John "The Penguin" Bingham, Author and Runner
detsembri esimene pool olin päris tubli - vahel ei seisnegi edusammud trenni tegemises endas ja tulemustes, vaid edu on see, et astusin olukorda, mis oli mulle võõras ja uus ja ma ei jäänud ootama paremat päeva, vaid läksin. mina tegemas iseenda jaoks midagi, mis on vajalik. mina täitmas lubadusi. astusin ühest uksest välja ja järgmisest sisse.
kõik imestavad, et kuidas midagi sellist juhtuda on saanud - aga ma pole oma elus sattunud peaaegu üldse suusatama ja nüüd oleks viimane aeg sellega tegelema hakata. sest see on väljakutse. see on lõbus ja see on hea trenn.
kuu alguses saigi siis nõmmele mindud. laenutasin sealt varustuse ja läbisin esimese kilomeetri 25 minutiga. ma arvan, et see ütleb kõik - ma olin üks suur hädaorg. mul on hea meel, et mõndadest hetkedest jäävad vaid mälestused ja neid ei jäädvustata näiteks videofilmile. nii raske oli aru saada mida kuradit ma tegema oma jalgade ja kätega pean ja mul ei olnud üldse jõudu ennast edasi lükata. 5 kilomeetri lõpuks hakkasin aga juba isegi mingit rütmi saavutama, nautima oma tegevust, laskusin ilma kukkumata ja suutsin peale oma tatise nina märgata ka seda romantilist lumefantastilist õhtuhämaruses vonklevat metsa.
oi kui väsinud ma olin õhtul - lausa palavikuline tunne oli ja kuna hoidsin nii kramplikult keppidest kinni, siis mu sõrmed olid kõik kanged ja konksus. aga tunne oli hea - lausa väga hea.
loodan varsti jälle sattuda nõmmele, kuigi väike kartus on hinges - sest vaevalt järgmised 10 korda ka mingi meelakkumine ole - nagu iga teine spordialagi - vajab ka suusatamine harjutamist, harjutamist ja harjutamist.
see kuu sai ka proovitud veel kahte päris uut treeningut minu jaoks - spinning ja striding.
striding on siis kaldes jooksuraja tööle panemine oma kehaenergiaga - võttis ikka läbi küll - pulss oli mul kindlalt kõrgustes ja higi voolas ojadena. vahepeal siis käidi kiiremini, siis aeglasemalt, eespool, tagapool jne.
mis minu jaoks tõstatas küsimärgid kas ma sinna trenni veel lähen ja ma pole veel otsustanud - olid sellised asjad, et saatemuusika oli ikka väääggaaaa kõva, nii et ma pidin enamuse ajast keskenduma sellele, et mu kõrvad küljest ei kukuks ja minema ei jookseks. silme ette tuli 7 aasta tagune klubi hollywood, aga seal oli see tore - sest siis ma olin noorem, kindlasti purjus ja kõik tundus lahe. lisaks ma ei kuulnud sõnagi mida treener rääkis ja jooksulindi pidi ise valmis panema ja pärast kokku ka- mina olen sedasorti tohmu, kes selliste asjadega eriti hästi ilma aeglase juhendamiseta hakkama ei saa. natuke tobe tunne oli. aga kõik need on minu iseärasused, millega pean tegelema ainult mina. treening ise on kindlasti kõikidele suurematele ja väiksematele rasvarullidele kasulik.
spinning ehk siserattatreening oli ka raputav kogemus - aga sinna ma kindlasti tahan tagasi minna. sest taustamuusika oli normaalne, treeneri jutust sain hästi aru, seltskond tundus sõbralik ja jalgratast oli natukene kergem reguleerida. trenn oli raske, väsitav ja endorfiinide vabanemine kõikvõimas. mida ma algajana ei teadnud oli see, et veepudeli peaks kindlasti kaasa võtma ja hea oleks kui oleks kas rattakindad või väike froteerätik .
jõulutega seoses räägitakse ka alati palju ülesöömisest - ja kuigi sai see aasta sellele teemale mõeldud ja näiteks sealiha ei sattunud peaaegu üldse minu taldrikule, siis pean tunnistama, et kahjuks natuke ikka sai söödud liiga palju. just täna hommikul mõtlesin, et pean endaga maha istuma ja rääkima veel korra asjad läbi - mida ja kui palju minu keha ikka tegelikult vajab ja miks ma temale liiga teen.
aga karussell on pöörlema saadud selle aastaga, jääb ainult uuel aastal hoogu juurde liikumisele saada.
purikad päkka ja õnnehormoonid lakke!!!
