis võistlusele panin üle põlve püksid, et säästa oma jalgu suuremate kriimude eest, aga millega muidugi oli palav. Enne starti käisime suurema osa rajast läbi, mis ühest küljest oli ettevalmistav ja valgustav, kuid teisest küljest juba väsitas, sest proovisin ka mõningaid takistusi.
Start algas koti hüpetega ja edasi ootas juba seina vallutamine ja sealt edasi liivakottide tassimine, üle konteineri ja nõlvast ronimine, rehvid igas variandis, mudas roomamine, okastraat, liulaskmine, tasakaal, võrk jne. Mõlemal ringil jäi mul tegemata 2 takistust – köiest ronimine ja Red Bulli sein. Siis kui kehalises kasvatuses  gümnaasiumis köie ronimine oli – oli Helku vabastatud. Vaat kus nüüd see peaaegu 20 aastat hiljem tagumikust hammustas, aga seda on võimalik õnneks nüüd ka õppida. Seinu oli mitmeid -esimesest sain esimesel ringil üle tänu võõraste helde abiga ja teisel ringil Tarmo abiga, teisest seinast sain mõlemal korral tormijooksuga ise üles, siis kolmas ei olnud nii kumer ning oli teistest kõrgem ja jäi vallutamata. Karistuseks sain liivakotte tassida, mis ei olnud sugugi kehva variant. Kui korraldajate kiituseks saab öelda, et rajal oli piisavalt vabatahtlikke, kes olid abiks juhendama takistuste läbimist ning olid ka rajatähiste ja ergutuskoori eest, siis kuumal lõõskaval ja tolmusel rajal oli kindlasti vähe juua. Joogipunktis oli suur konteiner, kus voolas vesi väga kiiresti välja ja teisel ringil oli vesi otsas. Õnneks Tarmo, kes oli juba lõpetanud saatis mind veidi ning oli ka joogipudeli endaga kaasa võtnud. Hiljem raja lõpu poole ilmus välja ka meeldiv piiga veevoolikuga, kelle käest sai ka karastav lonks võetud, kuid finishisse jõudes oli lubatud jook ka sealt otsas.

Kokkuvõtteks võibki öelda, et võistlus oli põnev, sest mitmeid takistusi läbisin esmakordselt ning osade takistuste raskusaste pani ikka südame värisema ja  pingutama. Kuum ilm lisaks ja võin julgelt öelda, et see oli seni mu raskeim takistusjooks ja kuigi rajal kirusin end, et pikale distantsile olin läinud, siis praegu on uhke tunne, et lõpetasin. Siiski jäi kriipima joogivee organiseerimine. Tundsin ka, et paljud takistused oleksid pidanud olema kindlamini kokkupandud, aga võib-olla olen ma Meie Liigume sarja võistlustega  ära hellitatud. Kindlasti on meeleolukam läbida koos seltskonnaga, nii et sõbrad hakake ometi ka takistusjooksudega tegelema, vajan kaaslasi.
Homme ootab mind ees uus takistusjooks -  Tartu Ekstreemjooks. Eks tuleb lihtsalt peale lennata. Kuidagi see hooaeg on kujunenud nii et paljud võistlused on OCR, kuid vastavat treeningut praegu mul ei ole ja see annab tunda. Treenin ju maratoniks, mis on hoopis midagi muud. Järgmine aasta pean väga hästi läbi mõtlema, missugustel võistlustel osalen ja kombineerima treeninguid. 

Kuu aega on jäänud maratonini, nii et augustis tuleb tuld veel anda -  loodan, et saavutan läbimiseks piisava vormi. Juulis vaevlesin vahepeal kahtlustes, kuid palju tööd on ära tehtud ja palju tööd on veel ees, nii et kuigi see suvi on põud, peaks ju mingid seemned ikka vilju kandma.
https://www.instagram.com/helkudoingsport/

Monday, July 23, 2018

Jooks ümber Pühajärve ja juuli alguse treeningnädalad.





Kuidagi on kujunenud nii et juuli on mul alati võistlustest tühi. Seekordki oleks äärepealt nii läinud, aga juhuse tahtel sattus kogu perel vabaks päev, mil toimus jooks ümber Pühajärve. Täiesti uus rada minu jaoks, mis tundus väga põnev ja medal oli hea peibutis – suur ja kirju. Teekond Pühajärvele siiski oli konarlik -  puhkeaega jäi väheks, söömine oli niru ja sõit oli kuidagi ärev, kohale jõudes suutsin ainult mõelda wc peale. Natuke tegi meele rõõmsamaks, et starti läks peale minu veel Tarmo, tema onu, tädi ja jalutuskäiguna võtsid raja ette ka onunaine ja Kaur. See on harv kui on võimalus suurema hulga lähedastega kogeda jooksuelamusi. Ja märkamatult oligi start. Juba pärast 3 kilomeetrit läks samm raskemaks -  linnalegend rääkis, et Pühajärve jooksul on alati põrgukuumus ja just nii oligi. Päike paistis otse pähe ja tundsin, kuidas hakkasin vajuma küüru. Kaasa ei aidanud ka see, et Pühajärvel on tõusukilomeetreid mõnuga. Ma polnud sellele üldse mõelnud. 7 kilomeetri juures olin kuum ja higine ning tundsin ennast nagu Mustik laudas – muudkui ajasin putukaparve eemale. Olin  hämmingus muide vähesest kontaktist järvega -  püüdsin kogu aeg kiigata kas kuskil sillerdab midagi. Harku ja Ülemiste järve jooksul tundub mulle ääristab loksuv vesi rohkem raja äärset. Viimases lõpus muidugi ilmus järv ka välja ja finishis oli medal just nii ilus nagu välja reklaamitud. See 10, 7 km oli raskem kui mu Narva poolmaraton.
Aga tegelikult oli vahva, pärast istusime koos ja muljetasime.
Käisime ka järvevees solistamas. Suure hurraaga hüppasin ka SUP lauale, sest olid helged mälestused Stroomi rannast, kuid sattusin üsna pea hätta. Tuul muudkui puhus mind sinna, kuhu polnud vaja ja lõpuks oli juba jänes püksis. Kuna minu ujumisoskus on kehvake, siis ei söendanud ka sügavasse vette laskuda (Stroomis oli madal vesi). Lõpuks lasin tuulel end uhuda sinna veerele, kuhu lauda kogu aeg kiskus, rullisin läbi kõrkjate kaldale ja lasin Tarmol sõuda nagu auväärt rüütel mu lauaga õigesse punkti.

Juulis olen juba jõudnud 12 jooksu teha ja 2 matka (kaunid vaated Tabasalus ja tõusumeetrid Tõrvas). Jooksud üldjuhul jagunevad rahulikeks, taastavateks või tempokrossi ning lõigutrennideks. On mõni väga hea jooks olnud, kus tunnen, et jaksu  jagub ja kilomeetriaeg on päris rahuldav, kuid mõni trenn on möödunud kaheldes, võideldes vähese energia ja eneseusuga ja viimased päevad ka palavusega.
Ühel õhtul käisime Sakus -  seal on väga unikaalne vabaõhujõusaal, kus on reguleeritavate raskustega jõumasinad ja ka ronimise võimalus. Ma pole kuskil mujal sellist jõulinnakut näinud. Loodan, et neid tuleb juurde. Tegin küll paar videot sellest, kuidas poisid seal harjutusi tegin, kuid unustasin pilti teha. Järgmine kord teen. Minul oli ka 40 minutit jooksu, niisiis vahepeal irdusin seltskonnast ja sörkisin läbi kauni Saku mõisa pargi ning otsisin mõned kevadise ekstreemjooksu rajajupid üles. Mulle meeldib radu vahetada, siis ei tule tüdimus ja iga trenni jaoks on tegelikult kuskil rada, mis sobib just sellele jooksule kõige paremini.
Külastasin ka Roll Studiot, kus sai siis proovitud 60 min rullmassaaži kogu kehale. Rullmassaaž parandab ainevahetust ja on tõhus lihaspingete vähendamisel. Masinale lisatud infrapunalamp soojendas lihaseid. Massaaži ajal oli vaja tarbida kindlasti vett. Plaanis on minna tagasi, jättis väga mõnusa tunde ja meeldiva mulje.
Tegelikult peaksin enda eest palju rohkem hoolitsema, alustama sellest, et saaksin piisavalt magada ja jooma rohkem vett, keskenduma rohkem, pühenduma. Praegu kuidagi narmendan.
Aga 47 päeva maratonini.

https://www.instagram.com/helkudoingsport/

Friday, July 13, 2018

Kokkuvõte juunist


Juuni  -  158 km jooksmist.





Minu seni kõige suurema kilomeetrite hulgaga kuu. Kusjuures kui mõnekümne kilomeetri eest pean tänulik olema Tarmole, kes mind ikkagi väsimus -ja laiskushetkedel välja lükkas uksest, siis samas pean nentima, et väga raskelt need 158 km ikkagi ei tulnud. Me keha võib meid üllatada, ta võibki jaksata kui anda võimalus, kui püüda olla järjepidev. 
Jooksutrennid on olnud jätkuvalt mitmekesised  ja kokku oli neid 18 -  oli nii tempokrosse kui taastavaid sörke, pikk jooks peale Narva poolmaratoni oli veel rahulik 15 km Stroomi rannas.
Tempokrossidega tunnen, et olen suure arengu teinud. Suudan rohkem endast välja pigistada, jalatöö on paranenud ning nüüd on ikka vahe sees kiiremal jooksul ja rahulikumal jooksul. Enne valgusid mul tempod vahepeal kõik sarnaseks.
Puudust on jõutrennist - pean juba täna sellele mõtlema, mida juurde teha. Toitumisega pole ka ikka rahul -  ainevahetus on palju parem, aga endiselt teen ebavajalikke peatusi, olen ümar nagu pall ning energiat võiks rohkem olla. Loen, mõtlen ja räägin endaga -  öeldakse, et me kuulame kogu aeg, loodan, et varsti mu keha kuulab mind.
Mul oli ka 3 suurepärast Pargijooksu nende treeningnädalate jooksul. Saue ja Pirita olid nii kihvtid maastikurajad -  kavalad jässakad juurikad, käänulised ja kitsad rajad, lopsakad sõnajalad ja mustikataimed, rohelised läbipaistmatud salud ja pikad tõsiselt kummuvad puud. Jooksid justkui võlumetsas.
Pae pargi jooks oli seepärast mõnus, et park oli ilus, puhas, rahulik ja tegin seal väga kiire tempokrossi jooksu. Tarmost oli palju abi, osaliselt jooksis kaasa ja survestas tempot ning  jälgis sammutihedust ning pärast oli nii mõnus lihtsalt jalutada ja jooksu arutada.
Juuni lõppu jäi ka aktus ning diplomi kätte saamine -  nüüd siis kõrgkool läbi. Kuigi väga ootasin seda, et oleks rohkem aega magada ja trenni teha, siis praegu juba tunnen õppimisest, tihedamast päevaplaanist ning koolikaaslastest puudust. 

Mina olen üks nendest, kes jõuab hästi palju kui olen surve ja koormuse all, mida rohkem pinget seda rohkem edu. Palju vaba aega ja vabadust ei mõju mulle üldse hästi, täiesti ebaproduktiivne. Püüan siiski  uusi eesmärke seada ja fookuse tagasi saada.
Juuli tõotab tulla jooksutihe ning mitmekesine – loodan, et arenen veelgi ja vorm muutub aina paremaks. 

Maratonini pole enam palju jäänud – kõigest 58 päeva.

https://www.instagram.com/helkudoingsport/

Monday, June 25, 2018

Narva Energiajooks





9. juuni oli Narva Energiajooks. Jooksin oma kolmanda poolmaratoni – tubli 21,1 km. Aeg 2.23.56. Ütlen kohe, et see tulemus oli mulle väga meeldiv üllatus. Ma ei läinud väga suurte ootustega, sest olen stabiilsemalt trenni teinud ju vaid mõne kuu – pärast septembris toimunud Vilniuse poolmaratoni (sealne aeg 2.24.49) oli trenn väga minimaalne ning olin ka kaalus juurde võtnud, et põhimõtteliselt alustasin talvel ju jälle nullist. Ma polnud kevadel kunagi poolmaratoni jooksnud, ikka sügisel ehk siis hetkel, kus tavaliselt olen hooaja parimas vormis. Kuna see aasta pean maratonivormis olema sügisel, siis tuli poolmaraton sättida varasemaks. Narva ei olnud siiski kindel enne kui kaks nädalat enne võistlust. Õnneks lõpuks selgus, et töögraafik oli sobiv ja sain endale seltsiks Tarmo onu, kes jooksis Narvas oma esimese poolmaratoni ja kohe alla kahe tunni.
Tegelikult hommikul polnud  miski väga sobiv -  sain ainult 5 h magada, sest tööpäev lõppes nii hilja ja hommikul pidin väga vara tõusma, sest Narva on pikk tee sõita -  olin nagu öökull silmad krõllis ja juuksed sassis, hüppasin 10 minutit enne minekut voodist välja, unustasin hulga asju koju ja õnneks poole tee peal Olerexist sai putru.
Kartsin kohutavalt oma kõhu pärast -  21 km jooksul jõuab väga palju ebavajalikke pause teha kui tahta, aga õnneks ei olnud vaja peale joogipunktide lisa peatusi teha. Mul oli eelnev päev väga täpselt paika pandud, mis sõin ja jõin -  hommikul kaerapuder nagu ikka tavaliselt, päeval viinamarjamahla, roheline smuuti avokaadoga ning lõunaks lõhe ja avokaado, natuke maiustasin viigimarjadega, mis kaetud šokolaadiga, õhtul peedimahla ning enda keedetud rabarberikisselli. Sobis mu kõhule, seedimisele ja andis piisavat energiat. Mõte oligi võistluspäevaeelne menüü paika saada ja läbi katsetada, et maratoni ajaks oleks kõik paigas ja läbi proovitud. Miks sellised valikud -  viinamarjamahl annab glükoosi, kook ja pasta liiga rasked minule, nii tunduski viigimari ja kissell olevat hea asendus. Kissellis olev kartulitärklis on sama süsivesik, mis pastas. Ja siis kuskilt lugesin soovitust enne süsivesikute tarbimist laadida rasvu ehk lõhe ja avokaado. Mõte peaks olema, et kui vähendada süsivesikutest saadava energia osakaalu rasvadest saadava suurendamise arvel, siis antakse organismile selge signaal, et nüüd tuleb hakkama saada rasvadest saadava energiaga. Organism ei suuda ka lõputult omastada süsivesikuid ja toitumine peab olema  mitmekülgne. Minul siinkohal muidugi arenemiskoht, et tervislik toitumine peaks olema pidev, mitte ainult enne võistlust. Pikamaajooksjal on oluline nii toidust saadav energia kui ka mõju seedimisele ning kehakaalule. Mida rohkem kaalu on vaja endaga kaasas kanda, seda suurem on vajamineva hapnikukogus ning oled aeglasem.
Aga võistlusest endast -  start ja finish olid väga kaunil jõepromenaadil, mis ühest küljest oli ääristatud bastionimüüridega ja teisel pool oli näha Eesti ja Vene Föderatsiooni piir. Mitmetes blogides jooksjad tõid välja, et neid üllatas, et jooks algas tõusul, kuid ma ei pannud seda ärevuses tähelegi. Ootasin enim lõiku läbi Kreenholmi, mis oli tõesti vahva ja tõi meeleliigutuspisara silma. Mul on Kreenholmiga suurepärased mälestused -  üks Xdreami etapp oli seal. Kogu rada hõlmas Kreenholmi territooriumi ja saime Katrini ja Kätliniga iga sentimeetri läbi puurida. Üks meeldejäävamaid võistlusi.
Kahjuks Kreenholmi kilomeetrid jäid lühikeseks ja pikem ja nürim lõik oli ees ootamas -  kui esimesed 10 km läksid väga kiiresti linnas sees, siis pikk sirge lõik linnast välja maanteel 4-5 km üht ja teistpidi sisaldas mu aeglasemat kilomeetrit ja ohtralt sisemonolooge. Selg sirgu! Käed käima! Lihtsalt jookse! Palavus pole väsimus! Vaata ainult ette! Võta valu omaks, see on osa sinust! Ole uhke enda üle! Samuti jälgisin vahepeal oma kilomeetriaega ja püüdsin ennast edasi sundida kui väga langema kiirus hakkas. Aga jaa sellel lõigul paistis päike  selga  ja pähe ning janu oli meeletu. Kuigi tean, et vee pähe valamine aitab paremini kui joomine niisama, siis seekord kaotasin enesekontrolli ja jõin liiga palju. Viimasel kilomeetril tundsin kuidas magu oli veest punnis ja loksus ebameeldivalt. Õppetund -  ära ahnitse. Õnneks suuri ebameeldivusi ei olnud, kuid pulsivöö hõõrus meeletult ja ükskõik kuidas ma teda ei sättinud, siis finihisse jõudes oli mu nahk verel. Alles mõni päev tagasi vaatasin, et saan hakata uuesti kandma, et on paranenud. Järgmine kord  teibin ohukohad ära. Parem jalg oli ka vahepeal imelik, aga püüdsin sellele mitte mõelda  ja kahe päeva pärast oli kõik korras. Mõni kilomeeter sai jälgida, kuidas kiiremad vastu tulid - nägin ära  võitjate pingutused ning püüdsin silmadega Tarmo onu leida ja meel oligi rõõmus kui saime tervitada rajal.
Kõik raske saab alati mööda ja nii kulges viimane lõpp mööda promenaadi finishi poole juba üsna lennates. Jõudsin veel mõelda kui  hea meel mul oli, et tulin, kuidas Narva jääb meelde positiivse elamusena kui medal riputatigi kaela. Hästi ilus läikiv medal. Silm kippus märjaks. Teadsin, et aeg peaks mulle ka meelejärgi olema, kuid ei jõudnud enam lõpus arvutada, sest olin oma kella veidi varem käima pannud. Kui lõpuks teadvustasin, et 1.33 minutit parandasin Vilniuse aega oli hea tunne küll. Aeglaselt aga ikkagi toimub areng. Kindlasti poolmaraton on selline distants, mida lähen tulevikus veel läbima ja mille aegagi sooviks parandada. Nii et võib-olla satun Narva veel, kes teab. Rada oli sobiv, korraldus hea ning meelitada nad ka oskavad kauni asukohaga, vahva medali, põneva rajavideo ning lõpetajavideoga, kust oli päris hea vaadata oma lõpusamme, mis andsid aimu, et mõned kilomeetrid oleks jaksanud veel.









Maratonini siiski veel pikk tee.

Saturday, June 2, 2018

10-13 nädal treeninguid








Lõpuks on mahti juttu teha mai jooksukilomeetritest. Kilomeetreid tuli kokku 111, aga kuigi see võib tunduda suure numbrina ei ole see kahjuks see number, mis planeeritud oli.
Aga algusest peale….
Mai esimene nädal oli küll kilomeetrite poolest tagasihoidlik, kuid tunne oli hea ning Pargijooksudel sai tehtud korralik tempokrossitrenn ning nädalalõpus sai osaletud Saku Ekstreemjooksul, millest on eraldi postitus. Tundsin ennast super hästi seal jooksul, neelasin lausa takistusi ja kogu üritusest jäi äärmiselt positiivne tunne. Kinnistus veelgi teadmine, et maastik ning väike väljakutse on just minu südamele lähedane.
Järgmine nädal oli suhteliselt vaevaline -  kogu energia oli minust kadunud ja mul olid väga ebameeldivad kõhuhädad. Ühe jooksu katkestasin ning pöördusin koju tagasi, teistel jooksudel oli trajektoor pandud paika äärmiselt täpselt arvestades vajalikke wc-sid ja põõsaid. Sellesse nädalasse jäi ka minu selle aasta pikim distants 18 km. Päev oli kuum ning vett kulus ohtralt ning kui võiks rõõmu tunda sellest, et 18 km sai ilusti kirja, siis olin tegelikult äärmiselt pettunud. Mu aeg oli 2.24 ja enesetunne sant. Kõigest pool aastat tagasi Vilniuse poolmaratonil oli mu aeg ka 2.24, aga 21 km distantsil ning ma jooksin selle läbi tol korral naerusuiselt ning kergejalgselt. Allakäik tuleb alati kiiremini kui edusammud.
Mai kolmas nädal oli selle kuu kõige õudsam -  kõhuhädadele lisandus külmetus -  tunniga oli mu kurk nii valus, et ei saanud suud maigutada ka ja terve nädal tõi iga päev uusi huvitavaid sümptomeid -  köha, nina kinnisus ja lõpuks vastik purisev tatt. Imestan, et suutsin 5st vajalikust trennist isegi 4 tükki ära sörkida, kuid ühel päeval siiski loobusin ja vahtisin lakke. Nädala lõpus osalesin Tallinna City Trailil. Algselt olin otsustanud, et jätan osalemise ära, kuid lõpuks sai siiski retk Piritale ette võetud. Läksin üksi ja kui võib-olla veidi oli kurb üksi istuda velodroomil ning starti oodata, siis sellest tuleb üle olla -  oluline on käia seda teed, mis tundub õige ning täita oma unistusi. Sellesse nädalasse jäi ka lõputöö esitamine kooli, praktika aruande lõpetamine ning finantsjuhtimise ning eelarvestuse eksamid. Kogu nädal tundus ühe suure põhjatu musta auguna.
Viimane nädal oli kõige kilomeetrite vaesem -  maadlesin kogu nädala finantsanalüüsi eksamiga ning lõpuks sai kirja ainult üks põrgukuum Harku järve jooks.
Mai viimased hingetõmbed siiski täitsin korralikke trennidega -  väisasin Jooksupartneri ühistreeningut Hiiul, mida viis läbi mu enda treener. Trenn oli super mõnus ja intensiivne ning vajalik, sest ise ma väga palju jooksuharjutusi ei tee. Järgmisel päeval sain ka fartleki trenni kirja -  väike soojendus ning siis 1+2+3+4+3+2+1 minutit tempokrossi kiirusel, vahele jalutasin 2 minutit, et pulss langeks ning lõppu väike taastav sörk.
Kogu selle raske kuu lõpetas siiski positiivne noot -  kaitsesin lõputöö hindele suurepärane ning võin tunda rõõmu nüüd sellest, et oman  kõrgharidust kaubandusökonoomika erialal.
Kuigi olen oodanud, et tekiks rohkem vaba aega, et treeningutele rohkem pühenduda, muid eesmärke saavutama hakata ning lihtsalt lugeda, magada, matkata ja veeta aega perega, siis tunnen juba päev pärast kooli lõppu, et hakkan õppimist, õppejõude, koolikaaslasi, Rakvere, Rohuaia kohvikut ning itsitamist ühikas igatsema.
Selline see mai siis oli -  väsitav ja katsumuste rohke, aga täis siiski minivõite ja eesmärkide saavutamist.



"Celebrate endings—for they precede new beginnings."

  Olen pikalt olnud võlgu blogipostituse -   nüüd juhtus nii, et tuleb aasta 2021 kokkuvõte. Ju siis pidi nii minema. Mulle väga meeldib k...