jooksmine on pidu

jälle üks tegus nädal selja taga ehk möödus aktiivne puhkus..
lõppesid kahjuks meie toredad loengud - viimane neist rääkis spordipsühholoogiast - ootused, valmistus, läbipõlemine ja motivatsioon.
teemaks tuli, et isegi väga toimiva inimese soorituses on alati lahutamatu psühholoogiline komponent. psüühika mõju spordile - kuidas ja miks käitutakse spordis just nii nagu käitutakse, spordi mõju psüühikale - kas spordi tegemise tõttu tuleb vaimset heaolu ja tervist juurde või jääb vähemaks...tavaliselt tehakse sporti et kas vältida või tekitada emotsioone.
mind puudutas eriti lause - mõtlemine on ka käitumine. minu mõtted on tihti negatiivsed ja tekitavad olukorra, kus muutun väga ärevaks ja seetõttu lähebki miskit untsu ehk tõesti  minu mõtted on minu käitumine. aga lootust on - oma mõtteid on võimalik ise valida D . pean püüdma lihtsalt alati kui tuleb negatiivne mõte sinna kõrvale kohe ka positiivse mõtte lisama. mida rohkem ma üldse viimasel aastal endaga tegelenud olen, seda rohkem mulle tundub, et mu mõtted ja sellega seoses käitumine ja tegemised võtavad ka aina paremaid suundi.
loengus räägiti ka sisekõne juhtimisest ja kujutlustehnikast - pane oma sisekõne tähele, vali mõtteid, mis toetaks sinu soovitud enesetunnet. kujutlustehnikat võid kasutada mõtete ära ajamiseks, kui oled väsinud, on palav jne. kui sisekõnet pean ma hoolega jälgima, siis kujutlustehnikat olen ma tihti kasutanud ja see töötab ehk aitab. minu jaoks väga rasketel ja pikkadel jooksudel aitab see mul katkestamata edasi joosta lõpuni ja püsida valitud tempos.
läbipõlemist spordis minu puhul vist karta pole, pigem alatreening -  kuid juhul kui keegi peab nentima läbipõlemist, siis tuleb küsida endalt kust sai alguse ebapiisav taastumine, puhka, võib olla tuleks muuta hinnanguid, nõudmisi enda suhtes. puhkusi on ka muidugi isesuguseid - passiivne, kus sa ei tee midagi, aktiivne, kus teed erinevaid tegevusi ja proaktiivne, mis sisaldab venitust, massaazi jne.
motivatsiooni puhul on kõige olulisem teada, et teda ei ole mõtet kodus istudes oodata - sea eesmärgid - lühemad ja pikaajalisemad ja mine!!!
motivatsioone on ka erinevaid - pealesurutud ehk väline, kus sa teed midagi tunnete vältimiseks, vormis püsimiseks jne. omaksvõetud ehk ka väline, kus tegevusega on seotud mõni teine oluline tegevus või väärtus. kõige lõpuks integreeritud ehk sisemine, kus on mängib rolli põhjus, et tegevus on seotud sinu identiteediga.
ja selle üle tasub mõelda, mis on sinu identiteet sportlasena.
motivatsiooniga on seotud ka kolm psühholoogilist vajadust - autonoomsus - sa soovid näiteks joosta, et kontrollida iseennast, ümbritsevat, kompetentsus - sa soovid tunda end pädevana ja viimaks seotus ehk vajadus olla millegagi seotud.
lõpetuseks teemale - ära mõtle kogu aeg minevikule ja tulevikule . kui sa teed sporti - ole hetkes ja naudi seda!!
see nädal ootab mind ees ka viimane jooksupartneri treening - millest on kahju. minust on saanud väga suur nende fänn!! eelmine nädal oli teemaks võistluseelne soojendus - mis koosnes sörgist, jooksuharjutustest, paarist kiirenduslõigust, sörgist ja venitusest. kõik oli väga lihtne ja kerge. mul tekivad alati selliseid trenne tehes süümepiinad - tahaks ikka kogu aeg nina verest välja joosta, et muidu oleks justkui laiselnud või aja ära raisanud. aga eks tegelikkuses tuleb ju kõiksugu erinevaid asju teha ja treeningu teema läks täppi ka, sest järgmine päev saigi sõidetud rakverre ööjooksule.
mulle rakvere meeldis juba enne ja nüüd meeldib veel rohkem. väga palju meeldis mulle ka ööjooks - loodan, et saan ka järgmine aasta stardis olla. jooks oli minu jaoks tõeliselt isesugune - alustades sellega, et start oli 21.30  - ma olen harjunud jooksma varahommikul või hiljemalt pärastlõunal - ja koju jõudsime 03.00 öösel - ma ikka aegade algusest peale magan sellel ajal D. vahepeale mahtus väike ärevushoog seoses sellega, et tegemist oli uue tundmata rahvarohke üritusega ja veidi raske  tunne oli kõhus, kuna proovisime süsivesikute laadimist võistluseelsel toitumisel - ei sobinud mulle, peab ümber mõtlema kindlalt mõned otsused. registreerisime end tallinna sügisjooksule - nüüd siis kindel!!!!! - tarmo maratonile ja mina 21 km D . võitsime adidase telgis häid auhindu õnneloosis ja jõime oivalist teed art cafes.
mina siis lõpuks startisin 10 km ringile. esimesel kilomeetril ei saanud üldse liikuda massis ja mõtted olid rusuvad, kuid pärast teist kilomeetrilt võtsin end kokku, leidsin endale jänese -ehk võõras jooksja, kelle tempos mulle sobis pingutada, nautisin iga  kilomeetri järel ergutusmeeskondi ja lõpuks 8 km-l  tundsin endas lisaenergiat - möödusin oma jänesest ja lõpetasin kiirelt spurtides. aega ma täpselt ei teadnud, sest olin pannud endomondo kõvasti varem käima, niisiis keskendusin tarmo 21 km pealt tulekule ja nautisin hilisõhtu hämarust, melu ja head enesetunnet ja teadmist, et see jooksmine on ikka üks suur pidu!! hiljem kui aegu nägime - sain aru, et kui mina rajal mõtlesin - kurat ma ei jaksa joosta, olen liiga vähe trenni teinud, siis tegelikult ma tundsin rasket tunnet, kuna ma pingutasin natuke rohkem kui siiani olin ehk parandasin oma 10 km aega üle 2 minuti. pärast finishit kees aga rakveres elu edasi - kohvik oli avatud - saime isegi värskelt pressitud  apelsinimahla, aqva spas oli ööujumine kella 2ni - mis oli tõeliselt mõnus ning turgutav pärast pingutust. igatahes julgen soovitada küll kõigil osaleda järgmine aasta.
eile aga seadsime suuna iisakule, kus toimus xdreami teine etapp. seekord võiks öelda isegi kahju - mina siiski osa ei võtnud, vaid tegime kauriga 5 tunnise rännaku iisaku laadale, muusemisse, mänguväljakutele ja lõpuks ronisime ka iisaku vaatetorni, mis on 28 m kõrge ja peaks omama 124 astet - ise ei lugenud üle, sest keskendusin kauri käe hoidmisele ning kus oli väga tuuline, aga põnev!
täna olen tühjaks pigistatud sidrun, kes on võtnud vähemalt kilo kogu selle võistluseelse pasta ja sefiiri pugimisega juurde, aga õnnelik!

field of all possibilities

vahel ma unustan oma eesmärgid, kaldun teelt kõrvale, hakkan endas kahtlema ja lasen enda peale näpuga näidata. siis tuleb teha paus ja tuletada meelde, et kõige tähtsam on võita kõigepealt iseennast ja siis teisi. võrrelda tuleb oma tulemusi oma eilsete tulemustega, mitte kellegi teise omadega. ma pole veel jõudnud täita oma eesmärke, aga ma olen neile lähemal kui enne. ei tohi lasta pead norgu, tuleb tõsta lõug üles ja olla uhke selle üle, mida teen. ei tohi olla negatiivne, vaid lasta lahti madala energiaga mõtetest ja õppida edasi. tunda rõõmu ja panna tähele lähedaste toetust.
see nädal üllatasin end sellega, et jooksin 15 km üksinda. vahel on vaja, et oleks kellegagi kokkulepe, et homme lähme koos ja siis sa lähedki ja pingutad, sest oled ju lubanud ja kellegagi jagada kogemust, aega ja hiljem mõtteid vahetada on tore. kuid vahel on vaja üksi astuda uksest välja ja minna, võtta ette tee, mis sa tead, et ta pole kerge, sa pead võitlema ja murdma läbi kõikidest barjääridest olenemata kas nad on emotsionaalsed või käega katsutavad. mul on hea meel, et selle ära tegin. kuigi tunnen, et pean korra  vähemalt veel selle ülesande ette võtma. seekord tegin kaks väikest viga, milleta oleks mu jooks  olnud veel parem. esiteks võtsin kaasa joogipudeli, aga unustasin vöö talle, nii et pidin teda käes hoidma. järgmine kord kas võtan vöö või üldse mitte juua, vaid raha, et vajadusel hiljem vett muretseda. mul tekkis paranoia oma jooksusammu suhtes.  unustasin, et isegi kui mu jooksusamm oli vale kohati, polnud see koht kus seda parandama hakata. see ajas mul rütmi sassi. tehnika jaoks pean ette võtma eraldi treeningu. häid mõtteid selle jaoks saab eesti terviserajad facebooki lehelt, kus üleval õppevideod.
mina olen nüüd juba saanud ka häid mõtteid kahelt jooksupartneri ühistreeningult. tundub, et külgetõmbeseadus toimib. eelmine aasta lugesin nende treeningute kohta ja rääkisin tarmole, et tahaks teada, mis kuidas ja noh ja panin oma selle aasta eesmärkidesse osalemise kirja. ja ühel harrastusjooksu loengutel teatatigi, et kellel soovi, see võib end kirja panna praktikumidesse ehk jooksupartneri ühistreeningutesse. see tõi muige mu huulile - ole avatud ja head asjad tulevad ise su teele.
esimesel kokkusaamisel tegimegi hulga põnevaid ja ka veidi naljakaid jooksuharjutusi. oi ma olin nii elevil ja põnevil. väga äge oli! sain kiita ka ja natuke laita - pean oma käsi randmest lõdvemaks laskma.
teine treening oli ka väga hea, hea mulle kui areneda tahtvale harrastussportlasele, aga mulle kui vahel ebakindlale tütarlapsele veidi raske. teemaks oli fartlek ehk koosneb ta siis muidugi alguses ja lõpus soojendusjooksust, aga keskel siis läbid kiiremas ja rahulikumas tempos lõike. kiiremad lõigud siis jooksed ikka täiega, ikka mis sul endast anda on - seda annad. rahuliku lõigu ajal peab pulss taastuma ja siis jälle kiire lõik jne. vahemaad valid ise. meile siis seekord ütles treener ette, millal kiirendasime, millal rahulikult võtsime, isegi jalutasime. treening toimus nõmmel, mis on mu üks lemmik paiku jooksmiseks, kuid kus leidub ka palju tõuse - nii ka osa meie fartlekist toimus tõusudel ja lõpus ei olnud isegi vahet kas oli sirge tee või mitte- see oli nii pingutust nõudev minu jaoks ja isegi kui ma pingutasin - olin viimane. muidugi pean endale aru andma, et üle poole grupist moodustasid täiskasvanud meesterahvad ja inimesed, kes valmistuvad maratoniks - nii et ilmselgelt nad on suurema jõu ja kogemuse ja kiirusega kui mina, kuid vähe lohutas mind see sel hetkel. aga hea trenn oli siiski.
loengutest on meil olnud ära eelviimane teemaga kuidas valmistuda sügiseseks poolmaratoniks ja maratoniks. anti kohe näitlik treeningkava kolmeks kuuks ja õpetussõnad juurde. sain palju tarkust jälle juurde. kuidas ma muidugi suudan selle väga mahuka kava oma tavaeluga siduda saab olema omaette ooper. eks näis. proovima peab. viimasel nädalal olen ka aru saanud, et ma ei oska sörkida. jooksen oma jooksud tavaliselt väga püsivas tempos ja vaid veidi aeglasemalt kui võistlustel või siis vastupidi - isegi veidi kiiremini kui enne olen jooksnud. ma tõesti ei osanud a ega o öelda kui esimest korda jooksupartneriga soojendusjooksu läksime tegema. õnneks tabasin tarmo näol sama hämmeldunud pilgu. tuleb välja ette me ühe pesakonna kutsikad - ta ei oska ka sörkida. jälle üks asi, mida õppima peab.
maka paki tegin lahti - eks ma söön ta ära, kuid see on hirmus, mis lõhna ja maitsega ta on. loodan, et makaga on sama efekt, mis meil ühe hambapastaga on - pakil on märk  - 14 päeva on kurb nägu  ja pärast seda rõõmus nägu. tarmo ütleb, et siis oled maitsega harjunud. mina mõtlen, et siis on lihtsalt otsas ja selle pärast ongi rõõmus nägu.
hea leid, mille lasen endale telefoni täna tõmmata - deepak chopra ja oprah 21 day meditation challenge - ma ei ole küll väga suur mediteerija, kuid vahel on päris hea kõrvaklapid pähe panna ja kuulata midagi tarka ja rahustavat. namaste!