Reede
õhtul sai suund võetud Otepää suunas, et laupäeval kogu perega osaleda Tehvandi
Mäejooksul, mis on Eesti Ekstreemjooksu karikasarja avavõistlus. Tulemas on
veel Saku, Tõrva, Viljandi ja Tartu etapid. Kuidas mujal osaleda õnnestub
näitab aeg.
Igatahes
reedel saabusime Tehvandi Spordikeskuse hotelli, mida julgen kindlalt soovitada
- avar, vaikne, kena, puhas ja väga
meeldiva hommikusöögivaliku ja teenindusega. Õhtul käisime natuke sörkimas
- ronisin korra Tehvandi suusahüppemäe
maandumisnõlvast ülesse ja harjutasin, kuidas oleks parim joosta alla mäge.
Viimane
oskus kulus marjaks järgmisel päeval ära, sest kui reklaamist ja blogidest jääb
mulje, et selle jooksu peamine ekstreemsus on 110 m üles finishisse jõudmine Tehvandi
suusahüppe maandumisnõlvast abiks võrgud, mis seda ala katavad, siis tegelikuks
mäejooksuks ja ekstreemjooksuks teevad selle jooksu hoopiski Tehvandi spordikeskuse territooriumi
asfaltkattega aina üles- alla kulgevad rajad. Etteruttavalt mainin siin, et
Endomondo näitas pärast, et 11 km peale tuli 560 m tõuse. Siin võib peituda
tõde.
Esimesed
1-3 km ma olin kindel, et ma ei jää ellu
ja kerge ärevushoog tabas mind jälgides, kuidas teised osalejad üsna
kiirelt silmist kaovad. Samuti olin hämmastunud, kust sellised vonklevad
tõusud ja langused välja on võlutud ja kas tõesti neil polegi lõppu. 4-8 km
sain aru, et jään kindlasti ellu, tõusudel ja langustel ei tule kindlasti
lõppu ja ma ei saa end võrrelda teistega ega mõelda teistele. Hakkasin tegelema
oma jooksutehnikaga - eelkõige jälgisin
hingamist, rahulikult, sügavalt, taastavalt. Päris edukalt rühkisin tõusudest
üles kanda maha panemata ja laskudes püüdsin keha lõdvaks lasta, mitte end väga
pidurdada, sammu pikemaks saada, samas mitte uperkuuti lennata. Kui oli raske
hetk, siis mu mantraks oli - jooksusamm,
jooksusamm, liigu, sa oled siin ja osaled. Ja naeratus. Pärast 8 km tundsin, et
olen leidnud hea rütmi ja keha saab juba päris hästi aru, mida ta tegema peab
ja lõpuks oli aega nautida seda, et liigun, osalen jooksul, kuhu olin tahtnud tulla ja kella vaadates ja kiiret matemaatikat tehes teadsin juba, et jään ka
oma ajaga rahule. Suusanõlvast üles ronimine läks päris hästi - küll paari peatushetkega, kuid paremini
kui eelmisel õhtul proovides. Veidi oli
libe, kuid Tarmo ja Kaur ergutasid mäenõlval ning see aitas kõvasti kaasa. Tippu
jõudes ja osalejamedali kaela saades võtsin hetke - istusin maha ja nautisin
korraks vaadet. Eneseületuse ja eesmärkide saavutamise harjal oli see vaade
päris ilus.
Minu
tõusuaeg oli 5. 36 ja kui sinna juurde lisada 11 km, siis tuli ajaks 1. 23.22.
Arvestades raja raskusastet, minu olematuid mäkkejooksude treeninguid ja ilma,
siis olen super õnnelik ja rahul sellega.
Ilmast
rääkides - siis võistluse ajal oli
äärmiselt tugev ja külm tuul. Mul olid lühikesed püksid ja lühikeste käistega
pluus ja tuulejakk. Vaadates teisi startiminejaid, kes olid üsna paksult riides
ja külmast ühelt jalalt teisele hüpates vaagisin pikalt kas võtta tuulejakk ära
- viimasel hetkel võtsin ja hea oli -
kuidas kellelgi, minul tõuseb kehatemperatuur ikka väga palju aktiivse
tegevuse ajal ja palavus aeglustab mind – niisiis parim otsus üldse - jooksu ajal oli mul väga hea olla oma
lühikeste riietega. Hiljem autasustamist oodates ja vaadates sain tuulejaki ja jope selga aga jalad jäid
paljaks ja siis küll 40 minutiga muutusid mu jalad külmast siniseks ja hambad
hakkasid plagisema. Autasustamist tasus oodata, sest Kaur sai oma vanuseklassis
3. koha ning sai ka poodiumile.
Tarmol oli oma vanuseklassi 4. koht ja
üldarvestuses 10. koht. Uhke tunne! Tegelikult meie kõigi üle uhke tunne - meil kõigil olid omad eesmärgid ja lähtuvalt
nendest saavutasime kõik midagi.
Pikka
taastumist lubada ei saanud - täna oli
tööpäev, kuid kuum dušš ja 20 min pikutamist massaazitoolis aitasid pinget
säärelihastes vähendada eile õhtul. Täna plaanin rullimist, 5 km taastavat jooksu
ja magamist ning õppimist. Esmaspäevast treeningplaaniga edasi.
Väga
hea tunne on täna - hooaja esimene
võistlus selja taga ja see annab eneseusku, et kui oma treeningplaaniga edasi
rühin, siis tuleb sellest üks väga hea hooaeg. Ja kindlasti kinnistub fakt, et mulle sobivad maastiku – ja
takistusjooksud - mul ei ole võib-olla
kiirust, tugevust, koordinatsiooni ja ideaalset kehakaalu, aga mul on võime teha tööd, mul on meelekindlust ja jonni ning võin olla järeleandmatu. Ka need
võivad anded olla.
Jookse sina ka see suvi!
https://www.instagram.com/helkudoingsport/
http://meieliigume.ee/
No comments:
Post a Comment