"The task ahead of you is never greater than the strength within you."

Üks kuu on jälle vaikselt möödunud.
Olen päris tublisti trennis käinud - ikka oma pilateses ja stepfatburnis.
Pilates meeldib mulle ikka väga - kõik on rahulik ja aeglane, aga tegelikult tapvalt raske ja pingutust nõudev. Sa pead olema kogu treeningu vältel väga keskendunud, kontrollima oma keha, hingama täpselt. Sa pole võib-olla higine ülekere pärast, aga sa oled kindlasti varbaotsteni väsinud.
Stepfatburnis on  energia, liikuvus, kütad ahju nii et ragiseb ja juba poole peal tilgud higist. Väljakutseks on sammukombinatsioonide meelde jätmine ja treeningu teisel poolel toimuv lihastreening, kus on palju visadust ja jõudu vaja, aga sa oled hüplemisest juba nii väsinud. Aga mulle meeldib ennast piinata D

See kuu proovisin ka uut trenni nimega piloxing ehk siis kokku on pandud pilates ja poks ja vahele on veel lisatud ka vürtsikaid  tantsuliigutusi. Ma olen vaimustuses!!!!! Trenn täpselt mulle - lõbus aga tõhus. Ma nii väga pelgasin minna, sest ma pole väga liikuv ja kiire, aga suutsin ilusti jälgida harjutusi ja kaasa liikuda. Mul oli naeratus kogu aeg suul, nii põnev oli. Kahjuks ei oska ma hetkel öelda, kas saan sinna veel minna, sest treening toimub hilisõhtul. Mina saan ju ainult hommikuti käia, õhtused käimised ja tegemised ju erandid. Kirjutasin muidugi kohe oma klubi spordijuhile pika kirja, et vaja piloxing ka hommikul tunniplaani panna. Lubasid koosolekul arutada, loodan, et see pole suusoojaks öeldud. Pöidlad pihku igatahes!
Detsembris jälle plaan proovida uusi trenne. Tahaks esimestel nädalatel hirmsasti punnitada, sest jõulute ajal palju üritusi ja kaur lasteaiast rohkem kodus ka, et eks see kuu lõpp on vaiksem.
See nädal sai ka end ainult korra liigutada - põlv on valutab, võtab juba kolmandat päeva vahepeal lausa lonkama. Olin nädala alguses pika päeva tööl - eks ennegi mul jalad paiste läinud või selg tunda andnud, aga seekord pidin mõõtma päeva jooksul korduvalt trepiastmeid ja  ju sai miskit valesti astutud. Loodan nädalalõpuks taastuda.
Toitumisega on ikka killadi - kolladi. Asi polegi halbades valikutes tihti peale, vaid ikka mao ülekoormamises. Ka tervislikku toitu ei tasu liiga palju süüa. Mõtted liiguvad zombidest jõulukinkideni ja põrandapesust selleni kas lapsel ikka päkapikud hakkavad käima ja selline ärevus on kerge kogu aeg sees ja siis ongi tunne, et peaks kogu aeg midagi närima.
Magusat tahaks  ka kogu aeg-  Kaurile kingiti sünnipäevaks terve koorem sokolaadi ja muud kleepekat ning me lihtsalt sõime kõik ära - ennast veendes, et ahvatlust ei tasu kodus hoida ja hävita vaenlane.
Ühessõnaga eesmärk jätkuvalt - vähendada nisu ja suhkru tarbimist.
Palju küsitakse mu käest kas ma ikka käin veel jooksmas, palju ma praegu jooksen jne - ma lõpetasin septembrist jooksmise, sest mu jooksujalanõud on täielikud juustud ja nad ei toeta enam jalga vajalikul moel - hea kui ma rühmatreeningus kuidagi nendega asjad tehtud saan. 
Olen sügisest saadik käinud pisteliselt jalanõusi uurimas ja jalga proovimas, aga valik on liiga suur ja ma kardan, et ma ei leia enam nii täiuslikke jalanõusi kui mu vanad nike-d. Näen kogu aeg inimesi jooksmas, massiliselt ja vahel mõtlen lihtsalt, et näed kui tubli või miks ta nii riides on, aga tihti tunnen end halvasti, et olen lasknud võimalus õues  kauem treenida käest. Muidugi ma tean, et rühmatreeningud teevad ka head ja kevadeks/ kevadel ma ikka midagi endale ostan.
Jooksma hakkan kindlasti kohe kui võimalik - panin ka paika, et tahaks see hooaeg osaleda kogu järvejooksude sarjas ja pooled võistlused linnajooksude sarjast. Loodame, et õnnestub igalepoole minna. Tunnen puudust sürrealistlikest kogemustest, mida need stardid, rajad ja finishid loovad.
Täna kustutasin facebooki albumitest pilte ja komistasin kollaazile, mille olin teinud 2012 sügisel. Unistus läbida 21 km. Tol hetkel ma kindlasti ei uskunud, et see tõeks saab. Nüüd aga läigib medal kapiotsas. Kuidas meile meeldib  ikka alahinnata ennast.
I run with my head, my heart and my guts - because pysically i dont think i have got a great deal of talent or ability - Steve Jones.

A party without cake is just a meeting!

Kuu aega tagasi ostsin endale selle talvise hooaja esimese pääsme rühmatreeningutesse - see aasta oli lihtsam - juba teadsin, mida tegema pean, kuhu minema ja millal...eelmine aasta vaevlesin pikalt - ei osanud ega julgenud ühtegi sammu astuda. See aasta on aga selle võrra raskem, et nõudmised endale on kasvanud ja ootused ei taha kuidagi täituda. Ehk esimese kuu aja jooksul olen küll suhteliselt aktiivne olnud, kuid pigem stressis kui positiivselt meelestatud.
Tunnen kogu aeg, et peaksin  rohkem pingutama ja kui ma ei tee seda, olen nii pahane enda peale ja söön oma meelolu hommikuks, lõunaks ja õhtuks.
Eks midagi muud üle ei jää kui edasi kulgeda ja oma pusasid muudkui lahti arutada - täna ostsin uue kuukaardi ja tegin just järgmise  nädala  plaani valmis. Mul oleks vaja Osminit  - keegi, kes lükkaks mu üle ääre trennides(http://www.thewhatitdo.com/2012/01/13/exclusive-the-world-is-your-gym-with-operation-osmin/). Tarmoga pole ammu koos trenni teha saanud. Tunnen puudust jooksmisest, hetkel puuduvad jalanõud.  Nüüd ootan lund, tahaks see aasta uuesti proovida suusatamist.
Üks mu lemmik lauseid praegu on ühelt sõbralt laenatud - a healthy attitude is contagiuos but dont wait to catch it from others. be a carrier! Mu  treeningplaan aga karjub  praegu  - mugavustsoonist välja!!! - ehk tuttavate ja mulle väga sobivate pilatese ja stepfatburni kõrval olen see kuu külastanud ka aqua gymsticki, vesispinningut, kõhtselgtuhar harjutuste trenni ja õppinud ujumist.
Aqua gymstick ei meeldinud mulle väga - teed vees harjutusi erinevatele lihasgruppidele gymstickiga - minu jaoks oli liiga kerge ja nöörid hõõrusid jalataldu veidi.

 

Vesispinning juba meeldis rohkem - käisin lausa kaks korda - oli veidi väljakutsuvam ja treener tegeles meiega kogu aeg - jälgis nagu kull, et meil ikka õiged asendid oleks ja pingutaksime. Selleks treeninguks vajad spetsiaalseid veejalanõusi, mis maksavad umbes 20 eurot. Mina käisin trennis oma plätudega - ajasid kuidagi asja ära, aga kõige mugavam polnud. Paljajalu ei ole võimalik, sest plastikust pedaal rattal on terav ja kõva ja sul oleks äärmiselt ebamugav ja võid isegi jalale viga teha. Põhjus miks ma pole kindel kas sinna trenni väga tihti satun on see, et mulle ei meeldinud ratta vette paigutamine ja välja võtmine - see ratas on ikka igavene kolakas ja hüüab õnnetust ette. Lisaks tunnen, et isegi kõige intensiivsem treenimine veekeskkonnas ei anna mulle piisavat koormust  - minu jaoks on need treeningud pigem meelelahutus, lõdvestus ja vahepala muust rassimisest.

Kõhtselgtuhar trenni nimi vist ütleb kõik - just nendele piirkondadele tehakse harjutusi. Meeldis väga ja kindlasti lähen veel. Sarnaseid harjutusi on ka stepfatburnis. Ainuke mure minu jaoks on, et treening on poole lühem kui teised trennid. Sellel päeval peab midagi lisaks otsima.

Minu jaoks kõige suurem õnnestumine sel hilissügisel on aga ujuma õppimine (tänu Tarmole)- aastaid tagasi ma heal juhul pistsin vaid varba vette, nüüd julgen kuni 1,6 m basseini osas ikka tükk aega sulistada ja põhja vajumise asemel liigun ilusti edasi -  aga see oskus vajab veel lihvimist - vähemalt seostan nüüd vett mitte kartusega, vaid naudinguga.

Eelmine nädal sai ka külastatud taimetoidumessi - väga vahva üritus - kuigi mina olen kõige söödik, siis olen alati avatud uutele huvitavatele retseptidele, toitainetele, ideedele ja usun, et rohkem taimset toitu söögilaual ei tee kunagi paha. Mulle meeldib, et inimesed on väga leidlikud ja oskavad lihtsatest asjadest võluda välja tõelisi toiduelamusi. Meie Kauriga ostsime Miku vegani kohviku letist porgandi - kõrvitsakooki ja laimi- ingverijooki. Nad avavad varsti ka päris käega katsutava kohviku - ootan väga. Koju saabus ka ülemaitsev peedi- küüslaugu- rosmariinipesto ja kookospalmisuhkur, mis ei kurna organismi nii palju kui tavaline suhkur, sest ta toodab aeglaselt vallanduvat energiat, lisaks sisaldab palju mineraalaineid. Messi miinuseks oli aga ruumi  vähesus ja rahvast oli nii palju. Väsisin trügimisest üsna ruttu ja nii mõni huvitav lett jäi uudistamata. 

Järgmisesl nädalal ootab mind jällegi ees üks uus trenn ja vaagin siin veel ühtteist proovida. Ega muud üle jäägi kui kott pakkida ja trenni minna, hoida oma meeleolu mõnusa, vähem muretseda ja puhata. Ja varsti panna kindlalt paika suvehooaja võistlused.

crushed a personal best

pole ammu kirjutanud - vahel lihtsalt aeg voolab läbi sõrmede ja märkad, et mitte päev ei ole möödunud, vaid juba terve nädal näiteks ja siis juba kuu ja suvi muundub vaikselt sügiseks...
õnneks leidub igas aastaajas midagi toredat.
minu selle aasta hooaeg on läbi saanud, aga samas hakkan kohe ettevalmistusi tegema järgmiseks. eelmine aasta tekkis mul hetkeks vaakum, kuidas edasi, siis see aasta tean õnneks juba mida võiks teha talvisel perioodil. lihtsalt pean järgi mõtlema, mis ikkagi on mu lõpp eesmärgid ja kus ma tänaseks seisan. koostada võistluskalender, mis ma loodan, et tuleb tihedam kui see suvi. vaikselt on välja koorunud mu tugevused ja nõrgemad küljed, niisiis tuleb mõlematega tegeleda, midagi ei maksa tähelepanuta jätta. kindlasti harida end veel toitumise osas - see aasta just võistluseelne toitumine läks ikka untsu vahepeal - isegi kui sai mõeldud ja planeeritud, siis hiljem ehk võistluse ajal avastatud, et nii ikka ei ole vist hea või ei sobi üldse.
sel aastal oli mu tippvorm ööjooksul ja sealt vaikselt võttis argipäev mu endasse ja treeningud suve jooksul jäid harvemaks kui ma oleks soovinud ja harvemaks kui oleks hea olnud silmas pidades septembrikuu poolmaratoni. siiski siin ja seal sai end liigutatud, rohkem oma meeli kui käisin tarmo võistlustel  talle kaasa elamas või siis maitsemeeli kui puhkuse ajal sai lausa kooki ostetud kaaluga ja mugitud mulgi mugilas isegi burksi. augusti lõpus ootas aga reaalsus ukse taga ja ei läinud enam kuhugi.
 üleöö sai end registreeritud ülemiste järve jooksule 14 km. stardis oli ikka nii närv sees - läksin ju üksi - seisin seal suurte meeste ja sitkete naiste vahel nagu väike pamp - ja üsna ruttu sai ka selgeks, et kogemata olin end sättinud stardikoridori lõppu, nii et keegi isegi ei pidanud minust mööda jooksma - ma olingi lõpus. ma lihtsalt ei näinud üle pikkade inimeste, et mu ette kogunes mass. kuid seda juhtub palju, et read on hõredad minu tempoklassis. sellest ei tohi lasta end häirida, sest eesmärk on ju joosta entusiasmiga, nautida, joosta ühtlases tempos ja oma võimete piirides, paranedes, õppides ja võites end ja tavaliselt võidan ma ikka kedagi teist ka. ülemiste järve jooksu julgen küll soovitada, sest tavaliselt on see ala kus jooks toimub tavainimesele suletud ja järve äärne on väga kaunis seal - varjupakkuv männimets ja prääksuvad pardid. rada on mitmekülgne - veidi ohtliku suure kiviklibulist teed, siis maantee, siis vee äärset kruusateed ja väljakutseid ja viimast energiat vajav männikäbitee, mis üles ja alla mööda väikseid tõuse ja langusi väntsutab ja sa tunned kuidas iga sammu alla jääb vajuv liiv või kaval punnitav juurikas. selline tarkust nõudev rada. iga kilomeetri järel ütlesin endale, et kui jooksin selle, võin joosta ka järgmise. lõpukilomeetritel  tundsin kuidas üks naisterahvas minu järel jooksis ja ta oli nii ligidal, et kuulsin ta hingamist ja samme, mis astusid minust mahajäänutesse - arvasin kogu aeg, et eks nüüd , nüüd ta läheb minust mööda, aga ta ei läinud. finishis pöördusin, et teda näha ja ta oli väsinud - olin olnud tema nö jänes, tema jõupingutus. mul oli nii ülev tunne, kui medali ka veel sain -  ilusa. jalutasin mitu kilomeetrit linna, adrenaliini oli  palju  -  teadsin, et  lähen poolmaratonile, sest see tunne on liiga fantastiline, kui oled just teinud midagi pingutust nõudvat ja saanud hakkama.
ööl vastu 8. septembrit olin mures -  esiteks  polnud ma ju 21 km läbi kordagi jooksnud ja kolm päeva varem olin käinud warm up üritusel ehk 4 km ring jooksupartneriga ja viimane grupp, kuhu kvalifitseerusin oli 7 minuti tempo, mis on selles mõttes okei, et ma jooksengi 6, 25 - 7, 40 kuskil, aga siis kui olen teinud soojendust ja vaimu erksaks saanud, aga mitte kohe püssilasust. pealegi pärast vaatasin endomondost, et tempo oli isegi 6, 40 - no siililegi selge,et vabaduse väljakule jõudes olin näost veidi ära.
pühapäeval stardis olles aga olin juba rahulik, ütlesin endale, ma olen siin ja teen selle ära, sest ma tahan seda teha ja ma ei lase oma hirmudel ja ebakindlusel ennast võita. ja kuigi mul hakkas peaaegu kohe kõhtu valu lööma ja kõik muutus kivikõvaks ehk pingutasin üle spordigeeliga ja mu magu, mis on tundlik - valutas veel mitu päeva pärast võistlust, siis hingasin sügavalt ja püüdsin keskenduda ümbritsevale. naeratasin, hingasin rahulikult ja kui ma veel mingil hetkel sain tarmole, kes juba tagasiteel oli patsu lüüa, siis kuni 13 km läks jooks ikka päris libedalt. pärast seda tundsin, et väsimus hakkab peale tulema -  joogipunktides vesi minuni ei jõudnud, vaid ainult spordijook, mis hakkas mulle vastu, oodatud jahedust mere äärest ei leidnud ja linna piiridesse tulles möödusid meist nagu tühjast kohast 10 km võidumehed vilkurite helkides. lõpuks võtsin ühe tütarlapse kõrvale, ütlesin veel, et varsti on finish ja ta lausus ka midagi ja nii me jooksime mõned kilomeetrid koos. hiljem finishis tuli ta mu juurde ja ütles, et oli tore koos joosta, aitähh! see oli lahe.
igatahes balti jaama juures oli ehitatud kohutav libe sild, kus kogu jõudu kokku võttes üles rühkisin ja all ootas lõhnav linnapea, kes patsu lõi. siiski polnud mul aega rohkem selle veidra vaatepildiga tegeleda, sest teadsin, et nüüd kohe, kohe on lõpp. ja ma veel jooksin - jooksin  -  muutusin isegi kergelt emotsionaalseks, siiski hoidsin pisaraid tagasi ja kui medal juba paistis silmanurgast - viskasin korra käed õhku ja lihtsalt naeratasin. aeg oli 2.48. jooksin 20 minutit aeglasemalt kui oleksin soovinud, need tegemata trennid andsid tunda D, aga see ei olnud nii raske kui ma arvasin, see oli palju ägedam kui ma arvasin ning ma kahtlustan, et mu võistluskalendrisse ilmub kindlasti üks 21 km uuesti. ma arvan, et pikk maa on täiesti minu ala.
kindlasti pean püüdma järgmine aasta toitumisega targem olema, et saada rohkem energiat, et ei peaks kasutama geele, tundub, et ma ei saa neid väga tarvitada.
minu uus vaimustus on peedimahl ja peet, mida ma viimasel ajal olen ka palju joonud, söönud - räägitakse, et mahlas sisalduvad nitraadid aitavad organismil vähem hapnikuvarusid kulutada, mistõttu treenijad tunnevadki vähem väsimust. soovitan uurida asja, sellest on päris palju artikleid ka.
uus oli poolmaratoni jooksul see, et läksin sinna laenujalanõudega. see ei ole küll midagi, mida ma soovitaks, aga samas õnneks minu jaoks tasus see otsus rohkem kui küllaga ära. nimelt on mu enda jalanõud täiesti läbi, aga ma ei suutnud suve jooksul lihtsalt otsustada, milliseid osta - ikka ühed on ägedad ja teised on mugavad jne. lõpuks jalutasin jooksu hommikul nike telki ja vahetasin id kaardi  samalaadsete jalanõude vastu kui mul endal ja korrutasin peas, et jane salumäe läks ka üks kord suurvõistlusel starti toodud uute jalatsitega jooksma. mul pole ühtegi etteheidet, risk tasus end ära.
uus on ka see, et olen ometi veidi kaalus alla võtnud, aga eks uus kaalukaotus ootab, millal revalisse rühmatreeningusse uuesti lähen. kuigi toitumine on number üks kilode kaotamisel, siis talvine rasvapõletus pani i le täpi. jooksmisega üksi imesid ei juhtu, tuleb ikka elu mitmekesisena hoida.

korilane

tarmo ütleb mulle, et ma olen korilane. eks tal õigus. püüan ikka kõiki emotsioone, energiaraasukest ja metsamaasikat endale hoida. laadung on vahel raskem kui kõik mu ülekilod ja säästuka arbuusid kokku. tegelikult ei ole vaja kõike üles korjata, endale jätta ja mõelda, et mul läheb kõike vaja.
pean lahti laskma, selekteerima ja endast rohkem andma. enda jaoks aeg- ajalt kõik läbi mõtlema. mitte hirmu tundma. tegema neid asju, mida tahan teha. mitte ainult neid, mida peab tegema.
sportimisse tuli nüüd väike paus sisse, kuna tegelesin üliaktiivselt tööl käimisega. kuid täna on uus kuu ja alustasin oma uue treeningplaaniga. näeb ette siis lühemaid ja pikemaid jookse erinevatel maastikel. ühe rühmatreeningu - eelistatavalt stepfatburni - tahaks nädalasse pikkida. rattaga tööle, kauriga palju jalutada. puuviljad. raamatukogust sai koju tassitud toidurevolutsioon ning  painav söögiisu, jooksja ajakiri uus ootab. ühesõnaga järjepidav treening ja teadmiste täiendamine koos siis juulis uues hoos D . uueks mantraks on - your legs are not giving out. your head is giving up. keep going!
täna alustasin siis lühikese jooksuga oma tavapärasel rocca al mare ringil. plaaniks oli 7 km, aga tuli mõnusalt 8, 5 km lõpuks. mingitel lõikudel suras kuum päike täiega pähe ja lõug juba rullus kõhuni  -  seepärast saigi viimased kilomeetrid metsavahel tehtud. kohe hakkas parem. tean, et palavusega peab end harjutama, kuid ootan sellegi poolest nädala teist poolt kui on võimalik rocca al marest nõmmele ümber kolida D. viimane jooksupartneri treening - mäkkejooks oli ka  nõmmel. nagu fartleki puhulgi jäin grupi nõrgimatega ühte. kuid seekord ei lasknud ma endale seda südamesse. punnitasin kogu jõust ja tulin koju positiivse emotsiooniga. trenn ise väga pikk ei olnud - paar korda üles laugemast tõusust, mis aga oli pikem ja paar korda üles lühemast ja äkilisemast. sain isegi natuke kiita, kuid lõpuks treener ütles, et sulle aitab -  kangemad tegid ühe ringi veel kuni teistel seal hulgas minul siis pulss alla poole uuesti kukkus. mul on ülimalt hea meel, et spordi ja tervise instituudi loengutes ja jooksupartneri praktikumides osalesin. need läitsid minusse kustumatu kire edasi õppida ja areneda, olla teadlikum ja tervem nii iseenda kui ka oma lähedaste jaoks.

jooksmine on pidu

jälle üks tegus nädal selja taga ehk möödus aktiivne puhkus..
lõppesid kahjuks meie toredad loengud - viimane neist rääkis spordipsühholoogiast - ootused, valmistus, läbipõlemine ja motivatsioon.
teemaks tuli, et isegi väga toimiva inimese soorituses on alati lahutamatu psühholoogiline komponent. psüühika mõju spordile - kuidas ja miks käitutakse spordis just nii nagu käitutakse, spordi mõju psüühikale - kas spordi tegemise tõttu tuleb vaimset heaolu ja tervist juurde või jääb vähemaks...tavaliselt tehakse sporti et kas vältida või tekitada emotsioone.
mind puudutas eriti lause - mõtlemine on ka käitumine. minu mõtted on tihti negatiivsed ja tekitavad olukorra, kus muutun väga ärevaks ja seetõttu lähebki miskit untsu ehk tõesti  minu mõtted on minu käitumine. aga lootust on - oma mõtteid on võimalik ise valida D . pean püüdma lihtsalt alati kui tuleb negatiivne mõte sinna kõrvale kohe ka positiivse mõtte lisama. mida rohkem ma üldse viimasel aastal endaga tegelenud olen, seda rohkem mulle tundub, et mu mõtted ja sellega seoses käitumine ja tegemised võtavad ka aina paremaid suundi.
loengus räägiti ka sisekõne juhtimisest ja kujutlustehnikast - pane oma sisekõne tähele, vali mõtteid, mis toetaks sinu soovitud enesetunnet. kujutlustehnikat võid kasutada mõtete ära ajamiseks, kui oled väsinud, on palav jne. kui sisekõnet pean ma hoolega jälgima, siis kujutlustehnikat olen ma tihti kasutanud ja see töötab ehk aitab. minu jaoks väga rasketel ja pikkadel jooksudel aitab see mul katkestamata edasi joosta lõpuni ja püsida valitud tempos.
läbipõlemist spordis minu puhul vist karta pole, pigem alatreening -  kuid juhul kui keegi peab nentima läbipõlemist, siis tuleb küsida endalt kust sai alguse ebapiisav taastumine, puhka, võib olla tuleks muuta hinnanguid, nõudmisi enda suhtes. puhkusi on ka muidugi isesuguseid - passiivne, kus sa ei tee midagi, aktiivne, kus teed erinevaid tegevusi ja proaktiivne, mis sisaldab venitust, massaazi jne.
motivatsiooni puhul on kõige olulisem teada, et teda ei ole mõtet kodus istudes oodata - sea eesmärgid - lühemad ja pikaajalisemad ja mine!!!
motivatsioone on ka erinevaid - pealesurutud ehk väline, kus sa teed midagi tunnete vältimiseks, vormis püsimiseks jne. omaksvõetud ehk ka väline, kus tegevusega on seotud mõni teine oluline tegevus või väärtus. kõige lõpuks integreeritud ehk sisemine, kus on mängib rolli põhjus, et tegevus on seotud sinu identiteediga.
ja selle üle tasub mõelda, mis on sinu identiteet sportlasena.
motivatsiooniga on seotud ka kolm psühholoogilist vajadust - autonoomsus - sa soovid näiteks joosta, et kontrollida iseennast, ümbritsevat, kompetentsus - sa soovid tunda end pädevana ja viimaks seotus ehk vajadus olla millegagi seotud.
lõpetuseks teemale - ära mõtle kogu aeg minevikule ja tulevikule . kui sa teed sporti - ole hetkes ja naudi seda!!
see nädal ootab mind ees ka viimane jooksupartneri treening - millest on kahju. minust on saanud väga suur nende fänn!! eelmine nädal oli teemaks võistluseelne soojendus - mis koosnes sörgist, jooksuharjutustest, paarist kiirenduslõigust, sörgist ja venitusest. kõik oli väga lihtne ja kerge. mul tekivad alati selliseid trenne tehes süümepiinad - tahaks ikka kogu aeg nina verest välja joosta, et muidu oleks justkui laiselnud või aja ära raisanud. aga eks tegelikkuses tuleb ju kõiksugu erinevaid asju teha ja treeningu teema läks täppi ka, sest järgmine päev saigi sõidetud rakverre ööjooksule.
mulle rakvere meeldis juba enne ja nüüd meeldib veel rohkem. väga palju meeldis mulle ka ööjooks - loodan, et saan ka järgmine aasta stardis olla. jooks oli minu jaoks tõeliselt isesugune - alustades sellega, et start oli 21.30  - ma olen harjunud jooksma varahommikul või hiljemalt pärastlõunal - ja koju jõudsime 03.00 öösel - ma ikka aegade algusest peale magan sellel ajal D. vahepeale mahtus väike ärevushoog seoses sellega, et tegemist oli uue tundmata rahvarohke üritusega ja veidi raske  tunne oli kõhus, kuna proovisime süsivesikute laadimist võistluseelsel toitumisel - ei sobinud mulle, peab ümber mõtlema kindlalt mõned otsused. registreerisime end tallinna sügisjooksule - nüüd siis kindel!!!!! - tarmo maratonile ja mina 21 km D . võitsime adidase telgis häid auhindu õnneloosis ja jõime oivalist teed art cafes.
mina siis lõpuks startisin 10 km ringile. esimesel kilomeetril ei saanud üldse liikuda massis ja mõtted olid rusuvad, kuid pärast teist kilomeetrilt võtsin end kokku, leidsin endale jänese -ehk võõras jooksja, kelle tempos mulle sobis pingutada, nautisin iga  kilomeetri järel ergutusmeeskondi ja lõpuks 8 km-l  tundsin endas lisaenergiat - möödusin oma jänesest ja lõpetasin kiirelt spurtides. aega ma täpselt ei teadnud, sest olin pannud endomondo kõvasti varem käima, niisiis keskendusin tarmo 21 km pealt tulekule ja nautisin hilisõhtu hämarust, melu ja head enesetunnet ja teadmist, et see jooksmine on ikka üks suur pidu!! hiljem kui aegu nägime - sain aru, et kui mina rajal mõtlesin - kurat ma ei jaksa joosta, olen liiga vähe trenni teinud, siis tegelikult ma tundsin rasket tunnet, kuna ma pingutasin natuke rohkem kui siiani olin ehk parandasin oma 10 km aega üle 2 minuti. pärast finishit kees aga rakveres elu edasi - kohvik oli avatud - saime isegi värskelt pressitud  apelsinimahla, aqva spas oli ööujumine kella 2ni - mis oli tõeliselt mõnus ning turgutav pärast pingutust. igatahes julgen soovitada küll kõigil osaleda järgmine aasta.
eile aga seadsime suuna iisakule, kus toimus xdreami teine etapp. seekord võiks öelda isegi kahju - mina siiski osa ei võtnud, vaid tegime kauriga 5 tunnise rännaku iisaku laadale, muusemisse, mänguväljakutele ja lõpuks ronisime ka iisaku vaatetorni, mis on 28 m kõrge ja peaks omama 124 astet - ise ei lugenud üle, sest keskendusin kauri käe hoidmisele ning kus oli väga tuuline, aga põnev!
täna olen tühjaks pigistatud sidrun, kes on võtnud vähemalt kilo kogu selle võistluseelse pasta ja sefiiri pugimisega juurde, aga õnnelik!

field of all possibilities

vahel ma unustan oma eesmärgid, kaldun teelt kõrvale, hakkan endas kahtlema ja lasen enda peale näpuga näidata. siis tuleb teha paus ja tuletada meelde, et kõige tähtsam on võita kõigepealt iseennast ja siis teisi. võrrelda tuleb oma tulemusi oma eilsete tulemustega, mitte kellegi teise omadega. ma pole veel jõudnud täita oma eesmärke, aga ma olen neile lähemal kui enne. ei tohi lasta pead norgu, tuleb tõsta lõug üles ja olla uhke selle üle, mida teen. ei tohi olla negatiivne, vaid lasta lahti madala energiaga mõtetest ja õppida edasi. tunda rõõmu ja panna tähele lähedaste toetust.
see nädal üllatasin end sellega, et jooksin 15 km üksinda. vahel on vaja, et oleks kellegagi kokkulepe, et homme lähme koos ja siis sa lähedki ja pingutad, sest oled ju lubanud ja kellegagi jagada kogemust, aega ja hiljem mõtteid vahetada on tore. kuid vahel on vaja üksi astuda uksest välja ja minna, võtta ette tee, mis sa tead, et ta pole kerge, sa pead võitlema ja murdma läbi kõikidest barjääridest olenemata kas nad on emotsionaalsed või käega katsutavad. mul on hea meel, et selle ära tegin. kuigi tunnen, et pean korra  vähemalt veel selle ülesande ette võtma. seekord tegin kaks väikest viga, milleta oleks mu jooks  olnud veel parem. esiteks võtsin kaasa joogipudeli, aga unustasin vöö talle, nii et pidin teda käes hoidma. järgmine kord kas võtan vöö või üldse mitte juua, vaid raha, et vajadusel hiljem vett muretseda. mul tekkis paranoia oma jooksusammu suhtes.  unustasin, et isegi kui mu jooksusamm oli vale kohati, polnud see koht kus seda parandama hakata. see ajas mul rütmi sassi. tehnika jaoks pean ette võtma eraldi treeningu. häid mõtteid selle jaoks saab eesti terviserajad facebooki lehelt, kus üleval õppevideod.
mina olen nüüd juba saanud ka häid mõtteid kahelt jooksupartneri ühistreeningult. tundub, et külgetõmbeseadus toimib. eelmine aasta lugesin nende treeningute kohta ja rääkisin tarmole, et tahaks teada, mis kuidas ja noh ja panin oma selle aasta eesmärkidesse osalemise kirja. ja ühel harrastusjooksu loengutel teatatigi, et kellel soovi, see võib end kirja panna praktikumidesse ehk jooksupartneri ühistreeningutesse. see tõi muige mu huulile - ole avatud ja head asjad tulevad ise su teele.
esimesel kokkusaamisel tegimegi hulga põnevaid ja ka veidi naljakaid jooksuharjutusi. oi ma olin nii elevil ja põnevil. väga äge oli! sain kiita ka ja natuke laita - pean oma käsi randmest lõdvemaks laskma.
teine treening oli ka väga hea, hea mulle kui areneda tahtvale harrastussportlasele, aga mulle kui vahel ebakindlale tütarlapsele veidi raske. teemaks oli fartlek ehk koosneb ta siis muidugi alguses ja lõpus soojendusjooksust, aga keskel siis läbid kiiremas ja rahulikumas tempos lõike. kiiremad lõigud siis jooksed ikka täiega, ikka mis sul endast anda on - seda annad. rahuliku lõigu ajal peab pulss taastuma ja siis jälle kiire lõik jne. vahemaad valid ise. meile siis seekord ütles treener ette, millal kiirendasime, millal rahulikult võtsime, isegi jalutasime. treening toimus nõmmel, mis on mu üks lemmik paiku jooksmiseks, kuid kus leidub ka palju tõuse - nii ka osa meie fartlekist toimus tõusudel ja lõpus ei olnud isegi vahet kas oli sirge tee või mitte- see oli nii pingutust nõudev minu jaoks ja isegi kui ma pingutasin - olin viimane. muidugi pean endale aru andma, et üle poole grupist moodustasid täiskasvanud meesterahvad ja inimesed, kes valmistuvad maratoniks - nii et ilmselgelt nad on suurema jõu ja kogemuse ja kiirusega kui mina, kuid vähe lohutas mind see sel hetkel. aga hea trenn oli siiski.
loengutest on meil olnud ära eelviimane teemaga kuidas valmistuda sügiseseks poolmaratoniks ja maratoniks. anti kohe näitlik treeningkava kolmeks kuuks ja õpetussõnad juurde. sain palju tarkust jälle juurde. kuidas ma muidugi suudan selle väga mahuka kava oma tavaeluga siduda saab olema omaette ooper. eks näis. proovima peab. viimasel nädalal olen ka aru saanud, et ma ei oska sörkida. jooksen oma jooksud tavaliselt väga püsivas tempos ja vaid veidi aeglasemalt kui võistlustel või siis vastupidi - isegi veidi kiiremini kui enne olen jooksnud. ma tõesti ei osanud a ega o öelda kui esimest korda jooksupartneriga soojendusjooksu läksime tegema. õnneks tabasin tarmo näol sama hämmeldunud pilgu. tuleb välja ette me ühe pesakonna kutsikad - ta ei oska ka sörkida. jälle üks asi, mida õppima peab.
maka paki tegin lahti - eks ma söön ta ära, kuid see on hirmus, mis lõhna ja maitsega ta on. loodan, et makaga on sama efekt, mis meil ühe hambapastaga on - pakil on märk  - 14 päeva on kurb nägu  ja pärast seda rõõmus nägu. tarmo ütleb, et siis oled maitsega harjunud. mina mõtlen, et siis on lihtsalt otsas ja selle pärast ongi rõõmus nägu.
hea leid, mille lasen endale telefoni täna tõmmata - deepak chopra ja oprah 21 day meditation challenge - ma ei ole küll väga suur mediteerija, kuid vahel on päris hea kõrvaklapid pähe panna ja kuulata midagi tarka ja rahustavat. namaste!

up and down and up again

kui sa lased libiseda, siis sa ka libised. vaikselt ja märkamatult. üle nädala olen väga nohune olnud ja väga väsinud ja kuidagi kõik on sassi natuke läinud ja annab kohe ka tunda. treeningud on vahele jäänud ja väga vähe energiat on ja raske olla.kuid uus nädal on algamas - mis halvasti, see uuesti eks ole.loengutest olen vahepeal väisanud praktilist venitusharjutustundi, kus tuli välja, et see vähene jooga ja pilates, mis olen teinud - on mulle ainult hea olnud. võrreldes paljudega olin mina ikka väga painduv.seal tutvustati ka vahurulliga rullimist ehk selle kohta räägitakse, et ta on iga jooksja parim taastumissõber. selle abil pääseb masseerima ka sügavamaid lihaskiude ja saab vabastada stressi ülekasutatud lihastest. arvatakse lisaks, et vahurull on abimees ka jõuharjutuste tegemisel ja kehastabiilsuse lisamisel. rull on ebastabiilne pinnas, seega tasakaaluhoidmine nõuab rohkemate lihaste tööd. esialgu endale pole seda veel muretsenud, eks näis. ma pole selline kodus asjataja, ikka uksest välja minnes teen rohkem.teine loeng oli sissejuhatus eesti jooksukalendrisse ja sellega seoses treeningakava ülesehitamine. järgmised korrad räägitakse põhjalikumalt. võtmesõnad, mis siiski kõlama jäid  - jooksus on oluline järjepidevus ja vastupidavus. juba 10 päeva enne võistlust tuleb vaadata, mida sa sööd. pikamaajooksus võtab kõik aega, kiiresti midagi ei saa. tee endale varakult selgeks, kust sa tahad osa võtta ja võta endale aega selle jaoks ettevalmistada. töövõime langeb treeninguga, võimekus kasvab puhates. osad võistlused peaks jääma lihtsalt positiivse emotsiooni püüdmiseks, teised siis selle jaoks, kus püüad endast anda maksimumi, et head tulemust saada. ise võtsin osa eile maijooksust - parandasin küll aega 7 minutit võrreldes eelmise aastaga, kuid väga rahule siiski ei jäänud. see aasta oli tunda, et osavõtjaid oli kõvasti rohkem. lõpuni välja voogas ees mass, eelmised aastad on osa teed ikka hõre olnud. nohu segas. hoidsin end tagasi. hoian alati end tagasi ja siis lõpus on mul nii palju energiat, et jooksen viimase pool kilomeetrit nagu usain bolt 100 meetrit. pean end õpetama - lõug üles, õlad taha, puus ette ja tõsta põlve ja jookse kurat! vaatasin pilte ka endast, mis tarmo oli viimasel lõigul teinud - mu samm on ka liiga väike. ühesõnaga tuleb küllaga jooksutehnikat parandada. positiivne oli aga see, et kaur sai käidud oma esimesel lastejooksul. kuna stardis oli väga palju lapsi oma vanematega ootamas ja tekkis kerge trügimine, siis hetkeks kaur lõi kahtlema, kas see ikka on tore, aga kui otsustasime,et emme jookseb kaasa, siis sai ka jooks tehtud.toitumisest ja kaalust nii palju, et natuke on keha ikka muutuma hakanud, teised märkavad isegi rohkem kui mina. mina märkan rohkem seda, et mu söömine  pole veel nii tervislik kui sooviksin. raske on teha valikuid, eriti väljaspool kodu. olin mitu päeva eelmine nädal maal ja valikutes olid ainult sellised toiduained, mida naljalt meie kodusest külmkapist ei leia. mõtlesin, et mis siis ikka - söön natuke seda ja teist, kuid koju tulles oli kõht kinni, valutas ja mul oli tunne, et olen kolm elevanti alla neelanud. ostsin koju ka macat ehk peruust pärit maca juurikapulbrit, mis peaks parandama sportlikke saavutusi, tugevdama immuunsüsteemi, mõjub kroonilise väsimuse vastu. peaks sisaldama eeterlikke õlisid ja peaaegu kõiki vitamiine. püüan kotikese avada kohe kui smuutimasin käima läheb. eks siis kostan teile kuidas mekkis. uue nädala eesmärkideks lisaks makakoti avamisele, siis minna uuesti uue hooga jooksma ja tahaks proovida uuesti joosta  14 km. nimelt vahetult enne pausi sai nõmmel käidud ja 14 km lipp maha pandud. kerge ei olnud, kuid need tõusud, kus eelmie aasta kõndisin või need lõigud, kus mind eelmine suvi öökima ajas - läbisin rahulikult. lootust on!ja teiste jooksuhuvilistega kohtume rakvere ööjooksul!!!!!