9. nädalat maratonitreeninguid

Aprill tõi endaga kaasa 120 jooksukilomeetrit ja esimese võistluse sel hooajal.

9. nädal ise tõi seni kõige suurema treeningnädala 37,7 km. Seal hulgas oli palju taastumiskilomeetreid Tehvandi Mäejooksust, Pargijooksud ja Jooksupartneri ühistreening.Veel mõned pildid Tehvandist -  vasakul Kaur lumisel suusahüppenõlval finishisse jõudmas ja paremal mina finishis. 

Taastumist oli vaja, sest kuigi Tehvandi läks oodatust palju paremini, siis mäest pidev alla jooksmine mööda asfalti raputas päris tugevasti mu puusi ja kindlasti peaksin tugevdama oma pöida. Ehk siis mu pöid ei tööta praegu nii nagu hea oleks ja see tekitab säärelihastes pingeid. Püüan endale sisse harjutada, et pean rohkem võimlema, kindlaid jooksuharjutusi just tegema, üldse rohkem soojendust ja venitust ja rullimist.

Kolmapäeval Pargijooksudel võitlesin küll endaga, sest nii suur tahtmine oli lihtsalt kõndida, aga jooksin ikka edasi. Olin hästi negatiivne oma peas -  olin kuri enda peale, et miks ma ei jaksa, miks ma ei pinguta rohkem, miks ma kaalun nii palju, miks ma kiirem pole, miks ja miks ja miks. Samas jooksin vaid 1 minuti aeglasemalt kui eelmine nädal kui mul polnud häda midagi ja kus rada oli sarnane maastikurada paari tõusuga nagu seekordki. Ja tegelikult oli tore -  mu perekond toetas mind ning nägime hiigelsuurt jänest ja nädalalõpuks olid mu jalad juba tagasi normaalsed ka. Eks neid raskeid hetki tuleb veel, maratonini on ju veel väga pikk tee -  kuid tuleb kuidagi edasi liikuda ja head päevad ei jää ju ka tulemata. Seekord ma pooleli ei jäta. Nii palju innustavaid inimesi on ümberringi ja kes juba on see aasta maratoni jooksnud läbi raskete ilmaolude, kõhkluste ja neil on väga hästi läinud, nad on väga tublid olnud.

Jooksupartneri trenn oli seekord hoopis teistsugune -  olin muidugi juba sisehalli ja oma treeneriga harjunud ja nüüd oli hoopiski õues võõra treeneriga ja rõhk treeningul oli pigem tunnetusel. Iga treening on aga vajalik ja milleski hea. Püüan  rohkem ühistreeningutele jõuda.

Nädal lõppes sellega, et käisin Tarmole Sillamäel Xdreamil kaasa elamas. Alati on selline maguskibe tunne kui start antakse -  ühest küljest jääb kripeldama, et ise ei startinud ja samas mõtled, et nii täna tuleb hea vaatamisväärsustega tutvumispäev, mõnus. Sillamäe oli väga külalislahke ja kindlasti oma arhitektuuripärandi poolest huvitav, kuid samas oli kuidagi liiga vaikne ja tühi. Väike juubel oli ka  -  5 aastat tagasi osalesin ise oma esimesel Xdreamil -  tegemist oli lühikese linnasprindiga tol korral Tallinnas, nii et tuli vast kokku 40 km ja 4-5 tundi seiklust. Ei saa võrreldagi järgnevate seikluste ja elamustega, millest saab ikka ja jälle pajatatud. Aeg läheb väga ruttu -  see tundub nagu eile, kui seisin seal stardijoonel ratta seljas ja mul polnud õrna aimugi, mis juhtuma hakkab. Sillamäel ka vaatasin osalejaid ja sa tunned alati ära need, kes esimest korda lähevad ja möödudes muigad endamisi ja soovid mõttes edu, sest sina juba tead, mis neid varsti tabab ja milleks nad kindlasti valmis pole. Ohh jah hakkan siin heietama -  Xdreamiga ongi nii et võisteldes alati mõtlen krt ma enam siia ei tule, see on nii raske ja kui võistlus läbi, siis mõtled, et krt see oli nii äge, kas järgmine kord ka tuleme? Eks vaatab kuidas see hooaeg kujuneb.

Osalen oma blogiga see aasta ka Eesti blogiauhindade valimisel sporditeemalise blogi kategoorias, nii et Helkuteebsporti ootab teie hääli.

 http://eba.marimell.eu/eba2018_h/

Aitähh!

Külasta ka mu instat - https://www.instagram.com/helkudoingsport/
Blogis mainitud ürituste kohta saad rohkem infot nende kodulehtedelt - 
https://www.xdream.ee/
http://www.pargijooksud.ee/
http://www.jooksupartner.ee/
http://meieliigume.ee/

8 nädalat maratonitreeninguid

Aprill algas sellega, et saabus mu viimane koolinädal ja tuli leida aega Rakveres jooksutrenni teha -  ilmad oli veel siis jahedad, tänavad lumised ja lume all peidus üsna palju vett -  esimene jooks sellel nädalal tuli väga märgade jalgadega ning lõdisedes ning veidi lühem kui planeeritud. Teiseks jooksuks olid ilmaolud siiski paranenud, nii et kokku sai Rakvere tänavatel ja Palermo terviserajalt üles korjatud 15 km. 

Koju saabudes saabusin uude koju -  keset kaste ja võõrast naabruskonda. Suurest kohanemisraskusest jäi reedene jooks ära. Nädala lõpetasin siiski positiivse noodiga -  käisime perega jooksusammul läbimas Ülemiste Citys Xdreami Lihavõtte orienteerumisrada -  hästi mõnus linnaseiklus eriti õhtusel ajal kui seal oli väga vaikne ja inimtühi.

7 nädal algas sellega, et esmaspäeval oli vaja joosta 2 h -   sain alles pool üheksa õhtul jooksma minna ja kuna aeg oli hiline ja piirkond võõras, siis põhiliselt lihtsalt jooksin 1 km kergliiklustee juppi edasi- tagasi. Päris ruineeriv oli, aga mis sa teed. Nädala keskpaik tegi tuju  kiduraks, sest lõputöö eelkaitsmise tõttu jäi jälle üks jooksutrenn ära. No kuidas ma ei jõua kõike! Nädal lõppes aga väga mõnusa Harku – Nõmme tervise raja jooksuga -  koos lõikudega 9, 4 km ja lisaks taastav 5 km  uues kodukandis. 

8 nädal läks väga hästi -  kastidest ei ole küll lahti saanud, aga aina enam avastan uusi jooksuradu ja asi pole üldse nii hull, et peaks 1 km lõiku jooksma – maailm on palju laiem. 1x  jooksutrenn 10 km, 1x jõusaalitrenn (jacobs ladder, harjutused raskustega kätele, plank, saun), 1x Pargijooksud, 1x lahtijooks ja luure ja 1 x edukas võistlus.
 

Just nimelt  - hakkas Pargijooksude hooaeg – seekord kulges rada mööda Harku -  Nõmme terviserada -  rajameister oli üles leidnud lörtsuva muda, viimased jupid lumistest suusaradadest ja mõned langused ja tõusud, millest üks oli nii lumine ja libe, et sealt pidi üles kõndima, aga kindlasti oli see just hea trenn minu laupäevase võistluse jaoks -  Tehvandi Mäejooks.

Nagu eelmises postituses räägitud -  ootas mind 8. nädala lõpuks hooaja esimene võistlus. Ärevus oli väga suur, sest valik oli raskusastmelt veidi väljakutsuvam kui tavapäraselt hooaja esimesed jooksud on olnud. Aga tänaseks võib öelda, et valik oli õige ja hea. Sain hästi hakkama, rada oli väljakutsuv ja põnev. Loe sellest võistlusest eelmises blogipostituses.

Tasub olla julge ja panna ennast proovile. Nii et kõik, kes te unistate seiklus - , takistus-, ekstreem- ja maastikujooksudest, aga pole julgenud osa võtta registreerige end see suvi vähemalt ühele võistlusele. Tee see ära!!

Tehvandi Mäejooks 21.04.2018

Reede õhtul sai suund võetud Otepää suunas, et laupäeval kogu perega osaleda Tehvandi Mäejooksul, mis on Eesti Ekstreemjooksu karikasarja avavõistlus. Tulemas on veel Saku, Tõrva, Viljandi ja Tartu etapid. Kuidas mujal osaleda õnnestub näitab aeg.

Igatahes reedel saabusime Tehvandi Spordikeskuse hotelli, mida julgen kindlalt soovitada -  avar, vaikne, kena, puhas ja väga meeldiva hommikusöögivaliku ja teenindusega. Õhtul käisime natuke sörkimas -  ronisin korra Tehvandi suusahüppemäe maandumisnõlvast ülesse ja harjutasin, kuidas oleks parim joosta alla mäge.

Viimane oskus kulus marjaks järgmisel päeval ära, sest kui reklaamist ja blogidest jääb mulje, et selle jooksu peamine ekstreemsus on 110 m üles finishisse jõudmine Tehvandi suusahüppe maandumisnõlvast abiks võrgud, mis seda ala katavad, siis tegelikuks mäejooksuks ja ekstreemjooksuks teevad selle jooksu hoopiski  Tehvandi spordikeskuse territooriumi asfaltkattega aina üles- alla kulgevad rajad. Etteruttavalt mainin siin, et Endomondo näitas pärast, et 11 km peale tuli 560 m tõuse. Siin võib peituda tõde. 

Esimesed 1-3 km ma olin kindel, et ma ei jää ellu  ja kerge ärevushoog tabas mind jälgides, kuidas teised osalejad üsna kiirelt silmist kaovad. Samuti olin hämmastunud, kust sellised vonklevad tõusud ja langused välja on võlutud ja kas tõesti neil polegi lõppu. 4-8 km sain aru, et jään kindlasti ellu, tõusudel ja langustel ei tule kindlasti lõppu ja ma ei saa end võrrelda teistega ega mõelda teistele. Hakkasin tegelema oma jooksutehnikaga -  eelkõige jälgisin hingamist, rahulikult, sügavalt, taastavalt. Päris edukalt rühkisin tõusudest üles kanda maha panemata ja laskudes püüdsin keha lõdvaks lasta, mitte end väga pidurdada, sammu pikemaks saada, samas mitte uperkuuti lennata. Kui oli raske hetk, siis mu mantraks oli -  jooksusamm, jooksusamm, liigu, sa oled siin ja osaled. Ja naeratus. Pärast 8 km tundsin, et olen leidnud hea rütmi ja keha saab juba päris hästi aru, mida ta tegema peab ja lõpuks oli aega nautida seda, et liigun, osalen jooksul, kuhu olin tahtnud tulla ja kella vaadates ja kiiret matemaatikat tehes teadsin juba, et jään ka oma ajaga rahule. Suusanõlvast üles ronimine läks päris hästi -  küll paari peatushetkega, kuid paremini kui  eelmisel õhtul proovides. Veidi oli libe, kuid Tarmo ja Kaur ergutasid mäenõlval ning see aitas kõvasti kaasa. Tippu jõudes ja osalejamedali kaela saades võtsin hetke - istusin maha ja nautisin korraks vaadet. Eneseületuse ja eesmärkide saavutamise harjal oli see vaade päris ilus.

Minu tõusuaeg oli 5. 36 ja kui sinna juurde lisada 11 km, siis tuli ajaks 1. 23.22. Arvestades raja raskusastet, minu olematuid mäkkejooksude treeninguid ja ilma, siis olen super õnnelik ja rahul sellega.

Ilmast rääkides -  siis võistluse ajal oli äärmiselt tugev ja külm tuul. Mul olid lühikesed püksid ja lühikeste käistega pluus ja tuulejakk. Vaadates teisi startiminejaid, kes olid üsna paksult riides ja külmast ühelt jalalt teisele hüpates vaagisin pikalt kas võtta tuulejakk ära -  viimasel hetkel võtsin ja hea oli  -  kuidas kellelgi, minul tõuseb kehatemperatuur ikka väga palju aktiivse tegevuse ajal ja palavus aeglustab mind – niisiis parim otsus üldse -  jooksu ajal oli mul väga hea olla oma lühikeste riietega. Hiljem autasustamist oodates ja vaadates sain  tuulejaki ja jope selga aga jalad jäid paljaks ja siis küll 40 minutiga muutusid mu jalad külmast siniseks ja hambad hakkasid plagisema. Autasustamist tasus oodata, sest Kaur sai oma vanuseklassis 3. koha ning sai ka poodiumile.

 Tarmol oli oma vanuseklassi 4. koht ja üldarvestuses 10. koht. Uhke tunne! Tegelikult meie kõigi üle uhke tunne -  meil kõigil olid omad eesmärgid ja lähtuvalt nendest saavutasime kõik midagi.

Pikka taastumist lubada ei saanud -  täna oli tööpäev, kuid kuum dušš ja 20 min pikutamist massaazitoolis aitasid pinget säärelihastes vähendada eile õhtul. Täna plaanin rullimist, 5 km taastavat jooksu ja magamist ning õppimist. Esmaspäevast treeningplaaniga edasi.  

Väga hea tunne on täna -  hooaja esimene võistlus selja taga ja see annab eneseusku, et kui oma treeningplaaniga edasi rühin, siis tuleb sellest üks väga hea hooaeg. Ja kindlasti kinnistub  fakt, et mulle sobivad maastiku – ja takistusjooksud -  mul ei ole võib-olla kiirust, tugevust, koordinatsiooni ja ideaalset kehakaalu, aga mul on võime  teha tööd, mul on meelekindlust ja jonni ning võin olla järeleandmatu. Ka need võivad anded olla.

Jookse sina ka see suvi!

https://www.instagram.com/helkudoingsport/ 

http://meieliigume.ee/

5. nädalat maratonitreeninguid

4. nädal möödus jooksurindel rahulikult - 3 trenni - oli taastumine. Mis oli väga vajalik, sest tundsingi, et olen väga väsinud nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt. Rahuliku jooksuga koos sai kirja ka jooks tempolõiguga ja rütmijooksudega. Pühapäevane jalutuskäik saunaga jäi seekord ära, kellakeeramine tegi oma töö ning see asendus kosutava une ja ajaveetmises positiivsete inimestega, mis oli eriti mõnus. Vahel tekib momente, kus ise ka ei usu kui palju negatiivset ümberringi on ja oled kuskil mullis sellega, seega on hea tunne teada, et keskkondi on ka teistsuguseid ja mul on võimalus neist osa saada. Samuti ükskõik kui palju äraütlemisi, koormust ja väljakutseid elu ei tooks, tuleb end korraks tühjaks nutta, magada, vaadata midagi head Netflixist, minna jooksma ja asuda uuesti edasi liikuma oma eesmärkide poole. 5. nädal seda ka oli -  liikumine edasi -  5 trenni -  sääred küll annavad tunda, aga samas on väga mõnus teadmine sellest, et olen juba 5. nädalat oma treeningplaanist kinni pidanud ja olen selle kõrvalt jõudnud täpselt sama palju oma muid tegemisi ja kohustusi teha kui siis kui ei käiks jooksmas. Ärkan natuke hommikul varem või lähen natuke hiljem magama või asendan mõne ebavajaliku tegevuse trenniga.Esmaspäeval tegin oma jooksu Järve terviserajal pärast tööd Tarmoga. Olime juba jooksu peaaegu purki saanud, vast oli veel joosta jäänud 300-400 m, kui korraga käis klõks ja kogu terviseraja tuled kustusid. Kell oli saanud 23.02. Alguses ehmatasin, haarasin isegi Tarmo käest ja mõtlesin, et pagan, nüüd ma ei näe, kus need jäised kohad on. Aga kohe kui silm harjus saime aru kui erilisse hetke hoopiski sattusime. Lumi kumas ümberringi, oli vaikus ja korraga oli isegi taevas tähti näha. Väga romantiline! Pugesin voodisse mitte rammestusega pikast tööpäevast, vaid põsed kargusest õhetamas ja naeratus näol.Teisipäeval oli jälle Jooksupartneri ühistreening Lasnamäe kergejõustikuhallis. Seekord hämmastas mind mitte enam kõik need ringi siblivad inimesed, vaid see kui palav hallis oli. Suur suur suur hall, palju laiust ja kõrgust aga tundsin, et õhku üldse ei olnud. Kuid samas see võis tuleneda ka sellest, et 90% mu treeningutest on viimasel ajal olnud väga jahedates, isegi jäistes oludes. Oleme kõik jooksud teinud värskes õhus õues ükskõik, mis ilm parasjagu olnud on. Aga trenn ise oli muhe. Hoopis midagi muud kui muidu mu trennid – sellelgi korral olid jooksuharjutused, plangud, kiiremad ja aeglasemad jooksuringid. Uus oli seekord harjutus, kus selg vastu posti istud õhus 1 min ja siis sprindid. Esiteks ma ei suutnud seda minutit üldse istutagi ilma, et ma ei oleks nihelenud, libistanud end kuidagi natuke siia -sinna ja lugenud sekundeid, sest mu jalad põlesid ja sprintida sealt asendist -  ma pigem komberdasin ja ukerdasin, mis lõpuks muutus sörgiks. Aga ilmselgelt seda järelikult ongi vaja teha kui niiviisi pitsitas see harjutus. Sain ka treeneriga veidi oma treeningplaani arutada ja koju jõudes oli ikka väga hea tunne.Kolmapäeval võtsime ette hommikul väikse matka Tabasalu loodusrajal või pigem all rannas, sest loodusrada oli nii jäine, et rohkem uisutasime seal, aga all rannas oli lumine ning imekaunis. Mitte küll kevadine, väga väga talvine veel, aga sellegi poolest andis päeva väga palju head energiat. 
Reedel ootas mind väga peljatud pikad lõigud -  4x 1000 m suht max pulsiga. Iga lõigu vahel oli väike taastumine. Tegelikult polnudki nii hull -  iga ringiga tundus nagu muutuks lõik lühemaks, kuigi päriselt seda ju ei juhtunud ja enne kui arugi sain oli juba treening tehtud.
Täna 5 km madala pulsiga taastav jooks ja kuna on märtsi kuu viimane päev siis võin uhkusega ja lausa suurte tähtedega kirjutada, et MÄRTSI KUUS LÄBISIN  KOKKU 118 KM.
Tundub ebareaalne, aga kõik on võimalik kui sead sihid, saad head juhendamist ja  sul on maailma parim trennikaaslane Tarmo.Kirjutasin just eile ka Instagrammi - et sa ei pruugi olla kõige andekam jooksja, aga väga paljud unistused on võimalik täita raske töö ja meelekindlusega. Las teised naeravad ja heidavad pilke, sest oled aeglane, suurem või sama kaugel oma eesmärgist kui Maa Kuust on, sina lihtsalt ole fokuseeritud, keskendu iseenda asjadele ja tunne rõõmu teekonnast. Saame hakkama!!!Olen püüdnud ka rohkem toitumise peale mõelda, nii et pusimist on. Mu lemmik kodune vahepala/maius -

dattel, kõrvitsaseemned ja Bitter 70% ära purustada, surun lusikaga karbipõhja ja külmkappi tunniks.
 Rohkem juurikaid, teen ise kotlette kalkuniliha, kodujuust, sibul, porgand, spinat, kaer ja muna.
 
 Rohkem salateid -  mu lemmik  -  muna, kodusjuust, kurk, tomat, spinat, tuunikala ja avokaado.
Kanasuppi olen ka tihti teinud ja kohupiim on kogu aeg olemas.


5 kuud maratonini!

Helkudoingsport/Instagramm

3. nädal

3. nädalasse mahtus 5 treeningut -  2 Revali Spordi trenni ja 3 jooksutreeningut.

Reval Spordi bodybalance´i ja selgkõhttuhar trenn lõpetasid mu 10 nädalat kestnud väljakutse Revalis.  Ei ma ei ole kõhnaks saanud ega muskleid kasvatanud -  minu kehal läheb kõigega alati aega. Aga sain oma treeningutega ilusti ree peale ehk väljakutses osalemine aitas trennis käimise harjumust tekitada, sest vahepeal kui on väga kiire ja väsimus suur, siis trenn on ju tihti esimeste seas, millest loobutakse. Aga kui ma seon end kohustusega, siis ma ikka püüan seda täita. Lisaväljakutse oli see, et iga nädal pidi ühe treeningu valima kindlast nimekirjast -  2-3 korral mõtlesin, et see on ilmvõimatu ülesanne. Kuna iga kuu olen nädal Tallinnast ära ja kasutan hommikupoolset treeningpaketti, siis pidin väga osavalt planeerima oma käike, et pakutud nimekirjast saaks treening tehtud. Nii ma sattusin ühe korra lausa postitantsutrenni -  valik oli kas minna või jääb väljakutse pooleli. Muidugi ma läksin. 

Kuigi see väike tõik tegi mu elu keeruliseks, siis samas tutvustas see mulle mitmeid uusi treeninguid nt bodycombat, Les Mills Tone jt, kuhu ma võib-olla muidu poleks sattunud. Nii, et tasub mugavustsoonist välja tulla.

Jooksutreeningutest oli kõige ägedam Jooksupartneri ühistreening Lasnamäe kergejõustikuhallis. Ma  polnud kunagi varem käinud sellises kohas ja esialgu sealne rahvarohkus ja halli suurus võttis pea ringi käima, aga lõpuks kui sai keskenduda treeneri juhistele, siis enam ei märganud, mis ümberringi toimus. Ja mul oli Tarmo ka kaasas, see oli nii oluline tugi. Tegime jooksuharjutusi, igas võimalikus variandis planku ja lõpus sai lipata ümber halli ka. Trenn oli väga vaheldusrikas ja võttis väga läbi, aga vajalik, sest nt jooksuharjutused on peaaegu, et puudunud minu treeningutest.

Nädala teises pooles oli fartlek ja rahulik pikem jooks. Fartlek on väga raske minu jaoks. Kiirelt süstida lööb mu pulsi üles ja lõpus jõud raugeb, aga 1 km aeg tuli 5. 36, mis on minu jaoks hea. Pikal jooksul oli plaanis 12 km, aga lõpuks tuli 11, 3 km. Jalad olid nii kanged ja kiskusid väheke krampi -  eks see tulenes mitmest faktorist -  esiteks Stroomi rannas oli see õhtu väga külm tuul, väsimus, kahtlustan ka vähest vedeliku tarbimist jne. Aga järgmisel päeval rullisin ja leotasin jalgu  ja tegin pika lõunase magamise. Hakkas palju parem. Ahjaaa vett ikka ei joonud piisavalt. Unustan.

https://www.instagram.com/helkudoingsport/

JAH, eesmärgid on just sellised!!

"I am a runner because i run. Not because i run fast. Not because i run far. I am a runner because i say i am. And no one can tell me i´m not. " /John Bingham/

Eelmine nädal sai ristikese tehtud 6 treeningu järgi.

Lihtsalt nad ei tulnud, kuid ei saa öelda, et suure vaevaga ka. Olid sellised omamoodi kõik.

Keerulisust lisas nädala algus sellega, et olin Rakveres koolis ja päevad olid pikad ning kurnavad. Vaagisin kas jätta oma kaks jooksutrenni varahommikuteks või õhtuteks, aga kui ma 5. 30  äratuste peale ei reageerinud, siis jäid üle õhtud.

Mõlema jooksu ajal tabas aga mind igivana jooksjate mure -  kakahäda -  nii ma siis kihutasin mööda pimedat Rakveret ringi ja mõtlesin, et oli mul vaja nii kaugele ühiselamust minna. Esimesel õhtul päästis bensiinijaam, teisel õhtul spordikeskus, kus administraator tegi veel nalja, et neil ei ole wc- d, olgu olgu tegelikult on, aga maksab 2 euri ja lõpuks kui ta juba mu suuri paanikas silmi nägi, siis  viipas väga oodatud uksele.

Sellega muidugi mu seiklused ei lõppenud -  esimesel õhtul olin ma surmkindel, et üks auto jälitas mind. Hakkasin märkama, et minust sõidab kogu aeg mööda üks ja seesama auto ja hiljem märkasin teda kahtlaseid manöövreid ning haake tegemas. Tarmo, kes minuga Tallinnas paralleelselt jooksis küll muutis mind muretumaks telefonitsi, aga lõpuks tõmbusin siiski aina ühiselamule lähemale. Järgmine kord kooli minnes võtan pipragaasi kaasa igaks juhuks.

Reede õhtul ootas mind kodus jooksutrenn -  olin äärmiselt veendunud, et minu jalad uksest välja ei jõua, väsimus oli nii suur ja tahtmine känsti voodis vedeleda, aga ühel hetkel ma ikkagi lidusin Tarmoga koos mööda Stroomi randa edasi ja tagasi ja jäi veel energiat ülegi. Ehk siis jooksmise juures kõige raskem ongi kodus välja saada -  rohkem midagi keerulist pole.

Kuna jätkub veel viimaseid nädalaid minu Revali väljakutse, siis nädalavahetus mööduski seal. Laupäeval bodypump, mis polnudki nii raske kui enda meelest mäletasin. Pühapäeval Les Mills Tone, millel oli uue kava esitlus ja pikkus oli ka veidi tavapärasest pikem 75 minutit. See trenn oli küll väljakutse. Veel rohkem hüppeid, veel rohkem kükke, veel hoogsam, uus lisa oli ka  minijooksud ja harjutused kergete raskustega. Ma olin hingetu ega julgenud oma pulssi üldse vaadata. Ootan huviga kuidas see kava näeb välja tavatrennis väiksema ajamahuga. Kuna sellele päevale oli planeeritud  2 h trenn, siis vedasin oma tudisevad jalad jooksulindile ja higistasin seal 45 minutit. Kui sa arvad, et sa enam ei jaksa, siis jaksad natukene alati veel.

Kui nüüd saaks oma toitumise korda – iga päev on erineva -  mõni päev süsivesikud, rasvad ja valgud ilusti tasakaalus ja teine päev kipub süsivesikuid liiga palju olema. Kaloreid tarbin ka natuke liiga palju. Minu keha ei vaja pooltki nii palju kui minu kahvel arvab. Aga küll ma pusin.

Miks oma treeningkoormust 2-3 treeningult 6-7 treeningule järsult tõstsin imestate võib-olla?

Jah siin on tõesti väga konkreetne põhjus. Proovin ikkagi uuesti maratoni plaani võtta. Eelmine aasta jäi treening väheseks ja loobusin – jooksin hoopiski oma elu parima jooksu poolmaratoni näol Vilniuses. Marathon 100 projekti ma ka ei pääsenud see aasta ja juba olin mõelnud, et eks siis lükkan oma plaane veel aasta edasi. Kuid siis tuli 2, 5 nädalat tagasi võimalus saada juhendamist Jooksupartnerilt ja mulle tundus, et kaotada ju pole midagi, ainult võita. Hetkel olen suutnud kõik oma treeningud kuhugi sobitada ja tunnen ennast hästi ning põnevil. Pikk tee on ees – 6 kuud, aga nii ongi hea -  jõuan oma jooksutehnikat parandada, kilomeetreid koguda ja veidi kaalu vahest kaotada. Miks maraton? Aga miks mitte. Kui ma temast mõtlen, siis järelikult tuleb tema ära joosta. Ja minu trumbiks ongi pigem vastupidavus kui kiirus. Ja vastupidavust läheb maratonil vaja.

Aga hakkame siis sättima septembriks!

Tule vaatama mu tegemisi ka instagrammi - https://www.instagram.com/helkudoingsport/

Jooksutreeningute algus

„Ikka edasi, ikka edasi, mitte sammukestki tagasi.” 

Tigu „Tammetõru seiklused“

 

Kui päris aus olla, siis vahepeal on olnud päris raskeid päevi, kus olen teinud otsuseid, mis ei ole mu kehale ega eesmärkidele head – panen äratuse kinni ja magan edasi, jätan trennis mõned kordused vahele või söön magusat või lihtsalt rohkem kui mu keha tegelikult vajab. Vabandusteks on väsimus, stress või see, et lasen end teiste valikutest mõjutada. Tulemuseks on see, et tihti nullin oma raske töö ära ja olen kaalus juurde võtnud. Kuid samas ma ei ole kordagi alla andnud lõplikult ega mõelnud, et ma ei saa hakkama. Söed hõõguvad kogu aeg tuha all, sest ma tean, et ikka juhtub, et ma ei ole perfektne kogu aeg, aga ma olen võitleja.

Ja rohkem kui nädal tagasi tuli hea võimalus uuesti atra seada, millest ma teinekord põhjalikumalt  kirjutan, aga selle tulemusena tuli eelmine nädal mul 7 väga ilusat ja head trenni, mis andis lootust, et madalseisust on võimalik välja tulla ja kui eelmine hooaeg mu soov maratoni joosta ei täitunud, siis võib olla ma see hooaeg võin selle ikkagi uuesti eesmärgiks seada ja hakata vähemalt selle nimel tööd tegema.

Ja tööd sai esimene nädal tehtud - 

Sai joostud paar rahulikku jooksu, kus jälgisin pulssi. Mul kipub pulss väga kõrge olema ja on tegelikult alati nii olnud, aga samas on ikkagi hea kui treeningud oleksid erinevate pulsitasemetega ja pulss ei oleks iga trenni/jooksuga nö laes.

Lisaks tegin rütmijookse, kus jooksed lõike keriva kiirusega ehk alustad rahuliku sammuga ning lõpetad kiire sammuga.

Väga raske oli minu jaoks fartleki treening – 30 sekundit joosta maksimum kiirusega ja siis lasin pulsil langeda ja siis uuesti maksimum kiirus. Pärast kolmandat korda tundsin juba, et kiirus vähenes, aga õnneks mitte oluliselt. Võttis väga läbi igatahes.

Väljakutse oli jooksutreeningute ajal väga külmad ilmad -  kõige külmem oli rütmijooksude päeval, kui kraadiklaas näitas -15C, aga real feel oli -26C ning tuiskas kõvasti.

Pea pidin väga all hoidma, sest tuisk oli nii valus vastu nägu ja kui vähegi vähem liigutasin, siis tundsin kuidas hakkasin jäätuma. Aga õnneks mul on väga toetav perekond ning nii mu mees kui ka laps tulid minuga kaasa. Koos pidasime vastu ja saime vajalikud jooksud tehtud. Jooksmas käies on väga raske vahel valida see õige riietus, et ei oleks külm ega palav ning oleks mugav. Peab proovima erinevaid variante. Praegu loobusin oma lemmik variandist liibukad sääristega, sest reied ja tagumik ikka tegelikult külmetasid ning otsisin kapist välja ühed koledad aga väga hea tuuletakistusega dressipüksid. 

Peapaela mida armastan vahetasin mütsi vastu ja kõige külmematel päevadel sai jooksukinnaste asemel kätte pandud lausa lumelauakindad.

Jooksutreeningute kõrvalt jõudsin ka Reval Sporti. Grit strenght, selgkõhttuhar ja bodycombati trenn olid seekord valikus- nendest bodycombat oli minu jaoks täiesti uus trenn. Alguses olin veidi  kohmetu, sest liikumine oli kogu trenni ajal kiire ja intensiivne. Tundus, et teised osalejad olid stabiilsed käijad, sest paljudel oli kava peas ning liigutused väga teravad ja täpsed. Bodycombat on siis võitluskunstidest inspireeritud treening erinevate enesekaitse- ja poksiliigutustega. Tegemist on hea üldfüüsilise treeninguga, mis arendab vastupidavust ja koordinatsiooni. Poole trenni pealt olin juba unustanud, et mu jalg ei tõusnud nii kõrgele kui teistel ja olin juba täiesti haaratud kogu sellest energiast ning hoogsusest. Unustasin kõik teised enda ümber ja kõik muud mõtted ja rahmisin 100% kaasa. Väga mõnus – olin täiesti läbi ja higine põrsas pärast, aga õnnelik. Kindlasti lähen sinna trenni veel.

Selline tegus nädal. Oli paras väljakutse, aga tehtud.

https://www.instagram.com/helkudoingsport/

https://helkuteebsporti.blogspot.com.ee/