fight the elements

väljas on sügav sügis ja mul on puhkus. maal lehti hunnikutesse riisudes ja õhtul porgandikooki vitsutades soikus kohale ka teadmine, et kui nüüd jooksma jälle ei lähe, siis ei ole ma mulle antud häid võimalusi ära kasutanud. aga head võimalused tuleks alati ära kasutada.
ei ole alati pime, on ainult hommikuti. ei saja kogu aeg vihma, vaid vahepeal. ei ole kõle ja külm, vaid on üsnagi nauditav. ei ole väsinud, vaid juba puhanud.
suvega said täidetud nii mõnedki eesmärgid, suutsin nii mõndagi. septembriga sai võistluspinge otsa sel aastal.
eelmine kord küsisin ka endalt mida siis edasi - nüüd on vastus valmis - tõsta panuseid!

nii olengi end leidnud juba kaks korda nõmmelt lidumas mööda metsaradu, ähkimas kuskil põõsastikus, hapnikupuuduses seiskumas mõnel tõusul, lonkimas glehni lossi trepist alla ja tippude tipp - vajusin poole jooksu peal eelmine kord põlvini ühe jalaga mülkasse - ehmatasin kopsud kurku. nõuanne endale - kui tarmo ees hüppab nagu kits, hüppa ka - ära tatsu.

kuna maastikul jooksmine on kergliiklusteega palju palju väsitavam ja suuremat koormust andvam, eriti praegu kui on palju lompe, muda, vetruvust - siis püüame kilomeetrite hulka ja aja kuluvust kilomeetris mitte hetkel jälgida. pigem pöörame tähelepanu vastupidavusele. et jookseksin vähemalt 1h- 1, 15 h kokku.
kusjuures ükskõik mis ma ka ei teeks - kõik koondub lõpuks vastupidavusele. see on kõiges kõige vajalikum. tahaks olla vastupidav pinge all, stressis olles, muresse sattudes, tervises, kiusatusele vastu astudes, oma eesmärkides, joostes, armastuses, elades....

ja selle pärast ma homme hommikul lähengi jälle nõmmele ja mähkun alguses jahedusse ja siis juba raskesse higisse - kõiges on võimalik paremaks muutuda, ka vastupidavuses. tuleb lihtsalt olla järjekindel ja proovida uuesti, aina uuesti, tõsta panuseid, ma suudan.

sweet september

nüüd on ta siis läbi - see september - nii kaua oodatud, natuke peljatud... aga ta oli oivaline, fantastiline ja kõik see, mis ma lootsin, mille nimel eelnevad kuud sai pingutatud.
nii magus ja õnnelik - kogu aeg võiks olla nii - et oled nii tubli!
esimene peatus oli siis sügisjooks tallinnas 10 km - aeg 1.14.45
kuna tarmo läks jooksma 21 km, siis jõudsin päris varakult kohale - käisin  vähemalt 15 korda wc- s ja tegin ära my fitnessi keha analüüsi, mis hetkeks kurvastas mind väga. nimelt sain suure rasvase punkti ülekaalulisuse kasti ja üleüldse oli tädi üllatunud kui ütlesin, et lähen jooksma 10 km. kuid suutsin tujulanguse  kuhugi maha õnneks sokutada ja jõudsin napilt näha ka  tarmo finishit. see andis jõudu juurde ja kui ma lippasin üle vabaduse väljaku oma stardikoridori oli tunne juba väga võimas.  õnneks leidis enne stardipauku veel tarmo ka mu üles ja sain julgustava musu ja jaki ära anda- muidu oleks ilmselt  palavus mu jalust võtnud.
olin oma numbriga 6001 päris taga, aga tasapisi läksin ikka mõnest ka mööda. püüdsin keskenduda  rohkem aga  sellele, et oleme kõik samasugused ning võistlen ikka pigem iseendaga ja pöörasin rohkem tähelepanu nautimisele, et oman  võimalust joosta keset trammiteed. väga ulmeline tunne on liikuda kaasa suures rahvasummas kohtades kus tavaliselt on tihe liiklus.
jälgides ühest silmanurgast  inimesi kes mu kõrval - nägin väga palju ennast eelmine aasta - oleksin tahtnud nii väga mõnele midagi aitavat öelda, kuid eks igaüks peab ise õppima ja leidma oma tee. minulgi on ju alles väiksed sammud tehtud, kuid need mõnedki tarkuseterad aitasid mind väga - olla vastupidav, taastuda, hoida ennast, suruda edasi, märgata ümbrust enda taustal - nautida seda, kasutada mere, mäe, käänaku omadusi enda kasuks, kuulata enda keha....8 km -l väsisin veidi ära ja eks minut läkski seal kaotsi ka, aga lõpumeetritel panin gaasi põhja ja finisheerusin nii et silme eest must.
natuke oleks võinud aeg parem olla, sest energiat jäi tegelikult veidi üle. sõitsin veel rattaga kojugi. järgmine aasta loodan joosta juba 21 km. tarmo sai maailma kõige ilusama medali. läigib eriti vingelt. tahan ka. aga eks näis kuidas treening läheb.
teine peatus - tartu rattamaraton 40 km - aeg 3.11. 39
see aasta läks meil veidi minekuga sinna kehvasti - pidime juba pärast 3 h magamist üles tõusma ja öises jaheduses suuna tehvandi poole võtma. nii et kui ma olin tarmo starti ära saatnud (ta sõitis 89 km), 10 korda wc-s käinud ja netis hulga aega surfanud ja lõpuks starti ise läksin - olin ma juba ligikaudu 10 tundi üleval olnud ja suht väsinud. aga kohe sai selgeks et oman kolme väga head eelist paljude ees - rada oli tuttav, jalgratas viimase peal (aitähhhhh gerd kanter, et medali võitsid ja ma endale odavalt vinge ratta osta sain) ja jooksus kasutatav hingamistehnika ning psühholoogia tasus siingi ära. kui eelmine kord kukkusin päris mitu korda ja enamus ajast sõitsin üksinda, siis see aasta ümbritsesid mind kogu aeg inimesed ja ei ühtegi kukkumist. tegin ilusti joogi- ja snäksipeatused, lasin ketti porist puhastada ja võtsin kõvasti riske - vahepeal ikka sõitsin sellise hooga, et nii mina kui ratas olime lennus D finisheerusin 25 minutit varem kui eelmine aasta - isegi tarmo polnud selleks valmis.
oleksin jällegi tahtnud natukene paremat aega, aga järgmine aasta saab ju jälle võimaluse parandada. tunne, mille sealt elva finishist kaasa võtsin oli ülim. selle aasta kõige vingem üritus - eneseületus on ikka päris suur minu jaoks seal rajal.
kolmas peatus - prantsusmaa - cognac - bordeaux - aeg 4 päeva
see aasta ma ei saavutanud oma eesmärke mitte ainult spordis, vaid ka tööl. meil on ikka iga aasta olnud tööl jõukatsumisi, kus tuleb oma teadmised teeninduskunstis, roogade ja jookide vallas ning muidu loomingulisust meeskondlikult üles näidata. olen soovinud esimest kohta saavutada juba mitu aastat ja see aasta siis lõpuks sai rõõmupisaraid valatud hulgi D auhinnaks igavene kuulsus ja reis prantsusmaa - cognac - bordeaux.
eneseületamist oli ka siin - lendamine - mis on ju nii tavaline tänapäeval, aga mulle ei sobi üldse ja väsimus - saabusin reisile enam- vähem otse tartu rattamaratonilt.
aga rohkem oli head -  head kehale, vaimule - head helkule. vahel peab kõigest kõrvale astuma, proovima uusi maitseid, omandama uusi teadmisi, lasta ennast hellitada, näha kuidas teised inimesed elavad, tööd teevad. panin kõik seal kogetu hoiule ja hakkan purk purgi haaval neid hetki nautima ja oma ellu tooma.
ps ma ei ole ennast siiamaani kaalunud - meid tõesti nuumati seal D
neljas peatus - RMK kõrvemaa rattamaraton - 18 km - aeg 1.35.38
hea nõuanne -ole realistlik - küll mul on hea meel, et ma seda sinna registreerudes olin - 18 km oli pärast prantsusmaal laisklemist piisav väljakutse...seda enam et rada oli mulle võõras - liivane, käänuline ja kohati kitsas tee oli väljakutse ja pingutamist vajav. võrreldes tartuga olin üsna möku - pidin paar korda ratta pealt maha kobima, sest lihtsalt ei jaksanud üles ennast vedada mäest, vahepunktis tõmbasin vee kurku ja pidurdasin korduvalt kohtades, kus teised jänese püksist välja võtsid.  olin finisheerudes väsinud ja hetkel pole kindel kas järgmine aasta lähen, aga eks näis. aga samas oli mõnus väike üritus ja sellist puidust medalit mul ka veel ei olnud.
ilm oli kõikidel üritustel super hea  ja ma arvan, et see aitas ka kõvasti kaasa sellele, et kõik nii positiivselt sujus see aasta. oli imeilus september!

mis aga edasi....eesmärk on lisada seniste ürituste hulka rakvere ööjooks, mõni linnajooks, parandada tartu rattamaratoni aega ja sügisjooksul ettevõtta 21 km. kuidas aga hoida oma senist vormi, kuidas kaalus veidi alla võtta, kuidas mitte lasta laiskust külmaga tuppa....pean mõtlema, pidama plaani ja lihtsalt tegema midagi...

beautiful pain

ma saan hakkama eks ole! ülesanne number üks - mõtle positiivselt! ülesanne number kaks - jätka! ülesanne number  kolm - anna minna!
olen täna kuidagi halvasti ennast tundnud - otseselt midagi viga ei ole, aga ikka siit häirib ja sealt kisub ja pole nagu ikka mugav ja ei tunne end kindlalt. kas ma olen terve? - suur hüpohondrik ütleb mulle muidugi, et ma olen haige! vaatasin ennast õhtul pikalt peegli ees - selg valutab,kurk oli mingit jama täis hommikul, kõht kuidagi paistes, põsed õhetasid päeval, käisin jälle pissil, mingi punn on tekkind näole, lapsele pidin valetama, et sipsik lasi puuksu D - ilmtingimata peaks arstile homme helistama, aga mulle ei meeldi üldse oma perearst - ma olen kindel, kui ma väga kaua ootan mandun ma ägeda tüüfuse või jubeda halitoosi kätte.
just..just nii positiivne ma suudangi olla - ühe minutiga kõige halvema stsenaariumi juurest absurdsuseni..

nii on ka jooksmisega - ma ikka olen nii aeglane, täna üldse ei jaksa, oota ma ei saa hingata, nüüd ma oksendan, see ei ole kerge, oi kuidas ma võitlen, ei tea kuidas ma ikka pühapäeval hakkama saan....keegi võiks mind külma veega kasta ja paar naistekat vastu vahtimist anda -

tegelikkuses on kõik palju parem kui ma endale luban tunnistada - ei ole ühtki viga mida ei annaks parandada une, korralikult söömisega, liigutamise ja tõesti võib-olla arsti juures käimisega
ja ma jooksin täna hommikul tegelikult väga kiiresti ja hästi. enda kohta. parim 10 km jälle. 1.11.52.

kusjuures näen tihti viimasel ajal unes  kuidas ma jooksen - ma jooksen väga kindlalt, ühtlases rütmis, keskendunult, ma ei mõtle millelegi muule, lihtsalt jooksen, ainult mina ja see kibemagus enesetunne - väsimus ja rahulolu, pingutus ja võimsus.
püüan vahel joostes meenutada  seda emotsiooni-  mõeldes, et kui ma tahan on see kõik võimalik ka reaalsuses - lihtsalt ülesanne number üks - mõtle positiivselt! ülesanne number kaks - jätka! ülesanne number  kolm - anna minna!

tellisime endale ajakirja  - jooksja - http://www.jooksja.ee/ - soovitan kõigil huvilistel sirvida!

find your greatness

istun siin juba tükk aega ja uurin hoolega oma endomondo statistikat - tundub uskumatu, et vaid  5 kuuga olen nii palju edasi arenenud....aprillis alustades jooksin 3 km 34 minutit - praegu tundub see nii naljakas....loodan, et kuud edasi ja mulle tundub naljakas, et jooksin 10 km niikaua kui praegu....
just! olen ületanud 10 km piiri - ma kohe ei julgenud kilgata, sellest ka pikem paus blogimises, aga hetkel olen juba paar korda selle maa läbinud ja nüüd tunnen, et võin kõvemal häälel selle välja öelda - ma saan sellega hakkama!  muidugi hetkel ei ole lihtne see veel - ajad on mul väga kõikuvad -  1.15/1.17/1.13....
aga ma jätkan tööd selle nimel, et need kilomeetrid rohkem omaks muutuksid...
vahepeal oli mul kaks nädalat pausi - töö, väsimus, käisime matkamas ja praegu on ka seepärast veidi raskem joosta - vundament mille olin ehitanud hakkas kohe lagunema - nüüd pean teda parandama, selle asemel, et saaksin keskenduda edasi minekule. õppetund - ole järjepidev.
eks ma veidi jäin loorberitele puhkama ka - nimelt augusti alguses võtsin osa tallegg tallinna naistejooksust 6 km vabaõhumuuseumi territooriumil ja mul läks väga hästi seal. parandasin oma aega üle 4 minuti võrreldes eelmise aastaga, jooksin terve tee - ei kõndimisele igaveseks - ka joostes saab taastuda ja puhata - ja üldse see oli nii tore ja vahva üritus - mu sõbrad osalesid ja pere oli kaasa elamas ja  natuke läksid suled puhevile. õppetund - naudi hetke ja siis mine eluga edasi.
õnneks laskusin kahe jalaga maa peale tagasi ja püüan võimalikult palju veel sellest suve lõpust ja sügisest välja pigistada. ees ootab kõige pealt 9.septembril seb tallinna maraton 10 km - sellel üritusel pole ma enne veel käinud ja siis võtan ette 40 km tartu rattamaratoni - mis on tõeline vastupidavuse eksam minu meelest.
ja siis vaatab edasi...tahaks joosta nii kaua ikka kui ilm vähegi lubab - peab ennast valmis panema vaimselt, et trotsida sügisesi üllatusi. püüan läheneda asjale nii - jooksmine on minu hobi -  kogun  erinevaid jookse ja vihm, külm ja pori aitavad vaid seda kollektsiooni täiendada D
natukene on muidugi hirm ka, mis saab talvel - kuidas oma vormi hoida, kuidas hoida end aktiivsena...pean sellele väga hakkama mõtlema...ei tahaks ju alustada aprilli jälle 3 kilomeetrist....tahaks hoopis suuremad ja põnevamad eesmärgid seada järgmiseks...

tee rohkem, jõuad rohkem

lasin eile silmadega üle ka Tone it up juuli kalendrist - tee trenni 3-4 korda nädalas, ole ka teistel päevadel aktiivne, positiivne ja toitu tervislikult. ühesõnaga on aeg avada hoidised ja maitsta elu!!!!!
minu viimaste päevade maiustamine koosnes restoran Gustost, Oleviste kirikust, voodist ja tänasest trennist.
ikka ja jälle milles ma libastun on toitumine ja ma teen seda ise seda mõistmata. üks päev, pool päeva olen nii tubli ja siis unustan end täielikult või kui ka ostan ainult tervislikke toiduaineid koju, siis portsjon kipub ikka suureks minema. pole hullu -  küll ma õpin end jälgima, suu õigel ajal kinni panema, oma meespere taldrikutele sokutama üleliigse...
mõnikord  on tore ka jätta lihtsalt põll koju nagisse rippu ja lasta kellelgi teisel nõud pesta ja road valmistada. nii ma vahel harva aga siiski vahel olen käinud kas sõbranna või suur kummardus koha avastajale - tarmoga restoran Gustos. neil on väga soodsad hinnad ja valikus palju maitsvat ja tervislikku. seekord läks kõhtu suitsulõhe salat, pesto ja parma juustuga krõbe sai ja maasikasupp ja suuuuuuuuur tass rohelist teed.
soovitan soojalt ka leida aega jalutada vanalinnas - minu lemmik kohtadeks on Laboratooriumi tänav ja Oleviste kiriku torn. 120 m treppe edasi-tagasi on  trenn missugune!!!! ja sealt avaneb ilmatuilus vaade Tallinnale.
kõige magusam mesi oli aga eilne otsus magada - ärkan igapäev vara ja unustan end asjatama ning nii kipub uneaeg mitte piisav olema. kurdan tihti väsimust. eile aga lõpuks pugesin voodisse ja magasin pea 4 tundi. õpiks ma seda tegema regulaarselt - õigesti puhkamist- oleks väga hea...täna vaatan jälle kuidas kell muudkui kappab ja varsti pean juba oma muna lasteaiast koju tooma ja lõunauinak jääb vist tegemata.
täna hommikul sai ka maitstud suu täis soola ära - nimelt ei tarbinud ma piisavalt vedelikku enne trenni ja juba päris alguses tappis mind päike ja liiv nii, et pidime põikama autosse, et võtta  paar sõõmu märjukest. kuid koju tulles oli jälle selline tunne, et terve heeringas koos kummiliimiga on suus ja kurgus kinni ja muidugi väsimus oli suur. täna sai jälle rannal joostud, võimeldud, mõned kiirendused murul ja natuke palki ja kõhulihaseid.
 küsimus jääb aga kas ma oleksin suutnud rohkem? raske on endast aru saada...palju ma siis jõuan, millal peaks veel tegema lisalisapingutuse, kas ma arenen edasi ka...olen ma ikka tõesti tubli ja õigel teel või raiskan ainult enda ja tarmo aega...ei...juulis pidi positiivselt mõtlema! olen tubli ja jõuan palju rohkem kui mõned kuud tagasi - see on silmnähtav - nüüd pean lihtsalt edasi õppima, pingutama ja täiendama oma varusid.

beach babe

täna tegime peaaegu 4 kilomeetrit jooksu rannas - nii kuidas jaksu oli - vahepeal jooksin rohkem vee äärel ja siis jälle päris pehmel liival ning otsa pea 2 kilomeetrit intervalljooksu koos võimlemisharjutustega.
selline treening meeldib mulle kõige rohkem kuigi see on väga väsitav. oli vaheldusrikas ning võimalusi nii ennast sundida edasi kui ka taastuda rohkem.
rannas jooksmine varahommikul mõjub väga rahustavalt - minus on kogu aeg sellist ärevust ja palju asju toimub peas - võitlust endaga. kui ma aga silma nurgast laineloksumist näen ja tuul puhub palavuse kehalt ja ..ja ...veel palju hipi juttu.... no kokkuvõttes on see lihtsalt  mõnus.
võimlemisharjutused laenasime tone it up facebooki lehelt, neil peal päris palju head kraami, peab lihtsalt selle muu virrvarri hulgast, mida nad reklaamivad selle vajaliku üles leidma. muidugi mina pole kunagi osanud võimelda - päriselt- mulle lihtsalt ei jää harjutused meelde või ma ei saa aru mida ma tegema pean....kunagi ma isegi üritasin mõned korrad aeroobikas käia ülikooli ajal ja pärast seda kui ma kogu aeg ainult vehkisin kätega ja segaduses ringi vahtisin ja teised minu järele ootama pidid, kui treener minuga individuaalselt tegelema tuli - jäi ilmselgelt see hobi katki.
ka täna tarmo imestas mitmel korral, et mida ma täpselt teen, aga vähemalt ma tegin midagi - sest õnneks varahommikul rannas pole kellegi ees häbeneda oma oskamatust. tarmo teab juba ammu milline äpu olen nii et tema ees ma ka ei häbene.
raskeks osutus lõpus ka palgi tõstmine - tuleb välja, et jutt stiilis aastate pikkune nõuderestide ja raskete vaagnate tassimine teeb käed tugevaks ei vasta tõele - pärast 15 tõstet surin nagu kärbes sussiga pihta saades.
kokkuvõttes jään juba ootama järgmist pingutust. püüan nüüd ka jälle tihemini jooksma minna- mida rohkem seda parem - ütleb juba minu väike kogemus.
ülesanded ka juuliks - mitte süüa siis kui kõht pole tegelikult tühi, teha tervislikumaid valikuid, puhata korralikult!!!