beach babe

täna tegime peaaegu 4 kilomeetrit jooksu rannas - nii kuidas jaksu oli - vahepeal jooksin rohkem vee äärel ja siis jälle päris pehmel liival ning otsa pea 2 kilomeetrit intervalljooksu koos võimlemisharjutustega.
selline treening meeldib mulle kõige rohkem kuigi see on väga väsitav. oli vaheldusrikas ning võimalusi nii ennast sundida edasi kui ka taastuda rohkem.
rannas jooksmine varahommikul mõjub väga rahustavalt - minus on kogu aeg sellist ärevust ja palju asju toimub peas - võitlust endaga. kui ma aga silma nurgast laineloksumist näen ja tuul puhub palavuse kehalt ja ..ja ...veel palju hipi juttu.... no kokkuvõttes on see lihtsalt  mõnus.
võimlemisharjutused laenasime tone it up facebooki lehelt, neil peal päris palju head kraami, peab lihtsalt selle muu virrvarri hulgast, mida nad reklaamivad selle vajaliku üles leidma. muidugi mina pole kunagi osanud võimelda - päriselt- mulle lihtsalt ei jää harjutused meelde või ma ei saa aru mida ma tegema pean....kunagi ma isegi üritasin mõned korrad aeroobikas käia ülikooli ajal ja pärast seda kui ma kogu aeg ainult vehkisin kätega ja segaduses ringi vahtisin ja teised minu järele ootama pidid, kui treener minuga individuaalselt tegelema tuli - jäi ilmselgelt see hobi katki.
ka täna tarmo imestas mitmel korral, et mida ma täpselt teen, aga vähemalt ma tegin midagi - sest õnneks varahommikul rannas pole kellegi ees häbeneda oma oskamatust. tarmo teab juba ammu milline äpu olen nii et tema ees ma ka ei häbene.
raskeks osutus lõpus ka palgi tõstmine - tuleb välja, et jutt stiilis aastate pikkune nõuderestide ja raskete vaagnate tassimine teeb käed tugevaks ei vasta tõele - pärast 15 tõstet surin nagu kärbes sussiga pihta saades.
kokkuvõttes jään juba ootama järgmist pingutust. püüan nüüd ka jälle tihemini jooksma minna- mida rohkem seda parem - ütleb juba minu väike kogemus.
ülesanded ka juuliks - mitte süüa siis kui kõht pole tegelikult tühi, teha tervislikumaid valikuid, puhata korralikult!!!

one -trick- pony

ikka on vahel ju tahtmine näidata end vaid heast küljest, varjata oma oskamatusiˇ... ei ole mina ka mingi erand....nii et kui minult küsida kas tahad minna täna jooksma tavalist rocca al mare ringi - liputan saba ja ähin rõõmsalt keel ripakil jah jah jah, sest ma tean, et kuigi see pole kerge - oskan ma seda trikki juba.
ja kui minult küsida kas tahad minna nõmmele, kus on mäed ja trepid ja palju pikemad rajad, siis ma viskan end siruli ja vaatan suurte alandlike rosina silmadega tarmole otsa ja loodan, et ta saab aru, et ma ei taha üldse teha midagi sellist, mis on väga raske ja võõras mulle...
eile siiski juhtus nii et leidsin end nõmmelt - ja seal ta siis oli -  7 km mägesid, käänakuid, käbisid ja lõpetuseks trepid....võiks ju arvata et mis seal hullu...mis mäed seal nõmmel ikka olla saavad - nii 10 meetrit võib -olla tõusu, aga mul oli poole peal juba selline tunne justkui tõmbaks endale kilekoti pähe.
kui läbi  mind füüsiliselt ka  kogu see rada  ei võtnud, siis huvitav on see, et natuke aeglasemat sörki ja  mu keha taastus - kunagi ei tohi pärast esimest väsimust alla anda - sa taastud ja jõuad veel.
nii püüdsime ka treppidel teha - et kui ma arvasin, et nüüd enam ei jaksa - siis väike paus ja uuesti minek....tarmo küsis, et kas lugesin astmed ka ära - ei ma hoidsin kogu aeg silme ees kuidas toni collette filmis in her shoes treppidest üles jookseb ja kuidas ta alguses ei jaksa ja pärast kalpab nagu kitseke...üks päev olen ka mina see kits D
just - pärast kõike seda rabamist - sain oma hirmust üle - uuel rajal joosta ei tekita enam minus ebakindlust, vaid huvi ja rõõmu ja kui keegi alles hiljuti küsis, kas jooksmine igav ei ole  - siis võin julgelt öelda, et ei ole.
tuleb ise aktiivne ja julge olla - käi jooksmas erinevates kohtades, proovi erinevate väljakutsetega radu, anna oma fantaasiale voli - liivarand, mäed, trepid, raskustega jooksmine, kiirendus, ajame juttu sörk, teeme leiame kohe ühe wc jooksu, võistlused jne . eks kõige olulisem on vast lõpuks  üks - kas sul on kirge...kui seda ei ole, siis võib tunduda iga spordiala puude saagimisena...leia oma kirg...sütita ta...kurameeri...valluta...ava oma meel ja süda...

http://www.endomondo.com/workouts/ - minu nõmme tikand D

piirid..

täna sai siis jälle jooksmas käidud - nagu ikka kodus arvuti taga olen vinge mutt, taon  rusikaga vasta rinda ja huilgan küll ma olen tubli -
jooksma minnes  saab minust suht ruttu  luuser ja viripill.
muidugi jooksin ma oma ringi ära - 8 km ja lõpetasin tublilt, kuid tegelikult on asi nii et see lõpp on  kõige vähetähtsam...ei ole oluline kas lonkad, roomad, tsillid või kimad viimased 100 meetrit - rada ise on oluline, kuidas sa ta läbisid... need emotsioonid jäävad sinusse...minusse igatahes jäävad...kas ma olin pühendunud, kas ületasin iseennast, kuulasin ma oma keha, hingamist, ajasin ma selja sirgu, panin  käed liikuma...
mina pahandasin täna lisakilomeetri üle ja võtsin kogu positiivse emotsiooni oma tegevusest välja  ülejäänud tee..miks ma tegin seda - sest olin veendunud, et ma ei jõua täna rohkem..
tegelikult jõudsin, oleksin veelgi rohkem  jõudnud...oleks pidanud hoopiski rõõmustama väikese lisa sirge üle...seda enam et jooksin täna oma parima tund aega  -  pettumus oma käitumisest jooksul mattis uhkustunde tulemusest...
ma ei ole veel kindel millega joosta - kas oma peaga, südamega... ma ei tea kui tugev ma olen või kui nõrk...on väsimus hea või halb kui jooksmast tulen...homme igatahes lähen jälle....eks ainult joostes saab need küsimused vastatud
põnevat tänasest jooksust aga nii palju, et viimase kilomeetri jooksime mööda pehmet liivaranda - tone it up soovitas joosta 6 miili, aga võin öelda, et juba kilomeeter võttis mind öökima ehk kohutavalt läbi.
tunne oli korraga nagu california beach babe ja samas nagu maailma paksem naine oleks mulle kukile karanud ja karjunud nõõ- nõõ ja sa jooksed, jooksed aga põhiliselt ühe koha peal ...aga kindlasti liivale lähen ma veel...sellist kannatuste rada on just minusugusele äpule vaja....piitsa!
piitsutamisest veel rääkida, siis eelmine nädal kulges suures hulgas liha söömisest ja keha on nüüd raske, pundund ja väsinud...toitumine on siiani suur peavalu...käsi on jube kiire haarama kõike ja kõikjal..ja kohe suhu...siiski jällegi ei anna alla - hakkasin lugema roheliste smuutide raamatut ja kui kõik imelikud joogid välja jätta, mis sisaldavad avokaadot, rooma salatit, aedkressi, münti, paprikat ja küüslauku, siis leidsin hetkel kogunisti 7 retsepti, mida kavatsen proovida - vähemalt spinat, kurk, õun, banaan, apelsin, ananass, jääsalat, kantaluup kõlavad paremini D

paus

vahel on raske leida motivatsiooni, vahel on lihtsalt kergem mitte liikuda - olla paigal, seista ja vaadata maha, panna isegi silmad kinni...uskuda, et nii on kõik hästi
vahel on lihtne endale rääkida  valet ja uskuda, et see on tõde, sest sa oled ju enda parim sõber - sa ju ei valetaks endale, sa tahad endale ju parimat..aga me seisame ja valetame....endale..
üle nädala pausi - olen väsinud, olen täna tööl, mul on paha tuju jne ja samas mõtlesin iga päev aga miks sa siis ikkagi ei lähe, miks...sa ju mõtled iga päev et peaks minema, et tahaks minna, et nüüd on võimalus ja lihtsalt on paus...paus ...
õnneks oli minus ikka nii palju aru, et tegelesin näiteks vee joomisega - abiks - carbonit droid ehk siis väike sinine junn, kes elab minu telefonis ja küsib piiksudes terve päeva did you drink enough water today ja ma saan siis märkida üles palju vett olen joonud ja mida rohkem joon seda õnnelikumaks muutub minu väike sõber  ja mina käisin väga palju pissil ja mõtlesin päeva lõpuks, et kohe muutun purskkaevuks...
kui nüüd keegi küsib kas tõesti on sellist imelooma vaja, siis vastan - JAH on, sest ilma temata joon ma võib-olla tassi teed, klaasi siidrit või sõõmu mahla aga nüüd joon hoolega vett, söön selle võrra veidi vähem ja tunnen end paremini
uurisin tuttava pakutud lehekülge tone it up, kus reklaamitakse healthy ja happy lifestyle - endale leidsin sealt soovituse süüa ananassi - sõin kolm päeva järjest DDD  - väga hea oli !

täna siis  käisin jooksmas - algus oli nii kerge, kuidagi jalg lihtsalt läks, mõtlesin, et wau, et pausist ei olegi kahju tulnud ja siis tuli esimene kilomeeter, teine kilomeeter, kolmas kilomeeter, neljas kilomeeter ja võitlus käis - võitlus käis lõpuni - ühest küljest oleks justkui võitnud - jooksin oma tavalise 7 km ära ja teisest küljest olin kaotaja - avastasin, et mu endomondo oli

millegipärast lõpetanud mu andmete kogumise ja ma hakkasin lihtsalt nutma. kõik see pettumus, mis ma enda suhtes olin kogu nädala tundnud mattis mu enda alla. 

kuskil poole tee peal olen pannud paika piirid, mida ma arvan, et ma suudan ja nüüd ma tahaks astuda neist üle,aga hoian end tagasi ja räägin endale, et pole mõtet, ole siin, siin on hea turvaline...aga tarmo jookseb tükk maad eespool ja tal paistab seal palju toredam olevat, et tahaks ka ikkagi kuidagi sinna........

"Pain is temporary. It may last a minute, or an hour, or a day, or a year, but eventually it will subside and something else will take its place. If i quit, however, it lasts forever." lance armstrong

 (www.endomondo.com - make fitness fun with this personal trainer and social fitness partner. endomondo is the highest rated app of its kond on android and ideal for running, cycling, walking and any other distance-based activity.)