õnneks leidub igas aastaajas midagi toredat.
minu selle aasta hooaeg on läbi saanud, aga samas hakkan kohe ettevalmistusi tegema järgmiseks. eelmine aasta tekkis mul hetkeks vaakum, kuidas edasi, siis see aasta tean õnneks juba mida võiks teha talvisel perioodil. lihtsalt pean järgi mõtlema, mis ikkagi on mu lõpp eesmärgid ja kus ma tänaseks seisan. koostada võistluskalender, mis ma loodan, et tuleb tihedam kui see suvi. vaikselt on välja koorunud mu tugevused ja nõrgemad küljed, niisiis tuleb mõlematega tegeleda, midagi ei maksa tähelepanuta jätta. kindlasti harida end veel toitumise osas - see aasta just võistluseelne toitumine läks ikka untsu vahepeal - isegi kui sai mõeldud ja planeeritud, siis hiljem ehk võistluse ajal avastatud, et nii ikka ei ole vist hea või ei sobi üldse.
sel aastal oli mu tippvorm ööjooksul ja sealt vaikselt võttis argipäev mu endasse ja treeningud suve jooksul jäid harvemaks kui ma oleks soovinud ja harvemaks kui oleks hea olnud silmas pidades septembrikuu poolmaratoni. siiski siin ja seal sai end liigutatud, rohkem oma meeli kui käisin tarmo võistlustel talle kaasa elamas või siis maitsemeeli kui puhkuse ajal sai lausa kooki ostetud kaaluga ja mugitud mulgi mugilas isegi burksi. augusti lõpus ootas aga reaalsus ukse taga ja ei läinud enam kuhugi.
üleöö sai end registreeritud ülemiste järve jooksule 14 km. stardis oli ikka nii närv sees - läksin ju üksi - seisin seal suurte meeste ja sitkete naiste vahel nagu väike pamp - ja üsna ruttu sai ka selgeks, et kogemata olin end sättinud stardikoridori lõppu, nii et keegi isegi ei pidanud minust mööda jooksma - ma olingi lõpus. ma lihtsalt ei näinud üle pikkade inimeste, et mu ette kogunes mass. kuid seda juhtub palju, et read on hõredad minu tempoklassis. sellest ei tohi lasta end häirida, sest eesmärk on ju joosta entusiasmiga, nautida, joosta ühtlases tempos ja oma võimete piirides, paranedes, õppides ja võites end ja tavaliselt võidan ma ikka kedagi teist ka. ülemiste järve jooksu julgen küll soovitada, sest tavaliselt on see ala kus jooks toimub tavainimesele suletud ja järve äärne on väga kaunis seal - varjupakkuv männimets ja prääksuvad pardid. rada on mitmekülgne - veidi ohtliku suure kiviklibulist teed, siis maantee, siis vee äärset kruusateed ja väljakutseid ja viimast energiat vajav männikäbitee, mis üles ja alla mööda väikseid tõuse ja langusi väntsutab ja sa tunned kuidas iga sammu alla jääb vajuv liiv või kaval punnitav juurikas. selline tarkust nõudev rada. iga kilomeetri järel ütlesin endale, et kui jooksin selle, võin joosta ka järgmise. lõpukilomeetritel tundsin kuidas üks naisterahvas minu järel jooksis ja ta oli nii ligidal, et kuulsin ta hingamist ja samme, mis astusid minust mahajäänutesse - arvasin kogu aeg, et eks nüüd , nüüd ta läheb minust mööda, aga ta ei läinud. finishis pöördusin, et teda näha ja ta oli väsinud - olin olnud tema nö jänes, tema jõupingutus. mul oli nii ülev tunne, kui medali ka veel sain - ilusa. jalutasin mitu kilomeetrit linna, adrenaliini oli palju - teadsin, et lähen poolmaratonile, sest see tunne on liiga fantastiline, kui oled just teinud midagi pingutust nõudvat ja saanud hakkama.
ööl vastu 8. septembrit olin mures - esiteks polnud ma ju 21 km läbi kordagi jooksnud ja kolm päeva varem olin käinud warm up üritusel ehk 4 km ring jooksupartneriga ja viimane grupp, kuhu kvalifitseerusin oli 7 minuti tempo, mis on selles mõttes okei, et ma jooksengi 6, 25 - 7, 40 kuskil, aga siis kui olen teinud soojendust ja vaimu erksaks saanud, aga mitte kohe püssilasust. pealegi pärast vaatasin endomondost, et tempo oli isegi 6, 40 - no siililegi selge,et vabaduse väljakule jõudes olin näost veidi ära.
pühapäeval stardis olles aga olin juba rahulik, ütlesin endale, ma olen siin ja teen selle ära, sest ma tahan seda teha ja ma ei lase oma hirmudel ja ebakindlusel ennast võita. ja kuigi mul hakkas peaaegu kohe kõhtu valu lööma ja kõik muutus kivikõvaks ehk pingutasin üle spordigeeliga ja mu magu, mis on tundlik - valutas veel mitu päeva pärast võistlust, siis hingasin sügavalt ja püüdsin keskenduda ümbritsevale. naeratasin, hingasin rahulikult ja kui ma veel mingil hetkel sain tarmole, kes juba tagasiteel oli patsu lüüa, siis kuni 13 km läks jooks ikka päris libedalt. pärast seda tundsin, et väsimus hakkab peale tulema - joogipunktides vesi minuni ei jõudnud, vaid ainult spordijook, mis hakkas mulle vastu, oodatud jahedust mere äärest ei leidnud ja linna piiridesse tulles möödusid meist nagu tühjast kohast 10 km võidumehed vilkurite helkides. lõpuks võtsin ühe tütarlapse kõrvale, ütlesin veel, et varsti on finish ja ta lausus ka midagi ja nii me jooksime mõned kilomeetrid koos. hiljem finishis tuli ta mu juurde ja ütles, et oli tore koos joosta, aitähh! see oli lahe.
igatahes balti jaama juures oli ehitatud kohutav libe sild, kus kogu jõudu kokku võttes üles rühkisin ja all ootas lõhnav linnapea, kes patsu lõi. siiski polnud mul aega rohkem selle veidra vaatepildiga tegeleda, sest teadsin, et nüüd kohe, kohe on lõpp. ja ma veel jooksin - jooksin - muutusin isegi kergelt emotsionaalseks, siiski hoidsin pisaraid tagasi ja kui medal juba paistis silmanurgast - viskasin korra käed õhku ja lihtsalt naeratasin. aeg oli 2.48. jooksin 20 minutit aeglasemalt kui oleksin soovinud, need tegemata trennid andsid tunda D, aga see ei olnud nii raske kui ma arvasin, see oli palju ägedam kui ma arvasin ning ma kahtlustan, et mu võistluskalendrisse ilmub kindlasti üks 21 km uuesti. ma arvan, et pikk maa on täiesti minu ala.
kindlasti pean püüdma järgmine aasta toitumisega targem olema, et saada rohkem energiat, et ei peaks kasutama geele, tundub, et ma ei saa neid väga tarvitada.
minu uus vaimustus on peedimahl ja peet, mida ma viimasel ajal olen ka palju joonud, söönud - räägitakse, et mahlas sisalduvad nitraadid aitavad organismil vähem hapnikuvarusid kulutada, mistõttu treenijad tunnevadki vähem väsimust. soovitan uurida asja, sellest on päris palju artikleid ka.
uus oli poolmaratoni jooksul see, et läksin sinna laenujalanõudega. see ei ole küll midagi, mida ma soovitaks, aga samas õnneks minu jaoks tasus see otsus rohkem kui küllaga ära. nimelt on mu enda jalanõud täiesti läbi, aga ma ei suutnud suve jooksul lihtsalt otsustada, milliseid osta - ikka ühed on ägedad ja teised on mugavad jne. lõpuks jalutasin jooksu hommikul nike telki ja vahetasin id kaardi samalaadsete jalanõude vastu kui mul endal ja korrutasin peas, et jane salumäe läks ka üks kord suurvõistlusel starti toodud uute jalatsitega jooksma. mul pole ühtegi etteheidet, risk tasus end ära.
uus on ka see, et olen ometi veidi kaalus alla võtnud, aga eks uus kaalukaotus ootab, millal revalisse rühmatreeningusse uuesti lähen. kuigi toitumine on number üks kilode kaotamisel, siis talvine rasvapõletus pani i le täpi. jooksmisega üksi imesid ei juhtu, tuleb ikka elu mitmekesisena hoida.
