3. nädal

3. nädalasse mahtus 5 treeningut -  2 Revali Spordi trenni ja 3 jooksutreeningut.

Reval Spordi bodybalance´i ja selgkõhttuhar trenn lõpetasid mu 10 nädalat kestnud väljakutse Revalis.  Ei ma ei ole kõhnaks saanud ega muskleid kasvatanud -  minu kehal läheb kõigega alati aega. Aga sain oma treeningutega ilusti ree peale ehk väljakutses osalemine aitas trennis käimise harjumust tekitada, sest vahepeal kui on väga kiire ja väsimus suur, siis trenn on ju tihti esimeste seas, millest loobutakse. Aga kui ma seon end kohustusega, siis ma ikka püüan seda täita. Lisaväljakutse oli see, et iga nädal pidi ühe treeningu valima kindlast nimekirjast -  2-3 korral mõtlesin, et see on ilmvõimatu ülesanne. Kuna iga kuu olen nädal Tallinnast ära ja kasutan hommikupoolset treeningpaketti, siis pidin väga osavalt planeerima oma käike, et pakutud nimekirjast saaks treening tehtud. Nii ma sattusin ühe korra lausa postitantsutrenni -  valik oli kas minna või jääb väljakutse pooleli. Muidugi ma läksin. 

Kuigi see väike tõik tegi mu elu keeruliseks, siis samas tutvustas see mulle mitmeid uusi treeninguid nt bodycombat, Les Mills Tone jt, kuhu ma võib-olla muidu poleks sattunud. Nii, et tasub mugavustsoonist välja tulla.

Jooksutreeningutest oli kõige ägedam Jooksupartneri ühistreening Lasnamäe kergejõustikuhallis. Ma  polnud kunagi varem käinud sellises kohas ja esialgu sealne rahvarohkus ja halli suurus võttis pea ringi käima, aga lõpuks kui sai keskenduda treeneri juhistele, siis enam ei märganud, mis ümberringi toimus. Ja mul oli Tarmo ka kaasas, see oli nii oluline tugi. Tegime jooksuharjutusi, igas võimalikus variandis planku ja lõpus sai lipata ümber halli ka. Trenn oli väga vaheldusrikas ja võttis väga läbi, aga vajalik, sest nt jooksuharjutused on peaaegu, et puudunud minu treeningutest.

Nädala teises pooles oli fartlek ja rahulik pikem jooks. Fartlek on väga raske minu jaoks. Kiirelt süstida lööb mu pulsi üles ja lõpus jõud raugeb, aga 1 km aeg tuli 5. 36, mis on minu jaoks hea. Pikal jooksul oli plaanis 12 km, aga lõpuks tuli 11, 3 km. Jalad olid nii kanged ja kiskusid väheke krampi -  eks see tulenes mitmest faktorist -  esiteks Stroomi rannas oli see õhtu väga külm tuul, väsimus, kahtlustan ka vähest vedeliku tarbimist jne. Aga järgmisel päeval rullisin ja leotasin jalgu  ja tegin pika lõunase magamise. Hakkas palju parem. Ahjaaa vett ikka ei joonud piisavalt. Unustan.

https://www.instagram.com/helkudoingsport/

JAH, eesmärgid on just sellised!!

"I am a runner because i run. Not because i run fast. Not because i run far. I am a runner because i say i am. And no one can tell me i´m not. " /John Bingham/

Eelmine nädal sai ristikese tehtud 6 treeningu järgi.

Lihtsalt nad ei tulnud, kuid ei saa öelda, et suure vaevaga ka. Olid sellised omamoodi kõik.

Keerulisust lisas nädala algus sellega, et olin Rakveres koolis ja päevad olid pikad ning kurnavad. Vaagisin kas jätta oma kaks jooksutrenni varahommikuteks või õhtuteks, aga kui ma 5. 30  äratuste peale ei reageerinud, siis jäid üle õhtud.

Mõlema jooksu ajal tabas aga mind igivana jooksjate mure -  kakahäda -  nii ma siis kihutasin mööda pimedat Rakveret ringi ja mõtlesin, et oli mul vaja nii kaugele ühiselamust minna. Esimesel õhtul päästis bensiinijaam, teisel õhtul spordikeskus, kus administraator tegi veel nalja, et neil ei ole wc- d, olgu olgu tegelikult on, aga maksab 2 euri ja lõpuks kui ta juba mu suuri paanikas silmi nägi, siis  viipas väga oodatud uksele.

Sellega muidugi mu seiklused ei lõppenud -  esimesel õhtul olin ma surmkindel, et üks auto jälitas mind. Hakkasin märkama, et minust sõidab kogu aeg mööda üks ja seesama auto ja hiljem märkasin teda kahtlaseid manöövreid ning haake tegemas. Tarmo, kes minuga Tallinnas paralleelselt jooksis küll muutis mind muretumaks telefonitsi, aga lõpuks tõmbusin siiski aina ühiselamule lähemale. Järgmine kord kooli minnes võtan pipragaasi kaasa igaks juhuks.

Reede õhtul ootas mind kodus jooksutrenn -  olin äärmiselt veendunud, et minu jalad uksest välja ei jõua, väsimus oli nii suur ja tahtmine känsti voodis vedeleda, aga ühel hetkel ma ikkagi lidusin Tarmoga koos mööda Stroomi randa edasi ja tagasi ja jäi veel energiat ülegi. Ehk siis jooksmise juures kõige raskem ongi kodus välja saada -  rohkem midagi keerulist pole.

Kuna jätkub veel viimaseid nädalaid minu Revali väljakutse, siis nädalavahetus mööduski seal. Laupäeval bodypump, mis polnudki nii raske kui enda meelest mäletasin. Pühapäeval Les Mills Tone, millel oli uue kava esitlus ja pikkus oli ka veidi tavapärasest pikem 75 minutit. See trenn oli küll väljakutse. Veel rohkem hüppeid, veel rohkem kükke, veel hoogsam, uus lisa oli ka  minijooksud ja harjutused kergete raskustega. Ma olin hingetu ega julgenud oma pulssi üldse vaadata. Ootan huviga kuidas see kava näeb välja tavatrennis väiksema ajamahuga. Kuna sellele päevale oli planeeritud  2 h trenn, siis vedasin oma tudisevad jalad jooksulindile ja higistasin seal 45 minutit. Kui sa arvad, et sa enam ei jaksa, siis jaksad natukene alati veel.

Kui nüüd saaks oma toitumise korda – iga päev on erineva -  mõni päev süsivesikud, rasvad ja valgud ilusti tasakaalus ja teine päev kipub süsivesikuid liiga palju olema. Kaloreid tarbin ka natuke liiga palju. Minu keha ei vaja pooltki nii palju kui minu kahvel arvab. Aga küll ma pusin.

Miks oma treeningkoormust 2-3 treeningult 6-7 treeningule järsult tõstsin imestate võib-olla?

Jah siin on tõesti väga konkreetne põhjus. Proovin ikkagi uuesti maratoni plaani võtta. Eelmine aasta jäi treening väheseks ja loobusin – jooksin hoopiski oma elu parima jooksu poolmaratoni näol Vilniuses. Marathon 100 projekti ma ka ei pääsenud see aasta ja juba olin mõelnud, et eks siis lükkan oma plaane veel aasta edasi. Kuid siis tuli 2, 5 nädalat tagasi võimalus saada juhendamist Jooksupartnerilt ja mulle tundus, et kaotada ju pole midagi, ainult võita. Hetkel olen suutnud kõik oma treeningud kuhugi sobitada ja tunnen ennast hästi ning põnevil. Pikk tee on ees – 6 kuud, aga nii ongi hea -  jõuan oma jooksutehnikat parandada, kilomeetreid koguda ja veidi kaalu vahest kaotada. Miks maraton? Aga miks mitte. Kui ma temast mõtlen, siis järelikult tuleb tema ära joosta. Ja minu trumbiks ongi pigem vastupidavus kui kiirus. Ja vastupidavust läheb maratonil vaja.

Aga hakkame siis sättima septembriks!

Tule vaatama mu tegemisi ka instagrammi - https://www.instagram.com/helkudoingsport/

Jooksutreeningute algus

„Ikka edasi, ikka edasi, mitte sammukestki tagasi.” 

Tigu „Tammetõru seiklused“

 

Kui päris aus olla, siis vahepeal on olnud päris raskeid päevi, kus olen teinud otsuseid, mis ei ole mu kehale ega eesmärkidele head – panen äratuse kinni ja magan edasi, jätan trennis mõned kordused vahele või söön magusat või lihtsalt rohkem kui mu keha tegelikult vajab. Vabandusteks on väsimus, stress või see, et lasen end teiste valikutest mõjutada. Tulemuseks on see, et tihti nullin oma raske töö ära ja olen kaalus juurde võtnud. Kuid samas ma ei ole kordagi alla andnud lõplikult ega mõelnud, et ma ei saa hakkama. Söed hõõguvad kogu aeg tuha all, sest ma tean, et ikka juhtub, et ma ei ole perfektne kogu aeg, aga ma olen võitleja.

Ja rohkem kui nädal tagasi tuli hea võimalus uuesti atra seada, millest ma teinekord põhjalikumalt  kirjutan, aga selle tulemusena tuli eelmine nädal mul 7 väga ilusat ja head trenni, mis andis lootust, et madalseisust on võimalik välja tulla ja kui eelmine hooaeg mu soov maratoni joosta ei täitunud, siis võib olla ma see hooaeg võin selle ikkagi uuesti eesmärgiks seada ja hakata vähemalt selle nimel tööd tegema.

Ja tööd sai esimene nädal tehtud - 

Sai joostud paar rahulikku jooksu, kus jälgisin pulssi. Mul kipub pulss väga kõrge olema ja on tegelikult alati nii olnud, aga samas on ikkagi hea kui treeningud oleksid erinevate pulsitasemetega ja pulss ei oleks iga trenni/jooksuga nö laes.

Lisaks tegin rütmijookse, kus jooksed lõike keriva kiirusega ehk alustad rahuliku sammuga ning lõpetad kiire sammuga.

Väga raske oli minu jaoks fartleki treening – 30 sekundit joosta maksimum kiirusega ja siis lasin pulsil langeda ja siis uuesti maksimum kiirus. Pärast kolmandat korda tundsin juba, et kiirus vähenes, aga õnneks mitte oluliselt. Võttis väga läbi igatahes.

Väljakutse oli jooksutreeningute ajal väga külmad ilmad -  kõige külmem oli rütmijooksude päeval, kui kraadiklaas näitas -15C, aga real feel oli -26C ning tuiskas kõvasti.

Pea pidin väga all hoidma, sest tuisk oli nii valus vastu nägu ja kui vähegi vähem liigutasin, siis tundsin kuidas hakkasin jäätuma. Aga õnneks mul on väga toetav perekond ning nii mu mees kui ka laps tulid minuga kaasa. Koos pidasime vastu ja saime vajalikud jooksud tehtud. Jooksmas käies on väga raske vahel valida see õige riietus, et ei oleks külm ega palav ning oleks mugav. Peab proovima erinevaid variante. Praegu loobusin oma lemmik variandist liibukad sääristega, sest reied ja tagumik ikka tegelikult külmetasid ning otsisin kapist välja ühed koledad aga väga hea tuuletakistusega dressipüksid. 

Peapaela mida armastan vahetasin mütsi vastu ja kõige külmematel päevadel sai jooksukinnaste asemel kätte pandud lausa lumelauakindad.

Jooksutreeningute kõrvalt jõudsin ka Reval Sporti. Grit strenght, selgkõhttuhar ja bodycombati trenn olid seekord valikus- nendest bodycombat oli minu jaoks täiesti uus trenn. Alguses olin veidi  kohmetu, sest liikumine oli kogu trenni ajal kiire ja intensiivne. Tundus, et teised osalejad olid stabiilsed käijad, sest paljudel oli kava peas ning liigutused väga teravad ja täpsed. Bodycombat on siis võitluskunstidest inspireeritud treening erinevate enesekaitse- ja poksiliigutustega. Tegemist on hea üldfüüsilise treeninguga, mis arendab vastupidavust ja koordinatsiooni. Poole trenni pealt olin juba unustanud, et mu jalg ei tõusnud nii kõrgele kui teistel ja olin juba täiesti haaratud kogu sellest energiast ning hoogsusest. Unustasin kõik teised enda ümber ja kõik muud mõtted ja rahmisin 100% kaasa. Väga mõnus – olin täiesti läbi ja higine põrsas pärast, aga õnnelik. Kindlasti lähen sinna trenni veel.

Selline tegus nädal. Oli paras väljakutse, aga tehtud.

https://www.instagram.com/helkudoingsport/

https://helkuteebsporti.blogspot.com.ee/

Getting cooler

Ütlen alati kõigile, kellega vestlus, et elutempod kiired või väsimus kimbutab, et püüdke ikka leida aega, et minna õue või spordiklubisse. Tean väga hästi omast käest, et vahel on see ilmvõimatu ja kui surudki kuhugi vahele treeningu, siis on mõni päev nagu paras paks kihiline võileib, mis kipub suu lõhki ajama.

Aga kui ma jätan oma nädalast ära isegi miinimum trennid, siis mu enesetunne märgatavalt langeb -  kergemini lasen kohustustel end maha suruda, ainevahetus jääb magama ja hammaste vahele satub kõike liiga palju. Et igatahes tasub teha parem vähem kui üldse mitte midagi.

Hetkel võtan kuni suveni treenimist vaiksemalt, aga siiski hoolsalt, sest minu plaan teha kõike korraga ja jõuda kõike ei toiminud. Mu tahtejõud kulus läbi ja tekkis läbi põlemistunne. Uus plaan näeb ette, et kätt tuleb hoida pulsil kõigil teemadel, aga tegemised tuleb panna kas järjekorda või vähemalt paari kaupa ära teha.

Üleelmisesse nädalasse mahtus minu uus lemmik Les Mills Tone, bodybalance, Les Mills Grit cardio.

Les Mills Tone ma juba eelmises postituses tutvustasin. Bodybalance ja Grit cardio sattusid mu plaani seepärast, et viimased 5 nädalat  olen osa võtnud Reval Spordi 10nädala väljakutsest, mis ergutab treenima järjepidevalt ja mitmekülgselt. Kohustuslik on vähemalt 2 korda nädalas spordiklubis käia ja 1 treening  peab olema valitud etteantud treeningplaanist, mille meelespea on treeningkaardil olemas. Kuna praegu ma treenin hommiku -  ja päevapoole ja töö ning kool ja muud kohustused võtavad oma, siis on juhtunud nii, et minu nö kohustuslikud trennid väljakutse raames kipuvad olema minu tavalisest valikust väljas olevad treeningud. Mis ei ole üldse halb. Olen väga seda meelt, et tuleb proovida uusi asju ja mitmed trennid võivad saada uuteks lemmikuteks või vähemalt midagi uut enda kohta õpetada. Ja ka halb treening on treening. Õnneks bodybalance ja Grit cardio siiski olid toredad ja head treeningud.

Bodybalance oli minu jaoks üpris raske – ma ei ole kuigi paindlik ega hea tasakaaluhoidja. Kipun  nö joogalikes trennides üle pingutama, nii et mul alati mõni vale koht pärast tunda annab. Kuid kindlasti on oma kasufaktor olemas ja eriti mõnus oli pärast tunni lõpus väike meditatsioon. Luban seda endale liiga harva. Eriti meeldis mulle Julianna (treeneri) mõte, et me peaksime rohkem laskma end juhtida oma südamest, mitte mõtetest või ühiskonnast.

Grit cardiosse minnes juba aimasin ette, et ees ootab kõrge pulss. Olen kunagi käinud Grit strength´is, mis oli siis samasugune 30 -minutiline kiire pingutus, aga raskustega. Grit cardios sai 30 minutit väga intensiivselt jooksusamme, hüppeid, kükke, väljaasteid ja kätekõverdusi teha. Jah, juba pärast soojendust oli mul keel vestil. Panin ennast uuesti kirja sõbrapäevaks ja Tarmo ka, et ta ka higistada saaks.

Eelmine nädal olin Rakveres koolis ja kuigi plaan oli natuke rohkem end liigutada, siis kirja sai Aqva spordikeskuses jõusaali ringtreening. Mulle väga meeldib Aqva spordikeskus -  ruumikas, mugav ja mitmeid huvitavaid trenne on valida. Nii et Rakvere inimestel on väga vedanud. Jõusaali ringtreeningus ma polnud kunagi enne käinud ja mulle väga meeldis. Treener oli asjalik ja mahedahäälne, käis ringi ja korrigeeris või meenutas, kuidas õigesti harjutust teha ja poole trenni pealt osad harjutused muutusid ka natuke. Jaamu oli nii palju kui inimesi trenni tuli ja 1 minut olid ühes jaamas, siis liikusid edasi. Trenn kestis 55 minutit koos venitamisega. Mõned masinad ja harjutused olid minu jaoks täiesti uued, mis oli väga põnev. Palju oli kätele, kuid jalgu  ja kõhulihast oli ka, lisaks üks valik oli veel kas jooksulint või ratas. Kõige raskem oli minu jaoks harjutus võimlemispallil. Tasakaalumure jälle. Mulle väga meeldib jõusaal, aga vahel tekib kimbatustunne, et mida nüüd järgmisena teha või üksi ei pinguta võib- olla alati maksimumi, nii et seepärast on selline ringtreening täielik rosin minu jaoks.  Kindlasti püüan ka järgnevatel koolinädalatel sinna trenni sattuda. Seekord oli hästi armas veel see, et jõusaali katsid suured klaasaknad ja just vaatega lumistele puudele ja lumehelbed lendlesid veidi ja siis tekkis tunne nagu oleksid lumegloobuses.

Nädalavahetusel ootasid mind tööpäevad, aga suutsin sinna mahutada postitantsu algajatele ja ujumise koos saunaga. Kuna see nädal koolis olin ja tööpäevad kohe järgnesid, lisaks hetkel on mul hommikupoolne pakett, siis kohustuslik valik väljakutse raames oli üsna väike, nii et ilma suurema valikuta pidin end postitantsu kirja panema. Muidugi olin üliõnnelik, et pooleli ei pidanud väljakutset jätma.

Olin trenni alguses väga ärevil -  ilmselgelt on treeningud mõeldud järjepidevaks käimiseks, et saaksid aegamööda areneda ja osavamaks muutuda ehk trenne tuleks võtta õppeprotsessina, kuid minu õnneks oli 2 tüdrukut veel esimest korda. Teised olid küll juba valmis akrobaadid. Väike soojendus ja trenni jooksul õppisime 4 erinevat liigutust, mis siis olid väga rohujuure tasandil, teised tegid keerulisemaid poose. Minu üllatuseks oli väga raske ennast üleval hoida ja keerelda. Käed higistasid meeletult, nii et enamus aega ma nühkisin posti ja käsi paberitega kuivaks. Vahepeal imetlesin teisi, kuid tunni lõpuks tuli endal ka mõni liigutus veidi isegi välja. Kõige suurem üllatus tuli aga eile hommikul kui avastasin lihasvalu kätes ja jalgades. Ju siis oli piisavalt harjumatuid liigutusi. Kuigi mulle ei tundunud, et oleksin nii intensiivselt pingutanud.

Lisainfoks veel, et trenni tehakse paljajalu, peavad olema lühikesed püksid ja hea oleks kui ka särk oleks varrukata.

Kindlasti soovitan minna proovima, vahel tuleb mugavustsoonist välja väljuda. Sellised hetked õpetavad ootamatustega toime tulema, saad teada, kuidas reageerid ja hakkama saad ja tihti üllatad ennast sellega, et oled uskumatult visa, tubli ja kui midagi lähebki viltu, siis saad ju sellest teada oma nõrkused, millega tööd edasi teha.

Kõige selle vahele mahtus ka minu sünnipäev. Jah, ma sõin torti ka -  nii hea oli – koolis kaloripomm Brita oma besee, vaarikate ja vahukoorega Rohuaia kohvikus, kodus vegan toortort pähklipõhja, valge šokolaadi ja maasikate, astelpajukreemiga Oivaline Tervislik Tort kohvikust. Tortidest olulisem muidugi oli see, et tundsin end hoitu ja märgatuna, mis on meeldiv üllatus arvestades  kui vähe mul aega teistesse investeerida on viimasel ajal.

Jälgi ka Instagrammi https://www.instagram.com/helkudoingsport/

Jaanuari ABC

Of all the paths you take in life make sure a few of them are dirt.

/John Muir/

Ometi leidsin endale trenni, mis meenutab veidi veidi mu taga nutetud ringtreeningut -  Les Mills Tone Reval Spordis. Seal küll pole raskustega harjutusi, kuid ilusti on olemas hulk kükke, väljaasted, plank, erinevad kohapeal jooksud, sisse mõned jooga ja balletti harjutused  ning osa treeningust hõlmab treeningkummiga harjutusi. Treening tekitab kindlasti võhma ja vastupidavust, kulutab kaloreid, suurendab lihasjõudu. Paljud harjutused on head just jooksjatele. Kui ma ringtreeningus käisin sain väga hea vundamendi kevadeks, et loodan, et Les Mills Tone annab pooltki -  potentsiaal on olemas. Samuti on treener väga positiivne, mis on minu jaoks väga oluline. Sest kui ma juba „verd sülgan“ ja silmanurgast näen, kuidas keegi poole trenni pealt jalga laseb, siis peab olema midagi veel peale mu enda tahte, mis aitab edasi pingutada ja õnneks ta suudab hoogu anda. Kellaajad on küll minu päevaplaaniga vastuolus, kuid eks tuleb kuidagi asju ümber proovida tõsta. Mu lemmikud on varahommikused trennid -  kõik need, mis tahaks sisse magada, aga kui jõuad, siis on nii hea tunne, et trenn tehtud ja päev alles ees.

Täiesti plaani väliselt sai kandideeritud „Eesmärgiks Tallinna maraton“ projekti -  ja sain esimesest voorust edasi treeninglaagri päevale. Päev algas Timo kogemusega, kes selles projektis juba on osalenud. Tema blogi saate lugeda 100miili.ee lehel.

Siis saime natuke liigutada  -  kõigepealt tubastes oludes mõned harjutused  ja siis ninad ja varbad  Järve terviserajale.  Meid jagati FB Jooksmise, Jooksupartneri ja Sparta vahel ära. Mina olin FB Jooksmise grupis. Välitreening ei olnud keeruline -  väike jooksuring ja lõpus  jooksuharjutused.

Nina punaseks  ja varbad märjaks ning päev jätkus edasi loengutega -  Projekti tutvustus (Janek Oblikas, Marathon100), Harrastusjooksja ABC (Toomas Tarm, Sparta), Kiirustreeningud (Einar Kaigas, Jooksupartner), Üldkehaline ettevalmistus (Margus Pirksaar, Jooksupartner) ja Jooksja toitumine (Silja Jürs, Teraapialaegas).

Mõned punktid kiirelt välja tuua, siis peamised kiirustreeningu liigid on sprindid, intervalltreeningud, rütmijooksud ehk kiirendused ja mäkkejooksud. Kõigepealt muidugi peab keskenduma baasile ehk rahulikule jooksule, siis tempovastupidavusele ja alles siis kiirusele.

Treeningute rütmitamine on üks olulisemaid komponente treeningprotsessis  -  põhitreeningud (jooksmine), toetavad treeningud (jooksuharjutused, üldkehaline ettevalmistus, muud alad), taastumine (aktiivne (teistsugune lihastöö nt ujumine, sõudmine, rulluisutamine, jalgratas, suusatamine jne) ja passiivne (puhkus, uni)).

Toitumise loengust meeldis mulle enim toidupüramiidi osa  - peale selle, et on soovituslik Eesti elaniku nädala toidulaud, tegelik Eesti elaniku toidulaud, on ka toidupüramiid sportlastele. Lisaenergia ja vedelik vajalik siis, kui treenida üle 5 h nädalas.

Loengute ajal kutsuti ka lühivestlusele selle jooksugrupi treenerite juurde, kellega õues sörgitud sai.

Edasi kahjuks mind ei valitud -  konkurents oli suur, kõik kellega ise metsavahel või lõunasöögilauas kokku puutusin olid äärmiselt toredad. Mis halvasti see uuesti öeldakse -  eks proovib järgmine aasta uuesti -  võib olla varem end selle projekti lainele viia. Oleks tore kunagi joosta maratoni ja just tõeliselt hea ettevalmistuse ning toetusega. See aasta jätkan oma võistlusplaaniga, kus maratoni sees ei ole. On muid vahvaid väljakutseid ja eesmärke.

Kõigepealt aga ABC -  üldkehaline ettevalmistus, toitumine korda, puhkamine piisavaks, vaimselt tugevaks, olla positiivne, mitte süüa salaja kommi ja käia rohkem jooksmas.

Võid  silma peal hoida ka mu instagrammil -https://www.instagram.com/helkudoingsport/

Hüvasti 2017, tere 2018!!

"Most of us have enough areas in our lives where we have to meet others expectations. Let your runnings be about your own hopes and dreams." Meb Keflezighi

Olen mitmed korrad mõelnud, et oleks nüüd ikka aeg juba blogida, et vahe eelmise postitusega on juba väga pikk. Kuid aastas korra on mul ikka olnud periood, kus kõik ümberringi tundub väga hall ja olemine tundub ebakindel ning ärev. Ja siis tundubki, et mis ma ikka blogin, kõigil on väsimust ja muret, ei ole teistel minu omasid veel vaja  ja pigem tahaks tuua oma ridadega innustust ja rõõmu kui negatiivset. Ja kui on selline periood, kus söön end kaks kilo raskemaks ja kannan rohkem pidžaamat kui jooksupükse, siis keegi teine ei saagi midagi öelda ega teha mu jaoks, ainult ma ise saan sellest välja tulla. Ja ma tulen alati – ma olen tugev, kohusetundlik ja seiklushimuline, ma saan hakkama.

Eelmisel aastal oli nii palju ägedaid võistlusi, eriti sügisel – ma olen nii rahul nende kogemuste ja tulemustega. Pärast septembrit aga jäi kõik väga vaikseks ja tundsin, et midagi olulist jäi kohe puudu mu päevadest. Eelmine talv pakkusid pinget ringtreeningud, kuid see aasta mu spordiklubi tunniplaanis seda trenni   enam ei ole, samuti treenerit. Olen püüdnud tunniplaanist enda jaoks midagi samasugust asemele leida -  proovisin näiteks TRX´i  ja fitness joogat, kuid seda vaheldusrikkust ning  energiat ei ole, mida otsin ja vajan. Muidugi soovitan teile mõlemat trenni siiski proovida.

TRX annab koormust kogu kehale ja seal kasutatakse treeningvahendiks käepidemete ja aasaga kinnitusrihma, mis jaguneb kaheks.

Fitness jooga on mitmekesine, kuna tunnis on nii jooga harjutused, rullimine foam rolliga kui ka venitamine rihmaga. Kaks korda olen aga tundnud, et pigem olen enda seljale halba teinud kui head, ju siis pole kõike korrektselt teinud.

Vahepeal oli hästi mõnus Tarmoga kardio-  ja jõusaalis käia – koos läheb ikka aeg rutem ja proovisime kõiksugu vahvaid harjutusi topispalli ja kastiga. Uus tore avastus oli ka Skierg, mis imiteerib siis suusatamist. 10 minutit sellel kallikesel ja oled tühjaks pigistatud sidrun. Mmmm mu lemmikud. Loodan, et mingi aeg on jälle meil võimalik koos selliseid treeninguid ette võtta.

Siis sai loetud uudiskirjandust -  Siret Saarsalu ja Lia Virkuse Sportlase toitumise käsiraamatut ja Joel Fuhrmani Lõpetage dieedid, elage tervislikult. Mõlemad raamatud sisaldavad nii teooriat kui ka retsepte. Ei midagi uut siin päikese all vähemalt mulle mitte, kuid aeg ajalt on hea ka vanu teada tuntud tõdesid meelde tuletada. Mõne retsepti kirjutasin ka üles. Kuid inimesele, kes pole väga teadlik, kuidas meie kehad töötavad ja mida oleks hea süüa enne või pärast trenni või miks dieedid ei toimi, siis soovitan mõlemat raamatut lugeda. See on tore, et sellist kirjandust on võimalik osta või raamatukogust laenutada. Teadmistes peitub jõud.

Tahaks öelda, et uus aasta lubadusi ma seekord ei andnud, kuid väikesed nimekirjad mul siiski tekkisid. Põhiliselt jätkan tööd mitmete eesmärkidega, millega juba eelmine aastagi tegelesin. Mõned asjad lihtsalt vajavad aega ja on pikemad ja suuremad kui teised. Väiksemate eesmärkide hulka kuulub aga soov sellel aastal rohkem looduses viibida -  püüan silmas pidada, et rulluisutaksin suvel vähemalt korra nädalas, teha mõned matkad ja võimalikult palju MOBO  orienteerumisradu perega läbida.

MOBO radu on palju üle Eesti ja kõik kaardid koos legendi ning kompassiga on kättesaadavad MOBO mobiilirakenduses. Praegu oleme jõudnud kahel rajal käia -  Laulasmaal ja Järvel. Laulasmaa rajale lähme kindlasti tagasi -  jõudsime vaid poole rajast läbida, kuna rada oli väga pikk. Pärast 12 km avastasime, et metsas on liiga pime (kõigest kella 4 ajal),  ilma pealampideta polnud enam mõtet ringi liikuda. Aga maastik oli nii kihvt, et kindlasti läheb uuesti.

Järve raja valis mu poeg Kaur. Ta käib Sparta kergejõustikutrennis ja nad on tihti Järve terviserajal ja ta oli seal MOBO märki näinud. Tegime siis asja nii palju põnevamaks, kuna Järve rada oli lühike, et läksime pimedamas pealampidega. See tõstis raja raskusastet ja muutis kogu loo põnevamaks.

Detsembris sai läbitud Xdreami jõulurada  – kuna orienteeruda sai  meie kodukandis Stroomi rannas ja Merimetsa terviserajal, siis oleks ka surmapatt seda ignoreerida olnud. Samuti oli rajameister meile tuttav Pargijooksude sarjast Kaido Nurja ja Pargijooksud on Xdreami kõrval samuti meie lemmikud.  Ma arvan, et see on väga ilus kingitus Xdreami meeskonna poolt, mis nad iga aasta teevad. Loodan, et see on jätkuv traditsioon ning soovitan minna ka neil inimestel seda läbima, kes muidu Xdreamiga üldse seotud pole.

Selline siis 2018 aasta esimene blogi tuligi -  püüan ikka tihemini postitada. Materjali peaks tulema, sest uue aasta võistluskalender on valmis ja see on äge. Loodame, et õnnestub kõigil tegelikult ka osaleda.

Võid  silma peal hoida ka mu instagrammil - https://www.instagram.com/helkudoingsport/

Igatahes soovin teile, et kui andsite uus aasta resolutsioone, siis saaksid need ka täidetud ja minge kindlasti õue, isegi kui seal on märg ja hall!!!

And I'll tell it and think it and speak it and breathe it

I've stumbled on the side of twelve misty mountains
I've walked and I've crawled on six crooked highways
I've stepped in the middle of seven sad forests
I've been out in front of a dozen dead oceans
I've been ten thousand miles in the mouth of a graveyard
And it's a hard, and it's a hard, it's a hard, and it's a hard
And it's a hard rain's a-gonna fall.

/Bob Dylan/

On alanud oktoober. Mul polegi selle vastu midagi -  kolletunud lehed pakuvad päris suurt tröösti ja väike jahedus, mis trammipeatuses kontidesse poeb, hoiab erksana.

Minu võistlushooaeg lõppes sel aastal Vilniuse poolmaratoniga. Olen väga rahul oma hooajaga ja üllatunud – tegin paar sellist haaki, mida ei osanud ette näha ega loota. Saku Ekstreemjooks  ehk 6 km tehis- ja looduslikke takistusi rajal polnud mul planeeritud jooksuvõistlus, kuid elu algab ju mugavustsoonist välja astudes. Parim otsus – see jooks oli põnev väljakutse, mis andis mõtte uuel hooajal ennast veel proovile panna. Pean saama käed tugevamaks ja vett mitte nii palju pelgama. Xdreamist jäi eredalt meelde Laagri etapp -  sealsed maa -alused tunnelid olid erakordsed, raskeim kanuu (kuigi Viimsis kanuus olin nii alajahtunud, et isegi ei suutnud aerutada ja Viljandis pidime kanuu tüdrukutega pooleli jätma), auto tõmbamine ümber staadiumi oli lahe. Samuti Viljandi etapp jääb kauaks meelde – ometi tegime tüdrukutega oma debüüdi B – rajal (kes ei tea, siis Xdreamil on rajad erineva raskusastmega ja seni olin B rajal käinud ainult asendusliikmena osalemas ja oma tüdrukute meeskonnaga C rajal), kus olime väga tublid. Meil on pikk tee areneda, aga see ongi vahva, et pusime ja tunneme rõõmu. Olulisim, mis Xdream õpetanud on aastate jooksul, et raskustest on võimalik rõõmu tunda  ja igas halvas leidub vähemalt pärast hea lugu ja kui sa enam ei jaksa, siis sa jaksad tegelikult natuke veel. Tallinna City Trail Run Night Edition – 8 km pimedas Kadriorus ja Pae pargis oli täiesti uus kogemus, sest peale Rakvere Ööjooksu pole väga kuskil pärast AK uudiseid ringi kepselnud. Öös on oma võlu -  adrenaliin püsis lõpuni minuga. Pargijooksude sari -  mul on raske olla järjekindel, see on üks asi, millega vaeva näen, kuid see suvi olin ma järjekindel Pargijooksudel käia – väga hea enesetunne oli teada, et pingutasin, nautisin ja olin tubli – sain autasustatud oma vanusegrupi parim naine jooksus ja üldarvestuses 2. koht naiste jooksus. See oli selline motivatsiooni tablet. Revali ringtreeningud olid ühed parimad trennid, kus aastate jooksul olen käinud – väga salaja nad andsid mulle tohutult hea vundamendi mu võistluste jaoks. Ilma treener Kerstini juhendamiseta ei oleks ma võib-olla olnud pooltki nii edukas ja vastupidav oma suvistel võistlustel. Ja Vilniuse poolmaratonil parandasin oma eelmist aega 20 minuti võrra -  mu elu parim jooks. See kuidas ma tegin rajal endaga tööd, kui head mu jalad olid, suutsin tempot hoida ja jõudsin ka kõike nautida – nii ei juhtu iga trenn, iga võistlus, ma vahel magama jäädes veel mõtlen end sinna rajale -  ma lähen kindlasti veel poolmaratoni jooksma.

Pärast neid joovastavaid hetki koju jõudes vajusin sügavasse töösse ja õpingutesse, mis on midagi vajalikku ja rahulolu toov, aga väga kurnav. Leidsin end mõtlemast ainult sellest, kuidas saaksin panna oma pea padjale ja magada sügavat und. Kuna ma ei suutnud peale kahe jooksu ja jalutuskäigu midagi kuhugi suruda, siis on mu meel paari nädalaga päris mõruks muutunud. Enesetunne ja toitumine libiseb ka käest. Väärtustades kõike muud pole aega enam väärtustada iseennast.

See nädal koolis jäi mul silma aga õppejõu kirjutatud lause tahvlile -  jäta mulle viimane sõna -  ma ei mäleta enam, mis kontekstis ta sinna sattus, kuid ma võtsin ta endaga kaasa. Jäta mulle viimane sõna -  ainult mina saan endal lubada nõrk olla ja aidata endal tugevaks saada, ainult mina saan endalt väärtust võtta ja väärtust juurde anda, ainult mina unistan minu unistusi ja pean nende nimel vaeva nägema.

Niisiis tuleb leida tasakaal töö, õpingute, treeningute, lähedaste vahel. Ja ma pean pingutama, pean saama väga tugevaks, vastu pidama, edasi liikuma, ei tohi unustada unistusi, ei tohi unustada elada.