Jooks ümber Ülemiste järve ja Viljandi Ekstreemjooks

Foto Jaanus Tanilsoo Viljandi Ekstreemjooks

August on oma asjad kokku pakkinud ja lasknud septembri uksest sisse, aga mina olen teile veel võlgu augustis toimunud jooksu ümber Ülemiste järve ja Viljandi Ekstreemjooksu ülevaated.

Kõigepealt ma ei tea mida ma mõtlesin, aga panin end kirja mõlemale teadvustamata, et nad toimuvad ühel nädalavahetusel. Arvestades, et mõlemad võistlused on distantsilt pikemad ja raskusastmelt üle keskmise, siis see tegelikult ei olnud hea mõte.

Ülemiste järve jooks toimus siis nagu nimigi ütleb Tallinna Veepuhastusjaama territooriumil ümber Ülemiste järve ja on väga vahelduva maastikuga rada umbes 13,8 km pikk.  Olen sellel Järvejooksude etapil ennegi käinud ja kuigi paljud ei armasta seda rada tema männikäbiste metsatõusude pärast raja lõpus, siis minule on see kõik väga konti mööda. Läksin rajale hea tundega, muretsemata. Kergelt pingutasin, aga tunnen, et võib-olla oleks võinud isegi rohkem. Veepunktides rõõmustasid mind Tarmo onu pere, mis oli nii lahe ja andis energiat juurde ja muidugi enne lõpuspurti ootasid mind Tarmo ja Kaur ka. Finišis  selgus aga ootamatult, et see oli olnud mu kõige kiirem Ülemiste järve jooks. 2013. aastal kui esimest korda jooksin oli mu aeg 1.39.32. 2014. aastal oli mu aeg  1.37.07. 2015 ja 2016 jäid vahele. 2017. aastal oli mu aeg 1.35.08. Ja see aasta siis jooksin aja 1.30.41. Parandus 8 minutit ja 51 sekundit. Jehuu! Tore kui ikka aastate jooksul areng toimub. Ja medal läheb ka aina ilusamaks iga aastaga.

Kaua puhata aga ei saanud, sest õhtul sõitsime juba poolele teele Viljandisse valmis, et ei peaks nii väga vara ärkama. Pelgasin, et mu jalad on hommikul valusad, aga õnneks polnud midagi. Väga hea enesetunne oli kuni Viljandi lossimägedesse jõudsin. Viljandi Ekstreemjooksu põhirada kulges 4 km pikkusel rajal lossimägedes ja selle ümbruses ja seda tuli läbida siis 3 korda, et kokku 12 km. Pikkus ei olnud selle raja puhul see, mis jänesed püksi ajas ega ka takistused, sest tehistakistusi oli seekord minimaalselt -  mõned heinpallid, erineva kõrgusega seinad, üks külmaveega truup ning vist mingi vana katkine sild või betoonplokk, kust alla ei tasunud vaadata ja tuli teha hüpe heas usus, et teisele poole jõuad ning muidugi traditsioonilised medalltorude ja autokummide rägastik, aga see kõik ei olnud sugugi midagi uut ega hirmutavat. Rasked tõusumeetrid olid need, mis kopsu kinni tõmbasid juba raja uurimisel enne starti.

Lossimägedes asus kunagi Viljandi ordulinnus, millest pole väga paljut alles. Kõik tõusud pole ajalooliselt nii olnud, osad on tekkinud sinna ka mitmete väljakaevamiste tulemustena ehk rusumäed, kuid see kõik ei muuda fakti, et näiteks jalakäijate rippsild, mis lossimägedes asub on 15 meetri kõrgusel. Sellistest sügavustes saimegi üles joosta. Ma ei kujuta ettegi palju 12 km peale tõusumeetreid lõpuks tuli – kuid aina korduvad tõusud ja langused tegidki sellest jooksust ekstreemjooksu. Tõeline maastikujooks, mis murdis nii füüsilist kui ka vaimujõudu. Püüdsin kogu aeg ennast liikumas hoida, võimalikult vähe seisatada, üks samm korraga ja kuigi pärast teist ringi oli jõud peaaegu raugenud liikusin ikka edasi. Olin üllatavalt tubli -  ma ei ole kunagi enne 12 km järjest mäkke jookse teinud ega nii enesekindlalt edasi rühkinud. Püüdsin hoida ka positiivset meeleolu, korrutasin endale, et see on minu jooks ja ma jooksen seni kuni jaksan või finiš suletakse. Ja lõpuks sai ta tehtud -  langesin medal kaelas murule istuli -  see oli üks raskemaid jookse -  kahvatusid Tehvandi rullirada, My Fitnessi Madness Race ületamatud seinad ja isegi Viljandi Xdream, mis kunagi algas ning lõppes Viljandi lossimägedes ei olnud nii pöörane.

Hetkel võin öelda ka, et isegi maraton polnud nii raske kui Viljandi Ekstreemjooks. Raskem on olnud ainult mõned Xdreami etapid, kus alajahtumisega võitlesin ja mu esimene Tartu rattamaraton. Aga need rasked võistlused, väljakutsed, rajad, takistused ongi mu lemmikud. Need ongi need, mille pärast ma ikka ja jälle leian ennast kuskil jooksmas, ronimas, roomamas ning lootmas, et ellu jään. Nii et võimalik, et järgmine aasta jooksen  jälle 12 km mäkke. Ahjaa teate, mis oli sellele rajal kõige ohtlikum koht -  ei see polnud äkilised langused või kahtlane katkine betoonsild -  need olid õunad. Ühes kohas rajal oli metsik õunapuu raputanud kõik oma ubinad rajale ja kui sa nende peale astusid, siis käisid jalad alla ringi. Hiljem kui õunad olid juba puruks litsutud, siis oli seal lihtsalt libe ja ebalev koht. Nii et õunatakistus.

Pärast võistlust kahjuks ma ei jõudnud ainult pesema õigel ajal, sest jäin poodiumi kohtade jagamist vaatama -  Tarmo ja Kaur said ilusad karikad eduka hooaja eest -  nii et ekstreemsused jätkusid seetõttu edasi -  pidin oma muda ja higi juba üsna külmas Viljandi järves maha pesema. Taastumine jooksudest võttis päris pikalt aega -  muretsesin juba, et kas tegin endale liiga enne maratoni, aga lõpuks ikkagi mu keha kogus ennast. Pigem andis Ülemiste järve jooks ja Viljandi Ekstreemjooks aimu, et pikad treeningud hakkavad vilja kandma ning võib-olla olen ka maratoniks valmis. Ja tegelikult olin -  alati saab kõike paremini teha ja tulevikus ongi võimalik veel tõhusamalt end ette valmistada, kuid peamine on, et on eneseusku.

Tule ka sõber järgmine aasta Eesti Ekstreemjooksudele -  etappe on erinvaid ja tegelikult on ka lühirajad olemas. Olen kindel, et sulle meeldib.

https://www.stamina.ee/jarvejooks
http://meieliigume.ee/
https://www.instagram.com/helkudoingsport/

Tallinna Maraton - 42 km

I'm on the highway to hell
On the highway to hell
Highway to hell
I'm on the highway to hell

No stop signs, speed limit
Nobody's gonna slow me down
Like a wheel, gonna spin it
Nobody's gonna mess me around
Hey Satan, paid my dues
Playing in a rocking band
Hey mama, look at me
I'm on my way to the promised land, whoo!

Highway to Hell

AC/DC

Kuskil 31 km-l kärutas üks heas tujus jalgadeta vanamees makk üürgamas ratastooli küljes meiega hoogsalt kaasa ja just see AC/DC lugu tuli siis kui pidasin endaga aru, mida paganat ma selle valuga ette võtan, mis puusa lõi. Ilmselgelt tundus mullegi korraks Maleva ja Kopli tänav highway to hell, kuid valu on ajutine, emotsioonid -  need jäävad sellest jooksust igavesti meelde. Järelikult tuleb edasi liikuda, olla tänulik, et mul on  jalad, kus valu tunda.

Aga algusesse – nädal enne maratoni püüdsin korralikumalt magada ja tegin veel kolm lühemat jooksutrenni. Lugesin läbi kõik Marathon100 artiklid maratoni kohta ja olin kohutavalt paranoiline söögi suhtes. Üks õhtu otsustasime kodust väljas süüa ja kui Tarmo pakkus Little Indiat, siis pidin siruli kukkuma -  ilmselgelt reegel nr 1 on, et enne maratoni ei sööda Little Indias. Sabotaaž . Valituks osutus kõhule tuttav Da Vinci pasta pesto, sibulamarmelaadi ning kitsejuustuga -  ehk siis süsivesikud ja oliiviõli. Olen seda usku, et keha ei pea vastu ainult ohtratel süsivesikutel, vaid kui need varud on kasutatud, siis läheb vaja rasvavarusid. Nii sai ka järgmisel päeval kui Tarmo kodus pasta party tegi suurem amps avokaadot roa kõrvale söödud. Samuti ei söendanud ma uuesti katsetada geelidega -  mul on kogemus, kus sain geelist mitme päevase maovalu, nii et otsustasin, et ei võta ühtegi kaasa ega tarbi rajal. Mulle tundus, et ega ka enamik teisi ei saanud tarbida oma geele, sest esimesel 10 km-l oli tee kaetud kaotatud pakkidega. Korra tegin proovijooksu ka Salvesti smuuti Smushiega -  toitev ja kerge pakk, aga kahjuks jooksu ajal magu ei võtnud vastu. Nii et läksin taskud tühjad ja väga normaalne oli- ilma ma oma energiast ei jäänud – rajal oli tõesti iga 4-5 km tagant joogipunkt, enamikes pakuti ka muud snäksi. Ise võtsin mõne rosina, apelsiniviilu ja lõpus veidi suhkrut. Põhiliselt tarbisin vett.

Maratoni hommikul jõin tassi piparmünditeed, sõin banaani ja veega keedetud kaerahelbeputru, mille  silmaks või. Spetsiaalselt keetsin just neid kõige robustsemaid helbeid, et kõht oleks kaua täis.

Kuigi sain numbriga ka väga kauni sinimustvalge särgi, siis paranoia minus teadis rääkida, et reegel nr 2 on, et ühtegi uut asja ei tohi seljas ega jalas olla. Nii et selga läksid mul väga sisse kantud, palju võistlusi näinud ja hoolikalt läbimõeldud riided ja jalanõud. Ja kõik oligi selle koha pealt ideaalne -  temperatuurile vastav ja ei ühtegi villi jalgadel. Spordirinnahoidja hõõrus küll veidi verele hoolimata, et teipisin ohukohad. Kahjuks pole ma seda koodi veel murdnud – pikkadel jooksudel ükskõik, mida kandes juhtus nii terve suvi. Aga jooksu ajal ma õnneks ei pööranud sellele tähelepanu, märkasin seda ebamugavust alles finišis.

Vabaduse väljakule läksime ratastega, mis oli hea soojendus -  võimelda väga ei jõudnud, aeg kulus päris ruttu asju ära andes ja wc käies. Mulle väga meeldis, et kõik oli väga koos, lähedal üksteisele. Stardikoridori astusime 10 minutit enne starti, õnneks olime Tarmoga samas koridoris -  hoidsin veel viimase hetkeni tal käest kinni ja palusin oma keha, et ta rahuneks, sest mind ajas kohutavalt öökima. Närvid. Korrutasin kogu aeg endale, et mul läheb mu hommikusööki vaja.

Ja siis ma juba jooksin ja jooksin järgmised 5 tundi ja 25 minutit. Kuna ma ei olnud ju kunagi nii pikka maad jooksnud enne, siis mul polnud aimugi, mis mu aeg võiks tulla ja kuidas mu keha käitub. Ütlen ausalt, kartsin, et ei mahu ajalimiiti või pean ainult põõsa vahet jooksma nagu väga paljud teised jooksjad. Hirmul on suured silmad.

Kõht oli mul siiski korras ja tempo lubas ka kiire arvutuse põhjal, et küll ma kohale jõuan enne jooksupeo lõppu. Esimesed 30 km möödus väga kiiresti -  nautisin tohutult, et oli üks rada, mis sonkles mõnusalt mööda Tallinna linna. Kõik teed olid mulle tuttavad -  teadsin täpselt kui pikad otsatumad lõigud on ja mis järgmise nurga taga peitub. Ma ei usu, et palju saavad tõdeda, et iga kilomeeter oli jalgadele tuttav. Silme eest käiski läbi palju toredaid mälestusi trennidest perega ja üksi. Mu lemmik lõigud oli Vabaõhumuuseumis ja Kopli kalmistupargis -  teekattevahetus ja puud. Kõige vähem meeldis mulle Stroomi ranna uss -  sealt jooksid poolmaratoni omad juurde ja läks veidi kitsaks. Samuti möödus minust seal 5 h õhupall ja mul polnud jaksu neil sabas püsida -  tuju läks veidi halvaks. Olin püüdnud päris hoolega neid enda selja taga hoida. 30 km peal olin siiski veel 5 h graafikus -  3.40 oli aeg sealses vahefinišis. Aga siis algas maraton nagu nad ütlevad -  viimased 12 km võitlesin puusavaluga. Nüüd mõtlen, et pagan tüdruk, miks sa seda alla ei neelanud, aga rajal võtsin vastu otsuse liikuda edasi nii et vähem valu oleks ja tänu sellele läbisin viimast 12 km ajaliselt päris pikalt - 1.45.

Viimased 2 km siiski sain võimaluse valu unustada ja lõpetada positiivse noodiga. Tarmo onu oma perega olid spetsiaalselt raja äärde tulnud lehvitama, kunagine koolivend Aivar märkas mind ning sörkis päris pikalt minuga kaasa püüdes meeleolu hoida, kui rada möödus Peppersack´ist, siis mu endised töökaaslased olid kõik hõiskamas ning muidugi Tarmot ei saanud mitte tähele panna -  see röökis oma hääle ära. Hullpea! Märkasin teid kõiki ja tänu sellele energiale jaksasin naeratades lõpuni joosta ning isegi veidi spurtida viimased meetrid lõpus.

Elus esimest korda siis sain nautida maratonijooksja privileege ja mütata maratonialas -  kahjuks söögiisu mul polnud -  nautisin ainult jogurtit  ning kuuma mustikakisseli. Aga sain 15 minutit massaaži, mis oli nii hea, sest kõndida oli päris valus. Pelgasin, et kuidas küll rattaga koju  sõidan, aga täiesti müstika -  10 km jalgrattal oli imelihtne -  ei mingit valu ja päris mõnus. Aga kui ratta pealt maha tulin, siis  ei saanud 7 trepiastet ka astutud.

Pesus värisesin juba nagu haavaleht ning kõik kohad andsid tunda. Eile ei saanud üldse kõndida, vaevu liikusin toas ringi, aga siis ohh imet täna on kõik peaaegu korras -  lihtsalt veidi väsinud veel ja mõne liigutuse ajal tunnen puusa. Mõtlen, et see massaaž ning rattasõit ikkagi tegid vast head. Rajal mõtlesin, et võib-olla jooksen mõne aasta pärast uuesti maratoni, et 21 km on rohkem minu ala. Täna mõtlen, et jaa 21 km on kindlasti rohkem minu ala, aga mõne aasta pärast peaks kindlasti uuesti maratoni jooksma. Esiteks peaks selle 5 h õhupalli ikkagi kinni püüdma ja teiseks teate -  maraton oli väljakutse, kuid sugugi mitte nii raske kui ma arvasin. Ma ikkagi olen pikamaajooksja. Ja kas ma mainisin, et medal on nii ilus ja suur!!! Ainuüksi medal oli seda pingutust väärt.

2 aastat unistamist ja 6 kuud treeninguid ning eesmärk saigi täidetud -  ametlikult 42 km omanik. Kõik on võimalik. Paljud on küsinud miks, miks sa tahad joosta nii pikka maad, milleks? See tunne finišis  -  võitmatu tunne. Keegi ei saa seda kuidagi vähendada, sest sa tead täpselt kui mitu kilomeetrit higi ja verd sa sellesse panid. Mulle meeldib see strateegia loomine, planeerimine, mis pikamaajooksuga kaasas käib, kuidas su aju töötab kogu aeg -  sa analüüsid igat väikest detaili, tunnet ja teed vastavalt sellele käigud. Mulle meeldib, kuidas see annab võimaluse ületada ennast, nihutada piire ja isegi kui midagi ebaõnnestub, siis on ainult võimalused edasi areneda. See muudab mind tugevamaks. Ja ma võin seda teha. Ma lihtsalt võin seda teha. Finishing a marathon is a state of mind that says anything is possible. 

Tartu Ekstreemjooks

11. augustil sai osaletud  Tartu Ekstreemjooksul Eesti Rahva Muuseumi juures endisel Raadi sõjaväelennuvälja territooriumil. Tartu Ekstreemjooks toimus esimest korda, nii et rada oli kõigile uus. Enne starti püüdsime suure osa rajast läbi uudistada ja algselt tundus raja kulgemine keeruline, siis pärast rada läbides muutus tähistus arusaadavaks ja olulistes punktides oli ka rajaabilised olemas ning joogipunkt oli samuti strateegiliselt hästi paigas -  sealt oli võimalik 4 korda läbi joosta.

Esimesena startis meil Kaur, kes ikka püüab osaleda  noortejooksudel kui võimalik. Kui tavaliselt lapsed jooksevad oma 2-3 km läbi 9-12 minutiga, siis seekord tekkis väike ärevus õhku, sest võitja ilmus välja alles 17 minutit hiljem. Arvestades kui porised ja lõõtsutavad lõpetavad noored olid, sai mõelda ainult ühte -  rada peab olema raske. Kaur lõpetas viiendal kohal ja oma vanuseklassis kolmandana. Väga tubli. Mulle meeldib, et neil võistlustel ei tehta noortele allahindlust. Nad läbivad samu takistusi ja rajalõike, mis täiskasvanud - nad saavad aimu sellest, mida täiskasvanud teevad, saavad end tunda superkangelastena. Tulevased ekstreemsportlased.

Tarmo ja mina startisime pikale distantsile, mille pikkus oli umbes 9 km. Mu kell näitas 8, 3 km, aga ta oli vahepeal ronides kinni läinud, et sealt ka kaotatud meetrid. Arvan, et mul tuli isegi 10 km kokku tegelikult, sest rajal oli kaks veetakistust, millest pidi läbi ujuma, aga mina jooksin ümber veekogu, nii et sealt ekstra meetrid juurde. Rada koosnes kahest ringist (u 2 x 4, 5 km), mille mõlema alguses oli kaks veetakistust -  mõlemad kuskil 20-30 m pikkust ja sügavust 2-3 m. Nii ei kõlagi väga hull, aga ma õppisin alles paar aastat tagasi ujuma ning ei tunne väga kindlalt ennast. Olen korra ühel Xdreamil proovinud ujuda ja kui kõik rahmivad ja peksavad igalt küljelt oma jalgade ning kätega, siis pole väga võimalik rahulikult oma koera seal ujuda. Otsustasin, et rajal vaatan kas ujun või jooksen ümber -  nagu ma mäest alla jõudsin, siis oli seal keegi juba hädas, nii et mu enesealalhoiuinstinkt sai häire ja otsustas pigem rohkem tööd teha kui hätta sattuda. Kuivaks ma siiski ei jäänud, sest kolmas veetakistus oli ka -  mülgas,  milles oli mul õlgadeni külm vesi ning põhi oli paks muda ning liikumist raskendas taimestik – õnneks neil oli seal köis tõmmatud, millest sai kinni hoida. Väga karastav ja natuke hirmus.  

Looduslikeks takistusteks oli veel paar tõusu ja üks ilge mudakraav, muidugi ka konarlik heinamaarada.

Tehistakistusteks oli puidust seinad madalamad ja kõrgemad, betoonplaatide kuhi, ühest majajäetud majast sai ristirästi läbi joostud  -  uksest sisse, aknast välja, teisest uksest sisse, teisest aknast välja.

Autorehve ja torusid muidugi igas variandis -  ühe koha peal oli torust ronimine raskendatud sellega, et said tellise kaasa, mille said teises otsas alles maha jätta.

 

Minu lemmik takistused olid köie abil üles ronimine mööda betooniga kaetud muldvallvarjendit, mis oli kaldes ja teises kohas pidid köite abil paralleelselt liikuma ühest varjendi küljest teise küljeni, mis oli samuti kaldes. Need oli uued takistused minu jaoks ja nende sooritamine tuli  hästi välja ning pakkus naudingut.

Kokkuvõtteks oli tegemist raske maastikujooksuga, mida katsid põnevad takistused. 

Kõik oli  tehtav ja ületatav, minu nõrgaks küljeks oli minu pea -  mis ei suutnud väsinud jalgu kogu aeg jooksma sundida. Paar lõiku, kus kõndisin pikendasid kõvasti rajal oldud aega. Õnneks mul on väga toetav perekond ja nii Tarmo kui ka Kaur jooksid mõlemad minuga väikesed lõigud  kaasa, mis oli super. 

Seekord sattusin ka OCR Estonia segavõistkonda ja saime kirja 3. koha.

Ees ootab mind augustis veel  jooks ümber Ülemiste järve ja selle hooaja viimane ekstreemjooks Viljandis ja siis septembris juba maraton!!!!!! Aeg läheb nii ruttu -  kerge paanika on juba peal, aga julgustan teid kõiki nii Ülemistele kui Viljandisse tulema, veel jõuate registreerida ja pikemate distantside kõrval on mõlemal võistlusel ka lühikesed rajad, mis on kõigile jõukohased. Samuti julgustan teid endale 9.09 kaasa elama tulema -  kõik ergutushüüded, käeplaksud ja veepudelilonksud on teretulnud raja igas etapis.

https://www.instagram.com/helkudoingsport/

http://meieliigume.ee/

Juuli 145 km ja MyFitness Madness Race

Juuli treeningud on läbi. Kokku tuli 145 jooksukilomeetrit (17 jooksu), 10 matkakilomeetrit (2 matka), 16 kilomeetrit rattaga ja 2 võistlust.

Kui jooksust ümber Pühajärve olen juba kirjutanud, siis teine võistlus oli üsna hiljuti juuli lõpus, nii et mul veel sinikad ja kriimudki alles. Tegemist oli MyFitnessi Madness Race´ga, mis leidis aset Keila Terviseradadel ja oli takistusjooks. Jooksin pikemal distantsil ehk 2 X 4 km ringi, millel oli siis vaja ületada 2 X 23 takistust. 

Ilm oli äärmiselt kuum ja sisetunne polnud kuigi hea kui kohale jõudsime. Olen juulis jooksnud nii hommikul, keskpäeval kui ka õhtul ja tean, et lõunane aeg on kõige kurnavam selle troopikaga kehale, kuid enamik võistlusi algab just siis kui päike kõige kõrgemal. Kui muidu jooksen lühikeste pükste ja maikaga  (aitähh Reeboki outlet), siis võistlusele panin üle põlve püksid, et säästa oma jalgu suuremate kriimude eest, aga millega muidugi oli palav. Enne starti käisime suurema osa rajast läbi, mis ühest küljest oli ettevalmistav ja valgustav, kuid teisest küljest juba väsitas, sest proovisin ka mõningaid takistusi.

Start algas koti hüpetega ja edasi ootas juba seina vallutamine ja sealt edasi liivakottide tassimine, üle konteineri ja nõlvast ronimine, rehvid igas variandis, mudas roomamine, okastraat, liulaskmine, tasakaal, võrk jne. Mõlemal ringil jäi mul tegemata 2 takistust – köiest ronimine ja Red Bulli sein. Siis kui kehalises kasvatuses  gümnaasiumis köie ronimine oli – oli Helku vabastatud. Vaat kus nüüd see peaaegu 20 aastat hiljem tagumikust hammustas, aga seda on võimalik õnneks nüüd ka õppida. Seinu oli mitmeid -esimesest sain esimesel ringil üle tänu võõraste helde abiga ja teisel ringil Tarmo abiga, teisest seinast sain mõlemal korral tormijooksuga ise üles, siis kolmas ei olnud nii kumer ning oli teistest kõrgem ja jäi vallutamata. Karistuseks sain liivakotte tassida, mis ei olnud sugugi kehva variant. Kui korraldajate kiituseks saab öelda, et rajal oli piisavalt vabatahtlikke, kes olid abiks juhendama takistuste läbimist ning olid ka rajatähiste ja ergutuskoori eest, siis kuumal lõõskaval ja tolmusel rajal oli kindlasti vähe juua. Joogipunktis oli suur konteiner, kus voolas vesi väga kiiresti välja ja teisel ringil oli vesi otsas. Õnneks Tarmo, kes oli juba lõpetanud saatis mind veidi ning oli ka joogipudeli endaga kaasa võtnud. Hiljem raja lõpu poole ilmus välja ka meeldiv piiga veevoolikuga, kelle käest sai ka karastav lonks võetud, kuid finishisse jõudes oli lubatud jook ka sealt otsas.

Kokkuvõtteks võibki öelda, et võistlus oli põnev, sest mitmeid takistusi läbisin esmakordselt ning osade takistuste raskusaste pani ikka südame värisema ja  pingutama. Kuum ilm lisaks ja võin julgelt öelda, et see oli seni mu raskeim takistusjooks ja kuigi rajal kirusin end, et pikale distantsile olin läinud, siis praegu on uhke tunne, et lõpetasin. Siiski jäi kriipima joogivee organiseerimine. Tundsin ka, et paljud takistused oleksid pidanud olema kindlamini kokkupandud, aga võib-olla olen ma Meie Liigume sarja võistlustega  ära hellitatud. Kindlasti on meeleolukam läbida koos seltskonnaga, nii et sõbrad hakake ometi ka takistusjooksudega tegelema, vajan kaaslasi.

Homme ootab mind ees uus takistusjooks -  Tartu Ekstreemjooks. Eks tuleb lihtsalt peale lennata. Kuidagi see hooaeg on kujunenud nii et paljud võistlused on OCR, kuid vastavat treeningut praegu mul ei ole ja see annab tunda. Treenin ju maratoniks, mis on hoopis midagi muud. Järgmine aasta pean väga hästi läbi mõtlema, missugustel võistlustel osalen ja kombineerima treeninguid. 

Kuu aega on jäänud maratonini, nii et augustis tuleb tuld veel anda -  loodan, et saavutan läbimiseks piisava vormi. Juulis vaevlesin vahepeal kahtlustes, kuid palju tööd on ära tehtud ja palju tööd on veel ees, nii et kuigi see suvi on põud, peaks ju mingid seemned ikka vilju kandma.
https://www.instagram.com/helkudoingsport/

Jooks ümber Pühajärve ja juuli alguse treeningnädalad.

Kuidagi on kujunenud nii et juuli on mul alati võistlustest tühi. Seekordki oleks äärepealt nii läinud, aga juhuse tahtel sattus kogu perel vabaks päev, mil toimus jooks ümber Pühajärve. Täiesti uus rada minu jaoks, mis tundus väga põnev ja medal oli hea peibutis – suur ja kirju. Teekond Pühajärvele siiski oli konarlik -  puhkeaega jäi väheks, söömine oli niru ja sõit oli kuidagi ärev, kohale jõudes suutsin ainult mõelda wc peale. Natuke tegi meele rõõmsamaks, et starti läks peale minu veel Tarmo, tema onu, tädi ja jalutuskäiguna võtsid raja ette ka onunaine ja Kaur. See on harv kui on võimalus suurema hulga lähedastega kogeda jooksuelamusi. Ja märkamatult oligi start. Juba pärast 3 kilomeetrit läks samm raskemaks -  linnalegend rääkis, et Pühajärve jooksul on alati põrgukuumus ja just nii oligi. Päike paistis otse pähe ja tundsin, kuidas hakkasin vajuma küüru. Kaasa ei aidanud ka see, et Pühajärvel on tõusukilomeetreid mõnuga. Ma polnud sellele üldse mõelnud. 7 kilomeetri juures olin kuum ja higine ning tundsin ennast nagu Mustik laudas – muudkui ajasin putukaparve eemale. Olin  hämmingus muide vähesest kontaktist järvega -  püüdsin kogu aeg kiigata kas kuskil sillerdab midagi. Harku ja Ülemiste järve jooksul tundub mulle ääristab loksuv vesi rohkem raja äärset. Viimases lõpus muidugi ilmus järv ka välja ja finishis oli medal just nii ilus nagu välja reklaamitud. See 10, 7 km oli raskem kui mu Narva poolmaraton.

Aga tegelikult oli vahva, pärast istusime koos ja muljetasime.

Käisime ka järvevees solistamas. Suure hurraaga hüppasin ka SUP lauale, sest olid helged mälestused Stroomi rannast, kuid sattusin üsna pea hätta. Tuul muudkui puhus mind sinna, kuhu polnud vaja ja lõpuks oli juba jänes püksis. Kuna minu ujumisoskus on kehvake, siis ei söendanud ka sügavasse vette laskuda (Stroomis oli madal vesi). Lõpuks lasin tuulel end uhuda sinna veerele, kuhu lauda kogu aeg kiskus, rullisin läbi kõrkjate kaldale ja lasin Tarmol sõuda nagu auväärt rüütel mu lauaga õigesse punkti.

Juulis olen juba jõudnud 12 jooksu teha ja 2 matka (kaunid vaated Tabasalus ja tõusumeetrid Tõrvas). Jooksud üldjuhul jagunevad rahulikeks, taastavateks või tempokrossi ning lõigutrennideks. On mõni väga hea jooks olnud, kus tunnen, et jaksu  jagub ja kilomeetriaeg on päris rahuldav, kuid mõni trenn on möödunud kaheldes, võideldes vähese energia ja eneseusuga ja viimased päevad ka palavusega.

Ühel õhtul käisime Sakus -  seal on väga unikaalne vabaõhujõusaal, kus on reguleeritavate raskustega jõumasinad ja ka ronimise võimalus. Ma pole kuskil mujal sellist jõulinnakut näinud. Loodan, et neid tuleb juurde. Tegin küll paar videot sellest, kuidas poisid seal harjutusi tegin, kuid unustasin pilti teha. Järgmine kord teen. Minul oli ka 40 minutit jooksu, niisiis vahepeal irdusin seltskonnast ja sörkisin läbi kauni Saku mõisa pargi ning otsisin mõned kevadise ekstreemjooksu rajajupid üles. Mulle meeldib radu vahetada, siis ei tule tüdimus ja iga trenni jaoks on tegelikult kuskil rada, mis sobib just sellele jooksule kõige paremini.

Külastasin ka Roll Studiot, kus sai siis proovitud 60 min rullmassaaži kogu kehale. Rullmassaaž parandab ainevahetust ja on tõhus lihaspingete vähendamisel. Masinale lisatud infrapunalamp soojendas lihaseid. Massaaži ajal oli vaja tarbida kindlasti vett. Plaanis on minna tagasi, jättis väga mõnusa tunde ja meeldiva mulje.

Tegelikult peaksin enda eest palju rohkem hoolitsema, alustama sellest, et saaksin piisavalt magada ja jooma rohkem vett, keskenduma rohkem, pühenduma. Praegu kuidagi narmendan.

Aga 47 päeva maratonini.

https://www.instagram.com/helkudoingsport/

Kokkuvõte juunist

Juuni  -  158 km jooksmist.

Minu seni kõige suurema kilomeetrite hulgaga kuu. Kusjuures kui mõnekümne kilomeetri eest pean tänulik olema Tarmole, kes mind ikkagi väsimus -ja laiskushetkedel välja lükkas uksest, siis samas pean nentima, et väga raskelt need 158 km ikkagi ei tulnud. Me keha võib meid üllatada, ta võibki jaksata kui anda võimalus, kui püüda olla järjepidev. 

Jooksutrennid on olnud jätkuvalt mitmekesised  ja kokku oli neid 18 -  oli nii tempokrosse kui taastavaid sörke, pikk jooks peale Narva poolmaratoni oli veel rahulik 15 km Stroomi rannas.

Tempokrossidega tunnen, et olen suure arengu teinud. Suudan rohkem endast välja pigistada, jalatöö on paranenud ning nüüd on ikka vahe sees kiiremal jooksul ja rahulikumal jooksul. Enne valgusid mul tempod vahepeal kõik sarnaseks.

Puudust on jõutrennist - pean juba täna sellele mõtlema, mida juurde teha. Toitumisega pole ka ikka rahul -  ainevahetus on palju parem, aga endiselt teen ebavajalikke peatusi, olen ümar nagu pall ning energiat võiks rohkem olla. Loen, mõtlen ja räägin endaga -  öeldakse, et me kuulame kogu aeg, loodan, et varsti mu keha kuulab mind.

Mul oli ka 3 suurepärast Pargijooksu nende treeningnädalate jooksul. Saue ja Pirita olid nii kihvtid maastikurajad -  kavalad jässakad juurikad, käänulised ja kitsad rajad, lopsakad sõnajalad ja mustikataimed, rohelised läbipaistmatud salud ja pikad tõsiselt kummuvad puud. Jooksid justkui võlumetsas.

Pae pargi jooks oli seepärast mõnus, et park oli ilus, puhas, rahulik ja tegin seal väga kiire tempokrossi jooksu. Tarmost oli palju abi, osaliselt jooksis kaasa ja survestas tempot ning  jälgis sammutihedust ning pärast oli nii mõnus lihtsalt jalutada ja jooksu arutada.

Juuni lõppu jäi ka aktus ning diplomi kätte saamine -  nüüd siis kõrgkool läbi. Kuigi väga ootasin seda, et oleks rohkem aega magada ja trenni teha, siis praegu juba tunnen õppimisest, tihedamast päevaplaanist ning koolikaaslastest puudust. 

Mina olen üks nendest, kes jõuab hästi palju kui olen surve ja koormuse all, mida rohkem pinget seda rohkem edu. Palju vaba aega ja vabadust ei mõju mulle üldse hästi, täiesti ebaproduktiivne. Püüan siiski  uusi eesmärke seada ja fookuse tagasi saada.

Juuli tõotab tulla jooksutihe ning mitmekesine – loodan, et arenen veelgi ja vorm muutub aina paremaks. 

Maratonini pole enam palju jäänud – kõigest 58 päeva.

https://www.instagram.com/helkudoingsport/