Friday, October 6, 2017

And I'll tell it and think it and speak it and breathe it

I've stumbled on the side of twelve misty mountains
I've walked and I've crawled on six crooked highways
I've stepped in the middle of seven sad forests
I've been out in front of a dozen dead oceans
I've been ten thousand miles in the mouth of a graveyard
And it's a hard, and it's a hard, it's a hard, and it's a hard
And it's a hard rain's a-gonna fall.

/Bob Dylan/

On alanud oktoober. Mul polegi selle vastu midagi -  kolletunud lehed pakuvad päris suurt tröösti ja väike jahedus, mis trammipeatuses kontidesse poeb, hoiab erksana.
Minu võistlushooaeg lõppes sel aastal Vilniuse poolmaratoniga. Olen väga rahul oma hooajaga ja üllatunud – tegin paar sellist haaki, mida ei osanud ette näha ega loota. Saku Ekstreemjooks  ehk 6 km tehis- ja looduslikke takistusi rajal polnud mul planeeritud jooksuvõistlus, kuid elu algab ju mugavustsoonist välja astudes. Parim otsus – see jooks oli põnev väljakutse, mis andis mõtte uuel hooajal ennast veel proovile panna. Pean saama käed tugevamaks ja vett mitte nii palju pelgama. Xdreamist jäi eredalt meelde Laagri etapp -  sealsed maa -alused tunnelid olid erakordsed, raskeim kanuu (kuigi Viimsis kanuus olin nii alajahtunud, et isegi ei suutnud aerutada ja Viljandis pidime kanuu tüdrukutega pooleli jätma), auto tõmbamine ümber staadiumi oli lahe. Samuti Viljandi etapp jääb kauaks meelde – ometi tegime tüdrukutega oma debüüdi B – rajal (kes ei tea, siis Xdreamil on rajad erineva raskusastmega ja seni olin B rajal käinud ainult asendusliikmena osalemas ja oma tüdrukute meeskonnaga C rajal), kus olime väga tublid. Meil on pikk tee areneda, aga see ongi vahva, et pusime ja tunneme rõõmu. Olulisim, mis Xdream õpetanud on aastate jooksul, et raskustest on võimalik rõõmu tunda  ja igas halvas leidub vähemalt pärast hea lugu ja kui sa enam ei jaksa, siis sa jaksad tegelikult natuke veel. Tallinna City Trail Run Night Edition – 8 km pimedas Kadriorus ja Pae pargis oli täiesti uus kogemus, sest peale Rakvere Ööjooksu pole väga kuskil pärast AK uudiseid ringi kepselnud. Öös on oma võlu -  adrenaliin püsis lõpuni minuga. Pargijooksude sari -  mul on raske olla järjekindel, see on üks asi, millega vaeva näen, kuid see suvi olin ma järjekindel Pargijooksudel käia – väga hea enesetunne oli teada, et pingutasin, nautisin ja olin tubli – sain autasustatud oma vanusegrupi parim naine jooksus ja üldarvestuses 2. koht naiste jooksus. See oli selline motivatsiooni tablet. Revali ringtreeningud olid ühed parimad trennid, kus aastate jooksul olen käinud – väga salaja nad andsid mulle tohutult hea vundamendi mu võistluste jaoks. Ilma treener Kerstini juhendamiseta ei oleks ma võib-olla olnud pooltki nii edukas ja vastupidav oma suvistel võistlustel. Ja Vilniuse poolmaratonil parandasin oma eelmist aega 20 minuti võrra -  mu elu parim jooks. See kuidas ma tegin rajal endaga tööd, kui head mu jalad olid, suutsin tempot hoida ja jõudsin ka kõike nautida – nii ei juhtu iga trenn, iga võistlus, ma vahel magama jäädes veel mõtlen end sinna rajale -  ma lähen kindlasti veel poolmaratoni jooksma.
Pärast neid joovastavaid hetki koju jõudes vajusin sügavasse töösse ja õpingutesse, mis on midagi vajalikku ja rahulolu toov, aga väga kurnav. Leidsin end mõtlemast ainult sellest, kuidas saaksin panna oma pea padjale ja magada sügavat und. Kuna ma ei suutnud peale kahe jooksu ja jalutuskäigu midagi kuhugi suruda, siis on mu meel paari nädalaga päris mõruks muutunud. Enesetunne ja toitumine libiseb ka käest. Väärtustades kõike muud pole aega enam väärtustada iseennast.
See nädal koolis jäi mul silma aga õppejõu kirjutatud lause tahvlile -  jäta mulle viimane sõna -  ma ei mäleta enam, mis kontekstis ta sinna sattus, kuid ma võtsin ta endaga kaasa. Jäta mulle viimane sõna -  ainult mina saan endal lubada nõrk olla ja aidata endal tugevaks saada, ainult mina saan endalt väärtust võtta ja väärtust juurde anda, ainult mina unistan minu unistusi ja pean nende nimel vaeva nägema.

Niisiis tuleb leida tasakaal töö, õpingute, treeningute, lähedaste vahel. Ja ma pean pingutama, pean saama väga tugevaks, vastu pidama, edasi liikuma, ei tohi unustada unistusi, ei tohi unustada elada.









"Celebrate endings—for they precede new beginnings."

  Olen pikalt olnud võlgu blogipostituse -   nüüd juhtus nii, et tuleb aasta 2021 kokkuvõte. Ju siis pidi nii minema. Mulle väga meeldib k...