when life gives you lemons, choose an apple or pear.

Kus ma siis pooleli jäin....

Suvi pidi tulema töine ja täis oodatud hetki Tarmo ja Kauriga, kuid suvi tuli töine ja täis hetki, kus ma lihtsalt istusin põrandale ja mõtlesin, kuidas edasi...

Mu ema sai insuldi ja ta pole päris taastunud sellest siiani. Kuid oli periood,kus ta oli haiglas ja kodus voodis abitult ja ka hooldushaiglas. 

See tuli jälle äkki, lõi sassi igapäevaelu, suhted ja mõtted ning tunded. Hetkeks oli tunne, et ta ei taastugi ja see tekitas palju muret ja pingeid. 

 Pöördumatuid kahjustusi tekkis mitmeid me kõikide eludesse. Mingil hetkel suvel ma vist sain vapustuse - ma ainult nutsin, sõin ja tegin nagu zombie tööd. Lõpuks tekkis nii töökoormusest kui pingetest mul terve rida terviseprobleeme - lihasvalu üle keha, ma ei käinud eriti tualetis, ei jaksanud midagi enam käes hoida, närvitsesin ja võtsin peaaegu 5 kg juurde. 

Käisin isegi arsti juures analüüse tegemas - korras nagu Norras peale selle, et organismis oli vedelikupuudus. Diagnoos - ülekoormus ja stress. 

Mingil hetkel tuli veel muresid juurde - meil juhtus koduses majapidamises paar äpardust ja elasime perega üle ühe ehmatava õnnetuse, siis ma küll lihtsalt juba karjusin hüsteeriliselt, kaotasin täiesti enesekontrolli. 

Tuli vastu võtta otsus -tuleb hakata ellu tasakaalu looma. Vahel on nii, et tuleb lihtsalt leppida sellega, et sa ei saa rohkem kellegi jaoks midagi teha. Pead leppima, et teised peavad sind halvaks, nõmedaks, egoistlikuks, hoolimatuks ja saamatuks. See ei tähenda, et ma seda olen. Ma olen lihtsalt piiratud ressurssidega. 

Kuna juuni/juuli polnud puhata saanud ega sporti teinud v a jalgratta sõidud tööle ja tagasi, siis augustis alustasin puhkamisest ja lõpetasin spordiga. 

Puhkusel sattusime ühele täikale, kus Tarmol hakkasid silma väga soodsad ja kasutamata rulluisud - just Kauri number ja just minu number. Kehitasin õlgu ja ostsime ära. Eelmine suvi me proovisime Kauriga ja olime väga kobad, aga noh kui Tarmo arvas, et hea mõte......

Nüüd arvan, et see oli meile saadetud võimalus ja me õnneks kasutasime seda - tuli välja, et rulluisud olid tõesti uued, mugavad ja just meile disainitud. 

Alguses tegime Vabaõhumuuseumi kinnises parklas tiire, siis juba väikseid lõike ja nüüd oleme juba 6- 7 km Tabasalu poole sõitnud.Me pole enam kobad Kauriga, vaid keskmised sõitjad juba ning Tarmole muretsesime ka rullikud. Need hilisõhtud päikseloojangu või suure kuuga rulluisutamas oma perega on mulle andnud nii palju energiat ja toredaid hetki. Ikka väga hindan ja tunnen sellest tegevusest rõõmu. Parim investeering üldse. 

Eelmine aasta käisin ju Xdreamil oma meeskonnaga ka korra. Leppisimegi kokku, et lähme seekord ka hooaja viimasele etapile, mis toimus Paldiskis.

 Kui Tarmoga ma olin B-rajal, siis oma meeskonnaga oleme eelistanud rahulikult C-rajal toimetada. Meil kaardi lugemine nii käpas pole kui Tarmo meeskonnal. 

Kui eelmine aasta Haapsalus oli linnaorienteerumine meile lihtsam, siis see aasta oli maastikul raskem punkte leida. Kulutasime aega  otsimisele ja püüdsime mõistatada, kus pagan, me oleme. 

Kui muidu oli maastik ilus ja vaheldusrikas ja nuputamist ning väntamist jagus meil tervelt peaaegu 6 tunniks, siis lisaülesanne oleks võinud olla põnevam - pidime mahajäetud majadest punkte otsima, aga seda tuli meil ka alguses ette ja seda tuleb üldse Xdreamil tihti ette. Et oleks tahtnud väikest vaheldust või särtsu nt eelmine aasta oli suusahüpe, B-rajal olen metsateed ehitanud, palliviskeid teinud, RMK loodusmuuseumis ülesandeid lahendanud....

Aga võimas kogemus oli pääseda Paldiski tuuleparki. Olime seal päris kaua. 

Alguses sai imetletud nende suurust ja võimsust, siis lõpuks tekkis veidi kõhe tunne. Labad tegid vahepeal kräuksuvat häält nagu karjuks keegi Hitchcocki filmist ja vahepeal käisid kohinal labade varjud seljataga nagu maanduks lennuk sulle otsa. 

Aga ma olen rahul, et käisime. Kindlasti tahaks järgmine aasta jälle minna ja ma olen äärmiselt õnnelik oma meeskonna üle. Mul on nii toredad kaaslased. Nendega võib minna metsa küll. 

Enne Xdreami jõudsin käia ka mõnes üksikus trennis  - kasuks seegi mulle tundus.

 Sattusin kahte välitreeningusse - esimene koosnes harjutustest Linnahalli katusel, et vormi hoida ja teine treening toimus samuti Linnahalli katusel, aga pigem treppidel - nimi oli run/tone. Väga intensiivne trenn ja ma ikka pingutasin nii et toss väljas, aga väga mõnus ja nii tore treener oli. 

https://www.youtube.com/watch?v=RVcLmMll3fw

Panen siia youtube video lingi, kus saate vaadata, millise trenniga tegemist oli. Mina selles videos pole, aga trenn oli just täpselt sama, aga mul on mälestuseks tore pilt küll sellest õhtust. 

Kindlasti kui seda trenni tuleb ka järgmine suvi, siis tahaks sinna jõuda.

Üks mu lemmikuimaid treeningkogemusi. 

Praegult püüan nüüd varsti leida mingi uue režiimi, kuidas ja millal trenni teha, sest näha on, et sporti tehes on parem nii tervis, enesetunne, energiatase kui enesekindlus ja vaimne tugevus. 

Seni aga hoian pea püsti ja vähemalt pistan spordiriided kaasa isegi kui pole kindlat plaani midagi teha, aga tean, et võib võimalus tekkida.

https://www.youtube.com/watch?v=CYRENWT8lz8 - natuke meeleolu ja nalja ka! Vaata ja muiga D

be a warrior, not a worrier

 Ma pole teile väga ammu kirjutanud...6 kuud on olnud pikk ja samas lühike aeg.

 Mul on tunne, et sattusin karussellile, mis alles nüüd hakkab hoogu maha võtma.

Märts oli vaikus enne tormi, käisin trennis ja elasin oma paika pandud elu. Pidasin plaani nagu ma ikka neid pean. Plaani ma oskan pidada. Ma võin suuri plaane teha ja väikseid ja mulle meeldib mõelda, et kõik läheb nii. Sest plaan on ju hea. 

Aprillis suri mu isa. Ta oli pikalt haige ja veetis viimased päevad hooldushaiglas, kuid see tabas mind ikkagi äkki. Ma olin teda just paar päeva enne vaatamas käinud ....

 Ma olen oma peas mõelnud, et võib- olla ta lihtsalt otsustas, et nüüd on aeg. Mul ei õnnestunud oma elus väga palju aega temaga koos veeta. Ma ei olnud väga suur osa tema elust. Lapsena ma ikka ootasin teda. Suureks kasvades õpid ootama teisi inimesi. Ma arvan, et praegugi ma nutan temast mõeldes mitte seepärast, et ta on läinud - ta oli seda minu jaoks ikka, kuhugi läinud - vaid nüüd tõesti ei ole võimalik täituda plaanil - et isa tuleb ja on. On olemas. 

Ma ei tea kuidas leinamine välja näeb, minu jaoks on see rohke murekoogi söömine.

 Arno matustest on ka juba poolteist aastat möödas, kuid ikka kui ma Türile lähen - ootan ma, et kohe astub ta sisse. Mind vaevab siiani, et viimane kord kui ta selge oli veel kodus, siis ma ära minnes ütlesin talle, et kõik saab korda, ära muretse ja mitte midagi ei saanud enam korda.

https://www.youtube.com/watch?v=DaH4W1rY9us

Pärast isa matuseid oli aga mul võimalus end spordis välja elada ja saada energiat juurde. 

Sattusin Tarmo Xdreami meeskonda asendusliikmeks jällegi. Ohh sa pähkel! See on üks karmimaid võistlusi, kus ma osalenud olen. 

See oli selle aasta esimene etapp ja Viimsis. Tavaliselt on esimene etapp alati lühike linnasprint ja ka seekord tutvustati seda nii, kuid minu meelest oli asi sellest kaugel. Võistlus oli rohkem ikka asula ääres ja maastiku erinevat kohtas tihti.

 Kevad on sügise salakavalam õde ja kuigi ilm oli küll sompus hommikul, ei ennustanud miski siiski minule ette, et kõige suurem võitlus käib minul kehatemperatuuriga. Alguses muidugi kraapisin omal riideid vähemaks, sest sai sopasest nõlvadest üles joostud ja rohumaal sibatud, kuid vahepeal tibutas vihma ja jalad said märjaks ja jalad said ka kokku mingi imeliselt nakkuva saviga ja ajaks kui ma poistega kanuupunkti jõudsin, siis oli mul nii 

külm, et ma ei suutnud oma keha värisemast enam tagasi hoida. 

Kanuus ma  ainult hoidsin mõla käes, ma ei suutnud ühtegi liigutust teha, sest mu käed olid külmast kanged. Värisesin ja kujutasin ette kuidas merelained ja agarad kaasvõistlejad meil kanuu külili keeravad ja kui külm veel siis on.

 Jälle ratta selga hüpates ja sooja saades ei aimanud ma veel, et isegi suurem katsumus on veel ees. Veidi enne lõppu oli rajameister otsustanud meid veel proovile panna. Meid ootas umbes 300 m maa all pimedas külma sopaveega täitunud kanalisatsiooniveetorus roomamine. 

Jah te lugesite õigesti!!!!! 

Alguses polnud nagu hullu - kui pikk see ikka on ja seal oli mu tagumikus ka teisi ja õnneks minu ees oli Tarmo tagumine ots, aga pika peale tuli ahastus, ebamugavus ja klaustrofoobia. Lõksus rott. Kui ma sealt lõpuks välja sain, siis oli küll selline tunne, et see on mu viimane Xdream, mida ma teen. Hiljem selgus veel, et mu põlved ja selg olid marraskil ja sinised ja valutasid, sest vahepeal tegin karukõndi selg vastu toru  ja vahepeal kelgutasin end lihtsalt kätega edasi. Viimases Jooksja ajakirjas annab intervjuud Kaidi Keir Kukk, kes ka Xdreamidel käinud ja tema mainis ka ühe meeldejäävama katsumusena seda kanalisatsioonitoru.
Etteruttavalt võin öelda, et see polnud mu viimane Xdream D. 
Kokkuvõtvalt võib öelda, et nii äge, et ma selle ära tegin. Nii mul endal kui poistel oli vahepeal murenägu peas, kuid nii palju katsumusi ja seiklust oli. Nendel hetkedel tean, et kuskil hõõguvad söed minus, need tuleb lihtsalt tuleks puhuda. 

Ka Tarmo arvas nii, sest pani mind kirja RMK Kõrvemaale 18. Tallinna rattamaratonile.

 Noh mõeldud- tehtud kõva mutt nagu Xdream just ju tõestanud oli. Stardis hakkasin natuke mõtlema, et huvitav tavaliselt on Kõrvemaal palju peresid ja harrastajaid, aga praegu hakkasid silma vaid rattakingadega minust vanemad mehed, kes ka üsna varsti kadusid silmapiirilt. Pärast finishis Tarmo ütles, et uups see rohkem asjapulkade võistlus. Kokku siis kimasin 24 km eluohtlikul looduskaunil maastikul. Esimesed 10 km pidasin plaani kuidas ma Tarmo maha löön ja ülejäänud 14 km juba nautisin pedaalide sõtkumist. Tegin ka oma esimese õhulennu - siin oli väike vaidlus Tarmoga kui mitu sekundit ja meetrit see võis kesta - aga mina ütlen, et nagu filmis. Liiga hilja avastasin et tõusu all on pehme liiv, kuhu sõites oleksin küljeli arvatavasti vajunud ja tõmbasin rattanina üles ja lihtsalt hüppasin rattaga sealt üle. Tegelikult mulle Kõrvemaa väga meeldib, kuid seal pole kerged rajad. Tartu rattamaratoni rada on minu meelest palju lihtsam. 

Et jätkata põhimõtet milleks teha trenni kui saab käia võistlustel, siis sai ka see aasta Maijooksust osa saadud.

 Kuigi ma pole see aasta jooksutrenni 

üldse teinud läks mul jooks päris hästi - 45.17. Nii head aega pole ma enne Maijooksul saanud. Olin hästi õnnelik ja rahul. Jooksmisega on nii, et kui ma end käsile võtaks saaks minust hea pikamaajooksja, aga kahjuks lasen laiskusel ja stressil end pihus hoida.

Kuidas ma suvel 5 kg juurde võtsin ja emotsionaalselt murdusin sellest teine päev....

Minu terviseks, ütles Helku endale.

Kuidas siis Helkul läheb?

Sellise paraja koolipoisi kolme võib mulle panna.

Jaanuaris 13 trenni ja 3 ujumist. Jälgisin toitumist ja kaal oli juba 61 kilo.

Veebruar 11 trenni ja 3 ujumist, 67 kommi, 8 pirukat, mõned koogid, 4 meelerahu häirivat inimest, 17 päevauinakut ja kaal 63,4 kilo. 

Järeldus ja edasine - Helku on rumal, aga järjekindel. Et siis aina edasi ja edasi....

Eks selline ma olen alati olnud  - kord kirglik ja sihikindel ja teisel hetkel külm kui kala ning osavõtmatu. Pealegi ei suuda ma otsustada kas peaks andma endast igas olukorras parima või lihtsalt keskenduma teekonnale?

Huvitav on ka see, et mõneti olen väga enesekindel ja tugev naine ja teisest küljest nii haavatav ning kuhugi nurka hajuv tüdruk. Ja kui ma olen see teine, siis on toit minu lohutaja. Ma olen kurb, hmmm sööks midagi, Ma olen ärritunud, hmmm sööks midagi. Ma olen väsinud, hmm sööks midagi. Ma olen olemas ja söök on olemas, oleks koos olemas. Kuid nagu juhtub elus, et kõik sõbrad ei ole head sõbrad - ei ole ka toit minu hea sõber. Ja kuigi raske on tunnistada, et see kooslus ei toimi, tuleb edasi liikuda ja teha uusi paremaid valikuid. Tervemaid. You have to learn to get up from the table when love is no longer being served. 

Silmitsesin üks päev lasteaias postrit väärtustega, mida minu lapse rühmas püütakse luua ja ma ei  suutnud välja mõelda, miks me täiskasvanutena, kui me oleme suutnud omandada kõiksugu keerulisi oskusi, ei suuda lugu pidada väga lihtsatest väärtustest.

Mina tahan küll muutuda paremaks inimeseks ja selle jaoks astun ma kaalu pealt maha ja lähen teen sporti. Sporti tehes ja  eriti pärast trenni on pea alati nii klaar, tunnen ennast nii hästi ja sihid muutuvad selgeks ja ma olen palju valgustatum inimene. Ma olen saanud endaga veidi filosofeerida.

Ma ootan väga, et kas nüüd veel tuleks palju lund või saabuks suur soe kevad - tahaks õues värskes õhus rohkem olla. Mul on palju ägedaid plaane selleks hooajaks seoses jooksmisega ning võistlustel osalemisega. Nüüd talvel olen kaks korda õues jooksmas käinud - esimene kord oli päris mõnus, kuigi veidi kurk oli valus pärast, aga teine kord läks väga metsa - vale riietus, mul oli nii külm lõpuni välja ja selg andis tunda järgmisel päeval ja tuju oli kehva ja siis on ju kõik muu ka kohe jama, pori, pimedus, jää. Ega kaua muidugi ei saa vabandada end   rühmatreeningute ja ilmaga  - jooksjaks saab ainult joostes. 

See kuu oli mul ka sünnipäev - 33 on tore number ja osa minu kingitusest Tarmo poolt oli üllatusosalemine Tallinna Tõususarja Radissoni hotelli trepijooksul. Ta ütles seda mulle öösel enne sünnipäeva, nii et ma enamus ööst ahmisin šokist õhku ja järgmisel päeval Radissonis Kauri ja Tarmot oodates kruvisin ka ennast nii üles, et peale selle, et mu kätest voolas veri ära ja jalg värises, oli mul ka kõht lahti. Aga õnneks vanemaks saades oled kõiksugu hädadega harjunud ja seal ma siis lõpuks olin - lidusin kuni 7. nda korruseni ja sealt edasi kiirkõnnis kuni 26. nda korruseni ehk finishini. See oli just nii raske kui ma arvasin ja üldse mitte selline kui ma arvasin D. Mõtlesin, et kindlasti jalad väsivad, kuid palju kehvem oli hingata. Lõppu jõudes oli kurk nii valus ja tagasi kogunemisruumi jõudes oli kuulda ainult köhimist ja ka meie köhisime väga kaua. Ma ei tea kas tagavaratrepp oli nõnda tolmune ja suur müdistamine paiskas selle kõik lendlema või oli äkiline tõus kopsudele lihtsalt liig? Igatahes jooks oli minul 5 minutit, aga väsimus nagu oleks 5 km jooksnud. Mulle väga meeldis. See oli üks nendest asjadest, mis on/oli mu nimekirjas - mul on nimekiri 100 asja, mida Helku teha/saavutada/proovida/näha tahab lähemate aastate jooksul. Eelmine aasta tegin peaaegu 20 nendest ära. Vahel ma jagan oma rõõme teistega, aga vahel teen midagi ära ja siis ütlen lihtsalt endale sinu terviseks, Helku!

 Foto tehtud 23. ndal korrusel - naeratan! Tarmo pärast ütles, et ma olin ainukene, kes käsipuud üldse ei kasutanud. Mul ei tulnud see pähegi -  nagu ikka Helku moodi on läbi raskuste minna.

Vaade alt üles, lõppu ei olnud näha. 

Igatahes mul on vedanud, et Tarmo julgustab mind julgema ja proovima. Mis veel kogu loo juures huumorit pakub on see, et üle -eelmine päev oli meil võimalus Radissoni hotellis ööbida ja ma suure suuga plärasin sõpradele, et kahju, et ma hõivatud oma sünnipäeval olen, et kindlasti osaleksin jooksul ja kui teada järgmisel päeval sain osalemise, siis enam nii suure suuga ei kõvatanud. Siit siis tarkusetera - julged rääkida, julge ka teha. Aga õnneks ma ikkagi tegin jooksu ära. 

Jaanuaris kui mul toitumisega paremini läks, siis pildistasin taldrikutäisi üles ja seekord panen mõned teile ka, aga üldiselt ma seda vist rohkem ei tee - kui ma sotsiaalmeedias ringi vaatan, siis pean tõdema, et minu suutäied on küll maitsvad, aga nii kauneid pilte ja huvitavaid roogi kui kümnetel teistel on, minul ei ole. Inimesed on fantastiliselt osavad ja ilumeelega ikka õnnistatud. 

 

Igatahes 

!!!!!!!!!!!!!

My body made a child. It can put one foot in front of the other.

Anna täpselt nõnda palju nagu sul on anda

Kanda võta nõnda palju nagu jõuad kanda....

kõlab laulusalm - just selle tarkuse võtan ma endaga kaasa aastast 2014. Minu sisetunne, et detsember raske tuleb oli õige, siiski mind ei rünnanud kringliviilud, vaid minusse kogunenud pinged. 

Üks hommik lihtsalt ärkasin üles kõri põletikuga ja olen nüüd juba kaks nädalat haige olnud. Jah arst ütles, et olen külmetunud, aga  mina tean, et kurgu tegid haigeks kõik need välja ütlemata sõnad, mida ma endasse kogun. Ja ma suudan väga kaua  kannatada. Samuti tean seda, et sellest pole midagi kasu, kui midagi ütled. Kui osad inimesed võtavad tuppa astudes kingad ukse juures ära ja teised jalutavad otse oma poriste jalanõudega su isiklikust ruumist läbi, siis tassikese tee juures me kindlasti ei hakka asju üheselt nägema, erinevused peituvad juba sügavamal. 

Parim mis mina teha saan - on lasta endal kasvada, õppida ja püüda olla rahulikum ja lahkem.

 Keegi küsis mu käest mingi aeg tagasi, et kas ma ei tunne, et ma peaksin parem välja nägema kõige selle toiduvalimise ja treeningute juures?Eks ma siis ikka vastasin, et jah, võiks. Mis iseenesest ei ole vale. Kuid mida tihti inimesed ei hooma, et kõik pole nii must ja valge ehk paks ja peenike. Kui sa hakkad sporti tegema - vahet pole mida siis, kas lähed suusatama, jõusaali või hommikujooksu tegema, sa peaksid mõtlema, mis on sinu eesmärgid - kaalus alla võtta, rõõmu tunda, tervist parandada, muskleid kasvatada, enesekindlamaks saada, mõnest rahvaspordiüritusest osa võtta, vanad harjumused asendada uutega jne.  -  võib- olla segu nendest, vahel ka eesmärgid muutuvad protsessi keskel.

Salaja ma ikka üle paari kuu proovin pükse aastast 2007 ja tunnen rõõmu kui nad enne kuskil pooles põlves olid ja nüüd juba peaaegu lukku kinni tõmmata saan või olin veidi õnnetu, et ma end jõulupeol kaunina ei tundnud. Kuid ma tean seda, et ükskõik, mis mu kaalunumber hetkel ei ole (ma pole kuu aega kaalunud) - olen ma muutunud tänu spordile palju paremaks inimeseks, enesekindlamaks, julgemaks, avatumaks, tervemaks, targemaks, tahtejõulisemaks, paljudest mineviku taakadest olen lahti lasknud ja mu elu on palju sisutihedam, lõbusam ja seiklusrikkam. Olen ka õppinud ( ja  õpin ka edasi, sest see õppetükk on paras pähkel), et hirmud ei kao kuhugi, aga sa saad neid vaigistada, neid oma huvides tööle panna ja neile vastu astuda ja saada teada kui vapper sa olla võid ning neile ka olla vahel tänulik, sest vahel nad tõesti hoiavad sind elus.

Ma arvan, et paljud võõrad lihtsalt ei tea, kui palju ma tegelikult olen alla võtnud ja seda tavaline kaal lihtsalt ei näita.

Aasta 2011 - oma esimesel jooksul 6 km

aasta 2014 Xdreamil seiklemas
  Kui minu eesmärk aastal 2011 oli muuta oma elu paremaks, siis ma ütleks, et seda ma olen teinud küll ja ma ootan väga igat päeva, et saaks aina nokitseda oma elu kallal.

Päris palju kuulen ka seda, et ohh sinul on aega ja võimalused käia trennis, vot teistel on rohkem tööd, rohkem lapsi, rohkem vigastusi, rohkem kohustusi jne.  Ei asi ei ole selles kui palju kellelgi või vähe midagi on, küsimus on ikka ja alati selles, kas sa tahad või ei taha. 

Pealegi me liiga palju  mõõdame end teistega, olulisem on olla parem iseendast, sellest, kes sa olid eile. See on palju suurem väljakutse ja kõige ausam võrdluspunkt.

Detsembris jõudsin käia 8 trennis, mõnes bodypumpis, mõnes spinningus, ühes stridingus ja korra olin  kardiosaalis, ujumas 2 korda. Spinningus polnud ma siis väga  ammu käinud, sest seal kipub mul pulss kõrgele minema ja see pole hea. Jälgisin nüüd ka kullipilgul kella. Kuid isegi kui end vahepeal tagasi hoidsin, sain koormuse kätte. Spinningust juba kuiva seljaga välja ei tule. Huvitavamaks tegi väntamised ka see, et sain kahe erineva treeneri juhendamisest osa. Kõigil on ju oma käekiri.  

Kaalunud ja mõõtmas ma end tõesti käinud juba kuu ei ole, nii et ma ei tea kuidas mul lood rasvaprotsendi ja lihasmassiga on. Kringlitest päris suure kaarega mööda ei saanud ja kommi sai ka söödud ( laps juba üks päev kommenteeris, et komm ei ravi, miks sa sööd neid!), kuid seapraadi ja alkoholi tarbisin küll minimaalselt. Ka jõuluvana oli oma kingikoti minu jaoks täitnud kõiksugu toredate kinkidega sealhulgas mee, kaeraküpsiste, pähklite, ananassiga - et oleks ikka näksida midagi tervislikku. 
Hästi palju häid ideid ja motivatsiooni olen saanud aadressilt
 http://instagram.com/nownotmonday/ -  see on ühe toreda noore naise, kes on ka väikse lapse ema instagrami lehekülg, kus ta jagab lühivideosid oma kodutreeningutest, ka  sellest on juttu kuidas tal vahel magusaisu, perioode, kus pole aega trenni teha, kuid kuidas ta ikka end jälle kokku võtab ja valmistab maitsvaid tervislikke toite ja motiveerib ennast ja teisi.
On ka teine noor naine ja ema oma leheküljega, kes mõjutab oma tegemistega minu otsuseid positiivselt ja soovitan teilgi tema lehele pilk peale visata - http://pillespositivepower.blogspot.fi/. 

Väga oluline ongi oma tegemistes end ümbritseda inimestega, kes inspireerivad sind, kellega koos oleks võimalik asju mitte lihtsalt rääkida, vaid arutada ja kellega koos sa saad oma tegemisi jagada ja kui sa enam ei jaksa, siis tänu nende toetusele, sa jaksad veidi veel. 

Minul on kaks sellist inimest õnneks kodus olemas.  

Aasta 2015 - me oleme tänulikud, et tulid ja me naudime sind kindlasti! Palju kordaminekuid kõigile!!!

When the pain comes, you know what I do? I smile!

November - tehtud!

Seegi kord 16 trenni ja 4 ujumist. Rattaga käisin kahjuks ainult 1 korra tööl. Ilmad juba talvisemad, külmemad ja mul ratas vajab hooldust ka. 

Suur osa treeningutest oli bodypump, mis on saanud üheks mu lemmikuks. Hakkan tasapisi harjutused juba selgeks saama ja kui alguses tundus trenn väga pikk ja raske, siis praegu möödub aeg palju kiiremini ja tunnen, et võin vist hakata mõne harjutuse juures raskusi juurde lisama. Kindlasti jätkan aktiivselt seal käimist. 

Pulss kipub ikka kõrgeks minema, kuid nii palju on 3 kuu jooksul vorm paremaks läinud, et taastun kiiremini. Sain ka loa  nüüd  käima hakata spinningus, mis on väga hea rasvapõletus, siiski pean jälgima pulsikella kogu aeg. Bosutrennid tuleval kuul asendan kardiosaaliga, kus saan sõuda ja rattaga sõita ja pulss püsib ühtlane. Tasa sõuan, kaugele jõuan. 

Kunagi olen käinud nii stridingu (kõnnilindil tehtav aeroobne treening) kui ka selgkõhttuhar ( nimetatud lihaseid vormiv treening) trennis, esimene mulle ei meeldinud ja teine meeldis väga. Nüüd on nad kokku sulatatud ja see trenn oli äge - ma olin nii läbi omadega, higi lihtsalt voolas mööda nägu nii et pimestas. Kahjuks pole mul õnnestunud seal rohkem käia, kuid hoian igakord kui nädalaplaani teen pöidlad pihus, et saaks veel minna. See on kihvt, et tehakse selliseid koogelmoogeleid. 

Novembris rohkem midagi uut proovida ei jõudnud, kuid detsembris terendab päris palju põnevat ees.

Samuti tuleb detsember kindlasti minule katsumusterohke kõigi oma kringlite, piparkookidega - ees ootab päris mitmeid jõulupidusid/istumisi. Samuti on detsembris alati töökoormus suurem - minule võrdub see väsimus, mis omakorda võrdub magusaisu. Eelmise aasta detsember oli täielik libastumine ehk treeningkoormuse langus ja kehakaalu tõus ehk kilo kringlit naksti põses. Olen see aasta valves!!!

Hetkel olen 3 kuuga 3 kilo alla võtnud, rasvaprotsent on langenud 2, 5% ja lihasmass kasvanud 1,2%. Taljest on maha läinud 3 cm, õlavarss 1, 6 cm ja reis 2 cm. Kahju oleks seda kõike saavutatud kaotada, seda enam, et eesmärkideni veel rühkida küll. 

Toitumisega pusingi kõige rohkem - mis on mulle täna hea ja vajalik? - küsin kogu aeg. Miks ma sellise valiku tegin? - on teine küsimus, sest kõik ikkagi ei ole hea ja vajalik mulle, mida söön. Aga vähemalt uurin järgi, miks ma siis sellise valiku tegin.

Novembris sai ka küpsetatud oma esimene leib ja külastatud  ometi Mamo -  tervisetoitu pakkuv kohvik.

Mõlemad kosutasid mu hinge ja keha. Toit, mis on valmistatud hoole ja armastusega annab alati palju head energiat ning mõjub kosutavalt. Pildil hommikupuder, milleta meie pere hakkama ei saa. Kodune leib, mis maitses eriti hästi. Mamo kikerherne - kõrvitsakarri riisi- läätseseguga ning chia-kookosepuding vaarikamoosiga. 

Kaunist talve algust!!!!  Loodame, et varsti tuleb palju palju lund, et saaks minna suusatama ja lumelauatama ning koju jõudes juua õhetavatel põskedel kuuma teed!

i train like a girl - try to keep up!

Oktoobrist hakkas minu rühmatreeninguteperiood  -  jõudsin väisata 16 trenni, lisaks 4 korda ujumas ja kogu oktoobri käisin rattaga tööl. Kaotasin ühe õnnetu kilo ja alandasin  rasvaprotsenti ja tõstsin lihasmassi. Sõin mitukümmend korda vähem kooki, proovisin jälgida toidukordi ja kellaaegu, võtsin kuulda head nõu toitumise kohta, olin kohutavalt väsinud, aga endaga rahul ning õnnelik. 

Novembris keeran vinti veelgi juurde. Täiskäigul edasi. 

See hooaeg on olnud võimalus proovida mitmeid uusi treeninguid ja see on väga mõnus olnud - mulle väga meeldib vaheldus ja väike närvikõdi, mis esimeses uues trennis on. 

Andsin uue võimaluse  vesiaeroobikale. Lõpetasin ju kunagi seal käimise, sest mulle tundus, et ma ei saa piisavat pingutust kätte, et kõik on üks suur lobistamine ja ei midagi muud. Kuid mind keelitati uut võimalust andma ja korra nädalas olen ka seda teinud. Hetkel olen otsusega rahul. Minu trenn on selline, kus proovitakse saada võimalikult suur  veetakistus ja palju kordusi harjutustel ja treener on väga energiline - ära leota jalga, tõuka!!!

Järgmisena sattusin bodyARTi trenni. Mul polnud aimugi, mis mind ees ootab ja kui peale minu tuli saali ainult üks tüdruk veel, hakkas jalg üldse värisema. 

Hiljem muidugi selgus, et tänu treenijate vähesusele sain võib - olla isegi erakordsema kogemuse, sest treeneril oli aega minu poose  ja kehahoiakut parandada ja meiega suhelda. 

Teisel pildil siis mina trenni algust ootamas ja esimesel pildil, siis googelist üks poos, mida tegime.
BodyART on siis treening, mis hõlmab endas harjutusi joogast, füsioteraapiast, pilatesest ja tavapärastest jõuharjutustest. Hästi oluline on leida õige hingamine, sest paljusid poose pidi hoidma väga kaua ja kohe kui sa kaotad keskendumise ja rütmi, kaotad ka jõu end hoida. Mulle väga meeldis ja ootan juba järgmist trenni. Lihtsad harjutused, aga raskus aste on täiesti olemas ja pärast tunned, et oled ikka  pingutanud. 

Kunagi ammu kui oma keha üldse liigutama hakkasin sai veidi aega käidud Jocke Salokorpi ashtanga jooga tundides ja tema andis elu sellisele treeningule nagu yogafunc, mis siis tegelikult on ashtanga jooga, aga veidi elavam. Vaikselt on yogafunc hakanud levima nagu head asjad ikka. Raske oli siiski end kell 6 hommikul selle jaoks üles ajada ja tundub, et ma polnud ainuke, sest saal oli tühi. Mul on kahju, et mul pole nii palju jaksu, et end üles vinnata enne kukke. BodyART on hea asendus.

Ikka ja jälle loed facebookis, et keegi käinud zumba trennis ja kui äge oli ja kui tore jne ja ega ma siis kehvem olla tahtnud - tuleb minna ja järgi proovida. Kohe saali minnes sain aru, et see vist pole päris minu tassike teed. Aga allaandja ma ju ka pole. Zumba on siis tantsuline treening, kus oli liigutusi sambast, salsast, flamencost ja ma isegi ei tea mis segu seal veel oli. Näha oli, et inimesed, kes seal olid vist käivadki vaid zumba trennis, sest neil olid kõik liigutused peas, nad tundsid end väga vabalt ja kui muidu ikka trennist trenni hakkavad osad näod korduma, siis mulle olid kõik uued. Iseenesest kui tantsugeen olemas, andke tuld, hea tunde ja väikse higi pluusi vahele saab, kuid ise ma siiski enam ei lähe. Mina olen kahe vasaku jalaga suur kohmakas elevant puiste liigutustega, kellel pole puusi ja  sõna seksikas  ei käi minuga kaasas, nii et te võite vaimusilmas ette kujutada kuidas ma seal kahel jalal tammusin ja kätega vehkisin. Treener küll tuli vahepeal rohkem minu ligidale, et saaksin pilku liigutuste detailidele peale visata, aga kui läks juba jennifer lopezi, iggy azalea, nicki minaj laadseks tagumiku vabistamiseks, siis ma loobusin püüdlikusest, hakkasin itsitama ning  mõtlesin, et kena supi ikka olen endale kokku keetnud. 

Kuna ma rohkem ikka seda tüüpi, et tahaks ikka verd ja higi ja valu, siis hakkasin uuesti bodypumpis käima. Muidugi teine põhjus see ka, et pehmust ja lodevust vähemaks saada. Teisel pildil mina siis trenni algust ootamas. Esimesel pildil on näha, kuidas kangi ja kettaid kasutades treenitakse erinevaid lihasgruppe.

 

Ohhhh kui raske trennnnn!!!!!!Alguses võtsin natuke liiga suured raskused ja harjutusi ei osanud veel nii korrektselt ja kärmelt teha ja tulemusena  mul vasak käsi ei liikunud kaks päeva. Ja kuna mu kehahoiak on veidi longu, siis tegin kaelale ka veidi liiga, sest kang vajus vale koha peale. Kuid mida trenn edasi, seda vilunumaks ma muutun ja oskan ennast jälgida ja aina rohkem hakkab mulle see kangi ja ketaste tõstmine meeldima. Ettevaatust sõltuvust tekitav!!! Eriti tore on veel see, et olen suutnud bodypumpi kaasa kutsuda paar korda ka Tarmo. Kuigi olen harjunud üksi pusima oma treeningutes, siis vahel on mõnus koos higistada, jagada muljeid ja teada, et on keegi kellele sa saad toetuda. 

Päris palju olen ka end kirja pannud bosu trenni. Kui teisi trenne annavad tavaliselt ühed ja samad treenerid, siis bosut olen vähemalt nelja erineva treeneriga proovida saanud. Iga käekiri on nii erinev, et vahel ikka mõtlen kas olen bosus või astusin valest uksest täna sisse. On olnud trenne, mis on tempo poolest nii kiired, et ma lihtsalt ei jõudnud järele ka parima tahtmise juures ja mu pulsikell andis märku, et ei tohi ka rohkem rapsida. On olnud trenne, kus kõik tundub liiga lihtne, selline kahtlustav tunne on kogu aeg peal, et miks me tšillime. On olnud trenne, kus tehtavad harjutused on olnud nii rasked, et enamik andsid alla ja lihtsalt lösutasime pallil ning mitte mingi motiveerimine ega ka kurjustamine kedagi enam ei pannud pingutama. On olnud trenne, kus kõik justkui klapib ja rütm on nii hea, et võiksid teise tunni veel otsa teha.

Bosus harjutusi tehakse poolikul õhku täis pallil ehk väiksel batuudil. Alguses on stepile sarnane liikumine - astutakse pallile ja maha, jooks pallil, hüpped pallilt jne, pärast harjutused mis vajavad lihaste pingutamist. Bosu reklaamitakse kui treeningut, kus pakatab kõige muu juures ka naerust ja lõbususest, siis mina ütleks küll, et bosu on üsna tõsine trenn. Ainuke naeratus, mis inimestel tuleb - on naeratus pärast trenni, kus kõigil on hea meel, et elus ollakse. Siiski soovitan bosut, sest peale selle, et ta trimmib keha ja põletab rasva, teeb head ka su tasakaalu - ja kehatunnetusele. Kindlasti peab kuulama treenerit, sest bosus on omad reeglid, kuidas pallile astuda tohib ja kindlasti peaks olema head jalanõud. Minul on igavesed sussid ja tunnen vahel, et nad ei toeta mu jalga piisavalt bosu jaoks. Korra isegi väänasin natuke liigest, aga õnneks ei midagi hullu. Lisaks saate valida kas soovite minna bosusse, mis kestab 45 või 60 minutit. 

Minu jaoks uus on ka see, et korra nädalas on õnnestunud käia 30 minutit lihtsalt veekeskuses. Mu juba suur poiss hakkas ujumistrennis käima ja mõtlesin, et miks mitte lubada endale kasvõi lühikest aega lõõgastust samal ajal. Rutiiniks on saanud 50 m ujumist, kuum saun, jääkülmavee bassein ja mullivann ja kogu nädala väsimus on peaaegu kadunud. 

Toitumises läheb ka veidi paremini, kuigi see on minu jaoks raskem kui ükskõik, milline trenn. Siiski siiski tasa ja targu liigun sinna poole, et aina rohkem on päevi, kus ma ei ole ülesöönud, kus ma olen oma emotsioonide, stressiga hakkama saanud, nii et ma ei lohuta end koogiga.

 Magusaga püüan leidlik olla - pannkooke teen lahja rosinakohupiimaga, jahu asendan proteiinipulbriga, mis koosneb põhiliselt kaera-ja mandlijahust. Sai ka proovitud teha porgandikeeksi tatrajahu ja kreekapähklitega. Muidugi on head sõbrad smuutid ja mesi. 

Eile sai käidud ka taimetoidumessil. Tõin koju hummust, sibulamoosi, mandlipiima ja tofu-lehtkapsapirukaid.

Õnneks on mu pere sama uudishimulik kui mina ja nii saab alati koos kõik mu leiud ja katsetused ära proovitud. 

Homsest jälle trenni -  ees ootab jälle üks uus ja üks vana armastus. 

Soovin teile kõigile leida aega enda jaoks ja teha midagi, mis kehale ja vaimule hea.

f¤¤k this. i´m going running!

Siin ma olen.

Jooksmas augusti alguses 14 päeva järjest oma 2 km rada. Vahel on nii, et miski ei soosi sportimist. Töögraafik ei luba, enesetunne ei luba, ilm ei luba, põhjendusi  ja vabandusi on mul taskutäis veelgi ja rohkemgi. Aga kui sa tahad midagi, siis tee seda  hoolimata kõigest - nii ma tulingi iga päev pärast tööd Kaur rattaga kõrval sõitmas ja võtsin endale see 15 minutit. 

Kui ma 16.augustil Rakvere Ööjooksule läksin, siis naeratasin kogu jooksu, sest samm oli nii kerge, ma lihtsalt liuglesin läbi raja. Mul polnud ootusi ega õiget tahtmistki sinna võistlusele minna. Teadsin, et kuigi olin juulis ikka jooksmas käinud ja püüdnud aktiivne olla, siis polnud ma saanud teha siiski piisavalt trenni pikemaks jooksuks või aja parandamiseks. 

Stardis kõlas Epp Kõivu - Linn on minu = just täna suudan kõike-kõike, sest just täna olen võitmatu - 

ja  kogu mu keha täitis surin ja kui mu jalg tõusis esimeseks sammuks teadsin, sellest tuleb suurepärane 10 kilomeetrit. Mu jalal oli meeles, mida ta eelmised 2 nädalat teinud oli ja lõpuks polnud vahet kas 2 või 10 km. See oli jooksupidu. Iga trenn vahet pole kui suur või väike ta on aitab vormi parandada kui mitte kehaliselt siis vähemalt mentaalselt.

See suvi sai sellepoolest eriti mõnus, et sain proovida mitmeid tegevusi, mida enne polnud õnnestunud teha. 

Loosiõnn tõi meie perre võrkpalli, siis sai seda proovitud. Väga väsitav, aga mõnus mäng. Ootan juba järgmist rannahooaega. 

Ometi sain ka mina seiklusrajal punnitada, must rada osutus ikka parajaks pähkliks. Käte jõudu, tasakaalu ja enesekindlust sai proovile pandud. 

Pirital sai ka käidud laenutamas kogu perele rulluiske. Mäest alla sõites olime muidugi Kauriga kraavis, aga muidu sai ikka ukerdatud nii palju, et tahe veel teinekordki rullida jäi alles. Tarmo sõitis kohe 8 km nagu vana proff.

Trammiteeremont aga andis tõuke selleks, et vahel rattaga tööle minekust kujunes välja käin siiani isegi kui trammid juba ammu sõidavad rattaga tööl. Väga vabastav tegevus.

Vinti sai peale keeratud ka murelite, maasikate, mustikate, vaarikate tarbimisele. Lõpetasin päris kiiresti raha lugemise ja pühendasin end pigem hommikupudru nautimisele, mis kubises marjadest.

Kuigi igasugune kook on ikka minu sõber, siis puuviljad ja marjad on kindlalt minu menüüs koha leidnud. Enam nad sealt ka ei lahku.

Ülemiste järve jooksul sain see aasta jagada oma emotsiooni Tarmoga. Minule oli rada juba eelmisest korrast tuttav, Tarmole uus. Viimased kilomeetrid olid seekord küll rasked, aga 14 tuli ikkagi ära. Sellel jooksul andis  tunda, et pikamaatrenni pole suvel palju teinud. Tahtejõud on sellistes olukordades väärt valuuta. Pingutasin 2 minutit parema aja võrreldes eelmise aastaga. Selleks aitas kaasa kindlasti ka see et Tarmo oma medal juba kaelas mind viimasel kilomeetril  ergutas.

Sellest et koos on tore sporti teha, kogemust jagada ja ühiseid eesmärke seada andis kinnituse ka eilne Ace Xdreami Haapsalu etapp, kust C- raja osalejana oma meeskonnaga osavõtsin.

Tegemist oli siis seiklusspordi võistlusega, kus saime aja kirja 3 tundi ja 19 minutit/ kilomeetreid umbes 25 - sinna sisse mahtus orienteerumine joostes, rattaga ja kanuuga.

Esimene etapp oli linnas, kus oli vaja joostes leida valikuliselt 12st 6 punkti. See oli üllatuslikult raske minu jaoks. Kiired lühikesed vahemaad tõmbasid näo punaseks ja rinnus hakkas pistma, ka ei suutnud ma oma aju kohe tööle panna. Õnneks minu kaaslased Katrin ja Kätlin olid kohe ülesande kõrgusel ja osavalt mööda tänavaid lidudes tegid häid valikuid ning punktid said leitud.

Teine etapp oli rattaga läbida kohustuslik rajalõik ja leida lisaülesande paik. Ratta seljas tundsin end kohe mugavamalt ja minu jaoks oli ka maastikukaarti kergem lugeda, tundsin, et sain hakata panustama ettevõtmisesse.

Lisaülesandeks oli vaja läbida takistusrada, milleks oli mitmete mitmete  vagunite jagu lagunenud rong. Ühel pool pidi roomama rongi alt ja teiselt poolt ronima vagunite pealt ja läbi. Esimene roomamise osa polnud nii sümpaatne, sest kuigi osaliselt oli mingi vaip pandud maha, siis vahepeal said põlved ikka väga haiget. Lisaks ronis mingi aktiivsem onu minust ja Kätlinist vahepeal üle. Teine pool oli justkui seiklusrada ja seal ronimine meeldis mulle väga. Üldiselt oli  kena vaheldus roomata ja turnida kaardilugemisele.

Edasi sealt kihutasime jälle ratastel otsima punkti, mille asukohta pidi ise päris suure ala pealt otsima. Vihjeks ainult paari kilomeetri ja meetrite kaupa mainitud teekate nt jalgtee, kruusatee, autojälg, kaduv rada, asfalttee ja mõned nooled - tegime paar auringi ja lõpuks päris juhuslikult keset võsa see punkt oligi. Kompassist ja odomeetrist oli veidi kasu. 

Kolmas etapp algas sellega, et leidsime tee kanuualale. Jällegi sai ise otsustada - 6st punktist pidi valima 2. Tegime  minu meelest jällegi superhea valiku, kuid aega kulus meil siiski. Tarmo oli küll head nõu andnud, mida ka järgisime, aga  keegi meist polnud enne kanuuga sõitnud. Nii et  ninaots kiskus omasoodu minema ja liikumiskiirus vaheldus edukast mittekuhugi minemiseni. Kasuks ei tulnud ka suhteliselt madal vesi tiheda taimestikuga. Kuigi mõla vehkimist oli palju ja põhiliselt selg mul haige täna sellest ongi, oli kanuuetapp kokkuvõttes väga tore. 

Mulle meeldib proovida uusi tegevusi ja eriti suurepärane tunne on kui see valmistas raskusi ka, aga sa ei andnud alla ja tegid ära. Nii meiegi - olime südamega asja juures ja punktid said võetud, läbisime umbes 2,4 kilomeetrit kanuuga kokku. 

Viimaseks pingutuseks oli leida ratastel tee finishisse - seal siiski oli veel üks lisaülesanne - suusahüppe sooritas vapper Katrin. 

Muretsesin mitu kuud enne võistlust kas keegi üldse tahab minuga koos tulla, kas mu kaaslased jagavad minu entusiasmi, kas oskame kaarti lugeda, kuidas kõik ikka välja kukub....

Praegu võin öelda, et kõik oli parem kui oleksin osanud soovida - mu meeskond oli võitlusvaimu täis, asjalikud, osavad, positiivsed, rahulikud. Võistlus ise oli parajalt koormav ja pingutust pakkuv, huvitav ja me saime ka selle sigri-migri keerulise kaardilugemisega hakkama. Minu üks väga suur unistus sai täidetud. Nüüd juba mõtlen, et võiks teinekordki minna.

Kuidas Coelho ütleski - kui sa arvad, et seiklus on ohtlik, siis proovi rutiini. See on surmav. 

Nii et rohkem seiklusi! 

Helku