5. nädalat maratonitreeninguid

4. nädal möödus jooksurindel rahulikult - 3 trenni - oli taastumine. Mis oli väga vajalik, sest tundsingi, et olen väga väsinud nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt. Rahuliku jooksuga koos sai kirja ka jooks tempolõiguga ja rütmijooksudega. Pühapäevane jalutuskäik saunaga jäi seekord ära, kellakeeramine tegi oma töö ning see asendus kosutava une ja ajaveetmises positiivsete inimestega, mis oli eriti mõnus. Vahel tekib momente, kus ise ka ei usu kui palju negatiivset ümberringi on ja oled kuskil mullis sellega, seega on hea tunne teada, et keskkondi on ka teistsuguseid ja mul on võimalus neist osa saada. Samuti ükskõik kui palju äraütlemisi, koormust ja väljakutseid elu ei tooks, tuleb end korraks tühjaks nutta, magada, vaadata midagi head Netflixist, minna jooksma ja asuda uuesti edasi liikuma oma eesmärkide poole. 5. nädal seda ka oli -  liikumine edasi -  5 trenni -  sääred küll annavad tunda, aga samas on väga mõnus teadmine sellest, et olen juba 5. nädalat oma treeningplaanist kinni pidanud ja olen selle kõrvalt jõudnud täpselt sama palju oma muid tegemisi ja kohustusi teha kui siis kui ei käiks jooksmas. Ärkan natuke hommikul varem või lähen natuke hiljem magama või asendan mõne ebavajaliku tegevuse trenniga.Esmaspäeval tegin oma jooksu Järve terviserajal pärast tööd Tarmoga. Olime juba jooksu peaaegu purki saanud, vast oli veel joosta jäänud 300-400 m, kui korraga käis klõks ja kogu terviseraja tuled kustusid. Kell oli saanud 23.02. Alguses ehmatasin, haarasin isegi Tarmo käest ja mõtlesin, et pagan, nüüd ma ei näe, kus need jäised kohad on. Aga kohe kui silm harjus saime aru kui erilisse hetke hoopiski sattusime. Lumi kumas ümberringi, oli vaikus ja korraga oli isegi taevas tähti näha. Väga romantiline! Pugesin voodisse mitte rammestusega pikast tööpäevast, vaid põsed kargusest õhetamas ja naeratus näol.Teisipäeval oli jälle Jooksupartneri ühistreening Lasnamäe kergejõustikuhallis. Seekord hämmastas mind mitte enam kõik need ringi siblivad inimesed, vaid see kui palav hallis oli. Suur suur suur hall, palju laiust ja kõrgust aga tundsin, et õhku üldse ei olnud. Kuid samas see võis tuleneda ka sellest, et 90% mu treeningutest on viimasel ajal olnud väga jahedates, isegi jäistes oludes. Oleme kõik jooksud teinud värskes õhus õues ükskõik, mis ilm parasjagu olnud on. Aga trenn ise oli muhe. Hoopis midagi muud kui muidu mu trennid – sellelgi korral olid jooksuharjutused, plangud, kiiremad ja aeglasemad jooksuringid. Uus oli seekord harjutus, kus selg vastu posti istud õhus 1 min ja siis sprindid. Esiteks ma ei suutnud seda minutit üldse istutagi ilma, et ma ei oleks nihelenud, libistanud end kuidagi natuke siia -sinna ja lugenud sekundeid, sest mu jalad põlesid ja sprintida sealt asendist -  ma pigem komberdasin ja ukerdasin, mis lõpuks muutus sörgiks. Aga ilmselgelt seda järelikult ongi vaja teha kui niiviisi pitsitas see harjutus. Sain ka treeneriga veidi oma treeningplaani arutada ja koju jõudes oli ikka väga hea tunne.Kolmapäeval võtsime ette hommikul väikse matka Tabasalu loodusrajal või pigem all rannas, sest loodusrada oli nii jäine, et rohkem uisutasime seal, aga all rannas oli lumine ning imekaunis. Mitte küll kevadine, väga väga talvine veel, aga sellegi poolest andis päeva väga palju head energiat. 
Reedel ootas mind väga peljatud pikad lõigud -  4x 1000 m suht max pulsiga. Iga lõigu vahel oli väike taastumine. Tegelikult polnudki nii hull -  iga ringiga tundus nagu muutuks lõik lühemaks, kuigi päriselt seda ju ei juhtunud ja enne kui arugi sain oli juba treening tehtud.
Täna 5 km madala pulsiga taastav jooks ja kuna on märtsi kuu viimane päev siis võin uhkusega ja lausa suurte tähtedega kirjutada, et MÄRTSI KUUS LÄBISIN  KOKKU 118 KM.
Tundub ebareaalne, aga kõik on võimalik kui sead sihid, saad head juhendamist ja  sul on maailma parim trennikaaslane Tarmo.Kirjutasin just eile ka Instagrammi - et sa ei pruugi olla kõige andekam jooksja, aga väga paljud unistused on võimalik täita raske töö ja meelekindlusega. Las teised naeravad ja heidavad pilke, sest oled aeglane, suurem või sama kaugel oma eesmärgist kui Maa Kuust on, sina lihtsalt ole fokuseeritud, keskendu iseenda asjadele ja tunne rõõmu teekonnast. Saame hakkama!!!Olen püüdnud ka rohkem toitumise peale mõelda, nii et pusimist on. Mu lemmik kodune vahepala/maius -

dattel, kõrvitsaseemned ja Bitter 70% ära purustada, surun lusikaga karbipõhja ja külmkappi tunniks.
 Rohkem juurikaid, teen ise kotlette kalkuniliha, kodujuust, sibul, porgand, spinat, kaer ja muna.
 
 Rohkem salateid -  mu lemmik  -  muna, kodusjuust, kurk, tomat, spinat, tuunikala ja avokaado.
Kanasuppi olen ka tihti teinud ja kohupiim on kogu aeg olemas.


5 kuud maratonini!

Helkudoingsport/Instagramm

3. nädal

3. nädalasse mahtus 5 treeningut -  2 Revali Spordi trenni ja 3 jooksutreeningut.

Reval Spordi bodybalance´i ja selgkõhttuhar trenn lõpetasid mu 10 nädalat kestnud väljakutse Revalis.  Ei ma ei ole kõhnaks saanud ega muskleid kasvatanud -  minu kehal läheb kõigega alati aega. Aga sain oma treeningutega ilusti ree peale ehk väljakutses osalemine aitas trennis käimise harjumust tekitada, sest vahepeal kui on väga kiire ja väsimus suur, siis trenn on ju tihti esimeste seas, millest loobutakse. Aga kui ma seon end kohustusega, siis ma ikka püüan seda täita. Lisaväljakutse oli see, et iga nädal pidi ühe treeningu valima kindlast nimekirjast -  2-3 korral mõtlesin, et see on ilmvõimatu ülesanne. Kuna iga kuu olen nädal Tallinnast ära ja kasutan hommikupoolset treeningpaketti, siis pidin väga osavalt planeerima oma käike, et pakutud nimekirjast saaks treening tehtud. Nii ma sattusin ühe korra lausa postitantsutrenni -  valik oli kas minna või jääb väljakutse pooleli. Muidugi ma läksin. 

Kuigi see väike tõik tegi mu elu keeruliseks, siis samas tutvustas see mulle mitmeid uusi treeninguid nt bodycombat, Les Mills Tone jt, kuhu ma võib-olla muidu poleks sattunud. Nii, et tasub mugavustsoonist välja tulla.

Jooksutreeningutest oli kõige ägedam Jooksupartneri ühistreening Lasnamäe kergejõustikuhallis. Ma  polnud kunagi varem käinud sellises kohas ja esialgu sealne rahvarohkus ja halli suurus võttis pea ringi käima, aga lõpuks kui sai keskenduda treeneri juhistele, siis enam ei märganud, mis ümberringi toimus. Ja mul oli Tarmo ka kaasas, see oli nii oluline tugi. Tegime jooksuharjutusi, igas võimalikus variandis planku ja lõpus sai lipata ümber halli ka. Trenn oli väga vaheldusrikas ja võttis väga läbi, aga vajalik, sest nt jooksuharjutused on peaaegu, et puudunud minu treeningutest.

Nädala teises pooles oli fartlek ja rahulik pikem jooks. Fartlek on väga raske minu jaoks. Kiirelt süstida lööb mu pulsi üles ja lõpus jõud raugeb, aga 1 km aeg tuli 5. 36, mis on minu jaoks hea. Pikal jooksul oli plaanis 12 km, aga lõpuks tuli 11, 3 km. Jalad olid nii kanged ja kiskusid väheke krampi -  eks see tulenes mitmest faktorist -  esiteks Stroomi rannas oli see õhtu väga külm tuul, väsimus, kahtlustan ka vähest vedeliku tarbimist jne. Aga järgmisel päeval rullisin ja leotasin jalgu  ja tegin pika lõunase magamise. Hakkas palju parem. Ahjaaa vett ikka ei joonud piisavalt. Unustan.

https://www.instagram.com/helkudoingsport/

JAH, eesmärgid on just sellised!!

"I am a runner because i run. Not because i run fast. Not because i run far. I am a runner because i say i am. And no one can tell me i´m not. " /John Bingham/

Eelmine nädal sai ristikese tehtud 6 treeningu järgi.

Lihtsalt nad ei tulnud, kuid ei saa öelda, et suure vaevaga ka. Olid sellised omamoodi kõik.

Keerulisust lisas nädala algus sellega, et olin Rakveres koolis ja päevad olid pikad ning kurnavad. Vaagisin kas jätta oma kaks jooksutrenni varahommikuteks või õhtuteks, aga kui ma 5. 30  äratuste peale ei reageerinud, siis jäid üle õhtud.

Mõlema jooksu ajal tabas aga mind igivana jooksjate mure -  kakahäda -  nii ma siis kihutasin mööda pimedat Rakveret ringi ja mõtlesin, et oli mul vaja nii kaugele ühiselamust minna. Esimesel õhtul päästis bensiinijaam, teisel õhtul spordikeskus, kus administraator tegi veel nalja, et neil ei ole wc- d, olgu olgu tegelikult on, aga maksab 2 euri ja lõpuks kui ta juba mu suuri paanikas silmi nägi, siis  viipas väga oodatud uksele.

Sellega muidugi mu seiklused ei lõppenud -  esimesel õhtul olin ma surmkindel, et üks auto jälitas mind. Hakkasin märkama, et minust sõidab kogu aeg mööda üks ja seesama auto ja hiljem märkasin teda kahtlaseid manöövreid ning haake tegemas. Tarmo, kes minuga Tallinnas paralleelselt jooksis küll muutis mind muretumaks telefonitsi, aga lõpuks tõmbusin siiski aina ühiselamule lähemale. Järgmine kord kooli minnes võtan pipragaasi kaasa igaks juhuks.

Reede õhtul ootas mind kodus jooksutrenn -  olin äärmiselt veendunud, et minu jalad uksest välja ei jõua, väsimus oli nii suur ja tahtmine känsti voodis vedeleda, aga ühel hetkel ma ikkagi lidusin Tarmoga koos mööda Stroomi randa edasi ja tagasi ja jäi veel energiat ülegi. Ehk siis jooksmise juures kõige raskem ongi kodus välja saada -  rohkem midagi keerulist pole.

Kuna jätkub veel viimaseid nädalaid minu Revali väljakutse, siis nädalavahetus mööduski seal. Laupäeval bodypump, mis polnudki nii raske kui enda meelest mäletasin. Pühapäeval Les Mills Tone, millel oli uue kava esitlus ja pikkus oli ka veidi tavapärasest pikem 75 minutit. See trenn oli küll väljakutse. Veel rohkem hüppeid, veel rohkem kükke, veel hoogsam, uus lisa oli ka  minijooksud ja harjutused kergete raskustega. Ma olin hingetu ega julgenud oma pulssi üldse vaadata. Ootan huviga kuidas see kava näeb välja tavatrennis väiksema ajamahuga. Kuna sellele päevale oli planeeritud  2 h trenn, siis vedasin oma tudisevad jalad jooksulindile ja higistasin seal 45 minutit. Kui sa arvad, et sa enam ei jaksa, siis jaksad natukene alati veel.

Kui nüüd saaks oma toitumise korda – iga päev on erineva -  mõni päev süsivesikud, rasvad ja valgud ilusti tasakaalus ja teine päev kipub süsivesikuid liiga palju olema. Kaloreid tarbin ka natuke liiga palju. Minu keha ei vaja pooltki nii palju kui minu kahvel arvab. Aga küll ma pusin.

Miks oma treeningkoormust 2-3 treeningult 6-7 treeningule järsult tõstsin imestate võib-olla?

Jah siin on tõesti väga konkreetne põhjus. Proovin ikkagi uuesti maratoni plaani võtta. Eelmine aasta jäi treening väheseks ja loobusin – jooksin hoopiski oma elu parima jooksu poolmaratoni näol Vilniuses. Marathon 100 projekti ma ka ei pääsenud see aasta ja juba olin mõelnud, et eks siis lükkan oma plaane veel aasta edasi. Kuid siis tuli 2, 5 nädalat tagasi võimalus saada juhendamist Jooksupartnerilt ja mulle tundus, et kaotada ju pole midagi, ainult võita. Hetkel olen suutnud kõik oma treeningud kuhugi sobitada ja tunnen ennast hästi ning põnevil. Pikk tee on ees – 6 kuud, aga nii ongi hea -  jõuan oma jooksutehnikat parandada, kilomeetreid koguda ja veidi kaalu vahest kaotada. Miks maraton? Aga miks mitte. Kui ma temast mõtlen, siis järelikult tuleb tema ära joosta. Ja minu trumbiks ongi pigem vastupidavus kui kiirus. Ja vastupidavust läheb maratonil vaja.

Aga hakkame siis sättima septembriks!

Tule vaatama mu tegemisi ka instagrammi - https://www.instagram.com/helkudoingsport/

Jooksutreeningute algus

„Ikka edasi, ikka edasi, mitte sammukestki tagasi.” 

Tigu „Tammetõru seiklused“

 

Kui päris aus olla, siis vahepeal on olnud päris raskeid päevi, kus olen teinud otsuseid, mis ei ole mu kehale ega eesmärkidele head – panen äratuse kinni ja magan edasi, jätan trennis mõned kordused vahele või söön magusat või lihtsalt rohkem kui mu keha tegelikult vajab. Vabandusteks on väsimus, stress või see, et lasen end teiste valikutest mõjutada. Tulemuseks on see, et tihti nullin oma raske töö ära ja olen kaalus juurde võtnud. Kuid samas ma ei ole kordagi alla andnud lõplikult ega mõelnud, et ma ei saa hakkama. Söed hõõguvad kogu aeg tuha all, sest ma tean, et ikka juhtub, et ma ei ole perfektne kogu aeg, aga ma olen võitleja.

Ja rohkem kui nädal tagasi tuli hea võimalus uuesti atra seada, millest ma teinekord põhjalikumalt  kirjutan, aga selle tulemusena tuli eelmine nädal mul 7 väga ilusat ja head trenni, mis andis lootust, et madalseisust on võimalik välja tulla ja kui eelmine hooaeg mu soov maratoni joosta ei täitunud, siis võib olla ma see hooaeg võin selle ikkagi uuesti eesmärgiks seada ja hakata vähemalt selle nimel tööd tegema.

Ja tööd sai esimene nädal tehtud - 

Sai joostud paar rahulikku jooksu, kus jälgisin pulssi. Mul kipub pulss väga kõrge olema ja on tegelikult alati nii olnud, aga samas on ikkagi hea kui treeningud oleksid erinevate pulsitasemetega ja pulss ei oleks iga trenni/jooksuga nö laes.

Lisaks tegin rütmijookse, kus jooksed lõike keriva kiirusega ehk alustad rahuliku sammuga ning lõpetad kiire sammuga.

Väga raske oli minu jaoks fartleki treening – 30 sekundit joosta maksimum kiirusega ja siis lasin pulsil langeda ja siis uuesti maksimum kiirus. Pärast kolmandat korda tundsin juba, et kiirus vähenes, aga õnneks mitte oluliselt. Võttis väga läbi igatahes.

Väljakutse oli jooksutreeningute ajal väga külmad ilmad -  kõige külmem oli rütmijooksude päeval, kui kraadiklaas näitas -15C, aga real feel oli -26C ning tuiskas kõvasti.

Pea pidin väga all hoidma, sest tuisk oli nii valus vastu nägu ja kui vähegi vähem liigutasin, siis tundsin kuidas hakkasin jäätuma. Aga õnneks mul on väga toetav perekond ning nii mu mees kui ka laps tulid minuga kaasa. Koos pidasime vastu ja saime vajalikud jooksud tehtud. Jooksmas käies on väga raske vahel valida see õige riietus, et ei oleks külm ega palav ning oleks mugav. Peab proovima erinevaid variante. Praegu loobusin oma lemmik variandist liibukad sääristega, sest reied ja tagumik ikka tegelikult külmetasid ning otsisin kapist välja ühed koledad aga väga hea tuuletakistusega dressipüksid. 

Peapaela mida armastan vahetasin mütsi vastu ja kõige külmematel päevadel sai jooksukinnaste asemel kätte pandud lausa lumelauakindad.

Jooksutreeningute kõrvalt jõudsin ka Reval Sporti. Grit strenght, selgkõhttuhar ja bodycombati trenn olid seekord valikus- nendest bodycombat oli minu jaoks täiesti uus trenn. Alguses olin veidi  kohmetu, sest liikumine oli kogu trenni ajal kiire ja intensiivne. Tundus, et teised osalejad olid stabiilsed käijad, sest paljudel oli kava peas ning liigutused väga teravad ja täpsed. Bodycombat on siis võitluskunstidest inspireeritud treening erinevate enesekaitse- ja poksiliigutustega. Tegemist on hea üldfüüsilise treeninguga, mis arendab vastupidavust ja koordinatsiooni. Poole trenni pealt olin juba unustanud, et mu jalg ei tõusnud nii kõrgele kui teistel ja olin juba täiesti haaratud kogu sellest energiast ning hoogsusest. Unustasin kõik teised enda ümber ja kõik muud mõtted ja rahmisin 100% kaasa. Väga mõnus – olin täiesti läbi ja higine põrsas pärast, aga õnnelik. Kindlasti lähen sinna trenni veel.

Selline tegus nädal. Oli paras väljakutse, aga tehtud.

https://www.instagram.com/helkudoingsport/

https://helkuteebsporti.blogspot.com.ee/