10-13 nädal treeninguid

Lõpuks on mahti juttu teha mai jooksukilomeetritest. Kilomeetreid tuli kokku 111, aga kuigi see võib tunduda suure numbrina ei ole see kahjuks see number, mis planeeritud oli.

Aga algusest peale….

Mai esimene nädal oli küll kilomeetrite poolest tagasihoidlik, kuid tunne oli hea ning Pargijooksudel sai tehtud korralik tempokrossitrenn ning nädalalõpus sai osaletud Saku Ekstreemjooksul, millest on eraldi postitus. Tundsin ennast super hästi seal jooksul, neelasin lausa takistusi ja kogu üritusest jäi äärmiselt positiivne tunne. Kinnistus veelgi teadmine, et maastik ning väike väljakutse on just minu südamele lähedane.

Järgmine nädal oli suhteliselt vaevaline -  kogu energia oli minust kadunud ja mul olid väga ebameeldivad kõhuhädad. Ühe jooksu katkestasin ning pöördusin koju tagasi, teistel jooksudel oli trajektoor pandud paika äärmiselt täpselt arvestades vajalikke wc-sid ja põõsaid. Sellesse nädalasse jäi ka minu selle aasta pikim distants 18 km. Päev oli kuum ning vett kulus ohtralt ning kui võiks rõõmu tunda sellest, et 18 km sai ilusti kirja, siis olin tegelikult äärmiselt pettunud. Mu aeg oli 2.24 ja enesetunne sant. Kõigest pool aastat tagasi Vilniuse poolmaratonil oli mu aeg ka 2.24, aga 21 km distantsil ning ma jooksin selle läbi tol korral naerusuiselt ning kergejalgselt. Allakäik tuleb alati kiiremini kui edusammud.

Mai kolmas nädal oli selle kuu kõige õudsam -  kõhuhädadele lisandus külmetus -  tunniga oli mu kurk nii valus, et ei saanud suud maigutada ka ja terve nädal tõi iga päev uusi huvitavaid sümptomeid -  köha, nina kinnisus ja lõpuks vastik purisev tatt. Imestan, et suutsin 5st vajalikust trennist isegi 4 tükki ära sörkida, kuid ühel päeval siiski loobusin ja vahtisin lakke. Nädala lõpus osalesin Tallinna City Trailil. Algselt olin otsustanud, et jätan osalemise ära, kuid lõpuks sai siiski retk Piritale ette võetud. Läksin üksi ja kui võib-olla veidi oli kurb üksi istuda velodroomil ning starti oodata, siis sellest tuleb üle olla -  oluline on käia seda teed, mis tundub õige ning täita oma unistusi. Sellesse nädalasse jäi ka lõputöö esitamine kooli, praktika aruande lõpetamine ning finantsjuhtimise ning eelarvestuse eksamid. Kogu nädal tundus ühe suure põhjatu musta auguna.

Viimane nädal oli kõige kilomeetrite vaesem -  maadlesin kogu nädala finantsanalüüsi eksamiga ning lõpuks sai kirja ainult üks põrgukuum Harku järve jooks.

Mai viimased hingetõmbed siiski täitsin korralikke trennidega -  väisasin Jooksupartneri ühistreeningut Hiiul, mida viis läbi mu enda treener. Trenn oli super mõnus ja intensiivne ning vajalik, sest ise ma väga palju jooksuharjutusi ei tee. Järgmisel päeval sain ka fartleki trenni kirja -  väike soojendus ning siis 1+2+3+4+3+2+1 minutit tempokrossi kiirusel, vahele jalutasin 2 minutit, et pulss langeks ning lõppu väike taastav sörk.

Kogu selle raske kuu lõpetas siiski positiivne noot -  kaitsesin lõputöö hindele suurepärane ning võin tunda rõõmu nüüd sellest, et oman  kõrgharidust kaubandusökonoomika erialal.

Kuigi olen oodanud, et tekiks rohkem vaba aega, et treeningutele rohkem pühenduda, muid eesmärke saavutama hakata ning lihtsalt lugeda, magada, matkata ja veeta aega perega, siis tunnen juba päev pärast kooli lõppu, et hakkan õppimist, õppejõude, koolikaaslasi, Rakvere, Rohuaia kohvikut ning itsitamist ühikas igatsema.

Selline see mai siis oli -  väsitav ja katsumuste rohke, aga täis siiski minivõite ja eesmärkide saavutamist.

Harku järve jooks

Nädalavahetusel sai osaletud Harku järve jooksul, mis johtuvalt hiljutisest kolimisest on nüüd minu kodujooks, sest esimesed kilomeetrid kulgevad sel jooksul kergliiklusteel, mida väisan igapäevaselt. Võistlus on 6,4 km pikk ning kulgeb ümber Harku järve ja kuulub Järvejooksude sarja. 2014. aastal osalesin esimest korda ja minu aeg tol korral oli 00.46.26. Piltidelt on näha, et jooksen pikkades riietes ning ilm on sompus.

See aasta oli 25 kraadi sooja ja päike lõõskas mõnuga, nii et sain koleda spordiriietepäevituse ning jooksu keskel hakkas silme eest virvendama. Peale ühe ametliku veepunkti jagas vett ka üks naisterahvas, kelle majast rada mööda lookles ning see oli nii tervitatud kindlasti kõigi osalejate poolt. Tore kui inimesed viitsivad kaasa elada. Palju raskem oli viimased meetrid rannaribal, sest päevitajad küll ennast morjendada ei lasknud, et kuskil on võistlusrada. Õnneks minul on takistusjooksu kogemus ha! 

Seekord oli aeg 00.42.53. Viimase kilomeetri Tarmo jooksis koos minuga ja see aitas ka vastu pidada. See on päris hämmastav, kuidas su keha on suuteline 6-7 h orienteeruma või 21 km jooksma ühel päeval ja teisel päeval tundub 6, 4 km vaevu läbitav. Mis räägin vahel tundub isegi 2 km maailma kõige suurema pingutusena.

Harku järve jooks ei ole midagi super põnevat, kuid vahel on lihtsalt vaja võistelda, et teaksid kuidas pingele või ebamugavustele vastu pead, mis su võistlustempo on ja pealegi saab argirutiiniradadest välja ning tihtipeale ilusa medali ka kaela. Ikka ergutan kõiki vähemalt mõnel võistlusel osalema see suvi. See on üks hea tunne kui üle finishijoone astud. Mõne päeva pärast kirjutan teile ka kuidas mu mai treeningutega  üldse läinud on – ütleme nii et kõik ei suju alati plaanipäraselt.

 https://www.instagram.com/helkudoingsport/

Tallinn City Trail

Nädalavahetusel oli Tallinn City Trail algusega Pirita Spordikeskusest. Maastikuraja jooks ehk trail run läbib Tallinna põnevaimate ja looduslikult kaunimate maastike Pirital,  mille krooniks on raja lõpuosas vaade Tallinna lahele Maarjamäe paekaldalt Suhkrumäelt. Läksin 8 km rada läbima juba kolmandat korda. Kuigi võistlus on  õhtuti, siis üritust on alati õnnistatud sooja ja päikeselise ilmaga ning päike kipub mõnuga pimestama rajal. Eelmistel aastatel on tekkinud hetki, kus pole kindel kas raja märgistus ikka oli silma nurgas, siis seekord oli mul rada juba päris hästi meeles. Eelmistel kordadel on mul olnud telefon püksitaskus ja olen teinud vahvaid pilte raja ekstreemsematest kohtadest, siis seekord jäi telefon kotihoidu ning ekstreemsed ronimised ja kõrged paepealsed ei tundunud enam nii hirmutavad – läbisin neid kindlalt ja pikalt mõtlemata.

Vahel tundub, et jooksed kogu aeg ühes tempos ning hingegi tõmbad ühel ja samal kohal, siis alati ei saa enesetunnet usaldada. Otsisin eelmiste aastate tulemused üles ja tuleb välja, et iga aasta olen rada veidi kiiremini läbinud. 2016. aastal ajaga 1.09.49. 2017 aastal ajaga 1.01.41 ning tänavu ajaga 00.58.59. Tore on näha, et toimub areng. Maastikujooksul muidugi ei näita see seda, et ma olen väga palju kiiremaks jooksjaks muutunud, vaid pigem seda, et tunnen ennast maastikel ja takistustel enesekindlamalt ning töötan oma keha, jalgade ja peaga efektiivsemalt kui 1-2 aastat tagasi.

8 km rajal ei olnud väga palju osalejaid, rohkem otsustatakse 21 km pikkuse raja kasuks, mis on väga kiidetud ja kindlasti põnev, kuid mul on natuke kahju, et 8 km ring saab nii vähe tähelepanu. Kindlasti tasub tulla, see on üks hea rada ja finishis ootab vimpel, diplomi tegemise võimalus ning ohtralt Muhu leiba, grillvorsti, banaani, karge mulliga vett ja palju muud – on võimalus lõõgastuda ja seltskonnavaimust osa saada. Ja ei pea tulema autoga või sõbraga, mina käisin bussiga ja üksi ning oli väga vahva!

Rohkem infot - 

http://wilderness.ee/et/tallinn-city-trail-21k-2/

Viimaseid päevi saab ka blogiauhindadel hääli anda -  

ja tule vaata, mis instas teen - https://www.instagram.com/helkudoingsport/

Saku Ekstreemjooks

Laupäeval toimus teist aastat järjest Saku Ekstreemjooks, mis oli ühtlasi Eesti karikasarja teine osavõistlus. Tegemist on murdmaajooksuvõistlusega, mida ilmestavad mitmed looduslikud ja tehislikud takistused. Eelmine aasta oli ainult lühivõistlus koos noortejooksuga, kuid see aasta oli põhijooksuks hoopiski 11 km rada. Mul oli eelmise aasta lühike rada selgelt meeles ja seepärast olin äärmiselt mures, kuna olin end kirja pannud tänavu pikale ringile. See tundus hullumeelsus, sest eelmine aasta oli võistlus hooaja lõpupoole ka, aga seekord hooaja alguses. Minu jaoks suur vahe, sest mul kipub ikka nii olema, et hooaja lõpuks olen paremas vormis kui kevadel. Aga kuskil sisimas oli soov end proovile panna ja mitte lühikesele 6 km rajale minna.

Teadsin  ette, et tuleb ületada veetakistusi, ronida üle piirete, roomata ja hüpata, aga iga päev ju selliseid asju ei tee ja mure oli suur kas saan kõigi takistustega hakkama.

Päris ruttu tuli välja, et takistused ei olnud see aasta probleem minu jaoks -  läbisin neid üsna kiiresti ja nutikalt, aga raskust valmistas pigem maastikujooks. Kuidas alustada üht 11 km pikkust takistusjooksu -  300 m pärast starti käia kõhuli esimese puujuurika otsa? Mõeldud -tehtud! 

Edasi pidi tähelepanelik olema mudaste kaldaääristega ja pehme heinamaaga, mida katsid „pokud“. Teisel ringil oli eriti tunda, et kuskil minu ees on teisi osalejaid, sest maapind muutus pudrumaks ning jalajäljed sügavamaks. Olen ennegi rasketel võistlustel käinud – poolmaratoni jooksnud ja Xdreamil osalenud, aga kui poolmaratonil sa sead oma hingamise paika ja saavutad mingi jooksurütmi ning Xdreamil jälle vahelduvad sul tegevused jooks – ratas – kanuu – batoonipaus, siis laupäevane jooks oli kahtlemata raskeim, kus olen osalenud. Pulss on kõrge ja hingamine hakitud, sest sul pole eriti aega taastuda -  midagi toimub kogu aeg -  kas sa ronid, sulberdad või mõõdad tõuse või rühid mööda  mülkaid -  ei ole võimalik tekitada stabiilsust, sa lihtsalt ründad kogu aeg takistusi.

Seekord oli mõnusam rada kui eelmine aasta – vaid veidi oli muudetud raja kulgemist ning ka takistusi endid, kuid rada tundus olema palju paremas kooskõlas ning vonkles kuidagi loomulikumalt. Eriti meeldis mulle, et kasutati rohkem ära loodust ennast -  kraave ja ojakesi. Minule on alati veetakistused ekstreemsed -  kuna olen lühike, siis on nii mõnigi ületus minu jaoks ärevust tekitav eriti kui vesi on tume kui öö. Laupäeval oli väga soe ilm. Olin pannud kätte kindad takistuste jaoks ja samuti on see aasta osalejanumber peapaela näol - seetõttu alguses oli nii palav -  isegi pärast esimesi veetakistusi, kuid kuskil 4-5 km juures ja teisel ringil siis enne lõppu oli vaja roomata läbi kahe truubi. Kuna kraavides ja ojades oli vesi olnud talutava temperatuuriga – kõik see soe päike eks ole, siis sukeldusin truupi ka üsna enesekindlalt – vesi loksus mulle hoolega puusade ja kõhuni ja oh sa ropp sõna selle jäisus tõmbas mul korraks hinge kinni. Truubis oli säilinud ideaalselt karge vesi. Pärast seda ei olnud enam palavusega probleeme, väga normaalne oli.

Kindad olid siiski hea otsus -  ei olnud mul kuskil libe ega pidanud ma pelgama, mis lebab kraavide ja truupide põhjas. Sellistel võistlustel pole aega kaua mõelda ega pole ka mõtet asjatult riskida. Tuleb tegutseda  ja kalkuleerida kiirelt. Saa saad märjaks ja poriseks ja võid saada haiget. Ei ole mõtet jääda ennast puhtaks pühkima või jääda uurima kas põlved said kriimud, tuleb edasi joosta. Muidugi kui juhtub midagi tõsisemat või enesetunne halveneb siis peaks pöörduma rajal olevate abiliste poole.  Raja lõpuks olid mu jalad põhiliselt heinapallidest üsna kraabitud, kuskil käeseljalt jooksis ka punane kriips ning sain ka lahingumärgi  -  tumelilla sinika käele, aga see käib asja juurde.

Enesetunne on väga hea  -  olen enda üle väga uhke -  läbisin midagi, mis tundus mu jaoks läbimatu. Mida oligi  vaja -  energiapuudus on olnud suur ja kooliga seoses õppimist väga palju ja tundsin, et langesin kuhugi kurvameelsuse ja allaandmise urgu, aga see jooks meenutas mulle, et me ise oleme enda kõige suuremad takistused, mitte heinapallid, plangud, muda, võrgud, autokummid. Ja me oleme võimelised endid ka ületama, lihtsalt anna endale võimalus. 

Minu poisid oli ka väga tublid -  Kaur ja Tarmo mõlemad oma vanuse klassi kolmandad, üldarvestuses viiendad. Tarmo kvalifitseerus selle kohaga ka Taani OCR Euroopa meistrivõistlustele.

Aitähh korraldajatele igatahes selle päeva eest ja fotograaf Jaanus Tanilsoole fotode eest. 

http://meieliigume.ee/

Minu insta - https://www.instagram.com/helkudoingsport/

Tule hääleta ka minu blogi poolt Helkuteebsporti EBA2018 raames -  leiad mind spordi- ja trenniblogide alt. 

https://eba.marimell.eu/eba2018_h/

Järgmiste jooksudeni!!!!!!

9. nädalat maratonitreeninguid

Aprill tõi endaga kaasa 120 jooksukilomeetrit ja esimese võistluse sel hooajal.

9. nädal ise tõi seni kõige suurema treeningnädala 37,7 km. Seal hulgas oli palju taastumiskilomeetreid Tehvandi Mäejooksust, Pargijooksud ja Jooksupartneri ühistreening.Veel mõned pildid Tehvandist -  vasakul Kaur lumisel suusahüppenõlval finishisse jõudmas ja paremal mina finishis. 

Taastumist oli vaja, sest kuigi Tehvandi läks oodatust palju paremini, siis mäest pidev alla jooksmine mööda asfalti raputas päris tugevasti mu puusi ja kindlasti peaksin tugevdama oma pöida. Ehk siis mu pöid ei tööta praegu nii nagu hea oleks ja see tekitab säärelihastes pingeid. Püüan endale sisse harjutada, et pean rohkem võimlema, kindlaid jooksuharjutusi just tegema, üldse rohkem soojendust ja venitust ja rullimist.

Kolmapäeval Pargijooksudel võitlesin küll endaga, sest nii suur tahtmine oli lihtsalt kõndida, aga jooksin ikka edasi. Olin hästi negatiivne oma peas -  olin kuri enda peale, et miks ma ei jaksa, miks ma ei pinguta rohkem, miks ma kaalun nii palju, miks ma kiirem pole, miks ja miks ja miks. Samas jooksin vaid 1 minuti aeglasemalt kui eelmine nädal kui mul polnud häda midagi ja kus rada oli sarnane maastikurada paari tõusuga nagu seekordki. Ja tegelikult oli tore -  mu perekond toetas mind ning nägime hiigelsuurt jänest ja nädalalõpuks olid mu jalad juba tagasi normaalsed ka. Eks neid raskeid hetki tuleb veel, maratonini on ju veel väga pikk tee -  kuid tuleb kuidagi edasi liikuda ja head päevad ei jää ju ka tulemata. Seekord ma pooleli ei jäta. Nii palju innustavaid inimesi on ümberringi ja kes juba on see aasta maratoni jooksnud läbi raskete ilmaolude, kõhkluste ja neil on väga hästi läinud, nad on väga tublid olnud.

Jooksupartneri trenn oli seekord hoopis teistsugune -  olin muidugi juba sisehalli ja oma treeneriga harjunud ja nüüd oli hoopiski õues võõra treeneriga ja rõhk treeningul oli pigem tunnetusel. Iga treening on aga vajalik ja milleski hea. Püüan  rohkem ühistreeningutele jõuda.

Nädal lõppes sellega, et käisin Tarmole Sillamäel Xdreamil kaasa elamas. Alati on selline maguskibe tunne kui start antakse -  ühest küljest jääb kripeldama, et ise ei startinud ja samas mõtled, et nii täna tuleb hea vaatamisväärsustega tutvumispäev, mõnus. Sillamäe oli väga külalislahke ja kindlasti oma arhitektuuripärandi poolest huvitav, kuid samas oli kuidagi liiga vaikne ja tühi. Väike juubel oli ka  -  5 aastat tagasi osalesin ise oma esimesel Xdreamil -  tegemist oli lühikese linnasprindiga tol korral Tallinnas, nii et tuli vast kokku 40 km ja 4-5 tundi seiklust. Ei saa võrreldagi järgnevate seikluste ja elamustega, millest saab ikka ja jälle pajatatud. Aeg läheb väga ruttu -  see tundub nagu eile, kui seisin seal stardijoonel ratta seljas ja mul polnud õrna aimugi, mis juhtuma hakkab. Sillamäel ka vaatasin osalejaid ja sa tunned alati ära need, kes esimest korda lähevad ja möödudes muigad endamisi ja soovid mõttes edu, sest sina juba tead, mis neid varsti tabab ja milleks nad kindlasti valmis pole. Ohh jah hakkan siin heietama -  Xdreamiga ongi nii et võisteldes alati mõtlen krt ma enam siia ei tule, see on nii raske ja kui võistlus läbi, siis mõtled, et krt see oli nii äge, kas järgmine kord ka tuleme? Eks vaatab kuidas see hooaeg kujuneb.

Osalen oma blogiga see aasta ka Eesti blogiauhindade valimisel sporditeemalise blogi kategoorias, nii et Helkuteebsporti ootab teie hääli.

 http://eba.marimell.eu/eba2018_h/

Aitähh!

Külasta ka mu instat - https://www.instagram.com/helkudoingsport/
Blogis mainitud ürituste kohta saad rohkem infot nende kodulehtedelt - 
https://www.xdream.ee/
http://www.pargijooksud.ee/
http://www.jooksupartner.ee/
http://meieliigume.ee/

8 nädalat maratonitreeninguid

Aprill algas sellega, et saabus mu viimane koolinädal ja tuli leida aega Rakveres jooksutrenni teha -  ilmad oli veel siis jahedad, tänavad lumised ja lume all peidus üsna palju vett -  esimene jooks sellel nädalal tuli väga märgade jalgadega ning lõdisedes ning veidi lühem kui planeeritud. Teiseks jooksuks olid ilmaolud siiski paranenud, nii et kokku sai Rakvere tänavatel ja Palermo terviserajalt üles korjatud 15 km. 

Koju saabudes saabusin uude koju -  keset kaste ja võõrast naabruskonda. Suurest kohanemisraskusest jäi reedene jooks ära. Nädala lõpetasin siiski positiivse noodiga -  käisime perega jooksusammul läbimas Ülemiste Citys Xdreami Lihavõtte orienteerumisrada -  hästi mõnus linnaseiklus eriti õhtusel ajal kui seal oli väga vaikne ja inimtühi.

7 nädal algas sellega, et esmaspäeval oli vaja joosta 2 h -   sain alles pool üheksa õhtul jooksma minna ja kuna aeg oli hiline ja piirkond võõras, siis põhiliselt lihtsalt jooksin 1 km kergliiklustee juppi edasi- tagasi. Päris ruineeriv oli, aga mis sa teed. Nädala keskpaik tegi tuju  kiduraks, sest lõputöö eelkaitsmise tõttu jäi jälle üks jooksutrenn ära. No kuidas ma ei jõua kõike! Nädal lõppes aga väga mõnusa Harku – Nõmme tervise raja jooksuga -  koos lõikudega 9, 4 km ja lisaks taastav 5 km  uues kodukandis. 

8 nädal läks väga hästi -  kastidest ei ole küll lahti saanud, aga aina enam avastan uusi jooksuradu ja asi pole üldse nii hull, et peaks 1 km lõiku jooksma – maailm on palju laiem. 1x  jooksutrenn 10 km, 1x jõusaalitrenn (jacobs ladder, harjutused raskustega kätele, plank, saun), 1x Pargijooksud, 1x lahtijooks ja luure ja 1 x edukas võistlus.
 

Just nimelt  - hakkas Pargijooksude hooaeg – seekord kulges rada mööda Harku -  Nõmme terviserada -  rajameister oli üles leidnud lörtsuva muda, viimased jupid lumistest suusaradadest ja mõned langused ja tõusud, millest üks oli nii lumine ja libe, et sealt pidi üles kõndima, aga kindlasti oli see just hea trenn minu laupäevase võistluse jaoks -  Tehvandi Mäejooks.

Nagu eelmises postituses räägitud -  ootas mind 8. nädala lõpuks hooaja esimene võistlus. Ärevus oli väga suur, sest valik oli raskusastmelt veidi väljakutsuvam kui tavapäraselt hooaja esimesed jooksud on olnud. Aga tänaseks võib öelda, et valik oli õige ja hea. Sain hästi hakkama, rada oli väljakutsuv ja põnev. Loe sellest võistlusest eelmises blogipostituses.

Tasub olla julge ja panna ennast proovile. Nii et kõik, kes te unistate seiklus - , takistus-, ekstreem- ja maastikujooksudest, aga pole julgenud osa võtta registreerige end see suvi vähemalt ühele võistlusele. Tee see ära!!

Tehvandi Mäejooks 21.04.2018

Reede õhtul sai suund võetud Otepää suunas, et laupäeval kogu perega osaleda Tehvandi Mäejooksul, mis on Eesti Ekstreemjooksu karikasarja avavõistlus. Tulemas on veel Saku, Tõrva, Viljandi ja Tartu etapid. Kuidas mujal osaleda õnnestub näitab aeg.

Igatahes reedel saabusime Tehvandi Spordikeskuse hotelli, mida julgen kindlalt soovitada -  avar, vaikne, kena, puhas ja väga meeldiva hommikusöögivaliku ja teenindusega. Õhtul käisime natuke sörkimas -  ronisin korra Tehvandi suusahüppemäe maandumisnõlvast ülesse ja harjutasin, kuidas oleks parim joosta alla mäge.

Viimane oskus kulus marjaks järgmisel päeval ära, sest kui reklaamist ja blogidest jääb mulje, et selle jooksu peamine ekstreemsus on 110 m üles finishisse jõudmine Tehvandi suusahüppe maandumisnõlvast abiks võrgud, mis seda ala katavad, siis tegelikuks mäejooksuks ja ekstreemjooksuks teevad selle jooksu hoopiski  Tehvandi spordikeskuse territooriumi asfaltkattega aina üles- alla kulgevad rajad. Etteruttavalt mainin siin, et Endomondo näitas pärast, et 11 km peale tuli 560 m tõuse. Siin võib peituda tõde. 

Esimesed 1-3 km ma olin kindel, et ma ei jää ellu  ja kerge ärevushoog tabas mind jälgides, kuidas teised osalejad üsna kiirelt silmist kaovad. Samuti olin hämmastunud, kust sellised vonklevad tõusud ja langused välja on võlutud ja kas tõesti neil polegi lõppu. 4-8 km sain aru, et jään kindlasti ellu, tõusudel ja langustel ei tule kindlasti lõppu ja ma ei saa end võrrelda teistega ega mõelda teistele. Hakkasin tegelema oma jooksutehnikaga -  eelkõige jälgisin hingamist, rahulikult, sügavalt, taastavalt. Päris edukalt rühkisin tõusudest üles kanda maha panemata ja laskudes püüdsin keha lõdvaks lasta, mitte end väga pidurdada, sammu pikemaks saada, samas mitte uperkuuti lennata. Kui oli raske hetk, siis mu mantraks oli -  jooksusamm, jooksusamm, liigu, sa oled siin ja osaled. Ja naeratus. Pärast 8 km tundsin, et olen leidnud hea rütmi ja keha saab juba päris hästi aru, mida ta tegema peab ja lõpuks oli aega nautida seda, et liigun, osalen jooksul, kuhu olin tahtnud tulla ja kella vaadates ja kiiret matemaatikat tehes teadsin juba, et jään ka oma ajaga rahule. Suusanõlvast üles ronimine läks päris hästi -  küll paari peatushetkega, kuid paremini kui  eelmisel õhtul proovides. Veidi oli libe, kuid Tarmo ja Kaur ergutasid mäenõlval ning see aitas kõvasti kaasa. Tippu jõudes ja osalejamedali kaela saades võtsin hetke - istusin maha ja nautisin korraks vaadet. Eneseületuse ja eesmärkide saavutamise harjal oli see vaade päris ilus.

Minu tõusuaeg oli 5. 36 ja kui sinna juurde lisada 11 km, siis tuli ajaks 1. 23.22. Arvestades raja raskusastet, minu olematuid mäkkejooksude treeninguid ja ilma, siis olen super õnnelik ja rahul sellega.

Ilmast rääkides -  siis võistluse ajal oli äärmiselt tugev ja külm tuul. Mul olid lühikesed püksid ja lühikeste käistega pluus ja tuulejakk. Vaadates teisi startiminejaid, kes olid üsna paksult riides ja külmast ühelt jalalt teisele hüpates vaagisin pikalt kas võtta tuulejakk ära -  viimasel hetkel võtsin ja hea oli  -  kuidas kellelgi, minul tõuseb kehatemperatuur ikka väga palju aktiivse tegevuse ajal ja palavus aeglustab mind – niisiis parim otsus üldse -  jooksu ajal oli mul väga hea olla oma lühikeste riietega. Hiljem autasustamist oodates ja vaadates sain  tuulejaki ja jope selga aga jalad jäid paljaks ja siis küll 40 minutiga muutusid mu jalad külmast siniseks ja hambad hakkasid plagisema. Autasustamist tasus oodata, sest Kaur sai oma vanuseklassis 3. koha ning sai ka poodiumile.

 Tarmol oli oma vanuseklassi 4. koht ja üldarvestuses 10. koht. Uhke tunne! Tegelikult meie kõigi üle uhke tunne -  meil kõigil olid omad eesmärgid ja lähtuvalt nendest saavutasime kõik midagi.

Pikka taastumist lubada ei saanud -  täna oli tööpäev, kuid kuum dušš ja 20 min pikutamist massaazitoolis aitasid pinget säärelihastes vähendada eile õhtul. Täna plaanin rullimist, 5 km taastavat jooksu ja magamist ning õppimist. Esmaspäevast treeningplaaniga edasi.  

Väga hea tunne on täna -  hooaja esimene võistlus selja taga ja see annab eneseusku, et kui oma treeningplaaniga edasi rühin, siis tuleb sellest üks väga hea hooaeg. Ja kindlasti kinnistub  fakt, et mulle sobivad maastiku – ja takistusjooksud -  mul ei ole võib-olla kiirust, tugevust, koordinatsiooni ja ideaalset kehakaalu, aga mul on võime  teha tööd, mul on meelekindlust ja jonni ning võin olla järeleandmatu. Ka need võivad anded olla.

Jookse sina ka see suvi!

https://www.instagram.com/helkudoingsport/ 

http://meieliigume.ee/