outrun 2013

Vaikselt hiilib päike akendest sisse ja meri on rannas elama hakanud. Mõned korrad saime veebruari alguses  käia veel Nõmmel suusatamas, kuid see talv jäi liiga lühikeseks minu jaoks. Jäi unistus jäälilledest, igatsus kargusest. Vajatud valgust jäi puudu.
Võiks mõelda, et harjutamine teeb meistriks, kuid mul on tunne, et vahel teeb harjutamine mind ainult paremaks õpipoisiks. Justkui teen midagi kogu aeg, kuid tulemust näha ei ole. Eks ma liigungi siis edasi üks nädal korraga, üks toidukord korraga, üks vestlus endaga korraga. Oleks et võiks kellegi teise peale pahane olla, see oleks nii lihtne. Aga ma olen ainult iseenda peale pahane. Aga ma tean, et üks päev ma tunnen end paremini. 
Esimene kevadisem jooks sai tehtud. Üritan vaikselt nüüd jooksmas käima hakatagi. Tahaks suvel nii mõnelegi jooksuüritusele minna, nii et peab hakkama kilomeetreid koguma. Tagasi sadulasse. Muidugi ei jäta ma oma rühmatreeninguid, nii mõnigi trenn on muutunud juba lahutamatuks osaks nädalaplaanist. Mulle väga meeldib pilates, kus käin. Treeneritest ikka oleneb nii palju. Missuguses vormis ta energiat edasi annab ja kas see on mulle vastuvõetav. Iga treeninguga  ju ehitan üles peale keha ja tervise  ka oma hingeelu. Vahel ei seisnegi edu kaalunumbri vähenemises, vaid selles kui palju kive taskust sai maha poetatud. Me kõik kanname neid ju endaga kaasas.
Positiivseks elamuseks see kuu oli saunajooga. Treening kombineerib sauna vaikuse ja soojuse lihtsate joogapooside ja hingamisega, et leida tee lõõgastumiseni. Olin hästi ammu tahtnud seda proovida.
Mingi aeg vaatasin dokfilmi  Badwateri ultramaratonist, kus jookstakse 217 km väga kuumades oludes, kus Kalifornia Surmaorus võib temperatuur tõusta  ka 50 kraadini. Üks osalejatest valmistus selleks jooksuks tehes trenni saunas. Pärast seda olen ikka mõelnud, et tahaks ka. Minu jaoks on suvel jooksuvõistlustel samuti kuumus teema, millega kokku puutun.
 Igatahes olin ärevil kui  ootasin treenerit. Mulle meeldivad olukorrad, kus saan tõdeda - mina tahtsin, tulin ja teen. Treeningukaaslasi oli vaid kaks ehk kokku koos treeneriga oli meid neli. Meid juhatati privaatsauna ilusa eesruumi, pesemisvõimaluste, mullivanni ja pisikese saunaga, mis oli timmitud 50 kraadi peale. Minule tundus, et oleks võinud isegi veidi kuumem olla. Kuigi oli palutud oma rätik ja vesi kaasa võtta, ootas laual ka igaks juhuks meid veekann ja saunalinad. Mõlemad kulusid marjaks ära. Janu otsest ei olnud, kuid arvestades, kuidas higi jooksma hakkas tundus mõistlik vett vahepeal rüübata. Minu riietus koosnes spordirinnahoidjast ja lühematest jooksupükstest. Alguses kadestasin trikooga tulijat, kuid kui mingil hetkel tal jalad väga higiseks muutusid ja osasid poose oli libeduse tõttu  raske hoida ning ta pidi rätikut hakkama sättima jalgadele -  mõistsin, et kaetud reied, põlved on hea valik. Harjutusi oli lihtsamaid ja sekka ka mõni pingutust nõudvam. Treener parandas paar korda mu käe-, põlve-, seljaasendit ja pärast lõpus istusime mõne minuti laval niisama ja puhusime juttu. Ta ütles, et eriti soovitab ta tulla saunajoogasse pärast raskeid treeninguid või töönädalat kui keha vajab lõõgastust. Tundsin end võrratult ja energiarikkalt kogu päeva. Ma oleks teise samasuguse saunatamise kohe otsa teinud. Aga vahest teinekord. Vähemalt olen jälle ühe kogemuse võrra rikkam ja tean, kuhu minna kui keha on koormust saanud. Samuti saan endale nüüd meelde tuletada, et kui keskendud on kuumus teisejärguline.  Soovitan soojalt. 
Soojalt soovitan ka proovida neid trenne aeg- ajalt uuesti, mida pole ammu väisanud või mis jätsid halva maigu. Mina näitasin see kuu rohelist tuld spinningule ja bodypumpile. Spinning kuidagi iseenesest oli mu plaanidest välja vajunud ja kui tabasin end mõttelt, et ei tahagi sinna väga minna, sest see oli väga raske, siis polnud enam tagasiteed. Tuli minna. Igaks juhuks sai sõber ka kaasa kutsutud. Spinningus juba higistamata ei jäta ega lohet ei kasvata. Nüüdsest püüan ikka jälgida, et ta uuesti ei kaoks mu plaanidest täielikult.
Plaanidesse olen ka lisanud nüüd bodypumpi. Kellaaeg on veidi nigel minu jaoks, aga treener palju parem. Sain seekord juba enam- vähem aru  kus ja mis ja milleks ja millega ja kuidas - natuke veel vajavad harjutused lihvimist ja kohe päris palju vajavad mu käed neid raskusi. Igatahes enne suurt suve lähen ja uurin kindlasti paar korda veel kuidas pumbata D

keep calm and live life

Viimast kahte kuud on raske kirjeldada - ühest küljest jõudsin väga palju, teisest küljest läks kõik teisiti kui olin plaaninud. Lõpptulemuseks sattusin musta auku, kuid kõik teeb mind ainult tugevamaks ja praegu tunnen end juba päris hästi.
Detsembri alguses jõudsin päris palju trennis käia - nii oli ka plaanitud, sest teadsin, et kuu teises pooles pole mul aega ega võimalust.
Proovisin esimest korda bodypumpi -  tegemist on lihasvastupanutreeninguga, mis aitab lihaseid toonusesse. Treeningus kasutatakse mitmesuguseid raskusi ja sa saad neid suurendada/vähendada vastavalt oma enesetundele. Kasutatakse harjutusi nagu kükk, jõutõmme, rinnalt surumine, väljaastekükk jne. Olen alati peljanud minna sinna trenni ja kuidagi nii juhtubki, et kui lasen hirmul idaneda, siis ka pole positiivseid tulemusi. Uude trenni minnes sa tavaliselt ikka ei tea mis kuidas millal - treenerid on erinevad - mõni on väga abivalmis, seletaja, küsib kohe, kes on uus- mõni treener tuleb kohale, teeb oma töö ära ja läinud ta juba ongi. 
Seekord oligi nii et treener tuli, oli äge ja ma ei saanud mitte midagi aru. Kohe alguses oli raske saada kontakti kellegagi, et teada saada, mida ja kui palju võiks treeninguks abivahendeid kaasata. See ei ole midagi erilist, et inimesed teevad näo, et nad ei kuule ega näe sind. Nagu ühes etenduses, mida detsembris vaatamas käisin  -öeldi - eesti naine ei tunnista eales, et ta on  pesuruumis alasti sinuga olnud. Lõpuks üks vanem vene proua aitas, kuid  kuna igaühel on  erinevad kettad, siis need raskused ei sobinud mulle. Ta püüdis mind ka juhendada treeningu ajal, sest ilmselgelt oli mu kehahoiak ja harjutuste läbiviimine vale ja see torkas talle silma, kuid mina sattusin veelgi suuremasse segadusse. Oli näha, kuidas kõik teadsid, mida teha ja nautisid oma pingutusi.  Mina olin treeningu lõppedes frustreeritud. Mõtlesin, et ma ei tule sellesse trenni enam kunagi. Ma pole veel sinna tagasi läinudki, kuid asja üle mõeldes tean, et ma ei tohi alla anda. Pean andma veel ühe võimaluse, sest iseenesest minu kehal on vaja toonust. Mul on vaja neid raskusi, pingutust ja higi ja valu. Püüan leida võimalust proovida bodypumpi mõne teise treeneriga.
Detsembri teisel poolel mustas kalender kõiksugu jõulupidudest ja külaskäikudest nii et mõni päev koosnes mu menüü ainult kostitajate poolt pakutavaga. Aasta lõpuks tundsin kuidas mu kõht hakkas juba igapäev valutama ja keha läks paiste. Kuigi jõuluperioodist suutsin ammutada palju positiivseid emotsioone ja see aasta tõi jõuluvana väga palju kinke - tundub, et olin hea laps olnud, siis lõpuks olin väga väsinud ja kurnatud.

Uut aastat võtsin vastu mõttega, et ootan igat päeva suure hurraaga, et viia käiku kõik oma suured plaanid. Ja ohh kui palju plaane ma suutsin kirja panna - terve romaani. Jaanuari alguses olin pikalt ja tihedalt tööl ja ootasin kannatlikult, millal saan härjal sarvist haarata, kuid selleks ajaks oli mu organism liigsest söömisest, vähesest spordist ja väsimusest ja võib- olla ka liigsest survest endale nii rusutud, et jäin haigeks. Mõtlesin, et mis seal ikka küll on homme parem, kuid  igat homset alustasin sellega, et hakkasin tühistama plaane ja trennikott jäi esikusse ootama paremaid päevi. Pärast nädalast voodis lebamist  olin 2 kilo kergem ja energiast tühi ja õnnetu. Õnneks on mu elus Tarmo, kes ütles, et aitab küll, lähme nüüd õue. Käisime perega kaks päeva Nõmmel suusatamas ja tõesti elujõud tuli kohe tagasi. Mulle meeldib lumi, kargus ja kõik need toredad tegevused, mida talvel teha annab. Ootan väga, et saaks jälle minna.
See nädal  õnnestus läbi töökoha käia ka kaks päeva lumelauaga sõitmas. Ehk siis Zagarkalns on üks väike suusakeskus Lätis, kuhu võib teinekordki minna. Seal olid ka kõige sõbralikumad ja abivalmivad mäetöötajad, keda  kohanud olen. Mägesid küll mu suure armastuse Rootsiga ei saa võrrelda, kuid heaolutunde ja põnevuse saab ka Zagarkalnsi nõlvadest. Keegi küsis mu käest, mida sa teed seal 3 h - elasin -  iga hingetõmbega - mulle meeldivad kõik need tunded, mida mägi annab -  kergustunne, kui alla liugled, õõnsustunne, kui kiirus läheb suuremaks, adrenaliin, mis tahaks, et mägi oleks veel kõrgem ja ohtlikum ning sõit pikem. Ärevus, mis tekkis kui nägin, et seal keskuses on nööplift, millega ma polnud enne sõitnud.  Enesekindluse kasv kui ma võitluses nööbiga alla ei andnud - hoolimata lillast reiest ja muudest valusatest kohtadest. Uhkusetunne igakord kui liftiga üles sain ja igakord kui lauaga alla sõitsin. Hea seltskond  -  eriline hetk on kui istud üleval mäel, külm tuul näpistab nina, omad kaunist vaadet ja teed plaani, millal kohvikusse teed jooma minna või  sõber annab häid õpetusi, kuidas oskuslikumalt sõita või kiidab, et olid väga tubli. Ja see väsimustunne, mis valdab keha pärast sõitu on hoopis parem kui kõik teised väsimustunded. Selles on killuke õnne. 
Vahel ei lähe kõik nii nagu ma plaanin - õppetund mulle -  pean õppima  mitte stressi sattuma seepärast, olema rahulik ja positiivne. Esimene kuu alles aastast 2014 on läbi-  11 ju veel, et oma mõtteid teostada.
Tegelikult on kõik üsna imeline.
 Imeline on ka see, et  saan veebruaris aasta vanemaks (kolmekümnendad on siiani olnud vinged) ja sain endale joogipudeli, mida olen juba mitu aastat soovinud ja otsinud. 
Siin ta on koos mu mahlasaagiga. Esimest korda nägin seda pudelit paar aastat tagasi Rootsis ja siis ta tundus mulle liiga kallis, aga ma jäin temast mõtlema ja temasugust otsima ning võrdlesin alati teisi temaga. See võib tunduda veider või naljakas, et mis tähtsus on ühel joogipudelil, aga minu jaoks on. Mõnda joogipudelit on ebamugav kaasas kanda endaga, mõni jätab plastikumaitse veele, teine on lihtsalt kole, mõne ma unustan koju kogu aeg, mõnel on ebamugav tila jne  -  see pudel on ideaalne minu jaoks ja ma tarbin kohe märgatavalt rohkem vett.
Nii et jooge palju vett, ajage vaikselt aga järjekindlalt oma rida ning  olge positiivsed!

"The task ahead of you is never greater than the strength within you."

Üks kuu on jälle vaikselt möödunud.
Olen päris tublisti trennis käinud - ikka oma pilateses ja stepfatburnis.
Pilates meeldib mulle ikka väga - kõik on rahulik ja aeglane, aga tegelikult tapvalt raske ja pingutust nõudev. Sa pead olema kogu treeningu vältel väga keskendunud, kontrollima oma keha, hingama täpselt. Sa pole võib-olla higine ülekere pärast, aga sa oled kindlasti varbaotsteni väsinud.
Stepfatburnis on  energia, liikuvus, kütad ahju nii et ragiseb ja juba poole peal tilgud higist. Väljakutseks on sammukombinatsioonide meelde jätmine ja treeningu teisel poolel toimuv lihastreening, kus on palju visadust ja jõudu vaja, aga sa oled hüplemisest juba nii väsinud. Aga mulle meeldib ennast piinata D

See kuu proovisin ka uut trenni nimega piloxing ehk siis kokku on pandud pilates ja poks ja vahele on veel lisatud ka vürtsikaid  tantsuliigutusi. Ma olen vaimustuses!!!!! Trenn täpselt mulle - lõbus aga tõhus. Ma nii väga pelgasin minna, sest ma pole väga liikuv ja kiire, aga suutsin ilusti jälgida harjutusi ja kaasa liikuda. Mul oli naeratus kogu aeg suul, nii põnev oli. Kahjuks ei oska ma hetkel öelda, kas saan sinna veel minna, sest treening toimub hilisõhtul. Mina saan ju ainult hommikuti käia, õhtused käimised ja tegemised ju erandid. Kirjutasin muidugi kohe oma klubi spordijuhile pika kirja, et vaja piloxing ka hommikul tunniplaani panna. Lubasid koosolekul arutada, loodan, et see pole suusoojaks öeldud. Pöidlad pihku igatahes!
Detsembris jälle plaan proovida uusi trenne. Tahaks esimestel nädalatel hirmsasti punnitada, sest jõulute ajal palju üritusi ja kaur lasteaiast rohkem kodus ka, et eks see kuu lõpp on vaiksem.
See nädal sai ka end ainult korra liigutada - põlv on valutab, võtab juba kolmandat päeva vahepeal lausa lonkama. Olin nädala alguses pika päeva tööl - eks ennegi mul jalad paiste läinud või selg tunda andnud, aga seekord pidin mõõtma päeva jooksul korduvalt trepiastmeid ja  ju sai miskit valesti astutud. Loodan nädalalõpuks taastuda.
Toitumisega on ikka killadi - kolladi. Asi polegi halbades valikutes tihti peale, vaid ikka mao ülekoormamises. Ka tervislikku toitu ei tasu liiga palju süüa. Mõtted liiguvad zombidest jõulukinkideni ja põrandapesust selleni kas lapsel ikka päkapikud hakkavad käima ja selline ärevus on kerge kogu aeg sees ja siis ongi tunne, et peaks kogu aeg midagi närima.
Magusat tahaks  ka kogu aeg-  Kaurile kingiti sünnipäevaks terve koorem sokolaadi ja muud kleepekat ning me lihtsalt sõime kõik ära - ennast veendes, et ahvatlust ei tasu kodus hoida ja hävita vaenlane.
Ühessõnaga eesmärk jätkuvalt - vähendada nisu ja suhkru tarbimist.
Palju küsitakse mu käest kas ma ikka käin veel jooksmas, palju ma praegu jooksen jne - ma lõpetasin septembrist jooksmise, sest mu jooksujalanõud on täielikud juustud ja nad ei toeta enam jalga vajalikul moel - hea kui ma rühmatreeningus kuidagi nendega asjad tehtud saan. 
Olen sügisest saadik käinud pisteliselt jalanõusi uurimas ja jalga proovimas, aga valik on liiga suur ja ma kardan, et ma ei leia enam nii täiuslikke jalanõusi kui mu vanad nike-d. Näen kogu aeg inimesi jooksmas, massiliselt ja vahel mõtlen lihtsalt, et näed kui tubli või miks ta nii riides on, aga tihti tunnen end halvasti, et olen lasknud võimalus õues  kauem treenida käest. Muidugi ma tean, et rühmatreeningud teevad ka head ja kevadeks/ kevadel ma ikka midagi endale ostan.
Jooksma hakkan kindlasti kohe kui võimalik - panin ka paika, et tahaks see hooaeg osaleda kogu järvejooksude sarjas ja pooled võistlused linnajooksude sarjast. Loodame, et õnnestub igalepoole minna. Tunnen puudust sürrealistlikest kogemustest, mida need stardid, rajad ja finishid loovad.
Täna kustutasin facebooki albumitest pilte ja komistasin kollaazile, mille olin teinud 2012 sügisel. Unistus läbida 21 km. Tol hetkel ma kindlasti ei uskunud, et see tõeks saab. Nüüd aga läigib medal kapiotsas. Kuidas meile meeldib  ikka alahinnata ennast.
I run with my head, my heart and my guts - because pysically i dont think i have got a great deal of talent or ability - Steve Jones.

A party without cake is just a meeting!

Kuu aega tagasi ostsin endale selle talvise hooaja esimese pääsme rühmatreeningutesse - see aasta oli lihtsam - juba teadsin, mida tegema pean, kuhu minema ja millal...eelmine aasta vaevlesin pikalt - ei osanud ega julgenud ühtegi sammu astuda. See aasta on aga selle võrra raskem, et nõudmised endale on kasvanud ja ootused ei taha kuidagi täituda. Ehk esimese kuu aja jooksul olen küll suhteliselt aktiivne olnud, kuid pigem stressis kui positiivselt meelestatud.
Tunnen kogu aeg, et peaksin  rohkem pingutama ja kui ma ei tee seda, olen nii pahane enda peale ja söön oma meelolu hommikuks, lõunaks ja õhtuks.
Eks midagi muud üle ei jää kui edasi kulgeda ja oma pusasid muudkui lahti arutada - täna ostsin uue kuukaardi ja tegin just järgmise  nädala  plaani valmis. Mul oleks vaja Osminit  - keegi, kes lükkaks mu üle ääre trennides(http://www.thewhatitdo.com/2012/01/13/exclusive-the-world-is-your-gym-with-operation-osmin/). Tarmoga pole ammu koos trenni teha saanud. Tunnen puudust jooksmisest, hetkel puuduvad jalanõud.  Nüüd ootan lund, tahaks see aasta uuesti proovida suusatamist.
Üks mu lemmik lauseid praegu on ühelt sõbralt laenatud - a healthy attitude is contagiuos but dont wait to catch it from others. be a carrier! Mu  treeningplaan aga karjub  praegu  - mugavustsoonist välja!!! - ehk tuttavate ja mulle väga sobivate pilatese ja stepfatburni kõrval olen see kuu külastanud ka aqua gymsticki, vesispinningut, kõhtselgtuhar harjutuste trenni ja õppinud ujumist.
Aqua gymstick ei meeldinud mulle väga - teed vees harjutusi erinevatele lihasgruppidele gymstickiga - minu jaoks oli liiga kerge ja nöörid hõõrusid jalataldu veidi.

 

Vesispinning juba meeldis rohkem - käisin lausa kaks korda - oli veidi väljakutsuvam ja treener tegeles meiega kogu aeg - jälgis nagu kull, et meil ikka õiged asendid oleks ja pingutaksime. Selleks treeninguks vajad spetsiaalseid veejalanõusi, mis maksavad umbes 20 eurot. Mina käisin trennis oma plätudega - ajasid kuidagi asja ära, aga kõige mugavam polnud. Paljajalu ei ole võimalik, sest plastikust pedaal rattal on terav ja kõva ja sul oleks äärmiselt ebamugav ja võid isegi jalale viga teha. Põhjus miks ma pole kindel kas sinna trenni väga tihti satun on see, et mulle ei meeldinud ratta vette paigutamine ja välja võtmine - see ratas on ikka igavene kolakas ja hüüab õnnetust ette. Lisaks tunnen, et isegi kõige intensiivsem treenimine veekeskkonnas ei anna mulle piisavat koormust  - minu jaoks on need treeningud pigem meelelahutus, lõdvestus ja vahepala muust rassimisest.

Kõhtselgtuhar trenni nimi vist ütleb kõik - just nendele piirkondadele tehakse harjutusi. Meeldis väga ja kindlasti lähen veel. Sarnaseid harjutusi on ka stepfatburnis. Ainuke mure minu jaoks on, et treening on poole lühem kui teised trennid. Sellel päeval peab midagi lisaks otsima.

Minu jaoks kõige suurem õnnestumine sel hilissügisel on aga ujuma õppimine (tänu Tarmole)- aastaid tagasi ma heal juhul pistsin vaid varba vette, nüüd julgen kuni 1,6 m basseini osas ikka tükk aega sulistada ja põhja vajumise asemel liigun ilusti edasi -  aga see oskus vajab veel lihvimist - vähemalt seostan nüüd vett mitte kartusega, vaid naudinguga.

Eelmine nädal sai ka külastatud taimetoidumessi - väga vahva üritus - kuigi mina olen kõige söödik, siis olen alati avatud uutele huvitavatele retseptidele, toitainetele, ideedele ja usun, et rohkem taimset toitu söögilaual ei tee kunagi paha. Mulle meeldib, et inimesed on väga leidlikud ja oskavad lihtsatest asjadest võluda välja tõelisi toiduelamusi. Meie Kauriga ostsime Miku vegani kohviku letist porgandi - kõrvitsakooki ja laimi- ingverijooki. Nad avavad varsti ka päris käega katsutava kohviku - ootan väga. Koju saabus ka ülemaitsev peedi- küüslaugu- rosmariinipesto ja kookospalmisuhkur, mis ei kurna organismi nii palju kui tavaline suhkur, sest ta toodab aeglaselt vallanduvat energiat, lisaks sisaldab palju mineraalaineid. Messi miinuseks oli aga ruumi  vähesus ja rahvast oli nii palju. Väsisin trügimisest üsna ruttu ja nii mõni huvitav lett jäi uudistamata. 

Järgmisesl nädalal ootab mind jällegi ees üks uus trenn ja vaagin siin veel ühtteist proovida. Ega muud üle jäägi kui kott pakkida ja trenni minna, hoida oma meeleolu mõnusa, vähem muretseda ja puhata. Ja varsti panna kindlalt paika suvehooaja võistlused.

crushed a personal best

pole ammu kirjutanud - vahel lihtsalt aeg voolab läbi sõrmede ja märkad, et mitte päev ei ole möödunud, vaid juba terve nädal näiteks ja siis juba kuu ja suvi muundub vaikselt sügiseks...
õnneks leidub igas aastaajas midagi toredat.
minu selle aasta hooaeg on läbi saanud, aga samas hakkan kohe ettevalmistusi tegema järgmiseks. eelmine aasta tekkis mul hetkeks vaakum, kuidas edasi, siis see aasta tean õnneks juba mida võiks teha talvisel perioodil. lihtsalt pean järgi mõtlema, mis ikkagi on mu lõpp eesmärgid ja kus ma tänaseks seisan. koostada võistluskalender, mis ma loodan, et tuleb tihedam kui see suvi. vaikselt on välja koorunud mu tugevused ja nõrgemad küljed, niisiis tuleb mõlematega tegeleda, midagi ei maksa tähelepanuta jätta. kindlasti harida end veel toitumise osas - see aasta just võistluseelne toitumine läks ikka untsu vahepeal - isegi kui sai mõeldud ja planeeritud, siis hiljem ehk võistluse ajal avastatud, et nii ikka ei ole vist hea või ei sobi üldse.
sel aastal oli mu tippvorm ööjooksul ja sealt vaikselt võttis argipäev mu endasse ja treeningud suve jooksul jäid harvemaks kui ma oleks soovinud ja harvemaks kui oleks hea olnud silmas pidades septembrikuu poolmaratoni. siiski siin ja seal sai end liigutatud, rohkem oma meeli kui käisin tarmo võistlustel  talle kaasa elamas või siis maitsemeeli kui puhkuse ajal sai lausa kooki ostetud kaaluga ja mugitud mulgi mugilas isegi burksi. augusti lõpus ootas aga reaalsus ukse taga ja ei läinud enam kuhugi.
 üleöö sai end registreeritud ülemiste järve jooksule 14 km. stardis oli ikka nii närv sees - läksin ju üksi - seisin seal suurte meeste ja sitkete naiste vahel nagu väike pamp - ja üsna ruttu sai ka selgeks, et kogemata olin end sättinud stardikoridori lõppu, nii et keegi isegi ei pidanud minust mööda jooksma - ma olingi lõpus. ma lihtsalt ei näinud üle pikkade inimeste, et mu ette kogunes mass. kuid seda juhtub palju, et read on hõredad minu tempoklassis. sellest ei tohi lasta end häirida, sest eesmärk on ju joosta entusiasmiga, nautida, joosta ühtlases tempos ja oma võimete piirides, paranedes, õppides ja võites end ja tavaliselt võidan ma ikka kedagi teist ka. ülemiste järve jooksu julgen küll soovitada, sest tavaliselt on see ala kus jooks toimub tavainimesele suletud ja järve äärne on väga kaunis seal - varjupakkuv männimets ja prääksuvad pardid. rada on mitmekülgne - veidi ohtliku suure kiviklibulist teed, siis maantee, siis vee äärset kruusateed ja väljakutseid ja viimast energiat vajav männikäbitee, mis üles ja alla mööda väikseid tõuse ja langusi väntsutab ja sa tunned kuidas iga sammu alla jääb vajuv liiv või kaval punnitav juurikas. selline tarkust nõudev rada. iga kilomeetri järel ütlesin endale, et kui jooksin selle, võin joosta ka järgmise. lõpukilomeetritel  tundsin kuidas üks naisterahvas minu järel jooksis ja ta oli nii ligidal, et kuulsin ta hingamist ja samme, mis astusid minust mahajäänutesse - arvasin kogu aeg, et eks nüüd , nüüd ta läheb minust mööda, aga ta ei läinud. finishis pöördusin, et teda näha ja ta oli väsinud - olin olnud tema nö jänes, tema jõupingutus. mul oli nii ülev tunne, kui medali ka veel sain -  ilusa. jalutasin mitu kilomeetrit linna, adrenaliini oli  palju  -  teadsin, et  lähen poolmaratonile, sest see tunne on liiga fantastiline, kui oled just teinud midagi pingutust nõudvat ja saanud hakkama.
ööl vastu 8. septembrit olin mures -  esiteks  polnud ma ju 21 km läbi kordagi jooksnud ja kolm päeva varem olin käinud warm up üritusel ehk 4 km ring jooksupartneriga ja viimane grupp, kuhu kvalifitseerusin oli 7 minuti tempo, mis on selles mõttes okei, et ma jooksengi 6, 25 - 7, 40 kuskil, aga siis kui olen teinud soojendust ja vaimu erksaks saanud, aga mitte kohe püssilasust. pealegi pärast vaatasin endomondost, et tempo oli isegi 6, 40 - no siililegi selge,et vabaduse väljakule jõudes olin näost veidi ära.
pühapäeval stardis olles aga olin juba rahulik, ütlesin endale, ma olen siin ja teen selle ära, sest ma tahan seda teha ja ma ei lase oma hirmudel ja ebakindlusel ennast võita. ja kuigi mul hakkas peaaegu kohe kõhtu valu lööma ja kõik muutus kivikõvaks ehk pingutasin üle spordigeeliga ja mu magu, mis on tundlik - valutas veel mitu päeva pärast võistlust, siis hingasin sügavalt ja püüdsin keskenduda ümbritsevale. naeratasin, hingasin rahulikult ja kui ma veel mingil hetkel sain tarmole, kes juba tagasiteel oli patsu lüüa, siis kuni 13 km läks jooks ikka päris libedalt. pärast seda tundsin, et väsimus hakkab peale tulema -  joogipunktides vesi minuni ei jõudnud, vaid ainult spordijook, mis hakkas mulle vastu, oodatud jahedust mere äärest ei leidnud ja linna piiridesse tulles möödusid meist nagu tühjast kohast 10 km võidumehed vilkurite helkides. lõpuks võtsin ühe tütarlapse kõrvale, ütlesin veel, et varsti on finish ja ta lausus ka midagi ja nii me jooksime mõned kilomeetrid koos. hiljem finishis tuli ta mu juurde ja ütles, et oli tore koos joosta, aitähh! see oli lahe.
igatahes balti jaama juures oli ehitatud kohutav libe sild, kus kogu jõudu kokku võttes üles rühkisin ja all ootas lõhnav linnapea, kes patsu lõi. siiski polnud mul aega rohkem selle veidra vaatepildiga tegeleda, sest teadsin, et nüüd kohe, kohe on lõpp. ja ma veel jooksin - jooksin  -  muutusin isegi kergelt emotsionaalseks, siiski hoidsin pisaraid tagasi ja kui medal juba paistis silmanurgast - viskasin korra käed õhku ja lihtsalt naeratasin. aeg oli 2.48. jooksin 20 minutit aeglasemalt kui oleksin soovinud, need tegemata trennid andsid tunda D, aga see ei olnud nii raske kui ma arvasin, see oli palju ägedam kui ma arvasin ning ma kahtlustan, et mu võistluskalendrisse ilmub kindlasti üks 21 km uuesti. ma arvan, et pikk maa on täiesti minu ala.
kindlasti pean püüdma järgmine aasta toitumisega targem olema, et saada rohkem energiat, et ei peaks kasutama geele, tundub, et ma ei saa neid väga tarvitada.
minu uus vaimustus on peedimahl ja peet, mida ma viimasel ajal olen ka palju joonud, söönud - räägitakse, et mahlas sisalduvad nitraadid aitavad organismil vähem hapnikuvarusid kulutada, mistõttu treenijad tunnevadki vähem väsimust. soovitan uurida asja, sellest on päris palju artikleid ka.
uus oli poolmaratoni jooksul see, et läksin sinna laenujalanõudega. see ei ole küll midagi, mida ma soovitaks, aga samas õnneks minu jaoks tasus see otsus rohkem kui küllaga ära. nimelt on mu enda jalanõud täiesti läbi, aga ma ei suutnud suve jooksul lihtsalt otsustada, milliseid osta - ikka ühed on ägedad ja teised on mugavad jne. lõpuks jalutasin jooksu hommikul nike telki ja vahetasin id kaardi  samalaadsete jalanõude vastu kui mul endal ja korrutasin peas, et jane salumäe läks ka üks kord suurvõistlusel starti toodud uute jalatsitega jooksma. mul pole ühtegi etteheidet, risk tasus end ära.
uus on ka see, et olen ometi veidi kaalus alla võtnud, aga eks uus kaalukaotus ootab, millal revalisse rühmatreeningusse uuesti lähen. kuigi toitumine on number üks kilode kaotamisel, siis talvine rasvapõletus pani i le täpi. jooksmisega üksi imesid ei juhtu, tuleb ikka elu mitmekesisena hoida.

korilane

tarmo ütleb mulle, et ma olen korilane. eks tal õigus. püüan ikka kõiki emotsioone, energiaraasukest ja metsamaasikat endale hoida. laadung on vahel raskem kui kõik mu ülekilod ja säästuka arbuusid kokku. tegelikult ei ole vaja kõike üles korjata, endale jätta ja mõelda, et mul läheb kõike vaja.
pean lahti laskma, selekteerima ja endast rohkem andma. enda jaoks aeg- ajalt kõik läbi mõtlema. mitte hirmu tundma. tegema neid asju, mida tahan teha. mitte ainult neid, mida peab tegema.
sportimisse tuli nüüd väike paus sisse, kuna tegelesin üliaktiivselt tööl käimisega. kuid täna on uus kuu ja alustasin oma uue treeningplaaniga. näeb ette siis lühemaid ja pikemaid jookse erinevatel maastikel. ühe rühmatreeningu - eelistatavalt stepfatburni - tahaks nädalasse pikkida. rattaga tööle, kauriga palju jalutada. puuviljad. raamatukogust sai koju tassitud toidurevolutsioon ning  painav söögiisu, jooksja ajakiri uus ootab. ühesõnaga järjepidav treening ja teadmiste täiendamine koos siis juulis uues hoos D . uueks mantraks on - your legs are not giving out. your head is giving up. keep going!
täna alustasin siis lühikese jooksuga oma tavapärasel rocca al mare ringil. plaaniks oli 7 km, aga tuli mõnusalt 8, 5 km lõpuks. mingitel lõikudel suras kuum päike täiega pähe ja lõug juba rullus kõhuni  -  seepärast saigi viimased kilomeetrid metsavahel tehtud. kohe hakkas parem. tean, et palavusega peab end harjutama, kuid ootan sellegi poolest nädala teist poolt kui on võimalik rocca al marest nõmmele ümber kolida D. viimane jooksupartneri treening - mäkkejooks oli ka  nõmmel. nagu fartleki puhulgi jäin grupi nõrgimatega ühte. kuid seekord ei lasknud ma endale seda südamesse. punnitasin kogu jõust ja tulin koju positiivse emotsiooniga. trenn ise väga pikk ei olnud - paar korda üles laugemast tõusust, mis aga oli pikem ja paar korda üles lühemast ja äkilisemast. sain isegi natuke kiita, kuid lõpuks treener ütles, et sulle aitab -  kangemad tegid ühe ringi veel kuni teistel seal hulgas minul siis pulss alla poole uuesti kukkus. mul on ülimalt hea meel, et spordi ja tervise instituudi loengutes ja jooksupartneri praktikumides osalesin. need läitsid minusse kustumatu kire edasi õppida ja areneda, olla teadlikum ja tervem nii iseenda kui ka oma lähedaste jaoks.

jooksmine on pidu

jälle üks tegus nädal selja taga ehk möödus aktiivne puhkus..
lõppesid kahjuks meie toredad loengud - viimane neist rääkis spordipsühholoogiast - ootused, valmistus, läbipõlemine ja motivatsioon.
teemaks tuli, et isegi väga toimiva inimese soorituses on alati lahutamatu psühholoogiline komponent. psüühika mõju spordile - kuidas ja miks käitutakse spordis just nii nagu käitutakse, spordi mõju psüühikale - kas spordi tegemise tõttu tuleb vaimset heaolu ja tervist juurde või jääb vähemaks...tavaliselt tehakse sporti et kas vältida või tekitada emotsioone.
mind puudutas eriti lause - mõtlemine on ka käitumine. minu mõtted on tihti negatiivsed ja tekitavad olukorra, kus muutun väga ärevaks ja seetõttu lähebki miskit untsu ehk tõesti  minu mõtted on minu käitumine. aga lootust on - oma mõtteid on võimalik ise valida D . pean püüdma lihtsalt alati kui tuleb negatiivne mõte sinna kõrvale kohe ka positiivse mõtte lisama. mida rohkem ma üldse viimasel aastal endaga tegelenud olen, seda rohkem mulle tundub, et mu mõtted ja sellega seoses käitumine ja tegemised võtavad ka aina paremaid suundi.
loengus räägiti ka sisekõne juhtimisest ja kujutlustehnikast - pane oma sisekõne tähele, vali mõtteid, mis toetaks sinu soovitud enesetunnet. kujutlustehnikat võid kasutada mõtete ära ajamiseks, kui oled väsinud, on palav jne. kui sisekõnet pean ma hoolega jälgima, siis kujutlustehnikat olen ma tihti kasutanud ja see töötab ehk aitab. minu jaoks väga rasketel ja pikkadel jooksudel aitab see mul katkestamata edasi joosta lõpuni ja püsida valitud tempos.
läbipõlemist spordis minu puhul vist karta pole, pigem alatreening -  kuid juhul kui keegi peab nentima läbipõlemist, siis tuleb küsida endalt kust sai alguse ebapiisav taastumine, puhka, võib olla tuleks muuta hinnanguid, nõudmisi enda suhtes. puhkusi on ka muidugi isesuguseid - passiivne, kus sa ei tee midagi, aktiivne, kus teed erinevaid tegevusi ja proaktiivne, mis sisaldab venitust, massaazi jne.
motivatsiooni puhul on kõige olulisem teada, et teda ei ole mõtet kodus istudes oodata - sea eesmärgid - lühemad ja pikaajalisemad ja mine!!!
motivatsioone on ka erinevaid - pealesurutud ehk väline, kus sa teed midagi tunnete vältimiseks, vormis püsimiseks jne. omaksvõetud ehk ka väline, kus tegevusega on seotud mõni teine oluline tegevus või väärtus. kõige lõpuks integreeritud ehk sisemine, kus on mängib rolli põhjus, et tegevus on seotud sinu identiteediga.
ja selle üle tasub mõelda, mis on sinu identiteet sportlasena.
motivatsiooniga on seotud ka kolm psühholoogilist vajadust - autonoomsus - sa soovid näiteks joosta, et kontrollida iseennast, ümbritsevat, kompetentsus - sa soovid tunda end pädevana ja viimaks seotus ehk vajadus olla millegagi seotud.
lõpetuseks teemale - ära mõtle kogu aeg minevikule ja tulevikule . kui sa teed sporti - ole hetkes ja naudi seda!!
see nädal ootab mind ees ka viimane jooksupartneri treening - millest on kahju. minust on saanud väga suur nende fänn!! eelmine nädal oli teemaks võistluseelne soojendus - mis koosnes sörgist, jooksuharjutustest, paarist kiirenduslõigust, sörgist ja venitusest. kõik oli väga lihtne ja kerge. mul tekivad alati selliseid trenne tehes süümepiinad - tahaks ikka kogu aeg nina verest välja joosta, et muidu oleks justkui laiselnud või aja ära raisanud. aga eks tegelikkuses tuleb ju kõiksugu erinevaid asju teha ja treeningu teema läks täppi ka, sest järgmine päev saigi sõidetud rakverre ööjooksule.
mulle rakvere meeldis juba enne ja nüüd meeldib veel rohkem. väga palju meeldis mulle ka ööjooks - loodan, et saan ka järgmine aasta stardis olla. jooks oli minu jaoks tõeliselt isesugune - alustades sellega, et start oli 21.30  - ma olen harjunud jooksma varahommikul või hiljemalt pärastlõunal - ja koju jõudsime 03.00 öösel - ma ikka aegade algusest peale magan sellel ajal D. vahepeale mahtus väike ärevushoog seoses sellega, et tegemist oli uue tundmata rahvarohke üritusega ja veidi raske  tunne oli kõhus, kuna proovisime süsivesikute laadimist võistluseelsel toitumisel - ei sobinud mulle, peab ümber mõtlema kindlalt mõned otsused. registreerisime end tallinna sügisjooksule - nüüd siis kindel!!!!! - tarmo maratonile ja mina 21 km D . võitsime adidase telgis häid auhindu õnneloosis ja jõime oivalist teed art cafes.
mina siis lõpuks startisin 10 km ringile. esimesel kilomeetril ei saanud üldse liikuda massis ja mõtted olid rusuvad, kuid pärast teist kilomeetrilt võtsin end kokku, leidsin endale jänese -ehk võõras jooksja, kelle tempos mulle sobis pingutada, nautisin iga  kilomeetri järel ergutusmeeskondi ja lõpuks 8 km-l  tundsin endas lisaenergiat - möödusin oma jänesest ja lõpetasin kiirelt spurtides. aega ma täpselt ei teadnud, sest olin pannud endomondo kõvasti varem käima, niisiis keskendusin tarmo 21 km pealt tulekule ja nautisin hilisõhtu hämarust, melu ja head enesetunnet ja teadmist, et see jooksmine on ikka üks suur pidu!! hiljem kui aegu nägime - sain aru, et kui mina rajal mõtlesin - kurat ma ei jaksa joosta, olen liiga vähe trenni teinud, siis tegelikult ma tundsin rasket tunnet, kuna ma pingutasin natuke rohkem kui siiani olin ehk parandasin oma 10 km aega üle 2 minuti. pärast finishit kees aga rakveres elu edasi - kohvik oli avatud - saime isegi värskelt pressitud  apelsinimahla, aqva spas oli ööujumine kella 2ni - mis oli tõeliselt mõnus ning turgutav pärast pingutust. igatahes julgen soovitada küll kõigil osaleda järgmine aasta.
eile aga seadsime suuna iisakule, kus toimus xdreami teine etapp. seekord võiks öelda isegi kahju - mina siiski osa ei võtnud, vaid tegime kauriga 5 tunnise rännaku iisaku laadale, muusemisse, mänguväljakutele ja lõpuks ronisime ka iisaku vaatetorni, mis on 28 m kõrge ja peaks omama 124 astet - ise ei lugenud üle, sest keskendusin kauri käe hoidmisele ning kus oli väga tuuline, aga põnev!
täna olen tühjaks pigistatud sidrun, kes on võtnud vähemalt kilo kogu selle võistluseelse pasta ja sefiiri pugimisega juurde, aga õnnelik!