Sunday, September 23, 2018

Jooks ümber Ülemiste järve ja Viljandi Ekstreemjooks






Foto Jaanus Tanilsoo Viljandi Ekstreemjooks


August on oma asjad kokku pakkinud ja lasknud septembri uksest sisse, aga mina olen teile veel võlgu augustis toimunud jooksu ümber Ülemiste järve ja Viljandi Ekstreemjooksu ülevaated.
Kõigepealt ma ei tea mida ma mõtlesin, aga panin end kirja mõlemale teadvustamata, et nad toimuvad ühel nädalavahetusel. Arvestades, et mõlemad võistlused on distantsilt pikemad ja raskusastmelt üle keskmise, siis see tegelikult ei olnud hea mõte.
Ülemiste järve jooks toimus siis nagu nimigi ütleb Tallinna Veepuhastusjaama territooriumil ümber Ülemiste järve ja on väga vahelduva maastikuga rada umbes 13,8 km pikk.  Olen sellel Järvejooksude etapil ennegi käinud ja kuigi paljud ei armasta seda rada tema männikäbiste metsatõusude pärast raja lõpus, siis minule on see kõik väga konti mööda. Läksin rajale hea tundega, muretsemata. Kergelt pingutasin, aga tunnen, et võib-olla oleks võinud isegi rohkem. Veepunktides rõõmustasid mind Tarmo onu pere, mis oli nii lahe ja andis energiat juurde ja muidugi enne lõpuspurti ootasid mind Tarmo ja Kaur ka. Finišis  selgus aga ootamatult, et see oli olnud mu kõige kiirem Ülemiste järve jooks. 2013. aastal kui esimest korda jooksin oli mu aeg 1.39.32. 2014. aastal oli mu aeg  1.37.07. 2015 ja 2016 jäid vahele. 2017. aastal oli mu aeg 1.35.08. Ja see aasta siis jooksin aja 1.30.41. Parandus 8 minutit ja 51 sekundit. Jehuu! Tore kui ikka aastate jooksul areng toimub. Ja medal läheb ka aina ilusamaks iga aastaga.
Kaua puhata aga ei saanud, sest õhtul sõitsime juba poolele teele Viljandisse valmis, et ei peaks nii väga vara ärkama. Pelgasin, et mu jalad on hommikul valusad, aga õnneks polnud midagi. Väga hea enesetunne oli kuni Viljandi lossimägedesse jõudsin. Viljandi Ekstreemjooksu põhirada kulges 4 km pikkusel rajal lossimägedes ja selle ümbruses ja seda tuli läbida siis 3 korda, et kokku 12 km. Pikkus ei olnud selle raja puhul see, mis jänesed püksi ajas ega ka takistused, sest tehistakistusi oli seekord minimaalselt -  mõned heinpallid, erineva kõrgusega seinad, üks külmaveega truup ning vist mingi vana katkine sild või betoonplokk, kust alla ei tasunud vaadata ja tuli teha hüpe heas usus, et teisele poole jõuad ning muidugi traditsioonilised medalltorude ja autokummide rägastik, aga see kõik ei olnud sugugi midagi uut ega hirmutavat. Rasked tõusumeetrid olid need, mis kopsu kinni tõmbasid juba raja uurimisel enne starti.
Lossimägedes asus kunagi Viljandi ordulinnus, millest pole väga paljut alles. Kõik tõusud pole ajalooliselt nii olnud, osad on tekkinud sinna ka mitmete väljakaevamiste tulemustena ehk rusumäed, kuid see kõik ei muuda fakti, et näiteks jalakäijate rippsild, mis lossimägedes asub on 15 meetri kõrgusel. Sellistest sügavustes saimegi üles joosta. Ma ei kujuta ettegi palju 12 km peale tõusumeetreid lõpuks tuli – kuid aina korduvad tõusud ja langused tegidki sellest jooksust ekstreemjooksu. Tõeline maastikujooks, mis murdis nii füüsilist kui ka vaimujõudu. Püüdsin kogu aeg ennast liikumas hoida, võimalikult vähe seisatada, üks samm korraga ja kuigi pärast teist ringi oli jõud peaaegu raugenud liikusin ikka edasi. Olin üllatavalt tubli -  ma ei ole kunagi enne 12 km järjest mäkke jookse teinud ega nii enesekindlalt edasi rühkinud. Püüdsin hoida ka positiivset meeleolu, korrutasin endale, et see on minu jooks ja ma jooksen seni kuni jaksan või finiš suletakse. Ja lõpuks sai ta tehtud -  langesin medal kaelas murule istuli -  see oli üks raskemaid jookse -  kahvatusid Tehvandi rullirada, My Fitnessi Madness Race ületamatud seinad ja isegi Viljandi Xdream, mis kunagi algas ning lõppes Viljandi lossimägedes ei olnud nii pöörane.
Hetkel võin öelda ka, et isegi maraton polnud nii raske kui Viljandi Ekstreemjooks. Raskem on olnud ainult mõned Xdreami etapid, kus alajahtumisega võitlesin ja mu esimene Tartu rattamaraton. Aga need rasked võistlused, väljakutsed, rajad, takistused ongi mu lemmikud. Need ongi need, mille pärast ma ikka ja jälle leian ennast kuskil jooksmas, ronimas, roomamas ning lootmas, et ellu jään. Nii et võimalik, et järgmine aasta jooksen  jälle 12 km mäkke. Ahjaa teate, mis oli sellele rajal kõige ohtlikum koht -  ei see polnud äkilised langused või kahtlane katkine betoonsild -  need olid õunad. Ühes kohas rajal oli metsik õunapuu raputanud kõik oma ubinad rajale ja kui sa nende peale astusid, siis käisid jalad alla ringi. Hiljem kui õunad olid juba puruks litsutud, siis oli seal lihtsalt libe ja ebalev koht. Nii et õunatakistus.
Pärast võistlust kahjuks ma ei jõudnud ainult pesema õigel ajal, sest jäin poodiumi kohtade jagamist vaatama -  Tarmo ja Kaur said ilusad karikad eduka hooaja eest -  nii et ekstreemsused jätkusid seetõttu edasi -  pidin oma muda ja higi juba üsna külmas Viljandi järves maha pesema. Taastumine jooksudest võttis päris pikalt aega -  muretsesin juba, et kas tegin endale liiga enne maratoni, aga lõpuks ikkagi mu keha kogus ennast. Pigem andis Ülemiste järve jooks ja Viljandi Ekstreemjooks aimu, et pikad treeningud hakkavad vilja kandma ning võib-olla olen ka maratoniks valmis. Ja tegelikult olin -  alati saab kõike paremini teha ja tulevikus ongi võimalik veel tõhusamalt end ette valmistada, kuid peamine on, et on eneseusku.
Tule ka sõber järgmine aasta Eesti Ekstreemjooksudele -  etappe on erinvaid ja tegelikult on ka lühirajad olemas. Olen kindel, et sulle meeldib.

https://www.stamina.ee/jarvejooks
http://meieliigume.ee/
https://www.instagram.com/helkudoingsport/





No comments:

Post a Comment

"Celebrate endings—for they precede new beginnings."

  Olen pikalt olnud võlgu blogipostituse -   nüüd juhtus nii, et tuleb aasta 2021 kokkuvõte. Ju siis pidi nii minema. Mulle väga meeldib k...