Getting cooler

Ütlen alati kõigile, kellega vestlus, et elutempod kiired või väsimus kimbutab, et püüdke ikka leida aega, et minna õue või spordiklubisse. Tean väga hästi omast käest, et vahel on see ilmvõimatu ja kui surudki kuhugi vahele treeningu, siis on mõni päev nagu paras paks kihiline võileib, mis kipub suu lõhki ajama.

Aga kui ma jätan oma nädalast ära isegi miinimum trennid, siis mu enesetunne märgatavalt langeb -  kergemini lasen kohustustel end maha suruda, ainevahetus jääb magama ja hammaste vahele satub kõike liiga palju. Et igatahes tasub teha parem vähem kui üldse mitte midagi.

Hetkel võtan kuni suveni treenimist vaiksemalt, aga siiski hoolsalt, sest minu plaan teha kõike korraga ja jõuda kõike ei toiminud. Mu tahtejõud kulus läbi ja tekkis läbi põlemistunne. Uus plaan näeb ette, et kätt tuleb hoida pulsil kõigil teemadel, aga tegemised tuleb panna kas järjekorda või vähemalt paari kaupa ära teha.

Üleelmisesse nädalasse mahtus minu uus lemmik Les Mills Tone, bodybalance, Les Mills Grit cardio.

Les Mills Tone ma juba eelmises postituses tutvustasin. Bodybalance ja Grit cardio sattusid mu plaani seepärast, et viimased 5 nädalat  olen osa võtnud Reval Spordi 10nädala väljakutsest, mis ergutab treenima järjepidevalt ja mitmekülgselt. Kohustuslik on vähemalt 2 korda nädalas spordiklubis käia ja 1 treening  peab olema valitud etteantud treeningplaanist, mille meelespea on treeningkaardil olemas. Kuna praegu ma treenin hommiku -  ja päevapoole ja töö ning kool ja muud kohustused võtavad oma, siis on juhtunud nii, et minu nö kohustuslikud trennid väljakutse raames kipuvad olema minu tavalisest valikust väljas olevad treeningud. Mis ei ole üldse halb. Olen väga seda meelt, et tuleb proovida uusi asju ja mitmed trennid võivad saada uuteks lemmikuteks või vähemalt midagi uut enda kohta õpetada. Ja ka halb treening on treening. Õnneks bodybalance ja Grit cardio siiski olid toredad ja head treeningud.

Bodybalance oli minu jaoks üpris raske – ma ei ole kuigi paindlik ega hea tasakaaluhoidja. Kipun  nö joogalikes trennides üle pingutama, nii et mul alati mõni vale koht pärast tunda annab. Kuid kindlasti on oma kasufaktor olemas ja eriti mõnus oli pärast tunni lõpus väike meditatsioon. Luban seda endale liiga harva. Eriti meeldis mulle Julianna (treeneri) mõte, et me peaksime rohkem laskma end juhtida oma südamest, mitte mõtetest või ühiskonnast.

Grit cardiosse minnes juba aimasin ette, et ees ootab kõrge pulss. Olen kunagi käinud Grit strength´is, mis oli siis samasugune 30 -minutiline kiire pingutus, aga raskustega. Grit cardios sai 30 minutit väga intensiivselt jooksusamme, hüppeid, kükke, väljaasteid ja kätekõverdusi teha. Jah, juba pärast soojendust oli mul keel vestil. Panin ennast uuesti kirja sõbrapäevaks ja Tarmo ka, et ta ka higistada saaks.

Eelmine nädal olin Rakveres koolis ja kuigi plaan oli natuke rohkem end liigutada, siis kirja sai Aqva spordikeskuses jõusaali ringtreening. Mulle väga meeldib Aqva spordikeskus -  ruumikas, mugav ja mitmeid huvitavaid trenne on valida. Nii et Rakvere inimestel on väga vedanud. Jõusaali ringtreeningus ma polnud kunagi enne käinud ja mulle väga meeldis. Treener oli asjalik ja mahedahäälne, käis ringi ja korrigeeris või meenutas, kuidas õigesti harjutust teha ja poole trenni pealt osad harjutused muutusid ka natuke. Jaamu oli nii palju kui inimesi trenni tuli ja 1 minut olid ühes jaamas, siis liikusid edasi. Trenn kestis 55 minutit koos venitamisega. Mõned masinad ja harjutused olid minu jaoks täiesti uued, mis oli väga põnev. Palju oli kätele, kuid jalgu  ja kõhulihast oli ka, lisaks üks valik oli veel kas jooksulint või ratas. Kõige raskem oli minu jaoks harjutus võimlemispallil. Tasakaalumure jälle. Mulle väga meeldib jõusaal, aga vahel tekib kimbatustunne, et mida nüüd järgmisena teha või üksi ei pinguta võib- olla alati maksimumi, nii et seepärast on selline ringtreening täielik rosin minu jaoks.  Kindlasti püüan ka järgnevatel koolinädalatel sinna trenni sattuda. Seekord oli hästi armas veel see, et jõusaali katsid suured klaasaknad ja just vaatega lumistele puudele ja lumehelbed lendlesid veidi ja siis tekkis tunne nagu oleksid lumegloobuses.

Nädalavahetusel ootasid mind tööpäevad, aga suutsin sinna mahutada postitantsu algajatele ja ujumise koos saunaga. Kuna see nädal koolis olin ja tööpäevad kohe järgnesid, lisaks hetkel on mul hommikupoolne pakett, siis kohustuslik valik väljakutse raames oli üsna väike, nii et ilma suurema valikuta pidin end postitantsu kirja panema. Muidugi olin üliõnnelik, et pooleli ei pidanud väljakutset jätma.

Olin trenni alguses väga ärevil -  ilmselgelt on treeningud mõeldud järjepidevaks käimiseks, et saaksid aegamööda areneda ja osavamaks muutuda ehk trenne tuleks võtta õppeprotsessina, kuid minu õnneks oli 2 tüdrukut veel esimest korda. Teised olid küll juba valmis akrobaadid. Väike soojendus ja trenni jooksul õppisime 4 erinevat liigutust, mis siis olid väga rohujuure tasandil, teised tegid keerulisemaid poose. Minu üllatuseks oli väga raske ennast üleval hoida ja keerelda. Käed higistasid meeletult, nii et enamus aega ma nühkisin posti ja käsi paberitega kuivaks. Vahepeal imetlesin teisi, kuid tunni lõpuks tuli endal ka mõni liigutus veidi isegi välja. Kõige suurem üllatus tuli aga eile hommikul kui avastasin lihasvalu kätes ja jalgades. Ju siis oli piisavalt harjumatuid liigutusi. Kuigi mulle ei tundunud, et oleksin nii intensiivselt pingutanud.

Lisainfoks veel, et trenni tehakse paljajalu, peavad olema lühikesed püksid ja hea oleks kui ka särk oleks varrukata.

Kindlasti soovitan minna proovima, vahel tuleb mugavustsoonist välja väljuda. Sellised hetked õpetavad ootamatustega toime tulema, saad teada, kuidas reageerid ja hakkama saad ja tihti üllatad ennast sellega, et oled uskumatult visa, tubli ja kui midagi lähebki viltu, siis saad ju sellest teada oma nõrkused, millega tööd edasi teha.

Kõige selle vahele mahtus ka minu sünnipäev. Jah, ma sõin torti ka -  nii hea oli – koolis kaloripomm Brita oma besee, vaarikate ja vahukoorega Rohuaia kohvikus, kodus vegan toortort pähklipõhja, valge šokolaadi ja maasikate, astelpajukreemiga Oivaline Tervislik Tort kohvikust. Tortidest olulisem muidugi oli see, et tundsin end hoitu ja märgatuna, mis on meeldiv üllatus arvestades  kui vähe mul aega teistesse investeerida on viimasel ajal.

Jälgi ka Instagrammi https://www.instagram.com/helkudoingsport/

Jaanuari ABC

Of all the paths you take in life make sure a few of them are dirt.

/John Muir/

Ometi leidsin endale trenni, mis meenutab veidi veidi mu taga nutetud ringtreeningut -  Les Mills Tone Reval Spordis. Seal küll pole raskustega harjutusi, kuid ilusti on olemas hulk kükke, väljaasted, plank, erinevad kohapeal jooksud, sisse mõned jooga ja balletti harjutused  ning osa treeningust hõlmab treeningkummiga harjutusi. Treening tekitab kindlasti võhma ja vastupidavust, kulutab kaloreid, suurendab lihasjõudu. Paljud harjutused on head just jooksjatele. Kui ma ringtreeningus käisin sain väga hea vundamendi kevadeks, et loodan, et Les Mills Tone annab pooltki -  potentsiaal on olemas. Samuti on treener väga positiivne, mis on minu jaoks väga oluline. Sest kui ma juba „verd sülgan“ ja silmanurgast näen, kuidas keegi poole trenni pealt jalga laseb, siis peab olema midagi veel peale mu enda tahte, mis aitab edasi pingutada ja õnneks ta suudab hoogu anda. Kellaajad on küll minu päevaplaaniga vastuolus, kuid eks tuleb kuidagi asju ümber proovida tõsta. Mu lemmikud on varahommikused trennid -  kõik need, mis tahaks sisse magada, aga kui jõuad, siis on nii hea tunne, et trenn tehtud ja päev alles ees.

Täiesti plaani väliselt sai kandideeritud „Eesmärgiks Tallinna maraton“ projekti -  ja sain esimesest voorust edasi treeninglaagri päevale. Päev algas Timo kogemusega, kes selles projektis juba on osalenud. Tema blogi saate lugeda 100miili.ee lehel.

Siis saime natuke liigutada  -  kõigepealt tubastes oludes mõned harjutused  ja siis ninad ja varbad  Järve terviserajale.  Meid jagati FB Jooksmise, Jooksupartneri ja Sparta vahel ära. Mina olin FB Jooksmise grupis. Välitreening ei olnud keeruline -  väike jooksuring ja lõpus  jooksuharjutused.

Nina punaseks  ja varbad märjaks ning päev jätkus edasi loengutega -  Projekti tutvustus (Janek Oblikas, Marathon100), Harrastusjooksja ABC (Toomas Tarm, Sparta), Kiirustreeningud (Einar Kaigas, Jooksupartner), Üldkehaline ettevalmistus (Margus Pirksaar, Jooksupartner) ja Jooksja toitumine (Silja Jürs, Teraapialaegas).

Mõned punktid kiirelt välja tuua, siis peamised kiirustreeningu liigid on sprindid, intervalltreeningud, rütmijooksud ehk kiirendused ja mäkkejooksud. Kõigepealt muidugi peab keskenduma baasile ehk rahulikule jooksule, siis tempovastupidavusele ja alles siis kiirusele.

Treeningute rütmitamine on üks olulisemaid komponente treeningprotsessis  -  põhitreeningud (jooksmine), toetavad treeningud (jooksuharjutused, üldkehaline ettevalmistus, muud alad), taastumine (aktiivne (teistsugune lihastöö nt ujumine, sõudmine, rulluisutamine, jalgratas, suusatamine jne) ja passiivne (puhkus, uni)).

Toitumise loengust meeldis mulle enim toidupüramiidi osa  - peale selle, et on soovituslik Eesti elaniku nädala toidulaud, tegelik Eesti elaniku toidulaud, on ka toidupüramiid sportlastele. Lisaenergia ja vedelik vajalik siis, kui treenida üle 5 h nädalas.

Loengute ajal kutsuti ka lühivestlusele selle jooksugrupi treenerite juurde, kellega õues sörgitud sai.

Edasi kahjuks mind ei valitud -  konkurents oli suur, kõik kellega ise metsavahel või lõunasöögilauas kokku puutusin olid äärmiselt toredad. Mis halvasti see uuesti öeldakse -  eks proovib järgmine aasta uuesti -  võib olla varem end selle projekti lainele viia. Oleks tore kunagi joosta maratoni ja just tõeliselt hea ettevalmistuse ning toetusega. See aasta jätkan oma võistlusplaaniga, kus maratoni sees ei ole. On muid vahvaid väljakutseid ja eesmärke.

Kõigepealt aga ABC -  üldkehaline ettevalmistus, toitumine korda, puhkamine piisavaks, vaimselt tugevaks, olla positiivne, mitte süüa salaja kommi ja käia rohkem jooksmas.

Võid  silma peal hoida ka mu instagrammil -https://www.instagram.com/helkudoingsport/

Hüvasti 2017, tere 2018!!

"Most of us have enough areas in our lives where we have to meet others expectations. Let your runnings be about your own hopes and dreams." Meb Keflezighi

Olen mitmed korrad mõelnud, et oleks nüüd ikka aeg juba blogida, et vahe eelmise postitusega on juba väga pikk. Kuid aastas korra on mul ikka olnud periood, kus kõik ümberringi tundub väga hall ja olemine tundub ebakindel ning ärev. Ja siis tundubki, et mis ma ikka blogin, kõigil on väsimust ja muret, ei ole teistel minu omasid veel vaja  ja pigem tahaks tuua oma ridadega innustust ja rõõmu kui negatiivset. Ja kui on selline periood, kus söön end kaks kilo raskemaks ja kannan rohkem pidžaamat kui jooksupükse, siis keegi teine ei saagi midagi öelda ega teha mu jaoks, ainult ma ise saan sellest välja tulla. Ja ma tulen alati – ma olen tugev, kohusetundlik ja seiklushimuline, ma saan hakkama.

Eelmisel aastal oli nii palju ägedaid võistlusi, eriti sügisel – ma olen nii rahul nende kogemuste ja tulemustega. Pärast septembrit aga jäi kõik väga vaikseks ja tundsin, et midagi olulist jäi kohe puudu mu päevadest. Eelmine talv pakkusid pinget ringtreeningud, kuid see aasta mu spordiklubi tunniplaanis seda trenni   enam ei ole, samuti treenerit. Olen püüdnud tunniplaanist enda jaoks midagi samasugust asemele leida -  proovisin näiteks TRX´i  ja fitness joogat, kuid seda vaheldusrikkust ning  energiat ei ole, mida otsin ja vajan. Muidugi soovitan teile mõlemat trenni siiski proovida.

TRX annab koormust kogu kehale ja seal kasutatakse treeningvahendiks käepidemete ja aasaga kinnitusrihma, mis jaguneb kaheks.

Fitness jooga on mitmekesine, kuna tunnis on nii jooga harjutused, rullimine foam rolliga kui ka venitamine rihmaga. Kaks korda olen aga tundnud, et pigem olen enda seljale halba teinud kui head, ju siis pole kõike korrektselt teinud.

Vahepeal oli hästi mõnus Tarmoga kardio-  ja jõusaalis käia – koos läheb ikka aeg rutem ja proovisime kõiksugu vahvaid harjutusi topispalli ja kastiga. Uus tore avastus oli ka Skierg, mis imiteerib siis suusatamist. 10 minutit sellel kallikesel ja oled tühjaks pigistatud sidrun. Mmmm mu lemmikud. Loodan, et mingi aeg on jälle meil võimalik koos selliseid treeninguid ette võtta.

Siis sai loetud uudiskirjandust -  Siret Saarsalu ja Lia Virkuse Sportlase toitumise käsiraamatut ja Joel Fuhrmani Lõpetage dieedid, elage tervislikult. Mõlemad raamatud sisaldavad nii teooriat kui ka retsepte. Ei midagi uut siin päikese all vähemalt mulle mitte, kuid aeg ajalt on hea ka vanu teada tuntud tõdesid meelde tuletada. Mõne retsepti kirjutasin ka üles. Kuid inimesele, kes pole väga teadlik, kuidas meie kehad töötavad ja mida oleks hea süüa enne või pärast trenni või miks dieedid ei toimi, siis soovitan mõlemat raamatut lugeda. See on tore, et sellist kirjandust on võimalik osta või raamatukogust laenutada. Teadmistes peitub jõud.

Tahaks öelda, et uus aasta lubadusi ma seekord ei andnud, kuid väikesed nimekirjad mul siiski tekkisid. Põhiliselt jätkan tööd mitmete eesmärkidega, millega juba eelmine aastagi tegelesin. Mõned asjad lihtsalt vajavad aega ja on pikemad ja suuremad kui teised. Väiksemate eesmärkide hulka kuulub aga soov sellel aastal rohkem looduses viibida -  püüan silmas pidada, et rulluisutaksin suvel vähemalt korra nädalas, teha mõned matkad ja võimalikult palju MOBO  orienteerumisradu perega läbida.

MOBO radu on palju üle Eesti ja kõik kaardid koos legendi ning kompassiga on kättesaadavad MOBO mobiilirakenduses. Praegu oleme jõudnud kahel rajal käia -  Laulasmaal ja Järvel. Laulasmaa rajale lähme kindlasti tagasi -  jõudsime vaid poole rajast läbida, kuna rada oli väga pikk. Pärast 12 km avastasime, et metsas on liiga pime (kõigest kella 4 ajal),  ilma pealampideta polnud enam mõtet ringi liikuda. Aga maastik oli nii kihvt, et kindlasti läheb uuesti.

Järve raja valis mu poeg Kaur. Ta käib Sparta kergejõustikutrennis ja nad on tihti Järve terviserajal ja ta oli seal MOBO märki näinud. Tegime siis asja nii palju põnevamaks, kuna Järve rada oli lühike, et läksime pimedamas pealampidega. See tõstis raja raskusastet ja muutis kogu loo põnevamaks.

Detsembris sai läbitud Xdreami jõulurada  – kuna orienteeruda sai  meie kodukandis Stroomi rannas ja Merimetsa terviserajal, siis oleks ka surmapatt seda ignoreerida olnud. Samuti oli rajameister meile tuttav Pargijooksude sarjast Kaido Nurja ja Pargijooksud on Xdreami kõrval samuti meie lemmikud.  Ma arvan, et see on väga ilus kingitus Xdreami meeskonna poolt, mis nad iga aasta teevad. Loodan, et see on jätkuv traditsioon ning soovitan minna ka neil inimestel seda läbima, kes muidu Xdreamiga üldse seotud pole.

Selline siis 2018 aasta esimene blogi tuligi -  püüan ikka tihemini postitada. Materjali peaks tulema, sest uue aasta võistluskalender on valmis ja see on äge. Loodame, et õnnestub kõigil tegelikult ka osaleda.

Võid  silma peal hoida ka mu instagrammil - https://www.instagram.com/helkudoingsport/

Igatahes soovin teile, et kui andsite uus aasta resolutsioone, siis saaksid need ka täidetud ja minge kindlasti õue, isegi kui seal on märg ja hall!!!

And I'll tell it and think it and speak it and breathe it

I've stumbled on the side of twelve misty mountains
I've walked and I've crawled on six crooked highways
I've stepped in the middle of seven sad forests
I've been out in front of a dozen dead oceans
I've been ten thousand miles in the mouth of a graveyard
And it's a hard, and it's a hard, it's a hard, and it's a hard
And it's a hard rain's a-gonna fall.

/Bob Dylan/

On alanud oktoober. Mul polegi selle vastu midagi -  kolletunud lehed pakuvad päris suurt tröösti ja väike jahedus, mis trammipeatuses kontidesse poeb, hoiab erksana.

Minu võistlushooaeg lõppes sel aastal Vilniuse poolmaratoniga. Olen väga rahul oma hooajaga ja üllatunud – tegin paar sellist haaki, mida ei osanud ette näha ega loota. Saku Ekstreemjooks  ehk 6 km tehis- ja looduslikke takistusi rajal polnud mul planeeritud jooksuvõistlus, kuid elu algab ju mugavustsoonist välja astudes. Parim otsus – see jooks oli põnev väljakutse, mis andis mõtte uuel hooajal ennast veel proovile panna. Pean saama käed tugevamaks ja vett mitte nii palju pelgama. Xdreamist jäi eredalt meelde Laagri etapp -  sealsed maa -alused tunnelid olid erakordsed, raskeim kanuu (kuigi Viimsis kanuus olin nii alajahtunud, et isegi ei suutnud aerutada ja Viljandis pidime kanuu tüdrukutega pooleli jätma), auto tõmbamine ümber staadiumi oli lahe. Samuti Viljandi etapp jääb kauaks meelde – ometi tegime tüdrukutega oma debüüdi B – rajal (kes ei tea, siis Xdreamil on rajad erineva raskusastmega ja seni olin B rajal käinud ainult asendusliikmena osalemas ja oma tüdrukute meeskonnaga C rajal), kus olime väga tublid. Meil on pikk tee areneda, aga see ongi vahva, et pusime ja tunneme rõõmu. Olulisim, mis Xdream õpetanud on aastate jooksul, et raskustest on võimalik rõõmu tunda  ja igas halvas leidub vähemalt pärast hea lugu ja kui sa enam ei jaksa, siis sa jaksad tegelikult natuke veel. Tallinna City Trail Run Night Edition – 8 km pimedas Kadriorus ja Pae pargis oli täiesti uus kogemus, sest peale Rakvere Ööjooksu pole väga kuskil pärast AK uudiseid ringi kepselnud. Öös on oma võlu -  adrenaliin püsis lõpuni minuga. Pargijooksude sari -  mul on raske olla järjekindel, see on üks asi, millega vaeva näen, kuid see suvi olin ma järjekindel Pargijooksudel käia – väga hea enesetunne oli teada, et pingutasin, nautisin ja olin tubli – sain autasustatud oma vanusegrupi parim naine jooksus ja üldarvestuses 2. koht naiste jooksus. See oli selline motivatsiooni tablet. Revali ringtreeningud olid ühed parimad trennid, kus aastate jooksul olen käinud – väga salaja nad andsid mulle tohutult hea vundamendi mu võistluste jaoks. Ilma treener Kerstini juhendamiseta ei oleks ma võib-olla olnud pooltki nii edukas ja vastupidav oma suvistel võistlustel. Ja Vilniuse poolmaratonil parandasin oma eelmist aega 20 minuti võrra -  mu elu parim jooks. See kuidas ma tegin rajal endaga tööd, kui head mu jalad olid, suutsin tempot hoida ja jõudsin ka kõike nautida – nii ei juhtu iga trenn, iga võistlus, ma vahel magama jäädes veel mõtlen end sinna rajale -  ma lähen kindlasti veel poolmaratoni jooksma.

Pärast neid joovastavaid hetki koju jõudes vajusin sügavasse töösse ja õpingutesse, mis on midagi vajalikku ja rahulolu toov, aga väga kurnav. Leidsin end mõtlemast ainult sellest, kuidas saaksin panna oma pea padjale ja magada sügavat und. Kuna ma ei suutnud peale kahe jooksu ja jalutuskäigu midagi kuhugi suruda, siis on mu meel paari nädalaga päris mõruks muutunud. Enesetunne ja toitumine libiseb ka käest. Väärtustades kõike muud pole aega enam väärtustada iseennast.

See nädal koolis jäi mul silma aga õppejõu kirjutatud lause tahvlile -  jäta mulle viimane sõna -  ma ei mäleta enam, mis kontekstis ta sinna sattus, kuid ma võtsin ta endaga kaasa. Jäta mulle viimane sõna -  ainult mina saan endal lubada nõrk olla ja aidata endal tugevaks saada, ainult mina saan endalt väärtust võtta ja väärtust juurde anda, ainult mina unistan minu unistusi ja pean nende nimel vaeva nägema.

Niisiis tuleb leida tasakaal töö, õpingute, treeningute, lähedaste vahel. Ja ma pean pingutama, pean saama väga tugevaks, vastu pidama, edasi liikuma, ei tohi unustada unistusi, ei tohi unustada elada.

Jooksupidu Vilniuses - 21 km

See suurepärane seiklus algas sellest, kui Tarmo võitis Klubi Tartu Maraton loosi  -  maratonipääse Vilniuse maratonile ja ta sai võtta kaasa sõbra, kes sai valida distantsi. Olin kohe nõus sõber olema ja valisin distantsiks poolmaratoni 21, 1 km.

Vilnius on Leedu pealinn ja pindala on 402 km². Sellest 29,1% on hoonestatud, haljasalad hõlmavad 68,8% ja veekogud 2,1%.

Nii minemisel kui tulemisel kulus meil 9 h autosõitu koos pausidega. Olime varunud aega, et jääks võistluseks ka piisavalt võimalust puhata ja seepärast läksime päev enne võistlust kohale ja kuna vajasime ka taastumiseks aega sättisime end koduteele ka päev hiljem. Kokku siis 3 päevane reis. Teekond möödus päris kiiresti, kuid see möödub heas seltskonnas ikka ruttu.

Kohale jõudes ootas meid kena apartment kesklinnas, kust oli võistluskeskusesse jalutada vaid 15 minutit. Asju lahti pakkimatagi kiirustasime teabekeskusesse Katedraali väljakule, kust saime kätte oma võistlusnumbrid, kopsaka nännikoti, mis sisaldas kõiksugu krõbistamist, Leedu sepikut, peediviile, batooni, valgupulbrit jne. Tarmo sai veel maratoonari särgi.

Kolasime ringi ka Expol, kust Tarmo sai vinge geelivöö, kuhu saab ka numbri kinnitada ja mina jooksmiseks Nike jooksusärgi Vilniuse 2017 aasta ürituse kirjadega ja mõnusa maika jõusaalis käimiseks. Luusisime ka tasuta pastapeol ringi, kuid otsustasime siiski õhtust süüa ööbimise kõrval asuvas kohvikus.

Kuna päev oli pikk olnud ja start ootas meid juba kell 9.00 hommikul, siis läksime magama  kell 8 õhtul.

Hommikul ärkasime 2 h enne starti -  söödud sai oma tuttavaid asju – kodust kaasa võetud kaerahelvestest puder veega, mina banaani ja Tarmo veel õuna ja kaua otsitud Clif bar´id jäid minust puutumata. Ei suutnud midagi rohkem suhu panna, ärevus oli nii suur, pigem panustasin wc´s käimisele. Kõht oli ikka väga imelik, aga see oli terve nädal juba nii olnud. Püüdsin eelnevatel päevadel süüa toite, mida lugesin blogidest, kus olid  Tallinna maratonideks valmistujad soovitusi andnud, kuid mulle tehtud valikud ikka hästi ei mõjunud. See on kindlasti teema, mida pean rohkem läbi mõtlema järgmine kord. Õnneks rajal wc vajadust ei olnud, kuigi näha oli, et paljudel viisid jalad põõsasse.

Hästi mõnus oli uksest enam vähem otse starti astuda -  poolmaratoni ja maratoni jooksjad olid kõik koos – koridori läksid selle järgi, mis sa arvasid, et su aeg umbes tuleb. Eelneval päeval numbrit kätte saades küsiti seda ja siis said vastava oodatava ajaga kleepsu numbrile. Mina olin vapralt öelnud 2.00-2.30. Mu 2013. aasta aeg oli 2.48 ja ajalimiit oli 3 h Vilniuses, nii et astusin oma kohta sisse võttes koridoris kabuhirmus, et keegi tuleb ja koristab mu rajalt öeldes, et aeg on täis. Ringtreeningud talvel ja Pargijooksud suvel olid ainsad järjekindlad asjad, millega olin põhja ladunud – kõik muud aktiivsed tegevused ja võistlused andsid ka oma panuse, kuid ma ei olnud kindel oma vormis. Lohutas mind teadmine, et Tallinnas stardib ka üks tüdruk poolmaratonile, kelle Ülemiste järve jooksu aeg oli 5 minutit kiirem kui minul. Lugesin ta blogist paar päeva enne, kes Ülemiste järve jooksu lõpetab, see jookseb ka poolmaratoni ära. Sobib. Kordasin endale seda rajal mitu korda.

Kordasin endale ka rajal, et ma tempot hoiaksin. Hoia tempot, hoia tempot pomisesin kogu aeg ja iga kilomeetri täis saades vaatasin oma Garminit käel ja püüdsin hoida või tõsta tempot kui vaja. Leppisin endaga kokku, et enne 15 km ei tohi tempot alla lasta, aga tegelikult käskisin endal ka sealt edasi liduda. Sel hetkel rajal sain juba aru, et jään ilusti ajalimiiti ja mul on ka võimalus püüda 2.30 kinni ja võib – olla isegi veel rohkem.

Väljakutseid rajal oli -  Vilniuses oli väga soe ilm -  üle 20 kraadi. Ma ei tea kas Eestis nii kuuma suveilmagi see aasta oli. Igatahes palavus hakkas kohe kannast kinni -  tegin siis nii, et igas veepunktis võtsin kaks lonksu vett suhu ja ülejäänu kallasin kaela. Hiljem läks juba üks tops joogiks ja teine tops vett selga. Finishisse jõudes olin läbimärg, aga kehatemperatuur kontrolli all. Geele ma ei tarbi, mu magu ei talu neid, aga rajal lõpu poole paar lonksu spordijooki võtsin, mis oli räige magus ja kuskilt sain tüki banaani ka, aga ma ei jõudnud kõike ära süüa, sest polnud aega mäluda. Tahtsin edasi minna.

Rada ise oli huvitav – kulges läbi nii rohelisuse kui väiksemate ja suuremate tänavate. Poolmaratonituristina sain kena ülevaate linnast ja tean nüüd, et Laulukaar on samasugune kui meil.

Viimasegi jõu aga tahtsid välja pigistada tõusud ja neid oli mitmeid  - saate kaardilt ise uurida elevationi kohti. Iga tõusu juures püüdsin tempot hoida ja hingeldades meenutada, et iga tõusu järel peab olema langus või vähemalt tasane tee. Ja nii oligi. Viimased 3 kilomeetrit hakkasin väsimust tundma ja sõrmed olid paiste läinud – keegi oleks neid kui õhupalle puhunud -  kuid valu ja väsimus on ajutised, hea tunne millegi saavutamisest igavene. Ja nii finisheerusingi ajaga 2.24 – parandades oma aega 23 minutit ja tundes ennast väga suurepäraselt medalit kaela saades.

Ma tegin selle ära  -  ma olen nüüd kahekordne poolmaratoonar. Uhke tunne oli just seetõttu ka, et tegin endaga rajal meeletu töö, mõtlesin iga oma mõtte, ampsu, liigutuse, sammu läbi – kõik oli eesmärgistatud. Ma tihti läbin võistlusi, et saada kogemust või on nad osa treeningust, aga nüüd ma võistlesin. Iseendaga ja võitsin. Mu aeg võib tunduda kõrval vaatajale keskpärane, aga minule suurepärane. Ja ma tean, et kui ma endaga jätkan tööd, siis arenen veelgi edasi. Samuti veendusin, et 21 km on see aasta piisav pingutus mulle.

Tarmo parandas ka oma aega üle 2 minuti maratonil – 42 km siiski ei möödunud tal kergelt, sest lõpupoole tabasid teda kõhukrambid. Vapper Superman nagu ta on pidas lõpuni vastu. Me ei jäänud väga võistlusalale aega veetma -  tundus mõttekam 15 minutit jalutada ja kohe puhkama saada. Tee peal saime veel itsitada, sest Tarmo oli kaetud valge puruga ja ta arvas, et see mingi tolm, aga minul seda ei olnud. Niisiis parim tuvastuse viis -  tõmbasin oma suure keelega üle ta õla -  sool!!!!! Ta keha eraldas läbi naha peensoola…muahhaaa mida??!!! Mis selles organismis need 42 km toimus  ma ei taha teada.

Tuppa jõudes sai pestud, puhatud ja õhtul kohvikusse sööma mindud. Linna peal võis paljusid näha medalid kaelas kõndimas või isegi numbrid veel pluuside küljes. Meilgi olid Vilniuse kirjadega särgid seljas. Jalutades avastasime, et Tarmol oli üks vill varbal ja mulle lõi kanda valu, aga meeleolu oli meil väga hea.

Ise tundsin, et minu valitud Reeboki maika, Adidase lühikesed püksid, Nike Pegasus 33 jooksujalanõud (aitähh Sportland Running, kes soovitas neid), Garmini Forerunner230 spordikell - kõik aitasid kaasa sellele, et ma end hästi tunneksin rajal ja olid sobivad selle ilma ning distantsi jaoks.

Esmaspäeva hommikul tundsime end juba piisavalt hästi, et koduteed alustada, kuigi jalad on kanged veidi mõlemal siiani. Kaasa said igatahes väga hea kogemus esimesest võistlusest välismaal ja ainult head muljed Leedust ning Vilniusest. Julgen küll soovitada minna ja saada elamusi ka mujal.

Elagu sport ja  Vilniuse maraton!!

Xdream Viljandi

Eile sai osaletud selle hooaja viimasel Xdreamil Viljandis -  seikluslik orienteerumine rattal, joostes, kanuuga ja vahvad lisaülesanded. 

Seekord siis täiesti uues kogemuses – oma meeskonnaga B rajal (võistlusel on erineva raskusastmega rajad - A, B ja C, kus siis A on ekstreemne, B seikluslik ja C lihtne). Enne oleme tüdrukutega C rajal seigelnud. Mina olen asendusliige paar korda B rajal Tarmo võistkonnas olnud, aga kaardilugemiseks pole seal alati mahti olnud, vaid pigem olen ennastunustavalt kaasa vudinud.

Igatahes mõeldud – tehtud – ja stardis me Kätlini ja Kairiga  olime. Võistlus algas meeskonna laiali saatmisega ehk esimesed kolm punkti hargnesid igasse ilmakaarde. Meie muidugi põrutasime vapralt lossimägedesse kõik koos ja alles kui jalad esimesest tõusust juba kanged läksime laiali. Mitte palju hiljem sai aga koos ratastele hüpatud ja ratastele me ka jäime peaaegu kogu etapiks – ikka tulid aina uued ja uued tõusud, kust tuli vahepeal isegi ratas käekõrval üles pingutada. Heitsime nalja, et kui ma asendusliige olen, siis alati rooman kuskil kanalisatsioonis või kolan  maa-alustes käikudes, aga kui Kätlin rajal, siis alati pikad tartumaratonlikud rattaringid. Lame igatahes Viljandi kant ei ole – selles meie jalad, mis põlesid veendusid.

Rattarallid läksid meil väga hästi -  kuigi meil hodomeetrit ei olnud, siis minu Garmini Forerunner 230 kell aitas ilusti välja, saime mõnekümne meetri täpsusega jälgida oma liikumist. Teel kohtasime kahte meeskonda,  kellele saime abiks olla oma teadmistega läbitud kilometraažist ja teadmisega, et leidmist vajavad punktid alles ees, sest neil oli kartus, et nad on  neist kogemata juba möödunud. Hea tunne oli abiks olla.

Valikorienteerumise jätsime aga vahele – nähes vahetusalasse kohale jõudes, kuidas meist väga kaugel eespool olnud meeskonnad kõik metsas alles olid -  tegime kiire arvutamise kui kärmelt olime rada läbinud ja mis kellaks peame finishis olema, samuti mis on meie tugevused ja nõrkused ning pärast veepudelite täitmist ja mõne leivakrõbuski põske pistmist kihutasime edasi.

Kanuualasse pääse oli väga lahe -  pidi ennast väikeseks kokku kortsutama ja silla alt pugema -  veidi keerulisem oli kanuuetapp ise ja pärast mõningast proovimist kanuutada jätkasime teekonda pigem kuival maal. Meid natuke rammiti siit ja sealt ning me ise rammisime kallast, kõrkjaid ja puuoksi, kuid kui meist kanuu peaaegu üle tõsteti ühes kitsas kohas, siis pöörasime nina kalda poole tagasi.  

Etappi lõpuossa jäid lisaülesanded Viljandi lossimägedes -  sinna jõudmiseks sai läbida veel viimaseid tõusumeetreid ja ronida mööda võrku ja rippredelit silla all. Lisaülesanded ise olid seotud kõrguste ja trosside/köitega -  kõige pealt vinnasime Kairiga köie otsas rakmetega kõlkuva Kätlini rippsillani, milleni kõrgust oli 15 meetrit. Sillalt rippus alla punkt ja kui Kätlin oli punkti fikseerinud, siis lasime ta ettevaatlikult alla.

Järgmise ülesande võtsin enda peale – nimelt tuli kõndida 50 meetrit trossil, mis laius oru kohal ja oli rippsillaga paralleelne. Püüdsin mitte alla vaadata, vaid otse enda ette -  päris põnev oli, mitte üldse hirmus – olin ohutusrakmetega kinnitatud trossi kohal oleva nööri külge ja kiiver ning kindad peas ning käes, aga lõpu poole läks siiski veidi raskemaks – nimelt olen lühike ja mu käed olid väga sirgelt ning hakkasid tulitama ja väsima. Samuti lasti uus osaleja trossile liikuma ja tross hakkas ebamugavalt kõikuma. Kuid ikkagi see oli üks vinge ülesanne.

Viimased meetrid finishisse aga roomasime Viljandi järve merevaigukarva külmal liival võrgu all. Mulle tundus selle kattevarju alt välja tulemine sümboolne, justkui  oleksime olnud väiksed taimed, kes vajasid seda varju, et kasvada C rajal ja nüüd oleme kasvanud suuremaks ja võime B rajal mütata. Võib olla mitte veel nii kiired ja osavad, kui enamik B rajal olijaid, kuid algus on tehtud -  kaardilugemisega saime hästi hakkama ning mis peamine õhtuks pärast 6 h ja 41 km -  olid küll meie juuksed küll sassis ja jalad mustad, aga meie silmad olid sama säravad kui starti minnes. Aitähh Kätlin ja Kairi! Edasi Piprapihvid!

 Kes teab mida põnevat järgmine hooaeg toob! Aitähh Xdream!

Tallinn City Trail Night Edition

Asjad  valmis

Eile õhtul sai osaletud Tallinna City Trail  Night Editioni 8 km jooksul.

Start oli kell 21.00 kui päike oli juba loojunud Kadrioru pargis. Kiip registreeris aja ja meeleolu loomiseks sai valgusvõru ka ümber käe. Enne starti olin väga ärevil – minu vormi ei anna võrreldagi enamike osalejatega ja teadsin juba natuke ette, et rada on riukalik ning pimedaid nurgataguseid tuleb üsna palju ette. Olin käinud paar päeva enne rada osaliselt läbimas ja uurimas. Aga ma olin kohal, sest trail running on midagi, mida ma tahan teha ja mis mind teeb õnnelikuks.

Rada

Esimesed 3  km möödusid Kadrioru pargis – üsna kohe sai Kumu taga jalad soojaks kui rajameister oli esimesed tõusud välja otsinud, hiljem sai nautida vaikset ja rahulikku parki, kus mulle muljet avaldas enim vaatepilt öisest Kadrioru lossist – tekkis tunne justkui oleksin ajas rännanud tagasi kuhugi kaugele, samuti avaldas mulle muljet kaasvõistlejate koivad, sest 3 km-l  olin ma jäänud üksinda oma kullisilmadega, mis otsisid rajamärgistust ja tonti pimeduses ning mõtlesin, et pealamp vajub rappumisega päris kiirelt mu laubal ebasobivalt alla.

4 km oli kõige äkilisema maastikuga -  seal oli kaks väga libedat, kivist, järsku tõusu, mida palistas pilkane pimedus -  jooksmisest seal küll asja ei saanud, pigem vantsisin ja ronisin hingeldades üles. Sai ka ületatud osavalt väike ojake - korraldajad olid hoiatanud märgade jalgade eest, aga minu varbad jäid kuivaks. Sel kilomeetril oli ka paar sellist lõiku, kus tundsin natuke ennast ebamugavalt mõeldes, et olen kuskil mittekäidaval äärealal üksinda peaaegu öötunnil – kas oleks pidanud pipragaasi kaasa võtma?

Natuke haletsesin ka ennast, et ma kiirem pole. Õnneks üsna pea aga haaras mu tähelepanu majakas, mis oli oma ootamatuses nii maagiline ja tundsin uut energiapuhangut ja nagu ikka iga tunneli lõpus on valgus viis minugi seiklus mind juba valgustatud tänavatele. Täpsemalt Pae parki, mis oli väga romantiline oma õhtuses miljöös ja kohtasin ka teisi võistlejaid, kes küll enamus olid Pae pargi ringilt tagasi tulemas, kuid siiski elumärk.

Pae pargi ringil aga jõudsin enda ees jooksvale naisterahvale järgi ja nagu mulle kombeks – tuleb kohe rajasõprus luua ja vankumatult järgi püsida ja nii me viimased kilomeetrid, mis Kadriorgu tagasi viisid koos jooksimegi, natuke jutustasime  ning tundsime rõõmu sellest, et koos läks lõpp eriti kiiresti ja märkamatult. Aitähh, Kadri sulle!

Finishis sai teistega muljetatud, banaani nositud ja tunda seda meeletult head tunnet, kui sa oled just teinud, midagi mis sulle väga palju meeldib.

Tarmo, mina ja Ivo Pargijooksudelt

Kuidas ma tahaks teile seda rada näidata ja anda kuidagigi edasi seda seikluslikku tunnet,  kui sa jooksed mööda neid müstilisi paiku, ületad takistusi, leiad tee ja julguse endas teha oma soove teoks.

Täna hommikul tulemusi vaadates sain aga teada, et ma ei finisheerinudki viimasena, vaid minu taga oli veel kaks osalejat. Lihtsalt rajal ei tajunud seda, aegu uurides arvan, et nad võisid minust 0,4-0,5 km taga pool olla. Ametlik aeg oli mul 00.54.43, millega olen rahul. Tarmo muidugi silkas minust poole kiiremini ja sai 5. koha. Aga tema on Superman ka!

Igatahes tule ka sõber järgmine aasta! Väga lahe üritus. Rajameistrid olid vaeva näinud. Oskavad õnnelikuks teha. Ja rajamärgistus oli ka väga hea – pealamp muidugi ülioluline selle märkamisel.

Homme aga Xdreamile Viljandisse! Saab põnev olema – lähen esimest korda oma tüdrukutega B rajale. Edasi Piprapihvid!