Ülemiste järve jooks

Laupäeval sai jällegi osaletud Ülemiste järve jooksul -  eelmine aasta ma ei söendanud end pikale distantsile kirja panna, vaid käisin Kauriga 5 km metsajooksu ringil. See aasta jooksis Kaur metsajooksu iseseisvalt ja mina olin tagasi pikal ringil. 

Mulle on Ülemiste järve rada alati sümpatiseerinud – rada on mitmekülgne  - on nii pikki sirgeid kui ka männikäbiseid tõuse, nii et enesega tööd tuleb teha kogu aeg. Samuti on järve äärne ala väga kaunis, üleeilse tugeva tuulega oli lainetus päris suur ja vahepeal möödusime järve veest nii ligidalt, et oleks võinud korraks varbad vette pista. Samuti olid valged luiged samas kohas, kus mäletasin neid 

ka kunagi varem elutsemas.

Positiivne oli see, et 14 km möödus minu jaoks suhteliselt kiiresti, oma peas olin raja jaganud etappideks ja iga etapi läbides kiitsin oma jalgu, keha ja südant ja pead ja olin õnnelik, et olin tulnud. Viimastel kilomeetritel tundsin veidi väsimust jalgades, aga lõpus veel kiirendasin ja finisheerisin hoogsalt. Mu aeg oli 1.35 - üllatav on see, et võrreldes eelmiste aastatega olen aega parandanud - 2013 oli mu aeg 1.39 ja 2014 oli mu aeg 1. 37.

Rajal jõudsin ka otsusele, et see aasta jääb mu maratoni teekond siiski pooleli. Otsus ei tulnud lihtsalt. Kuigi olen kogu suve aktiivne olnud, siis maratonitreening on viimastel nädalatel vaibunud. Ma ei hakka oma otsust väga põhjalikult põhjendama, lihtsalt mul oli aega mõelda ja pigem eelistan keskenduda oma hooaja lõpule ja uue hooaja treeningplaanile. Väga palju asju on mu elus, mida ma pean tegema ja ma ei saa neid muuta. Ma ei taha, et jooksmisest saaks ka üks neist asjadest, mida pean tegema. Tahan südamega treeningu juures olla ja tunda ennast hästi. See ei ole endas kahtlemine ega allaandmine, ma olen ikka jooksja. Ma arvan, et ma ei pea ei teistele ega endale seda enam tõestama. Need, kes ei saa aru jooksmisest või kes pole mind toetanud ei hakka seda nagu nii tegema ja need, kes mu tegemistele kaasa elavad, teevad seda ka edaspidi.

Kevadel uut võistluskalendrit paika pannes saab uuesti maratonile mõelda. Kõik muidugi algas sellest, et nad alles hiljuti muutsid ürituse kuupäeva, mis on minu jaoks veidi ebasobiv– ju see oli vajalik märk, et minu  tähelepanu sellele teemale tõmmata.

Ülemiste järve jooksu aga soovitan kindlasti -  see ala, kus jooks toimub on igapäevaselt suletud ja sobilik rada ennast pikemal distantsil kui 10 km proovile panna. Ja kes tahab saab ju minna 5 km metsajooksu rajale, aga siis ei saa nii palju nautida järveäärset ala, vaid rohkem muud loodust. Tõestatud, et ka kogu perega saab minna – meie just nii  oleme teinud ja tõdesime eile ka, et äärmiselt tore oli – igaüks andis endast maksimumi, lõpetas naeratus näol ja saime koos nautida võistlusväsimust ja medalikolinat.

Järgmiseks ootab mind ees Pargijooksude hooaja lõpetamine, Tallinn City trail night edition, Xdreami viimane etapp ja muidugi Vilniuse poolmaraton. Nii et blogisid tuleb siit rohkem kui mitu.

Ja juba on ka tõesti palju põnevaid ja huvitavaid mõtteid, kuidas treeningutega edasi minna, mida lisada, proovida  või ära jätta. Samuti mõlgutan mõtteid järgmisest võistlushooajast ja väga palju uusi põnevaid võistlusi on tulemas, kust tahaks väga osa võtta. 

"Running is a mental sport...and we're all insane!"

2013

2013

2014

2014

2016 Metsajooks

2017

Lisaks minu igapäevastele tegemistele saate pilku heita - https://www.instagram.com/helkudoingsport/

Saku Ekstreemjooks

“I have realized; it is during the times I am far outside my element that I experience myself the most. That I see and feel who I really am, the most! C. JoyBell C.

Tavaliselt on nii, et kevadest sügiseni on mul nii-öelda võistlushooaeg -  panen kirja võistlused, kuhu kindlasti tahan minna ja siis panen kirja võistlused, et kuhu võib ju kah minna kui aega üle jääb. Üllatusi vahel tuleb näiteks see aasta Vilniusesse minek, sest Tarmo ootamatult võitis pääsmed, aga üldjuhul on mul varakult ülevaade, mis, kuhu ja kuidas.

5. augustil aga olin korraga Saku Ekstreemjooksu stardis. See jooks oli Tarmo võistluskalendris. Kuidas asi sinnani jõudis, et starti sattusin ei tea, ei mäleta, täiesti arusaamatu. Tean et lükkasin näpuga prille ninal ja mõtlesin, et kuhugile ma need raudselt kaotan või lömastan nad autokummide vahelt ronides. Oma Garmini kella olin varakult käepealt kotti pannud, kuigi praegu mõtlen, et ta oleks selle väljakutse vastu pidanud.

Ootasin kannatamatult, et kõlaks juba stardipauk – pelgasin, et suurest hirmust hakkab varsti mul mööda jalgu piss voolama. Siis jõudsin veel vaadata oma paljaid käsi ja jalgu ja meenutada, kuidas korraldajad soovitasin pikad varrukad ja püksid panna, aga ma tavaliselt ikka lähen seda teed, et kuulan iseennast.

Start ei jäänud tulemata – olin kohe valmis mõelnud, et võtan rahulikult, keskendun sellele, et rajal on väga palju looduslikke ja tehislikke takistusi ehk pean ronima, hüppama, roomama, sumama ja jõudma ka finishisse ja paljudele teistele pole see mitte esimene kord nagu mulle ekstreemjooksul osaleda.

Rada pakkuski kõike seda, mida olin ettekujutanud – sai korduvalt üle suurte heinapallide ronida, litsuda end autokummide vahel, mööda kitsast ja kõrget kivi äärt tippida, roomata okastraadi ja võrgu alt, karistuseks kätekõverdusi vorpida, sest ma ei jaksanud käte abil end edasi vinnata, silgata läbi metsapadriku, kus sain  jala verele kriimustada, roomata torudes, ragistada kraavides ja tuiata läbi kõrvenõgestest ja vaarikatest palistatud ja salajaste aukudega heinamaa ning muidugi läbida mu kõige suuremad vaenlased – veetakistused. Üks oli haisev roheline plöga, teine külm vulisev kivine jõeke ja lühikeste inimeste lemmik -  sügav kas saab nina märjaks, kus paganama see põhi on tiik või midagi.

Kuigi poole peal tundsin, kuidas väsimus kimbutama hakkas ja täiesti tühjaks energiast voolasin, siis igat takistust läbides hakkasin aina laiemalt naeratama, põnevus ragistas kõhus ja nautisin takistuste ületamist.
Teadsin nüüd küll kuidas ma sellel võistlusele sattusin -  mulle meeldib ennast ületada, mulle meeldib seiklus, pusida väljakutsete kallal ja end liigutada ja töö, mida sellised asjad nõuavad enda kallal - teeb mind õnnelikuks. Ja see oli huvitav ja lõbus ja kogu mu pere osales, see oli midagi mida saime jagada. 

Nii et kes teab võib olla järgmine hooaeg satun uuesti mõnele ekstreemjooksule ja seda juba planeeritud võistluskalendri järgi. 

“And at the end of the day, your feet should be dirty, your hair messy and your eyes sparkling.”

― Shanti 

Pargijooksud

Eelmine aasta Tarmo avastas Pargijooksud (pargijooksud.ee), kuid siis oli neil hooaeg juba lõppemas ja me vist jõudsime korra või paar ainult osaleda. See aasta otsustasime rohkem silma peal hoida, et kui aga vaba, siis kolmapäeva õhtuti minek.

Jooksud toimuvad Tallinnas ja Tallinna lähiümbruses parkides, terviseradadel, metsaradadel, väikseid lõike rajast on olnud ka kergliiklusteel ja staadionil.

Start on avatud 17.30 – 19.30 – nii et saad minna endale sobival ajal rada läbima. Kui ei soovi joosta, siis neil on ka orienteerumine nii täiskasvanutele kui lastele ja lastele on oma jooksurada. Suurtele mõeldud jooksuring on kuni 5 km.

Mina võtan seda kui jooksutrenni -  hea viis mugavustsoonist väljas olla ja õppida rada lugema.

Sel hooajal on mul olnud väga häid jookse ja ka parajaid katsumusi – kuid igast ühest on midagi õppida ja kasuks tulevad kõik kilomeetrid.

Mu lemmik rajad seni on olnud Järve, Harku ja Hiiu, sest minu isiklik lemmik on trailrunning – maastikujooks, metsas jooksmine sobib mulle. Võistlustel võivad maastikurajad olla  kohati isegi ekstreemsed, Pargijooksudel pigem mitmekülgsed. Vaheldus ongi minu jaoks võlusõna. 

Saue ja Kohila olid ka põnevad, sest Tallinnast välja ju igapäevaselt ei satu jooksma ja Jüri oli natuke tuttav, kuna seal oli Xdream olnud.

Piinarikkamad jooksud olid mu jaoks Männi pargi jooks, sest mul oli nii palav too päev ja seal polnud varju ja nii palju jalutajaid oli ees ja kuigi rada oli lühem kui tavaliselt tundus mulle ta igavene.

Lillepi rada unustasin üldse nautida – mul oli mingisugune suurem enesehaletsus peal ja lihtsalt halasin terve tee. 

Jäta meelde - püüa olla positiivne! Ära tee ennast maha!

Merimetsas aga tabas mind suurem kõhulahtisus ja ma lidusin ühe põõsa juurest teise juurde ja tegelesin kogu aeg sellega, et ma jumala eest jõuaks elusalt finishisse ja koju. Sellest päevast peale otsustas mu laps Kaur, et minuga koos joosta on nõme ja ta jookseb üksinda edaspidi Pargijooksudel.

Viimane kord Jüris oli aga nii head kui halba - jooksin oma parima 5 km 31.54, kuid pöörasin poolel rajal valesti ja sattusin uuesti raja keskele - 6 km täitumisel sain aru, et valik on kas jooksen kogu ringi uuesti, et jõuda õigesse ärapööramisse või võtan suuna lihtsalt finishisse, mida eemalt nägin, kuid ei saanud aru, miks ma sinna juba kilomeeter enne ei jõudnud. 

Alguses olidki mul pisarad üle põse, sest olin pingutanud ja jälginud kilomeetriaegu ja teadsin, et tuleb midagi head, nii et olin väga löödud, sest lisakilomeeter ja ekslemine lisasid mu ajale mitmed minutid juurde. Kuid eks tegijal ikka juhtub. Pärast suurte jõgede nutmist otsustasin, et eks siis tuleb järgmine kord jälle pingutada. 

Tegelikult on nii, et eks iga rada on ainulaadne ja hea, kuid me peame kohanduma ja endale selgeks tegema, mis on selle jooksu eesmärk ja kui läheb raskeks võtma kasutusele positiivse sisekõne. Jooksmine  ja üldse sport on nii keha kui ka aju treenimine ütleks ma.

Aga Pargijooksudel on veel mitmed etapid ees, uuri nende kodulehelt, kus on järgmine jooks ja orienteerumine ja tule, sind oodatakse.

You cant cancel your dreams!

Detsembris / jaanuaris hakkasin mõlgutama, et minus jätkuvalt on unistus, mis vaikselt istub ja sahistab nurgas – joosta maratoni. On unistusi, millega pole vaja rutata, kuid mulle tundub enda vanusele mõeldes, et maratoni pole vast mõtet väga edasi lükata.

Vaikselt ikka olen rääkinud sellest viimased kuud, aga kuna vorm polnud kiita, siis polnud väga kindel, kas see ka tõenäoline on. Vaikselt vundamenti ladudes olen siiski otsustanud, et jah see aasta on see aasta, kus unistusi ei tühistata – 8. oktoober – Eesti maastikumaraton 42 km.

Tutvustus on lummav - rada viib Sind läbi Eesti kaunite ja puutumatute metsade ja rabamaastiku. Samavõrra, kui jooksuvõistlus, on see ka ekspeditsioon läbi Eestimaa suurima asustamata kõnnumaa. Rada algab Lahemaa Rahvuspargist ja lõpeb Kõrvema Maastikukaitseala keskuses Aegviidus. See jooks ei ole kartlikele. Katkestamine ei ole võimalik. Kord stardijoonel, pead maksku mis maksab jõudma omal jõul finishini. Tasuks on kõige erilisem saavutus ja mälestused, mida Eesti loodus pakkuda võib.

Maastiku maratoni rada kulgeb valdavalt kitsastel metsaradadel ja pinnasteedel, kuid esineb ka ebatasaseid ja alustaimestikuga lõike, mis panevad vaimu tõsiselt proovile. Raja kergeimad ja ühed ilusaimad lõigud on Viru Raba ja Kõnnu Suursood läbivad laudteed. Kõrguste vahed ei ole Eestile kohaselt suured ja need moodustuvad põhiliselt järsuservaliste jõeorgude ja ooside ületamisest. Rada on tähistatud lintide, noolte ja RMK matkaraja tähistega. Kõik osalejad saavad alla laadida raja GPS andmed. Rada on avatud 7,5 tundi, mis tähendab, et seda võib läbida ka hoogsa matkana.

Mulle sobib rohkem maastikujooksud  ehk  trailrunning ja et seal pole võimalik katkestada – järelikult tuleb lõpetada.

Hetkel olen alustanud Jooksja käsiraamtu järgi maratonitreeningut -  eks ma natuke ebavlev olen kas sellest piisab, kas see on hea valik, teen ma kõike õigesti. Eks ma vaikselt pusin ja aega mööda ole ju näha kas vorm paraneb.

Praegu olen teinud kaks pikemat  jooksu - 11.5 km ja 13 km. Samuti olen saanud kirja 1 h jooksulinti,  9 km rulluisutamist, 21 km ratast, kiirustreeningu ja maastikujooksu Harku – Nõmme terviserajal, välitreeningu Revalis ja pooliku kiirusetreeningu Stroomi rannas, pluss  Pargijooksud kui võimalik. (Pargijooksul Kohilas - seltsis segasem)

Reval Spordi välitreeningus sõtkusime Linnahalli treppe ja vahele oma keharaskusega harjutusi ning muud kardiot. Soovitan välitreeninguid kindlasti kõigile – õues on mõnus ja alati on uus koht ja uus kava – mugavustsoonist välja – ja treener Bret on äärmiselt positiivse hoiakuga. Kui sul kehtiv kuukaart saad võtta sõbra tasuta trenni kaasa.

Stroomi rannas oli kavas 40 minutit kiirustreeningut spordilangevarjuga -  resistance parachute -  kui olin 22 minutit lõike jooksnud hakkas vali vihm ja kõva äike -  koju jõudes olin läbimärg. Spordilangevarju proovisin esimest korda – sa kinnitad selle enda kõhu ümber ja joostes lõike kõigest väest võtab ta tuule endasse ja tekitab takistuse, et sul oleks raskem joosta. Mulle väga meeldis.

Nõmmel kiiruse treening koosnes sellest, et 3 min jooksin kiire tempoga ja 3 min kõndisin ja nii 5-6 korda pluss soojendus ja cool down. Maastikujooksul oli 5 km treeneriks Tarmo, kes otsis üles kõik tõusud  ja lõppu tegin kaks üles minekut suusamäest ja kerge sörk lõppu. Mõlemal treeningul tuli kuskil 6 km kokku.

Kindlad võistlused, mis enne maratoni kavas on  - on Xdream ja Vilniuse poolmaraton -  suured tänud Tarmole, kes pääsmed võitis ja mu kaasa võtab ja Klubi Tartu Maraton, kes toreda loosi korraldas. Võistlusi, kus osaleda tahaks on  augustis / septembris 4-5 veel, kuid pean jooksvalt vaatama kuidas töögraafikud lubavad osaleda. Pöidlas pihku, et lubavad.

Olen nüüd ka uhke Garmini spordikella omanik -  enam ei pea telefon taskus jooksma, kui just runfiesid teha ei taha, vaid saan ainult kellaga oma trenne salvestada, eriti hea on kilomeetri aegadel silma peal hoida ja lõike, kus aega vaja vaadata nüüd joosta. Elu on mugav nüüd! Aitähh, Tarmo!

Jälgi minu tegemisi https://www.instagram.com/helkudoingsport/

Xdream Laagri

Xdream Laagri II etapp tehtud -  seekord olin asendusliige B- rajal. 

Igal hooajal on mul ikka korra ette tulnud, et seda olen. Igakord muretsen, milline koorem ma meeskonnale olen ja igakord tunnen, et B- rada pigistab mu tühjaks nagu sidruni, kuid nagu jalg finishit puudutab hakkan salaja lootma, et järgmisel hooajal jälle on vaja kedagi asendada.

Kõik Xdreamid, kus käinud olen kas C- rajal oma meeskonnaga või B- rajal asendusliikmena on olnud huvitavad, kunagi ei saa öelda, et tõeliselt jama oli.

Kuid alati on lugusid, mida räägin rohkem teistele, kohti, mis jäävad südamesse ning hetki, mida sa tead, et neid mäletad ka vanaduses. Xdreami slogan on avasta seigeldes Eestimaad ja see tõesti nii on – see on seiklus ja sa käid kohtades, mida sa pole enne avastanud. Rajameistrid oskavad oma tööd.

Selline pikk sissejuhatus Laagri etapile, sest seekord oli eriti põnev ja raske rada minu jaoks. Mõned hetked jäävad kindlasti südamesse ja muutuvad lugudeks, mida hakkan jälle ja jälle pajatama. Kohe võistluse algusest sain  - kõige eredamad hetked Xdreamil -  edetabelisse uue punkti kirja panna – kaart juhatas meid rohelise künkani, milles väike avasus kiviseinas -  sisse pugedes, aga ootas ees Peeter Suure merekindluse rooduvarjendite vaheline maa-alune tunnel -  ma ei tea kui pikalt me seal kõndisime, kuid ei saa öelda, et tunnel lühike oleks olnud -  samuti oli ta alguses vähemalt 2 m kõrge ja lai. Vahepeal pidi sumpama jääkülmas vees, mis pani mu südame võpatama kui jalg esimest korda sisse astus ja hiljem plörises ning plaksus pori mu tatsamise all. Kahest kohas vist oli kunagi toimunud varing, sest läbipääs muutus jäneseuru suuruseks – mina ei tea kuidas suured mehed sealt läbi end surusid -  see oli elamus ja mitte nii klaustrofoobiline kui Viimsi maa-alune toru, kus üks hooaeg roomasime.

Üsna pärast tunnelit väänasin veidi jalga ja kukkusin käe kriimuliseks -  jalad olid külmast veest kanged ja kujutasin end väheke graatsilisemaks üle kraavi hüpates kui tegelikult olin. Kui aga pole surmahäda tuleb edasi liduda, lõpus aega küll end tohterdada.

Rattaetapp oli küll väsitav, kuid polnud seekord kirss tordil -  selleks oli kanuu minu jaoks -  kohati kitsas ja käänuline jõgi, mis oli täis kasvanud kõige õelamaid taimeid, kes end mõla külge pookisid ja justkui kanuule juured alla kasvatasid ja siis kadus vesi sootuks ja kanuud tuli tassida ühest kaldast üles ja teisest jälle alla või pidi kanuu jätma üldse hulpima ning liikuma külmas vees punkti võtma väga kangete jalgadega, mis ei tahtnud minuga koostööd enam teha. Kindlasti B- raja kanuusõit on pikem kui C- raja oma ja mu käed tulitasid ja hõõgusid ja ähvardasid küljest kukkuda kui neile selgus, et seekord tuleb palju rohkem tööd teha. Korraks tuli mul sein ette -  ma lihtsalt vehkisin mõlaga ja lootsin, et enne kui ma kanuust nagu kivi kukun jõuame me kaldasse.

Ja nii ongi, et peadki vastu ja tulebki kallas ehk valu on ajutine ning me jaksame palju rohkem kui ette kujutame endile.

Laagri etapil saime ka mäejooksu teha, mille me peaaegu oleks vahele jätnud (ai kurja!),

mõõta maad (me saime õige tulemuse, jehuu!), avastada, et kaardil on tühi koht ja sealsed punktid olid trükitud plastiktorule, mida sai ainult veidi aega uurida (hea, et Tarmo olemas oli!) 

ja enne finishit tõmmata terve staadioniringi köiega sõiduautot (möödusime tervelt kahest meeskonnast, hea lõpuspurt)!

Seekord nägin rajal ka koolivenda ja kahte toredat võõrast, kellele olin Tallinna City Trailil sappa võtnud (elu on naljakas, nad olid üks meeskond) ja mul oli selle üle heameel, et ometi keegi minu tuttavatest oli Xdreamile tulnud. Kui oma meeskonda uut liiget otsisime, siis see polnud sugugi lihtne -  inimestele on hirmud, mingit ettekujutused, põhjused. Tegelikult ei ole vaja peljata -  ma olen täiesti harilik keskmine plika

ja ma saan igakord hakkama. Seda rõõmu ja rahulolu, mida seiklussport annab on raske kirjeldada, ta on nii mitmesugune.