Xdream Laagri

Xdream Laagri II etapp tehtud -  seekord olin asendusliige B- rajal. 

Igal hooajal on mul ikka korra ette tulnud, et seda olen. Igakord muretsen, milline koorem ma meeskonnale olen ja igakord tunnen, et B- rada pigistab mu tühjaks nagu sidruni, kuid nagu jalg finishit puudutab hakkan salaja lootma, et järgmisel hooajal jälle on vaja kedagi asendada.

Kõik Xdreamid, kus käinud olen kas C- rajal oma meeskonnaga või B- rajal asendusliikmena on olnud huvitavad, kunagi ei saa öelda, et tõeliselt jama oli.

Kuid alati on lugusid, mida räägin rohkem teistele, kohti, mis jäävad südamesse ning hetki, mida sa tead, et neid mäletad ka vanaduses. Xdreami slogan on avasta seigeldes Eestimaad ja see tõesti nii on – see on seiklus ja sa käid kohtades, mida sa pole enne avastanud. Rajameistrid oskavad oma tööd.

Selline pikk sissejuhatus Laagri etapile, sest seekord oli eriti põnev ja raske rada minu jaoks. Mõned hetked jäävad kindlasti südamesse ja muutuvad lugudeks, mida hakkan jälle ja jälle pajatama. Kohe võistluse algusest sain  - kõige eredamad hetked Xdreamil -  edetabelisse uue punkti kirja panna – kaart juhatas meid rohelise künkani, milles väike avasus kiviseinas -  sisse pugedes, aga ootas ees Peeter Suure merekindluse rooduvarjendite vaheline maa-alune tunnel -  ma ei tea kui pikalt me seal kõndisime, kuid ei saa öelda, et tunnel lühike oleks olnud -  samuti oli ta alguses vähemalt 2 m kõrge ja lai. Vahepeal pidi sumpama jääkülmas vees, mis pani mu südame võpatama kui jalg esimest korda sisse astus ja hiljem plörises ning plaksus pori mu tatsamise all. Kahest kohas vist oli kunagi toimunud varing, sest läbipääs muutus jäneseuru suuruseks – mina ei tea kuidas suured mehed sealt läbi end surusid -  see oli elamus ja mitte nii klaustrofoobiline kui Viimsi maa-alune toru, kus üks hooaeg roomasime.

Üsna pärast tunnelit väänasin veidi jalga ja kukkusin käe kriimuliseks -  jalad olid külmast veest kanged ja kujutasin end väheke graatsilisemaks üle kraavi hüpates kui tegelikult olin. Kui aga pole surmahäda tuleb edasi liduda, lõpus aega küll end tohterdada.

Rattaetapp oli küll väsitav, kuid polnud seekord kirss tordil -  selleks oli kanuu minu jaoks -  kohati kitsas ja käänuline jõgi, mis oli täis kasvanud kõige õelamaid taimeid, kes end mõla külge pookisid ja justkui kanuule juured alla kasvatasid ja siis kadus vesi sootuks ja kanuud tuli tassida ühest kaldast üles ja teisest jälle alla või pidi kanuu jätma üldse hulpima ning liikuma külmas vees punkti võtma väga kangete jalgadega, mis ei tahtnud minuga koostööd enam teha. Kindlasti B- raja kanuusõit on pikem kui C- raja oma ja mu käed tulitasid ja hõõgusid ja ähvardasid küljest kukkuda kui neile selgus, et seekord tuleb palju rohkem tööd teha. Korraks tuli mul sein ette -  ma lihtsalt vehkisin mõlaga ja lootsin, et enne kui ma kanuust nagu kivi kukun jõuame me kaldasse.

Ja nii ongi, et peadki vastu ja tulebki kallas ehk valu on ajutine ning me jaksame palju rohkem kui ette kujutame endile.

Laagri etapil saime ka mäejooksu teha, mille me peaaegu oleks vahele jätnud (ai kurja!),

mõõta maad (me saime õige tulemuse, jehuu!), avastada, et kaardil on tühi koht ja sealsed punktid olid trükitud plastiktorule, mida sai ainult veidi aega uurida (hea, et Tarmo olemas oli!) 

ja enne finishit tõmmata terve staadioniringi köiega sõiduautot (möödusime tervelt kahest meeskonnast, hea lõpuspurt)!

Seekord nägin rajal ka koolivenda ja kahte toredat võõrast, kellele olin Tallinna City Trailil sappa võtnud (elu on naljakas, nad olid üks meeskond) ja mul oli selle üle heameel, et ometi keegi minu tuttavatest oli Xdreamile tulnud. Kui oma meeskonda uut liiget otsisime, siis see polnud sugugi lihtne -  inimestele on hirmud, mingit ettekujutused, põhjused. Tegelikult ei ole vaja peljata -  ma olen täiesti harilik keskmine plika

ja ma saan igakord hakkama. Seda rõõmu ja rahulolu, mida seiklussport annab on raske kirjeldada, ta on nii mitmesugune.

Tallinn City Trail

20.05 sai osaletud Tallinn City Trail Run 8 km distantsil Pirital. 

Võistlus oli mulle eelmisest aastast tuttav, kuid ootusärevus ja põnevus olid ikkagi suured. Eelmine aasta ma käisin üksinda, kuid see aasta tegi ürituse toredamaks veel seegi, et Tarmo tuli ka osalema ja Kaur kaasa elama.

Võistluse eel siiski olin murelik, sest terve nädal olid mind piinanud kõhuhädad, kaks päeva varasemast trennist olid jalad nii valusad, et liipasin lausa starti ja lisaks olin ka öösel tööl olnud ehk tunne oli kurnatud. Kuid kui sa ei saa kõndida, siis ära muretse – joosta saad ikka!!

Teadsin, et Tarmo lippab nagu väle jänes esikümmet püüdma ( ta sai 6. koha) ja stardist lahkusin üsna rahuliku tempoga. Esimesed 4 km vaatasin kuidas teised võistlejad kaugenesid minu ees ja väsimus kehas hakkas kohe rääkima kui raske ikka olla juba on, kuid püüdsin nautida tuttavaid kohti ja  enda üllatuseks tabas mind ka hetk, kus tahtsin eksida rajalt – päike kiras silma ja järgmine märgistus ei paistnud, kuid õnneks üle paarikümne meetri ma valesti ei kalpsanud.

Korraga  paekalda poole üles rühkides kuulsin aga inimesi enda selja taga – kuna olin ju veendunud, et olen viimane (ma polnud kordagi selja taha vaadanud )-  siis olin tõsiselt üllatunud – ma vist isegi küsisin, et kust nad nüüd tulevad või midagi?

Sattusin väga elevile ja võtsin rõõmsalt sappa. Nad jooksid koos -  (sain aru, et naisterahvas aitas kogenenuma jooksjana meesterahval tempot hoida ja olla toeks raja läbimisel) tajusin kohe, et nende tempo  sobib ka mulle ja reipalt sulasin seltskonda tüüdates võõraid kuni finishini oma lobaga. Õnneks nad olid viisakad ja toredad ega püüdnud mind maha raputada. Minu jaoks olid nad tõeline päästerõngas, sest tänu nende tempole mu kilomeetri aeg paranes ja unustasin kõik oma mured, mille ümber enne mõttelõnga olin keerutanud. Aitähh teile!!

Jõudsin finishisse üsna heas meeleolus ning vastuvõtt oli ka suurepärane -  Tarmo ja Kaur ergutasid ning autasuks sai ägeda vimpli, diplomi ise teha ja süüa- juua pakuti ka.

Seda rada läbides jõudsin  järeldusele, et ma olen hingelt maastikujooksja. Puujuurikad, künkad ja keerud ning käänud teevad mind koos puude, muda ja  ettearvamatusega õnnelikuks.

Tallinna City Trail Run oma metsaradade, tõusude, kohati isegi ohtlikke või pigem südame saapa säärde ajavate rajalõikudega on hetkel mu lemmikuid maastikujooksuvõistlusi -  väga vaheldusrikas, vastupidavust proovile panev, põnev ja kaunite vaadetega. Ja sa ei pea minema üldse kaugele - seiklus ju keset linna! Postitan Helkudoingsport lehel Facebooki ka kaks videot rajast ja Instagrammis ka üleval samuti Helkudoingsport lehel. 

Kindlasti soovitan  võistluskalendril silma järgmine aasta peal hoida ja end kirja panna.

Samuti on neil 1. 09 2017 Kadrioru ja Pae pargi alal Tallinna City Trail night edition - rajad 8 km ja 4 km. 

 

 

Xdream - Uniküla

Esimene etapp Xdreamist on siis tehtud ja seekord käisin oma meeskonnaga C- rajal!! 

Seekord alustasime ettevalmistust Kätliniga sellest, et tuli leida endale uus meeskonnaliige. Meie eelmised ägedad tiimiliikmed ei saa see hooaeg osa võtta ja otsing kulges alguses isegi suurte raskustega. Minu veenmisoskused ei kandnud vilja päris pikka aega, kuid lõpuks leidsime Kairi. Kairi polnud enne Xdreamil käinud aga arvas, et ta võiks proovida.

Mina käisin eelnevalt läbimas ka Xdreami lihavõtterada Paljassaares, mis oli avatud kõigile ja sai minna just sulle sobival ajal läbima vist 2- 3 nädala jooksul. Kuigi see on minu kodukant ja seal päris palju rattaga sõidetud ja jalutatud, siis ikka suutis rada üllatada  - vanades mahajäetud sõjaväe hoonetes me kolamas polnud käinud. 

Mõned olid päris suured ja uhked ja teised üsna pimedad ning räpased hirmsad kohad. Meil oli ka laps kaasas ja see oli väga hea hetk talle orienteerumise ja seiklemise pisikut edasi anda ja tal oligi väga põnev. Kindlasti võiks Xdreami meeskond nende ajutiste radadega jätkata. 

Logistika sujus meil ka väga hästi arvestades, et Uniküla oli kaugel ja täiesti võõras koht meie jaoks.

Suurim hirm oli ilm -  eelnev päev oli kohutav vihma-, lumetorm ja temperatuur väga madal. Kuna ise olen kahel korral Xdreamil alajahtumise / suure külmaga võidelnud, siis tekkisid väiksed hirmud -  ja mis sa siis teed – lähed neid ületama!! Niisiis päev enne Xdreami selle suure külma ja tormiga läksin mina Reval Spordi välitreeningusse -  muidugi teist sellist hullu ei ole ja ma olin ainuke registreerunu. Treener Bret tõmbas tuulejopel luku kurguni kinni ja tuligi minuga jooksma. 35 minutiga olime läbimärjad ja külmast puretud, kuid minu hirm oli poole väiksemaks muutunud. Suured tänud vaprale Bretile!

Üllatuseks meie Xdream algas kanuuga, mis osutus suurepäraseks, sest hiljem poleks lihtsalt selleks enam jaksu nii palju olnud. Kanuu on meile alati palju rahmimist ja nalja pakkunud, sest kuigi me muutume iga etappiga osavamaks, siis kõrvaltvaataja võib siiski meie pärast muret tunda. Seekord oli Kairist palju abi – ta juhtis meid ja proovis head rütmi tekitada ja me tõesti liikusime päris kiiresti edasi. Minu kaart oli muidugi pärast kanuud juba vettinud puder.

Pärast kanuud tuli meil isiklikult päris mitu tundi seiklemist rattaga – esimesed punktid leidsime ladusamalt, aga mida rohkem sügavamale Vooremäe metsa jõudsime seda ühesugusemaks maastik meie jaoks muutus ja oleksime pidanud rohkem kaarti süvenema, kippusime ringi kihutama ja tuulama, sest meile tundus, et ala, kus punktid asuvad on kindlasti suurem ja laiem -  tegelikult oli ala palju väiksem. 

Aega võttis aga asja sai, aga me leidsime kõik punktid üles ja ei saanud trahve, mis on minu jaoks üpris oluline.

Maastik oli tõesti kütkestav, palju tõuse ja languseid -  jalad ikka said korraliku trenni. Jalaorienteerumine oleks võinud mujal olnud – see hõlmas sama ala, kus oli ka rattaosa olnud, aga asja õnneks tegi huvitavamaks 3D kaart, mis meile pihku suruti. Väga originaalne idee korraldajate poolt ja me isegi leidsime ühe punkti seda mudelit kasutades üles, aga ülejäänud punktid võtsime ikkagi tavalise kaardiga. Mu lapse Lego mehed tunnevad nüüd rõõmu nendest 3D maastikest.

Voltimisülesanne oli täitsa tore -  hea et oli üks kaart veekindlast materjalist, sest teistest kaartidest küll midagi enam voltida poleks saanud. Korraks hakkasime jälle üle mõtlema, kuid siis peatusime pidasime aru ja leidsime ka viimase punkti edukalt.

Puutevaba punkti võtmisega olid erinevaid tundeid -  ratta pealt kihutades oli küll mugav käsi ainult välja sirutada ja juba oli punkt fikseeritud, aga sa pidid kindel olema, et see meie raja punkt on. Me leidsime palju teiste punkte ja siis igaks juhuks sai käsi selja taha pandud, sest hirm oli, et järsku hakkab piiksuma. Ja vahetusala registreeris ta nii sisse kui välja minnes, sa ei saanud seda vältidagi.

Kokku kestis meie seikluslik orienteerumine kanuu, ratastega ja jala koos lisaülesannetega meie jaoks 5 tundi ja peaaegu 30 km sai läbitud. Jäime ise väga rahule -  leidsime kõik punktid, ilm oli kuiv ja ilus, maastik paras pähkel, meeskonnatöö  - ja vaim oli väga hea ja me saime kogu protsessist toredad mälestused. Olen hästi tänulik, et ikka on inimesi, kes minu unistustega ja tegemistega kaasa lähevad.

 Me oleme võimelised suurteks tegemisteks, me peame ainult selle teekonna ette võtma. Avasta ennast ja Eestimaad seigeldes!

Stay strong!

Viimane nädal minu sellest Reval Spordi väljakutsest on käimas.

8. nädal oli mul vaiksem - proovisin uut trenni Reval Jump, hilisõhtune jõusaal (1, 5 h), ringtreening ja väike rattasõit.

Reval Jumpi sattusin kuna aeg – ajalt tuleb ennast mugavustsoonist välja viia ja uusi trenne proovida. Meie kehad harjuvad ja õpivad väga ruttu ning vahepeal tuleb neid ehmatada ja segadusse ajada. Samuti üks trennikaaslane soovitas - mine proovi, päris huvitav.

Revali koduleht ütleb trenni kohta nii - efektiivne kardiotreening, mis on välja töötatud Reval Spordi treenerite poolt. Kasutatakse nii poksi- kui ka tantsutreeningutest tuttavaid sammu- ja löögikombinatsioone, lisanduvad jõuharjutusi suurematele lihasgruppidele.

Treeningus kasutatakse väikest batuuti, mis on hea kuna:

- treening batuudil parandab tasakaalu ja koordinatsiooni, mis aitab ennetada edasisi vigastusi;

- treening ei koorma liigselt lihaseid, südant ega liigeseid;

- treeningu raskusastet on võimalik reguleerida vastavalt batuudi kasutamise intensiivsusele;

- põletab palju - palju kaloreid ja vormib lihaseid.

Peab nentima, et tõesti oli hea kardio ja hüpata sai batuudil ja oli ka lõpus jõuharjutusi ja näha oli, et inimesed, kes mu ümber olid nautisid trenni väga, tundus, et nad on regulaarsed käijad ja olid rahul.

Minu treeningplaanist jääb siiski Reval Jump välja - ma pole batuudigeneratsioonist, tundsin ennast loperdamas üsna suvaliselt ja pilt natuke kõikus ees ning tundsin ennast natuke vales kohas. Minu sisemine laps tahab matkata ja seigelda ehk ootab Xdreami.

Rohkem nautisin hilisõhtust jõusaali Tarmoga ja ringtreeningut ja esimest kevadist rattasõitu, mille käigus pidin ära külmuma.

Eelmine nädal aga tuli päris tegus - ujumine ja saun, selle aasta esimene 10 km jooks, 2 ringtreeningut ning lisaks jõusaal koos 30 min sõudmisega.

Vaikselt hakkan end ette valmistama esimeseks Xdreamiks ja jooksuhooajaks - 10 km jooks ja sõudmine oli osa sellest. Jooksuga jäin ise väga rahule - üllatasin oma kilomeetrite aegadega, tavaliselt kevadeti olen aeglasem. See annab mulle lootust suuremateks tegudeks see hooaeg, nii et julgen võtta sihti nii mõnegi võistluse suunas, millest unistanud olen. Vaikselt hakkangi üha rohkem jooksmas käima.

Ringtreeningut soovitan aga teile kõigile – nii mõnus - vaheldusrikas, kogu keha saab koormust, jõukohane, samas pead pingutama, treener töötab väga lähedalt kõigiga, saad tagasisidet. Tulge proovima Reval Sporti. Sellest nädalast peaks uus kava ka olema.

Praegult on mul kooli nädal ja sellest, kuidas see viimane väljakutse nädal möödus järgmine kord. Reval Spordis hakkab mõne aja pärast ka uus väljakutse, et kes teab võib-olla võtan ka sellest osa. Rohkem tahaks jooksmas käima hakata, sest sellel hooajal tahaks nii mõnelegi võistlusele jõuda.

Jah!! Mulle on seda kõike vaja. Kohustusi on palju ja väsimus on väga väga suur kogu aeg ja aeg – ajalt valdab mind paanika, kas ma jõuan, suudan, jaksan kõike – kuid kui ei proovi, siis ei saa ju teada ja kõik need pingutused teevad mind õnnelikuks.

Monday motivation - lets go!!!

Kuues nädal -  olin koolis ehk siis Tallinnast eemal oma igapäevaelust, kodust, harjumuspärasest treeningust. Revali treeningud pidid jääma kõik nädalalõppu (reede õhtu ja L / P), mis mulle väga ei meeldi. Eelistan treeninguid alustada ikka kohe, mitte lükata neid kuhugi.

Muretsesin oma toitumise pärast siiski kõige rohkem -  see on minu jaoks pingutust nõudev ja siiani koolinädalad ei ole olnud toitumise koha pealt väga edukad.

Pakkisin kaasa snäkse kodust – ProPudi milkshake, Pulsi batoon, pähkleid ja rosinaid, õuna, Hera 80 valgupulbri, mõtlesin läbi koolilõuna ja kohvikus käigud ja tegin ette ära ostunimekirja poeskäiguks.

Lõpuks pean tõdema, et toitumise koha pealt läkski kõik väga hästi kui paar Maiuspala kommi välja arvata. Aga üldiselt jäin rahule, planeerimine tuleb kasuks.

Mu nimekirjas on siin mitmeid milkshake, batoone ja pulbreid – ma ikka tavaliselt söön üsna tavalist toitu, aga vahel ostan mõne pudingu, milkshake, batooni, et magusaisu rahuldada, sest mul on magusaisu ja Hera pulbrit segan hommikupudru sekka -  kuna keedan pudru veega, siis pulber annab hea maitse ja hoiab kõhtu kauem täis ja pärast trenni joon seda (segan kas veega või mõne taimsepiimaga) vahepalana. Mul kipuvad vahel söögipausid liiga pikaks venima ja pärast on hundiisu, nii et paneks potid ja pannid ka nahka, aga et seda vältida aitab see pulbrijook välja.

Väga hea blogipostitus kõigi selliste lisaainete kohta on marianfitness.ee lehel – pealkirjaga toidulisandid kas ja milleks?  -  soovitan lugeda.

Koolinädalal vedasin ennast kaks korda jooksma – 3 km ja 5 km. 3 km ring oli rohkem treppe ja vänderdamist, et saaks linnukese kirja. 5 km jooksul aga tegin pikemad sirged, mõned tõusud ja viimastel kilomeetritel olid jalad nii head, et oleks jooksnud veelgi kui aega oleks olnud. See jooks andis lootust, et kui siin mõne aja pärast alustan suuremaid jooksutreeninguid, siis võib oktoobriks must täiesti asja saada.

Koolist otse kihutasin reedel jooksulindi peale ja laupäeval käisin lihastreeningus pilatese rulliga, pühapäeval grit strenghi uue kava tutvustusel.

Lihastreeningut pilatese rulliga (vahurull, massazirull) soovitan väga  - tõeliselt tõhus, samas jõukohane treening, kus siis sai tehtud harjutusi kasutades abivahendina rulli – tasakaal, kükid, kõhulihas jne  ja kõige lõpus enesemassaaž rulliga, et nüüd oskan korrektselt rulli kasutada. Massaaz aitab taastuda treeningust kiiremini.

Pühapäevane grit oli aga nii raske – õnneks aimasin ette ja ei võtnud väga suuri raskusi, aga olin siiski täiesti läbi omadega pärast trenni. Isegi Tarmo, kes on super vormis vaakus hinge. Aga jällegi mulle meeldib aeg – ajalt seal käia – tuletab meelde kui palju tööd enesega on vaja veel teha.

Seitmes nädal hiilis ka vaikselt juba mööda  -  ja minu üllatuseks oli see nädal üle kahe kuu kõige raskem – mind tabas täielik paanika, väsimus, stress. Ütleme nii et ma tundsin, et kõike on liiga palju ja samas ei teinud ma midagi selle nädala jooksul, et asi paremaks ka muutuks, kaevasin endale auku ainult sügavamaks.

Trenni jõudsin kolmel korral – käisin ujumas, ringtreeningus ja jooksulindil jooksmas.

Esimest korda tundsin, et ujumine polnud ainult lõõgastus, vaid hoopiski trenn. Õppisin alles paar aastat tagasi ujuma – ujun koera ja iga paarikümne meetri tagant teen tavaliselt pausi. Püüdsin seekord 30 minutit järjest ujuda ja pausi ajal kas venitasin või tõmbasin lõuga hüppeplatvormi juures.

Aga see nädal on läbi ja kahjuks ma pean edasi olema täiskasvanu oma kohustustega ja eesmärkidega ja keegi teine minu eest midagi ära teha ei saa, nii et täna hommikuks tegin õppimisplaani, treeningplaani, olen lootusrikas ja püüan muuta ka oma toitumist veelgi.

Edasi, Kentucky poisid, valu punanahkadele! Nagu ütles Joosep Toots

Everything you want is at the other side of fear!

We must step beyond fear to reach our greatest potential!

Neljas ja viies nädal läbi -  natuke olen rõõmus ja natuke murelik.

Positiivne on see, et olen hea hoo sisse saanud ja on huvitav ning põnev ja ma naudin kogu seda protsessi. Sport on sõltuvust tekitav. Mure oli nende päevade jooksul, et mind tabas 5 päevane külmetus, mille ajal ma trenni ei teinud, sest nii hull oli olla. Mõtlesin juba, et lõpp on lähedal. Õnneks taastusin. Kipun ka vahepeal kahtlema endas, et kas ma jõuan, kas ma olen õigel teel, kas ma teen asju õigesti, saavutan ma oma soovitud tulemused ja eesmärgid? Seda on äärmiselt suur hulk negatiivset sisekõnet. Püüan siiski iga hommik astuda päeva mõttega, et ma pean pingutama. Mul on soove ja unistusi, mida keegi teine ei saa minu eest täita. Mina ise pean võtma otsuse vastu, et aitan ennast, et pean vastu  ja püüan pigem olla õnnelik kui stressis.

Sain oma loodetud treeningmahu siiski ilusti täis –

Neljas nädal –

3 h jõusaal

1,5 h ringtreeningu challenge

Viies nädal –

1 x ujumine/saun

2 x ringtreening

2 h jõusaali

1 x spinning

Ringtreening ja jõusaal on saanud ruttu mu lemmikuteks -  ei ole vaja muretseda – ohtu ei ole, et treening ühekülgseks muutuks. Ringtreeningus  neljandal nädalal oli challenge, mis seisnes selles, et ajaliselt kestis trenn kauem ja 10 jaama asemel oli 15 jaama. Võttis päris võhmale, aga pärast sellist trenni on alati ekstra hea tunne, sest sa tead, et kui sa annad endale võimaluse rohkemaks, siis sa tavaliselt ikka üllatad end ja  suudad rohkem. Minu poolest võiks neid challenge trennide päevi isegi rohkem olla – väga põnev oli.

Viiendal nädalal aga oli trennis ees ootamas uus kava -  raskusi vähem ja rohkem harjutusi oma keharaskusega, hüpped, jalatõsted jne. Teistmoodi kuid mitte sugugi lihtsam ja arvestades, et kui mu üks eesmärkidest on keha tugevamaks saada, siis teine eesmärk on osaleda päris mitmel jooksuvõistlusel see hooaeg ja kui esimene kava toetas esimest eesmärki, siis teine kava toetab teist – win/win ikkagi!

Selle paari viimase nädala kõige parim otsus oli käia treener Siimu jõusaali ABC s. Ma vanasti lihtsalt ükskõikselt jalutasin jõusaalist  läbi – ma ei hakka iial siin käima, mida ma siin teen, mul pole seda vaja jne ketras peas. Ma olen täielik fänn  nüüd – kuidas ma üldse sain elada ilma jõusaalita? Muidugi tutvustav ABC andis teadmisi, mida vaja, et alustada ja ma tavaliselt käin jõusaalis koos Tarmoga, kellega siis koos uudistame, proovime ja pingutame. Mulle eriti meeldib see, et meie fantaasia on piirituks muutunud. Kui esimesed korrad rangelt jälgisime Siimu minikava, siis nüüd tulevad endal ideed, plaanid, mõtted, uudishimu, kogemus – ja aeg 1-1, 5 h läheb nii ruttu, et ma ei hoomagi seda.

Mis me siin teinud siis oleme – näiteks alustame alati kardiosaalis rattast (tavalise ratta pealt kolisime spinningu rattale), siis uurime kas võimalik kasutada hüppenööri, kasti (viimane kord tegin kastile hüppeid vaheldumisi kätekõverdustega) ja siis jõusaali – teen palju kätele, sest nad on nii nõrgad mul, lemmik on jalapress, kõhulihast, viimased korrad olen kangiga jõutõmmet harjutanud -  et tehniliselt  oleks korrektne. Vahel Tarmo on filminud harjutusi, et saaksin ise näha, kuidas teen – kipun küürus olema või vajun kuhugi ära.

Aga jah nüüd juba kui tegin siin järgmise ja ülejärgmise nädala treeningplaani, siis kohe spetsiaalselt vaatasin, et jääks mahti rühmatreeningute kõrvalt kindlalt ka jõusaalis käia – seal on veel väga paljut avastada ja proovida.

Nädala lõpetasin spinninguga Treeni teadlikult raames -  mulle meeldib saada teadmisi ja kuulata, mida treenerid räägivad. Muidugi trenn ise oli ka hea pingutus - kahjuks ei suutnud täiskoormusega kogu aeg kaasa teha, aga kindlalt püüdsin anda endast kõik. Spinning on hea kalorikaotamise koht, treenib vastupidavust, südant, kindlasti ei pinguta sa kardiosaalis üksi sõites nii nagu trennis treeneriga.

Ma arvan, et pingutamist ei tohi peljata ja sa ei tea, mis sulle meeldib või sobib kui sa ei anna erinevatele trennidele võimalust.

Just jump!!

Kolmas treeningnädal läbi – on rõõme ja  muresid olnud - 

olen ilusti trennid mahutanud oma igapäevaellu – jõuan käia isegi rohkem kui miinimum kolm trenni nädalas. Tunnen trennidest rõõmu ja rahulolu, ainevahetus on korras ja energiat rohkem.

Mure on toitumine veel -  kuidagi keeruline on mõni päev otsustada ja vastutada – ikka kipub portsjon liiga suur olevat, toidukordade vahed kas kipuvad olema liiga lühikesed või liiga pikad ja kuigi toidukorv ja valikud muutuvad aina läbimõeldumaks, siis vahel isutab asjade järgi, mis mingit kütust mu kehale küll ei tooda, ainult polstrit juurde.

See nädal nägi välja siis nii  -

60 minutit jooksulindil jooksmist

30 minutit grit strenght

1 h ringtreeningut

50 minutit bodyart

15 ja peale hüpet kastile

2*saun

See nädal oli minu jaoks täis väikesi minirekordeid ja saavutusi - 

45 minutilt tõstsin 60 minutile oma jooksulindil jooksmist -  pean hakkamagi jooksmisele aina rohkem tähelepanu pöörama. Tegin endale aprill – oktoober võistlushooaja plaani ja kui töögraafik lubab, siis seal on 3 päris pika distantsiga jooksuvõistlust, millest tahaks kogu südamest osa võtta.

Käisin üle pika aja grit strength ´is-  minu jaoks on see selline proovikivi, kas on ka vorm paranenud, kas saan seal juba paremini hakkama – ja jällegi pean tõdema, et pikk tee veel  minna. 30 minutiga olin täiesti ribadeks, vaevu jäin ellu. Aga soovitan ikka minna kaema, mis trenniga tegu  -  jõuharjutused, hüppeharjutused, vastupidavus, hästi intensiivne intervalltreening.

Olen püüdnud jõuda ikka korra nädalas ka ringtreeningusse, praegu tunnen, et see on just see, mida vähemalt korra nädalas vajan ja mis aitab minu arengule ja vormile hästi kaasa. Järgmine nädal saan minna ringtreeningu challenge´isse, nii ootan  - väga põnev!

Foto treener Kerstin Liitmaa tehtud

Bodyart oli Kauri valik -  tema tahtis minuga koos minna joogalaadsesse trenni – mis mul lapse soovi vastu olla saab. Kaur oli väga tubli  -  tegi kogu trenni väga püüdlikult kaasa. Bodyartis puuduvad keerulised sammukombinatsioonid ja harjutused on jõukohased kõigile.  Meil mõlemal oli vahepeal muidugi probleeme tasakaalu ja graatsilisusega. Pärast veetsime veel aktiivse tunnikese ujulas ja saunas. Sportlikud päevad koos Tarmo või Kauriga või kogu perega koos on mu lemmikud. Leppisime ka kokku Kauriga, et kevade tulekuga hakkab ta minuga jooksmas kaasas käima -  tema harjutab Harku järve jooksuks esialgu ja kui on pikemad distantsid siis vurab rattaga kaasa.

See nädal vallutasin ka KASTI !!!! Mul on koolis hästi tore sportlik pinginaaber, kes teeb imelisi hüppeid kastile ja mina olen hirmsasti ka neid proovida tahtnud, aga seni võitis negatiivne sisekõne -  ma ei oska, ma ei saa hakkama, mul pole jõudu, ma kardan, ma kukkun hambad välja jne. Tuleb kinni panna see hala ja hakata tegutsema -  hakkama sain, lihtsalt tuli hüpata.

Kasti on võimalik mitmeti pöörata, et oleks erinevad kõrgused, aga jäin praegu madalama 24 inchi pikkuse juurde. Keerutasin kogu aeg peas mõtet, et kevadel kuskil Stroomi rannas proovin ja siis läksin üks päev trenni ja mu silma jäi KAST. Ta oli lihtsalt ilmunud Revalisse. Sel hetkel sai otsustatud, et see on saatus ja ma pean tegema, mida süda soovib ja järgmine päev saigi tehtud! Oi kui suur oli mu naeratus! Seni kuni kast nüüd ära ei kao, hakkan ma tema juures veel käima.

Mis suur kära siis sellest kastist ja sinna hüppamisest küsid? Hüppe ajal sa pingutad maksimaalselt ja sellega arendad kiirust, parandad lihaste tugevust, õpid ennast fokuseerima ja vahel on nii, et see hüpe on mentaalselt isegi olulisem.  Oluline on muidugi jälgida, et tehniliselt hüppe korrektselt sooritaksid -  mina ise lugesin selle kohta Paolo Roberto trenniraamatust -  jalad õlgade laiuselt harkis, hüppa, maandu jalad kõrvuti, siruta keha püsti ja hüppa kiiresti põrandale tagasi.

Paolo Roberto kirjutab ka veel, et harjutusi mida teed tulebki muuta ja uusi asju proovida. Paari kuuga harjub keha ja niipea kui harjutustemuster on talle selge, algab stagnatsioon. Arengu võti on harjutuste muutmine kindla aja järel. Keha ülekavaldamine, üllatamine ja talle ebamugavuste tekitamine on hea vormi saladus.