face your fears

alustaks võib olla siis täna sellest, et sain aasta vanemaks. mul oli vaikselt hea meel selle üle. sest tunnen, et olen aastaga kasvanud päris mitu sentimeetrit ja palju targem ja ma tean aina paremini, kust ma veel ennast kasvatama peaksin ja kuhu veel kulbiga juurde anda.
aasta tagasi ei julgenud ma üksi suusakeskuses liftiga üles sõita - sellega mida endale agaralt jalge vahele tuleb toppida - sattusin ärevusse ja mõtlesin madala energiaga mõtteid ja mida ärevam olin ja rohkem mõtlesin, seda rohkem ka lifti pealt alla kukkusin. ja olin õnnetu, sest mulle meeldib nii väga lumelauaga sõita ja selline asi segab nii minu kui teiste nautlemist.
jaanuari lõpus oli mul võimalik 2 päeva kuutsekal veeta ja ma ei mõelnud midagi peale selle, et tahan võtta 150 % sellest võimalusest ja olla võimalikult palju mäel, aga ma mõtlesin, et sõltun mäest üles minekul teistest.... ja ma ei teagi mis täpselt juhtus, aga kui olin mõned tiirud liftiga tarmoga koos ära teinud ja ootasin teda just mäe all, siis midagi kihvatas sees - mida ma ootan, ma ei saa kogu elu teisi inimesi  kui karke  kasutada, krt võtaks ma saan sellega hakkama - ja ma läksin - näost veidi kaame, esimese lifti lasin mööda ja siis haarasin teisest kinni ja ma ei kukkunudki. ei kukkunudki. ainuke asi mis kukkus oli tarmo suu - rõmaki lahti - kui ta nägi mind üksi üles sõitmas. ja mul oli hea tunne - olin enda üle uhke ja tarmo oli ja tänu sellele, et ma leidsin endas julgust ja jõudu oma hirmuga vastamisi astuma sain ma võtta sellest kahest päevast 250 %. sõitsin nii palju kordi üles - alla, et järgnevatel päevadel olid ikka väga seljalihased valusad. aga meel oli nii ülev - see on tõeline elamus tuhiseda - liuelda ja mul oli vabadus. kahju, et nii vähe võimalusi on lauda sõita, sest see on üks mu lemmik sportlikke tegevusi.
aasta tagasi poleks ma läinud ka stepfatburni - palju inimesi koos ja ühtne kiire liigutamine ehk trenn kätkeb endas aeroobikasamme stepil, järgneb lihasharjutused ja venitus. enne oleksin otsustanud kohe, et siia trenni ma tagasi ei tule, sest oleksin tundnud ebakindlust ja piinlikust, sest ei jõua kohe rütmis püsida ja täpselt kopeerida harjutusi. nüüd keskendusin endale, lülitasin teised inimesed välja ja esimestel kordadel ei peagi aeroobikakuninganna olema D arvestades aga seda kuidas mul kõhu - ja jalalihased järgmine päev tunda andsid, siis jääb see trenn kindlalt mu valikusse ka järgmine nädal. valikusse jääb ka see, et teen korra nädalas 2 trenni järjest ehk enne spinning ja siis stepfatburn - taastun ilusti 15 minutiga ära vahepeal  ja olin enam - vähem elus ka pärast. tahan kasutada igat võimalust, sest võimalusi pole alati jalaga segada. hetkel on üle 2 korra nädalas raske leida aega trenni jaoks. lume sulades loodan siiski jooksmas käies seda arvu mitu korda korrutada.
uus ja hirmus ja põnev oli ka pilatese trenn. olen enne kunagi käinud ashtanga joogas ja mõtlesin, et mis see ära pole ja kui trenn pihta hakkas ja mu keha üle kere tudisema hakkas ja 20 sekundit tundusid nagu 20 minutit ja ma palli pealt , mida vahepeal kasutasime maha veeresin, siis hakkasin kõvasti muigama ja itsitama. kõige lihtsamad harjutused maailmas, kõige elementaarsemad - ja raspeldasin nagu oleks tegu maadlusega. aga pingutasin lõpuni ja hea oli teada ka, et pall millel otsas ma vahepeal lösutama pidin kätekõverdusi tehes oli lõhkemiskindel D
hetkel siis ongi spinning, stepfatburn ja pilates mu sõbrad kolmekesi. loodan neid märtsis veelgi rohkem näha.
toitumise koha pealt ten ka ikka edusamme, aga aeglaselt - hetkel jätkame puu - ja köögiviljade rohket söömist, aitähh pillele, tänu kellele olen mitu korda teinud head smuutit - õun, banaan, spinat ja täna küpsetasin kalkuni- spinati - porgandikotlette, aga mitte praepannil õlis, vaid ahjuplaadil omas mahlas. ei mingit rasvainet. magus ei ole kahjuks minu menüüst kadunud.
olen ka jälginud kui aega on olnud ameeriklaste biggest loserit ja eestimaist kaalul on rohkem kui elu. vaatan neid hoopis teise pilguga kui vanasti taoliseid saateid - tean, mis tunne on esimest korda elus 5 km joosta, ennast motiveerida ja surra treeningul. ja kõige olulisem on - kõige pealt pead sina ise ennast tahtma aidata ja alles siis saab treener sind aidata.
kellele aga sellised saated mokka mööda pole - võib you tubest otsida yoga for runners videosid. vigastuste vabasid treeninguid kõigile!!

think you think run every day

et saada jooksjaks pean ma õppima kuidas hoida tasakaalu. 

minu keha vajab teadmisi -  mis annab talle energiat, mis annab talle jõudu, kuidas pingutada, kuidas puhata. minul peab olema reegleid, mina pean endale aru andma ja vastutama, kui rikun neid. mina pean alustama uuesti kui oli pettumus. ja mina pean ennast kiitma, sest mina tean, et minul on väärtus ja mina olen see, kes seda hoiab ja tõstab. 

et saada jooksjaks pean olema kohal. ole kohal. 

see kuu olen püüdnud olla kohal kohtades, kus on saanud kuulata. ...neid kes teavad. 

nii sattusingi holistilise teraapia instituuti  loengusse - teemaks õnnetoit. 

toitumine on minu murelaps. sain 3 tunnisest loengust päris palju kaasa, mida pean nüüd kodus hakkama läbi nätsutama ja omastama. olulisem minu jaoks oli endale kirja panna milliseid vitamiine/aineid mu keha vajab, kuidas neid saada ja mis aitab neil imenduda ja mis tekitab nende puudujäägi organismis. 

lihtne tõde on see, et õnnetoit ongi see mis hoiab su keha ja vaimu terve. 

mulle meeldisid ka mõtted, et tasub  rohkem süüa neid toiduaineid, mis kasvavad su ümber, alati arvesta kliimaga nt meie külmades talvedes tahab magu sooja toitu, söö palju taimset (eriti kaunvilju ja marju), vähem liha ja töödeldud toitu. kuna minul on probleeme joomisega - ei tarbi piisavalt vedelikku - siis süüa rohkem neid puu - ja köögivilju, mis suure veesisaldusega ja väldi plastikpudelivett. 

püüan ka oma ellu tuua rohkem suhtumist, et kui ma ei saa midagi muuta, siis lepin sellega ja kui saan, siis miks ma seda ei muuda? ja ma ei saa hoiduda stressist, aga ma saan muuta viisi, kuidas sellega toime tulla.

igatahes panin end veel kahele loengule kirja kevadeks, et end kasvatada D

siis kuulasin üks päev loengut you tubest - ultra maratoni jooksja michael arnsteini poolt. see loeng mulle meeldis kohe VÄGA ja tema meeldib mulle ka väga. ta räägib nii lihtsalt ja mõnusalt ja kui sa oled jooksja, siis sinu jaoks olulistest asjadest. see on üks sellistest videotest, mida ma kindlasti kuulan veel ja veel ja veel. mulle meeldib see, et ta lihtsalt jagab oma aastate pikkusi kogemusi, kõik tema teadmised tulevad praktikast. ja ta räägib kõigest alates sellest jooksmine ei ole lihtne, aga kui sa läbid teatud etapid, siis see tunne, mis sa jooksmisest saad on imeline, kui ka sellest, et kui sa  oled võistlemas ja sul ei ole võimalik wc käia, siis parem on tagumikku pühkida sileda kivi kui tundmatu taimega. ma ise sain kõige rohkem kasulikku endale puhkamise ja soolade kohta.  kui sa ikka lähed võistlema, siis maga piisavalt. paari tunnise unega teed karuteene endale.  samuti peaks läbimõtlema, kas su söömised on olnud soola rohked, vaesed, kas on kuum või külm õues ja vastavalt sellele soolasid manustama. et su lihased ja süda saaks töötada hästi pingutuse ajal.

kuulasin ka ennast ja tarmot ja kuigi see kuu jääb füüsilist tegevust natuke väheks, siis sattusin ikka ka korra vesiaeroobikasse ja spinningusse. mulle meeldivad mõlemad väga. 

vesiaeroobikas on mul selline äge treener, kes kogu aeg sõjaväelisel toonil hüüatab - kiiremini, kiiremini, tõsta, tõsta, aeglased olete, veel veel jne. mulle meeldib /sobib kui mu peale treener karjub DDD - siis saab töö tehtud ka. minu lemmik treenerid ongi vesiaeroobika tädi, jillian michaels biggest loserist ja tarmo - karmid, õiglased ja toetavad. 

spinningusse vedasingi tarmo seekord kaasa - siis ta teinekord teab, millest ma räägin D ja teinekord tuleb kindlasti, sest muretsesin endale 10 korra kaardi. nii et 9 korda saab mu rasvavolt peksa veel kindlasti. 

uueks jooksuhooajaks sai ettevalmistus tehtud ka sellega, et käisime tutvumas jooksueksperdi pakutava teenusega, kus nad pakuvad võimalust aidata sul valida sobivat jalanõud ning saad teada ühtteist oma jalgade ja jooksmise kohta. mulle väga sümpatiseeris nende suhtumine ja nõuanded. soovitan jällegi jooksjatel nende juurde minna. kui seekord oli kliendiks tarmo, siis järgmine kord kui mu selle aasta hooaeg edukas tuleb - olen juba mina!!!!!!!

“Life begins at the end of your comfort zone.”

"It's important to remember that each footstrike carries you forward, not backward. And every time you put on your running shoes you are different in some way than you were the day before."

John "The Penguin" Bingham, Author and Runner 


detsembri esimene pool olin päris tubli - vahel ei seisnegi edusammud trenni tegemises endas ja tulemustes, vaid edu on see, et astusin olukorda, mis oli mulle võõras ja uus ja ma ei jäänud ootama paremat päeva, vaid läksin.  mina tegemas iseenda jaoks midagi, mis on vajalik. mina täitmas lubadusi. astusin ühest uksest välja ja järgmisest sisse.
kõik imestavad, et kuidas midagi sellist juhtuda on saanud - aga ma pole oma elus sattunud peaaegu üldse suusatama ja nüüd oleks viimane aeg sellega tegelema hakata. sest see on väljakutse. see on lõbus ja see on hea trenn. 
kuu alguses saigi siis nõmmele mindud. laenutasin sealt varustuse ja läbisin esimese kilomeetri 25 minutiga. ma arvan, et see ütleb kõik - ma olin üks suur hädaorg. mul on hea meel, et mõndadest hetkedest jäävad vaid mälestused ja neid ei jäädvustata näiteks videofilmile. nii raske oli aru saada mida kuradit ma tegema oma jalgade ja kätega pean ja mul ei olnud üldse jõudu ennast edasi lükata. 5 kilomeetri lõpuks hakkasin aga juba isegi mingit rütmi saavutama, nautima oma tegevust, laskusin ilma kukkumata ja suutsin peale oma tatise nina märgata ka seda romantilist lumefantastilist õhtuhämaruses vonklevat metsa. 
oi kui väsinud ma olin õhtul - lausa palavikuline tunne oli ja kuna hoidsin nii kramplikult keppidest kinni, siis mu sõrmed olid kõik kanged ja konksus. aga tunne oli hea - lausa väga hea. 
loodan varsti jälle sattuda nõmmele, kuigi väike kartus on hinges - sest vaevalt järgmised 10 korda ka mingi meelakkumine ole -  nagu iga teine spordialagi - vajab ka suusatamine harjutamist, harjutamist ja harjutamist.
see kuu sai ka proovitud veel kahte päris uut treeningut minu jaoks -  spinning ja striding. 
striding on siis kaldes jooksuraja tööle panemine oma kehaenergiaga - võttis ikka läbi küll - pulss oli mul kindlalt kõrgustes ja higi voolas ojadena. vahepeal siis käidi kiiremini, siis aeglasemalt, eespool, tagapool jne.
 mis minu jaoks tõstatas küsimärgid kas ma sinna trenni veel lähen ja ma pole veel otsustanud - olid sellised asjad, et saatemuusika oli ikka väääggaaaa kõva, nii et ma pidin enamuse ajast keskenduma sellele, et mu kõrvad küljest ei kukuks ja minema ei jookseks. silme ette tuli 7 aasta tagune klubi hollywood, aga seal oli see tore - sest siis ma olin noorem, kindlasti purjus ja kõik tundus lahe. lisaks ma ei kuulnud sõnagi mida treener rääkis ja jooksulindi pidi ise valmis panema ja pärast kokku ka- mina olen sedasorti tohmu, kes selliste asjadega  eriti hästi ilma aeglase juhendamiseta hakkama ei saa. natuke tobe tunne oli. aga kõik need on minu iseärasused, millega pean tegelema ainult mina. treening ise on kindlasti kõikidele suurematele ja väiksematele  rasvarullidele kasulik. 

spinning ehk siserattatreening oli ka raputav kogemus - aga sinna ma kindlasti tahan tagasi minna. sest taustamuusika oli normaalne, treeneri jutust sain hästi aru, seltskond tundus sõbralik ja jalgratast oli natukene kergem reguleerida. trenn oli raske, väsitav ja endorfiinide vabanemine kõikvõimas. mida ma algajana ei teadnud oli see, et veepudeli peaks kindlasti kaasa võtma ja hea oleks kui oleks kas rattakindad või väike froteerätik . 

kuu teine pool on ka väga mõnus olnud, sest olid ju jõulud. kingituste avamine ja kõikidel nendel jõulupidudel osalemine on ka täiesti arvestatav sport !!! DDD 
jõulutega seoses räägitakse ka alati palju ülesöömisest - ja kuigi sai see aasta sellele teemale mõeldud ja näiteks sealiha ei sattunud peaaegu üldse minu taldrikule, siis pean tunnistama, et kahjuks natuke ikka sai söödud liiga palju. just täna hommikul mõtlesin, et pean endaga maha istuma ja rääkima veel korra asjad läbi - mida ja kui palju minu keha ikka tegelikult vajab ja miks ma temale liiga teen.
aga karussell on pöörlema saadud selle aastaga, jääb ainult uuel aastal hoogu juurde liikumisele saada. 

purikad päkka ja õnnehormoonid lakke!!!

on vaja plaani!

ma olen täielikus talveunes. minu sport on kui sügavalt ja kaua on võimalik magada kas järjest või siis lühemate, pikemate pausidega päeva jooksul.
tavaliselt mulle meeldivad kõik aastaajad, sest kui õiged riided kapist välja otsida, siis on võimalik kõiksugu hobisid harrastada iga ilmaga. kuid see aasta ei tunne ma oma südames sügist, varatalve...tunnen puudust soojusest, päikesest ja tegevustest millega oma aega sisustasin suvel. tuleks vähemalt lumigi - saaks lumelauatada, suusad muretseda, orienteerumiseks oleks metsaalused mülkad mõnusalt kõvanenud ja võib-olla satuks ka see aasta uisutama.
aga hetkel on mul väga halb plaan - mul polegi plaani, mida teha. erinevatel põhjustel pole mul praegu võimalik külastada spordikeskuseid ja ma pole kunagi olnud ka võimlen kodus tüüp. minu jaoks on ülioluline et sportlikus tegevuses oleks põnevust, ekstreemsust, elamust, katsumust. ja kuigi mulle ei meeldi  rühmatreeningud väga, tahan ma siiski kellegagi koos pingutada.
nii et see ühekordne vesiaeroobika trenn oli selle kuu kõige mõnusam liigutamine ja spetsiaalselt kõndimine  jala nii palju kui võimalik (nt kadriorg - lasnamäe - kesklinn - kopli - 13,34 km) on küll minust tubli aga hirmus tüütu ja igav.
toitumisega on ka ikka saba lahti- nokk kinni, nokk lahti - saba kinni lood. olen küll viimasel ajal suurendanud oma menüüs puuviljade hulka. püüdnud asendada mõnda vahepala v õhtusööki, mis muidu oleks olnud midagi raskemat nt liha puuvilja/dega. eriti naudin töö juures puuviljavaliku söömise võimalust ja kodus pomelo nosimist - tean nüüd muide pomelotest kõike-  googledasin üks päev tõeliselt agressiivselt.
mündi teine pool on aga see, et näksin ikka tihti kõiksugu jama - mitte et nälg näpistaks, aga head asjad lihtsalt vedelevad ju.....ja lause kaur kas sa tahad emme annab sulle tüki sokolaadi - on ka rohkem omakasu peal väljas - siis saan ise ka ju tüki suhu pista. ma loodan et päkapikud ja jõuluvana toovad see aasta võimalikult vähe magusat meie koju...

niisiis ma vajan plaani!

little walks D

et siis oktoober - sai läbi - lumi tuli natukene vara - nii mõned päevad, nädal liiga vara...mõned head plaanid jäid ära hetkel, kuid ma loodan, et veel paremad tulevad varsti asemele..

jõudsin siiski nii palju, et päev enne krudisevat äratust sain käia nõmmel jooksmas. seekord proovisin joosta tarmo pulsikellaga.  mu pulss läks  väga kiiresti kõrgeks ja kell piiksus  järelandmatult. proovisime siis nii et kui pulss väga kõrgeks läks eriti pärast tõuse - kõndisime  rahulikult, proovisin hingata kontrollitult ja üsna varsti oli võimalik edasi joosta. väga huvitav kogemus, päris palju informatsiooni sain sellest trennist enda kohta - mõtlesin lausa, et kauges tulevikus muretsen endale ka pulsikella. seda enam et kui kella andmed endomondosse kanda muutub kalorite hulk kohe  ehk siis andmed muutuvad täpsemaks.

nädalavahetusel sai ka käidud peaaegu 5 tunnisel  ashtanga jooga workshopil. 1 tund tegime lihtsalt ashtanga joogat - olen jocke trennis enne ka käinud, nii et kõik oli tuttav, aga mitte lihtne - ashtanga jooga on väga füüsiline treening ja samal ajal pead sa väga keskenduma oma hingamisele. olen alati hirmus higine, veendunud, et mul pole mingit tasakaalu, unustan vahepeal hingata ja järgmine päev on alati lihased kanged ja valusad. 

seekord pärast trenni aga polnud koju minekust juttugi - kõik alles algas - väike paus ja jocke pidas loengut - mitte küll nii palju jooga filosoofiast kui sellest kuidas leida kontakti iseendaga ja olla õnnelik -  kuna ma olen väga skeptiline inimene, siis poole jutust tõin koju kaasa, teise poole jätsin sinna. saime ka osa pranayamast. hingamisharjutuste pärast ma ennast üldse kirja  workshopile paningi. jooksmas käies on mul palju muresid hingamisega olnud. kuigi väga suuresti aitas mind tartu rattamaraton kus ma pidin mitu tundi keskendunult hingama - samas keskenduma kõigele enda ümber. aga ka pranayamast sain palju kasulikku - kuidas pea tühjaks lasta ja lihtsalt hingata, kuidas mitte lasta ennast segada kõrvalistest asjadest, ebamugavustundest, isegi valust, kuidas tõeliselt keskenduda. see oli mu lemmik osa.

 mitte lemmik osa oli kohe järgmine - yogafunc - jooga mõjutustega muusikaga treening. esiteks see muusika ei olnud minu jaoks mind nö üles tõstev ja teiseks mul pole üldse kätes jõudu ja seda läks siin ikka kohe väga palju vaja. ma polnud päris kindel kas ma jään ellu päris mitmel korral. ja ka järgmised kolm päeva kui mu lihased olidki kõik väga valusad ja kanged - polnud ma kindel kas see kõik ikka läheb mööda.

abi sain  - eriti jalgadele - tarmo heast ideest minna orienteeruma. mõeldud tehtud!!! tõmbasime oma nutikatesse telefonidesse MOBO - selle programmiga muutub su telefon kaardiks, kompassiks ja märkeseadeks. seekord läbisime peaaegu 6 km harku terviserajal ja ma leidsin ka päris mitu punkti, mis oli üllatus, sest olen alati arvanud et ma pole kuigi asjalik kaardilugeja. igatahes olen nüüd orienteerumisefänn ja ootan väga millal jälle võimalus tekib minna. soojalt riide ja varakult minna - kui miinustest rääkida, siis jäime natuke pimedale lõpuks. kella 5 ajal läks korraga metsas väga pimedaks ja mul hakkas kergelt kõhe. olin väga õnnelik kui lõpuks valgustatud rajale jõudsime.

toitumisega pole veel lood nii positiivsed - ikka kipuvad portsjonid liiga suureks minema ja unustan kodus piisavalt juua. edasiminek on vast see et oleme  palju puuvilju ja juurvilju koju tassinud ja suuremast magusast hoiduda püüdnud.

jään ootama novembrit - loodan et sellest tuleb aktiivne kuu!

fight the elements

väljas on sügav sügis ja mul on puhkus. maal lehti hunnikutesse riisudes ja õhtul porgandikooki vitsutades soikus kohale ka teadmine, et kui nüüd jooksma jälle ei lähe, siis ei ole ma mulle antud häid võimalusi ära kasutanud. aga head võimalused tuleks alati ära kasutada.
ei ole alati pime, on ainult hommikuti. ei saja kogu aeg vihma, vaid vahepeal. ei ole kõle ja külm, vaid on üsnagi nauditav. ei ole väsinud, vaid juba puhanud.
suvega said täidetud nii mõnedki eesmärgid, suutsin nii mõndagi. septembriga sai võistluspinge otsa sel aastal.
eelmine kord küsisin ka endalt mida siis edasi - nüüd on vastus valmis - tõsta panuseid!

nii olengi end leidnud juba kaks korda nõmmelt lidumas mööda metsaradu, ähkimas kuskil põõsastikus, hapnikupuuduses seiskumas mõnel tõusul, lonkimas glehni lossi trepist alla ja tippude tipp - vajusin poole jooksu peal eelmine kord põlvini ühe jalaga mülkasse - ehmatasin kopsud kurku. nõuanne endale - kui tarmo ees hüppab nagu kits, hüppa ka - ära tatsu.

kuna maastikul jooksmine on kergliiklusteega palju palju väsitavam ja suuremat koormust andvam, eriti praegu kui on palju lompe, muda, vetruvust - siis püüame kilomeetrite hulka ja aja kuluvust kilomeetris mitte hetkel jälgida. pigem pöörame tähelepanu vastupidavusele. et jookseksin vähemalt 1h- 1, 15 h kokku.
kusjuures ükskõik mis ma ka ei teeks - kõik koondub lõpuks vastupidavusele. see on kõiges kõige vajalikum. tahaks olla vastupidav pinge all, stressis olles, muresse sattudes, tervises, kiusatusele vastu astudes, oma eesmärkides, joostes, armastuses, elades....

ja selle pärast ma homme hommikul lähengi jälle nõmmele ja mähkun alguses jahedusse ja siis juba raskesse higisse - kõiges on võimalik paremaks muutuda, ka vastupidavuses. tuleb lihtsalt olla järjekindel ja proovida uuesti, aina uuesti, tõsta panuseid, ma suudan.

sweet september

nüüd on ta siis läbi - see september - nii kaua oodatud, natuke peljatud... aga ta oli oivaline, fantastiline ja kõik see, mis ma lootsin, mille nimel eelnevad kuud sai pingutatud.
nii magus ja õnnelik - kogu aeg võiks olla nii - et oled nii tubli!
esimene peatus oli siis sügisjooks tallinnas 10 km - aeg 1.14.45
kuna tarmo läks jooksma 21 km, siis jõudsin päris varakult kohale - käisin  vähemalt 15 korda wc- s ja tegin ära my fitnessi keha analüüsi, mis hetkeks kurvastas mind väga. nimelt sain suure rasvase punkti ülekaalulisuse kasti ja üleüldse oli tädi üllatunud kui ütlesin, et lähen jooksma 10 km. kuid suutsin tujulanguse  kuhugi maha õnneks sokutada ja jõudsin napilt näha ka  tarmo finishit. see andis jõudu juurde ja kui ma lippasin üle vabaduse väljaku oma stardikoridori oli tunne juba väga võimas.  õnneks leidis enne stardipauku veel tarmo ka mu üles ja sain julgustava musu ja jaki ära anda- muidu oleks ilmselt  palavus mu jalust võtnud.
olin oma numbriga 6001 päris taga, aga tasapisi läksin ikka mõnest ka mööda. püüdsin keskenduda  rohkem aga  sellele, et oleme kõik samasugused ning võistlen ikka pigem iseendaga ja pöörasin rohkem tähelepanu nautimisele, et oman  võimalust joosta keset trammiteed. väga ulmeline tunne on liikuda kaasa suures rahvasummas kohtades kus tavaliselt on tihe liiklus.
jälgides ühest silmanurgast  inimesi kes mu kõrval - nägin väga palju ennast eelmine aasta - oleksin tahtnud nii väga mõnele midagi aitavat öelda, kuid eks igaüks peab ise õppima ja leidma oma tee. minulgi on ju alles väiksed sammud tehtud, kuid need mõnedki tarkuseterad aitasid mind väga - olla vastupidav, taastuda, hoida ennast, suruda edasi, märgata ümbrust enda taustal - nautida seda, kasutada mere, mäe, käänaku omadusi enda kasuks, kuulata enda keha....8 km -l väsisin veidi ära ja eks minut läkski seal kaotsi ka, aga lõpumeetritel panin gaasi põhja ja finisheerusin nii et silme eest must.
natuke oleks võinud aeg parem olla, sest energiat jäi tegelikult veidi üle. sõitsin veel rattaga kojugi. järgmine aasta loodan joosta juba 21 km. tarmo sai maailma kõige ilusama medali. läigib eriti vingelt. tahan ka. aga eks näis kuidas treening läheb.
teine peatus - tartu rattamaraton 40 km - aeg 3.11. 39
see aasta läks meil veidi minekuga sinna kehvasti - pidime juba pärast 3 h magamist üles tõusma ja öises jaheduses suuna tehvandi poole võtma. nii et kui ma olin tarmo starti ära saatnud (ta sõitis 89 km), 10 korda wc-s käinud ja netis hulga aega surfanud ja lõpuks starti ise läksin - olin ma juba ligikaudu 10 tundi üleval olnud ja suht väsinud. aga kohe sai selgeks et oman kolme väga head eelist paljude ees - rada oli tuttav, jalgratas viimase peal (aitähhhhh gerd kanter, et medali võitsid ja ma endale odavalt vinge ratta osta sain) ja jooksus kasutatav hingamistehnika ning psühholoogia tasus siingi ära. kui eelmine kord kukkusin päris mitu korda ja enamus ajast sõitsin üksinda, siis see aasta ümbritsesid mind kogu aeg inimesed ja ei ühtegi kukkumist. tegin ilusti joogi- ja snäksipeatused, lasin ketti porist puhastada ja võtsin kõvasti riske - vahepeal ikka sõitsin sellise hooga, et nii mina kui ratas olime lennus D finisheerusin 25 minutit varem kui eelmine aasta - isegi tarmo polnud selleks valmis.
oleksin jällegi tahtnud natukene paremat aega, aga järgmine aasta saab ju jälle võimaluse parandada. tunne, mille sealt elva finishist kaasa võtsin oli ülim. selle aasta kõige vingem üritus - eneseületus on ikka päris suur minu jaoks seal rajal.
kolmas peatus - prantsusmaa - cognac - bordeaux - aeg 4 päeva
see aasta ma ei saavutanud oma eesmärke mitte ainult spordis, vaid ka tööl. meil on ikka iga aasta olnud tööl jõukatsumisi, kus tuleb oma teadmised teeninduskunstis, roogade ja jookide vallas ning muidu loomingulisust meeskondlikult üles näidata. olen soovinud esimest kohta saavutada juba mitu aastat ja see aasta siis lõpuks sai rõõmupisaraid valatud hulgi D auhinnaks igavene kuulsus ja reis prantsusmaa - cognac - bordeaux.
eneseületamist oli ka siin - lendamine - mis on ju nii tavaline tänapäeval, aga mulle ei sobi üldse ja väsimus - saabusin reisile enam- vähem otse tartu rattamaratonilt.
aga rohkem oli head -  head kehale, vaimule - head helkule. vahel peab kõigest kõrvale astuma, proovima uusi maitseid, omandama uusi teadmisi, lasta ennast hellitada, näha kuidas teised inimesed elavad, tööd teevad. panin kõik seal kogetu hoiule ja hakkan purk purgi haaval neid hetki nautima ja oma ellu tooma.
ps ma ei ole ennast siiamaani kaalunud - meid tõesti nuumati seal D
neljas peatus - RMK kõrvemaa rattamaraton - 18 km - aeg 1.35.38
hea nõuanne -ole realistlik - küll mul on hea meel, et ma seda sinna registreerudes olin - 18 km oli pärast prantsusmaal laisklemist piisav väljakutse...seda enam et rada oli mulle võõras - liivane, käänuline ja kohati kitsas tee oli väljakutse ja pingutamist vajav. võrreldes tartuga olin üsna möku - pidin paar korda ratta pealt maha kobima, sest lihtsalt ei jaksanud üles ennast vedada mäest, vahepunktis tõmbasin vee kurku ja pidurdasin korduvalt kohtades, kus teised jänese püksist välja võtsid.  olin finisheerudes väsinud ja hetkel pole kindel kas järgmine aasta lähen, aga eks näis. aga samas oli mõnus väike üritus ja sellist puidust medalit mul ka veel ei olnud.
ilm oli kõikidel üritustel super hea  ja ma arvan, et see aitas ka kõvasti kaasa sellele, et kõik nii positiivselt sujus see aasta. oli imeilus september!

mis aga edasi....eesmärk on lisada seniste ürituste hulka rakvere ööjooks, mõni linnajooks, parandada tartu rattamaratoni aega ja sügisjooksul ettevõtta 21 km. kuidas aga hoida oma senist vormi, kuidas kaalus veidi alla võtta, kuidas mitte lasta laiskust külmaga tuppa....pean mõtlema, pidama plaani ja lihtsalt tegema midagi...