“Life begins at the end of your comfort zone.”

"It's important to remember that each footstrike carries you forward, not backward. And every time you put on your running shoes you are different in some way than you were the day before."

John "The Penguin" Bingham, Author and Runner 


detsembri esimene pool olin päris tubli - vahel ei seisnegi edusammud trenni tegemises endas ja tulemustes, vaid edu on see, et astusin olukorda, mis oli mulle võõras ja uus ja ma ei jäänud ootama paremat päeva, vaid läksin.  mina tegemas iseenda jaoks midagi, mis on vajalik. mina täitmas lubadusi. astusin ühest uksest välja ja järgmisest sisse.
kõik imestavad, et kuidas midagi sellist juhtuda on saanud - aga ma pole oma elus sattunud peaaegu üldse suusatama ja nüüd oleks viimane aeg sellega tegelema hakata. sest see on väljakutse. see on lõbus ja see on hea trenn. 
kuu alguses saigi siis nõmmele mindud. laenutasin sealt varustuse ja läbisin esimese kilomeetri 25 minutiga. ma arvan, et see ütleb kõik - ma olin üks suur hädaorg. mul on hea meel, et mõndadest hetkedest jäävad vaid mälestused ja neid ei jäädvustata näiteks videofilmile. nii raske oli aru saada mida kuradit ma tegema oma jalgade ja kätega pean ja mul ei olnud üldse jõudu ennast edasi lükata. 5 kilomeetri lõpuks hakkasin aga juba isegi mingit rütmi saavutama, nautima oma tegevust, laskusin ilma kukkumata ja suutsin peale oma tatise nina märgata ka seda romantilist lumefantastilist õhtuhämaruses vonklevat metsa. 
oi kui väsinud ma olin õhtul - lausa palavikuline tunne oli ja kuna hoidsin nii kramplikult keppidest kinni, siis mu sõrmed olid kõik kanged ja konksus. aga tunne oli hea - lausa väga hea. 
loodan varsti jälle sattuda nõmmele, kuigi väike kartus on hinges - sest vaevalt järgmised 10 korda ka mingi meelakkumine ole -  nagu iga teine spordialagi - vajab ka suusatamine harjutamist, harjutamist ja harjutamist.
see kuu sai ka proovitud veel kahte päris uut treeningut minu jaoks -  spinning ja striding. 
striding on siis kaldes jooksuraja tööle panemine oma kehaenergiaga - võttis ikka läbi küll - pulss oli mul kindlalt kõrgustes ja higi voolas ojadena. vahepeal siis käidi kiiremini, siis aeglasemalt, eespool, tagapool jne.
 mis minu jaoks tõstatas küsimärgid kas ma sinna trenni veel lähen ja ma pole veel otsustanud - olid sellised asjad, et saatemuusika oli ikka väääggaaaa kõva, nii et ma pidin enamuse ajast keskenduma sellele, et mu kõrvad küljest ei kukuks ja minema ei jookseks. silme ette tuli 7 aasta tagune klubi hollywood, aga seal oli see tore - sest siis ma olin noorem, kindlasti purjus ja kõik tundus lahe. lisaks ma ei kuulnud sõnagi mida treener rääkis ja jooksulindi pidi ise valmis panema ja pärast kokku ka- mina olen sedasorti tohmu, kes selliste asjadega  eriti hästi ilma aeglase juhendamiseta hakkama ei saa. natuke tobe tunne oli. aga kõik need on minu iseärasused, millega pean tegelema ainult mina. treening ise on kindlasti kõikidele suurematele ja väiksematele  rasvarullidele kasulik. 

spinning ehk siserattatreening oli ka raputav kogemus - aga sinna ma kindlasti tahan tagasi minna. sest taustamuusika oli normaalne, treeneri jutust sain hästi aru, seltskond tundus sõbralik ja jalgratast oli natukene kergem reguleerida. trenn oli raske, väsitav ja endorfiinide vabanemine kõikvõimas. mida ma algajana ei teadnud oli see, et veepudeli peaks kindlasti kaasa võtma ja hea oleks kui oleks kas rattakindad või väike froteerätik . 

kuu teine pool on ka väga mõnus olnud, sest olid ju jõulud. kingituste avamine ja kõikidel nendel jõulupidudel osalemine on ka täiesti arvestatav sport !!! DDD 
jõulutega seoses räägitakse ka alati palju ülesöömisest - ja kuigi sai see aasta sellele teemale mõeldud ja näiteks sealiha ei sattunud peaaegu üldse minu taldrikule, siis pean tunnistama, et kahjuks natuke ikka sai söödud liiga palju. just täna hommikul mõtlesin, et pean endaga maha istuma ja rääkima veel korra asjad läbi - mida ja kui palju minu keha ikka tegelikult vajab ja miks ma temale liiga teen.
aga karussell on pöörlema saadud selle aastaga, jääb ainult uuel aastal hoogu juurde liikumisele saada. 

purikad päkka ja õnnehormoonid lakke!!!

on vaja plaani!

ma olen täielikus talveunes. minu sport on kui sügavalt ja kaua on võimalik magada kas järjest või siis lühemate, pikemate pausidega päeva jooksul.
tavaliselt mulle meeldivad kõik aastaajad, sest kui õiged riided kapist välja otsida, siis on võimalik kõiksugu hobisid harrastada iga ilmaga. kuid see aasta ei tunne ma oma südames sügist, varatalve...tunnen puudust soojusest, päikesest ja tegevustest millega oma aega sisustasin suvel. tuleks vähemalt lumigi - saaks lumelauatada, suusad muretseda, orienteerumiseks oleks metsaalused mülkad mõnusalt kõvanenud ja võib-olla satuks ka see aasta uisutama.
aga hetkel on mul väga halb plaan - mul polegi plaani, mida teha. erinevatel põhjustel pole mul praegu võimalik külastada spordikeskuseid ja ma pole kunagi olnud ka võimlen kodus tüüp. minu jaoks on ülioluline et sportlikus tegevuses oleks põnevust, ekstreemsust, elamust, katsumust. ja kuigi mulle ei meeldi  rühmatreeningud väga, tahan ma siiski kellegagi koos pingutada.
nii et see ühekordne vesiaeroobika trenn oli selle kuu kõige mõnusam liigutamine ja spetsiaalselt kõndimine  jala nii palju kui võimalik (nt kadriorg - lasnamäe - kesklinn - kopli - 13,34 km) on küll minust tubli aga hirmus tüütu ja igav.
toitumisega on ka ikka saba lahti- nokk kinni, nokk lahti - saba kinni lood. olen küll viimasel ajal suurendanud oma menüüs puuviljade hulka. püüdnud asendada mõnda vahepala v õhtusööki, mis muidu oleks olnud midagi raskemat nt liha puuvilja/dega. eriti naudin töö juures puuviljavaliku söömise võimalust ja kodus pomelo nosimist - tean nüüd muide pomelotest kõike-  googledasin üks päev tõeliselt agressiivselt.
mündi teine pool on aga see, et näksin ikka tihti kõiksugu jama - mitte et nälg näpistaks, aga head asjad lihtsalt vedelevad ju.....ja lause kaur kas sa tahad emme annab sulle tüki sokolaadi - on ka rohkem omakasu peal väljas - siis saan ise ka ju tüki suhu pista. ma loodan et päkapikud ja jõuluvana toovad see aasta võimalikult vähe magusat meie koju...

niisiis ma vajan plaani!

little walks D

et siis oktoober - sai läbi - lumi tuli natukene vara - nii mõned päevad, nädal liiga vara...mõned head plaanid jäid ära hetkel, kuid ma loodan, et veel paremad tulevad varsti asemele..

jõudsin siiski nii palju, et päev enne krudisevat äratust sain käia nõmmel jooksmas. seekord proovisin joosta tarmo pulsikellaga.  mu pulss läks  väga kiiresti kõrgeks ja kell piiksus  järelandmatult. proovisime siis nii et kui pulss väga kõrgeks läks eriti pärast tõuse - kõndisime  rahulikult, proovisin hingata kontrollitult ja üsna varsti oli võimalik edasi joosta. väga huvitav kogemus, päris palju informatsiooni sain sellest trennist enda kohta - mõtlesin lausa, et kauges tulevikus muretsen endale ka pulsikella. seda enam et kui kella andmed endomondosse kanda muutub kalorite hulk kohe  ehk siis andmed muutuvad täpsemaks.

nädalavahetusel sai ka käidud peaaegu 5 tunnisel  ashtanga jooga workshopil. 1 tund tegime lihtsalt ashtanga joogat - olen jocke trennis enne ka käinud, nii et kõik oli tuttav, aga mitte lihtne - ashtanga jooga on väga füüsiline treening ja samal ajal pead sa väga keskenduma oma hingamisele. olen alati hirmus higine, veendunud, et mul pole mingit tasakaalu, unustan vahepeal hingata ja järgmine päev on alati lihased kanged ja valusad. 

seekord pärast trenni aga polnud koju minekust juttugi - kõik alles algas - väike paus ja jocke pidas loengut - mitte küll nii palju jooga filosoofiast kui sellest kuidas leida kontakti iseendaga ja olla õnnelik -  kuna ma olen väga skeptiline inimene, siis poole jutust tõin koju kaasa, teise poole jätsin sinna. saime ka osa pranayamast. hingamisharjutuste pärast ma ennast üldse kirja  workshopile paningi. jooksmas käies on mul palju muresid hingamisega olnud. kuigi väga suuresti aitas mind tartu rattamaraton kus ma pidin mitu tundi keskendunult hingama - samas keskenduma kõigele enda ümber. aga ka pranayamast sain palju kasulikku - kuidas pea tühjaks lasta ja lihtsalt hingata, kuidas mitte lasta ennast segada kõrvalistest asjadest, ebamugavustundest, isegi valust, kuidas tõeliselt keskenduda. see oli mu lemmik osa.

 mitte lemmik osa oli kohe järgmine - yogafunc - jooga mõjutustega muusikaga treening. esiteks see muusika ei olnud minu jaoks mind nö üles tõstev ja teiseks mul pole üldse kätes jõudu ja seda läks siin ikka kohe väga palju vaja. ma polnud päris kindel kas ma jään ellu päris mitmel korral. ja ka järgmised kolm päeva kui mu lihased olidki kõik väga valusad ja kanged - polnud ma kindel kas see kõik ikka läheb mööda.

abi sain  - eriti jalgadele - tarmo heast ideest minna orienteeruma. mõeldud tehtud!!! tõmbasime oma nutikatesse telefonidesse MOBO - selle programmiga muutub su telefon kaardiks, kompassiks ja märkeseadeks. seekord läbisime peaaegu 6 km harku terviserajal ja ma leidsin ka päris mitu punkti, mis oli üllatus, sest olen alati arvanud et ma pole kuigi asjalik kaardilugeja. igatahes olen nüüd orienteerumisefänn ja ootan väga millal jälle võimalus tekib minna. soojalt riide ja varakult minna - kui miinustest rääkida, siis jäime natuke pimedale lõpuks. kella 5 ajal läks korraga metsas väga pimedaks ja mul hakkas kergelt kõhe. olin väga õnnelik kui lõpuks valgustatud rajale jõudsime.

toitumisega pole veel lood nii positiivsed - ikka kipuvad portsjonid liiga suureks minema ja unustan kodus piisavalt juua. edasiminek on vast see et oleme  palju puuvilju ja juurvilju koju tassinud ja suuremast magusast hoiduda püüdnud.

jään ootama novembrit - loodan et sellest tuleb aktiivne kuu!

fight the elements

väljas on sügav sügis ja mul on puhkus. maal lehti hunnikutesse riisudes ja õhtul porgandikooki vitsutades soikus kohale ka teadmine, et kui nüüd jooksma jälle ei lähe, siis ei ole ma mulle antud häid võimalusi ära kasutanud. aga head võimalused tuleks alati ära kasutada.
ei ole alati pime, on ainult hommikuti. ei saja kogu aeg vihma, vaid vahepeal. ei ole kõle ja külm, vaid on üsnagi nauditav. ei ole väsinud, vaid juba puhanud.
suvega said täidetud nii mõnedki eesmärgid, suutsin nii mõndagi. septembriga sai võistluspinge otsa sel aastal.
eelmine kord küsisin ka endalt mida siis edasi - nüüd on vastus valmis - tõsta panuseid!

nii olengi end leidnud juba kaks korda nõmmelt lidumas mööda metsaradu, ähkimas kuskil põõsastikus, hapnikupuuduses seiskumas mõnel tõusul, lonkimas glehni lossi trepist alla ja tippude tipp - vajusin poole jooksu peal eelmine kord põlvini ühe jalaga mülkasse - ehmatasin kopsud kurku. nõuanne endale - kui tarmo ees hüppab nagu kits, hüppa ka - ära tatsu.

kuna maastikul jooksmine on kergliiklusteega palju palju väsitavam ja suuremat koormust andvam, eriti praegu kui on palju lompe, muda, vetruvust - siis püüame kilomeetrite hulka ja aja kuluvust kilomeetris mitte hetkel jälgida. pigem pöörame tähelepanu vastupidavusele. et jookseksin vähemalt 1h- 1, 15 h kokku.
kusjuures ükskõik mis ma ka ei teeks - kõik koondub lõpuks vastupidavusele. see on kõiges kõige vajalikum. tahaks olla vastupidav pinge all, stressis olles, muresse sattudes, tervises, kiusatusele vastu astudes, oma eesmärkides, joostes, armastuses, elades....

ja selle pärast ma homme hommikul lähengi jälle nõmmele ja mähkun alguses jahedusse ja siis juba raskesse higisse - kõiges on võimalik paremaks muutuda, ka vastupidavuses. tuleb lihtsalt olla järjekindel ja proovida uuesti, aina uuesti, tõsta panuseid, ma suudan.

sweet september

nüüd on ta siis läbi - see september - nii kaua oodatud, natuke peljatud... aga ta oli oivaline, fantastiline ja kõik see, mis ma lootsin, mille nimel eelnevad kuud sai pingutatud.
nii magus ja õnnelik - kogu aeg võiks olla nii - et oled nii tubli!
esimene peatus oli siis sügisjooks tallinnas 10 km - aeg 1.14.45
kuna tarmo läks jooksma 21 km, siis jõudsin päris varakult kohale - käisin  vähemalt 15 korda wc- s ja tegin ära my fitnessi keha analüüsi, mis hetkeks kurvastas mind väga. nimelt sain suure rasvase punkti ülekaalulisuse kasti ja üleüldse oli tädi üllatunud kui ütlesin, et lähen jooksma 10 km. kuid suutsin tujulanguse  kuhugi maha õnneks sokutada ja jõudsin napilt näha ka  tarmo finishit. see andis jõudu juurde ja kui ma lippasin üle vabaduse väljaku oma stardikoridori oli tunne juba väga võimas.  õnneks leidis enne stardipauku veel tarmo ka mu üles ja sain julgustava musu ja jaki ära anda- muidu oleks ilmselt  palavus mu jalust võtnud.
olin oma numbriga 6001 päris taga, aga tasapisi läksin ikka mõnest ka mööda. püüdsin keskenduda  rohkem aga  sellele, et oleme kõik samasugused ning võistlen ikka pigem iseendaga ja pöörasin rohkem tähelepanu nautimisele, et oman  võimalust joosta keset trammiteed. väga ulmeline tunne on liikuda kaasa suures rahvasummas kohtades kus tavaliselt on tihe liiklus.
jälgides ühest silmanurgast  inimesi kes mu kõrval - nägin väga palju ennast eelmine aasta - oleksin tahtnud nii väga mõnele midagi aitavat öelda, kuid eks igaüks peab ise õppima ja leidma oma tee. minulgi on ju alles väiksed sammud tehtud, kuid need mõnedki tarkuseterad aitasid mind väga - olla vastupidav, taastuda, hoida ennast, suruda edasi, märgata ümbrust enda taustal - nautida seda, kasutada mere, mäe, käänaku omadusi enda kasuks, kuulata enda keha....8 km -l väsisin veidi ära ja eks minut läkski seal kaotsi ka, aga lõpumeetritel panin gaasi põhja ja finisheerusin nii et silme eest must.
natuke oleks võinud aeg parem olla, sest energiat jäi tegelikult veidi üle. sõitsin veel rattaga kojugi. järgmine aasta loodan joosta juba 21 km. tarmo sai maailma kõige ilusama medali. läigib eriti vingelt. tahan ka. aga eks näis kuidas treening läheb.
teine peatus - tartu rattamaraton 40 km - aeg 3.11. 39
see aasta läks meil veidi minekuga sinna kehvasti - pidime juba pärast 3 h magamist üles tõusma ja öises jaheduses suuna tehvandi poole võtma. nii et kui ma olin tarmo starti ära saatnud (ta sõitis 89 km), 10 korda wc-s käinud ja netis hulga aega surfanud ja lõpuks starti ise läksin - olin ma juba ligikaudu 10 tundi üleval olnud ja suht väsinud. aga kohe sai selgeks et oman kolme väga head eelist paljude ees - rada oli tuttav, jalgratas viimase peal (aitähhhhh gerd kanter, et medali võitsid ja ma endale odavalt vinge ratta osta sain) ja jooksus kasutatav hingamistehnika ning psühholoogia tasus siingi ära. kui eelmine kord kukkusin päris mitu korda ja enamus ajast sõitsin üksinda, siis see aasta ümbritsesid mind kogu aeg inimesed ja ei ühtegi kukkumist. tegin ilusti joogi- ja snäksipeatused, lasin ketti porist puhastada ja võtsin kõvasti riske - vahepeal ikka sõitsin sellise hooga, et nii mina kui ratas olime lennus D finisheerusin 25 minutit varem kui eelmine aasta - isegi tarmo polnud selleks valmis.
oleksin jällegi tahtnud natukene paremat aega, aga järgmine aasta saab ju jälle võimaluse parandada. tunne, mille sealt elva finishist kaasa võtsin oli ülim. selle aasta kõige vingem üritus - eneseületus on ikka päris suur minu jaoks seal rajal.
kolmas peatus - prantsusmaa - cognac - bordeaux - aeg 4 päeva
see aasta ma ei saavutanud oma eesmärke mitte ainult spordis, vaid ka tööl. meil on ikka iga aasta olnud tööl jõukatsumisi, kus tuleb oma teadmised teeninduskunstis, roogade ja jookide vallas ning muidu loomingulisust meeskondlikult üles näidata. olen soovinud esimest kohta saavutada juba mitu aastat ja see aasta siis lõpuks sai rõõmupisaraid valatud hulgi D auhinnaks igavene kuulsus ja reis prantsusmaa - cognac - bordeaux.
eneseületamist oli ka siin - lendamine - mis on ju nii tavaline tänapäeval, aga mulle ei sobi üldse ja väsimus - saabusin reisile enam- vähem otse tartu rattamaratonilt.
aga rohkem oli head -  head kehale, vaimule - head helkule. vahel peab kõigest kõrvale astuma, proovima uusi maitseid, omandama uusi teadmisi, lasta ennast hellitada, näha kuidas teised inimesed elavad, tööd teevad. panin kõik seal kogetu hoiule ja hakkan purk purgi haaval neid hetki nautima ja oma ellu tooma.
ps ma ei ole ennast siiamaani kaalunud - meid tõesti nuumati seal D
neljas peatus - RMK kõrvemaa rattamaraton - 18 km - aeg 1.35.38
hea nõuanne -ole realistlik - küll mul on hea meel, et ma seda sinna registreerudes olin - 18 km oli pärast prantsusmaal laisklemist piisav väljakutse...seda enam et rada oli mulle võõras - liivane, käänuline ja kohati kitsas tee oli väljakutse ja pingutamist vajav. võrreldes tartuga olin üsna möku - pidin paar korda ratta pealt maha kobima, sest lihtsalt ei jaksanud üles ennast vedada mäest, vahepunktis tõmbasin vee kurku ja pidurdasin korduvalt kohtades, kus teised jänese püksist välja võtsid.  olin finisheerudes väsinud ja hetkel pole kindel kas järgmine aasta lähen, aga eks näis. aga samas oli mõnus väike üritus ja sellist puidust medalit mul ka veel ei olnud.
ilm oli kõikidel üritustel super hea  ja ma arvan, et see aitas ka kõvasti kaasa sellele, et kõik nii positiivselt sujus see aasta. oli imeilus september!

mis aga edasi....eesmärk on lisada seniste ürituste hulka rakvere ööjooks, mõni linnajooks, parandada tartu rattamaratoni aega ja sügisjooksul ettevõtta 21 km. kuidas aga hoida oma senist vormi, kuidas kaalus veidi alla võtta, kuidas mitte lasta laiskust külmaga tuppa....pean mõtlema, pidama plaani ja lihtsalt tegema midagi...

beautiful pain

ma saan hakkama eks ole! ülesanne number üks - mõtle positiivselt! ülesanne number kaks - jätka! ülesanne number  kolm - anna minna!
olen täna kuidagi halvasti ennast tundnud - otseselt midagi viga ei ole, aga ikka siit häirib ja sealt kisub ja pole nagu ikka mugav ja ei tunne end kindlalt. kas ma olen terve? - suur hüpohondrik ütleb mulle muidugi, et ma olen haige! vaatasin ennast õhtul pikalt peegli ees - selg valutab,kurk oli mingit jama täis hommikul, kõht kuidagi paistes, põsed õhetasid päeval, käisin jälle pissil, mingi punn on tekkind näole, lapsele pidin valetama, et sipsik lasi puuksu D - ilmtingimata peaks arstile homme helistama, aga mulle ei meeldi üldse oma perearst - ma olen kindel, kui ma väga kaua ootan mandun ma ägeda tüüfuse või jubeda halitoosi kätte.
just..just nii positiivne ma suudangi olla - ühe minutiga kõige halvema stsenaariumi juurest absurdsuseni..

nii on ka jooksmisega - ma ikka olen nii aeglane, täna üldse ei jaksa, oota ma ei saa hingata, nüüd ma oksendan, see ei ole kerge, oi kuidas ma võitlen, ei tea kuidas ma ikka pühapäeval hakkama saan....keegi võiks mind külma veega kasta ja paar naistekat vastu vahtimist anda -

tegelikkuses on kõik palju parem kui ma endale luban tunnistada - ei ole ühtki viga mida ei annaks parandada une, korralikult söömisega, liigutamise ja tõesti võib-olla arsti juures käimisega
ja ma jooksin täna hommikul tegelikult väga kiiresti ja hästi. enda kohta. parim 10 km jälle. 1.11.52.

kusjuures näen tihti viimasel ajal unes  kuidas ma jooksen - ma jooksen väga kindlalt, ühtlases rütmis, keskendunult, ma ei mõtle millelegi muule, lihtsalt jooksen, ainult mina ja see kibemagus enesetunne - väsimus ja rahulolu, pingutus ja võimsus.
püüan vahel joostes meenutada  seda emotsiooni-  mõeldes, et kui ma tahan on see kõik võimalik ka reaalsuses - lihtsalt ülesanne number üks - mõtle positiivselt! ülesanne number kaks - jätka! ülesanne number  kolm - anna minna!

tellisime endale ajakirja  - jooksja - http://www.jooksja.ee/ - soovitan kõigil huvilistel sirvida!

find your greatness

istun siin juba tükk aega ja uurin hoolega oma endomondo statistikat - tundub uskumatu, et vaid  5 kuuga olen nii palju edasi arenenud....aprillis alustades jooksin 3 km 34 minutit - praegu tundub see nii naljakas....loodan, et kuud edasi ja mulle tundub naljakas, et jooksin 10 km niikaua kui praegu....
just! olen ületanud 10 km piiri - ma kohe ei julgenud kilgata, sellest ka pikem paus blogimises, aga hetkel olen juba paar korda selle maa läbinud ja nüüd tunnen, et võin kõvemal häälel selle välja öelda - ma saan sellega hakkama!  muidugi hetkel ei ole lihtne see veel - ajad on mul väga kõikuvad -  1.15/1.17/1.13....
aga ma jätkan tööd selle nimel, et need kilomeetrid rohkem omaks muutuksid...
vahepeal oli mul kaks nädalat pausi - töö, väsimus, käisime matkamas ja praegu on ka seepärast veidi raskem joosta - vundament mille olin ehitanud hakkas kohe lagunema - nüüd pean teda parandama, selle asemel, et saaksin keskenduda edasi minekule. õppetund - ole järjepidev.
eks ma veidi jäin loorberitele puhkama ka - nimelt augusti alguses võtsin osa tallegg tallinna naistejooksust 6 km vabaõhumuuseumi territooriumil ja mul läks väga hästi seal. parandasin oma aega üle 4 minuti võrreldes eelmise aastaga, jooksin terve tee - ei kõndimisele igaveseks - ka joostes saab taastuda ja puhata - ja üldse see oli nii tore ja vahva üritus - mu sõbrad osalesid ja pere oli kaasa elamas ja  natuke läksid suled puhevile. õppetund - naudi hetke ja siis mine eluga edasi.
õnneks laskusin kahe jalaga maa peale tagasi ja püüan võimalikult palju veel sellest suve lõpust ja sügisest välja pigistada. ees ootab kõige pealt 9.septembril seb tallinna maraton 10 km - sellel üritusel pole ma enne veel käinud ja siis võtan ette 40 km tartu rattamaratoni - mis on tõeline vastupidavuse eksam minu meelest.
ja siis vaatab edasi...tahaks joosta nii kaua ikka kui ilm vähegi lubab - peab ennast valmis panema vaimselt, et trotsida sügisesi üllatusi. püüan läheneda asjale nii - jooksmine on minu hobi -  kogun  erinevaid jookse ja vihm, külm ja pori aitavad vaid seda kollektsiooni täiendada D
natukene on muidugi hirm ka, mis saab talvel - kuidas oma vormi hoida, kuidas hoida end aktiivsena...pean sellele väga hakkama mõtlema...ei tahaks ju alustada aprilli jälle 3 kilomeetrist....tahaks hoopis suuremad ja põnevamad eesmärgid seada järgmiseks...

tee rohkem, jõuad rohkem

lasin eile silmadega üle ka Tone it up juuli kalendrist - tee trenni 3-4 korda nädalas, ole ka teistel päevadel aktiivne, positiivne ja toitu tervislikult. ühesõnaga on aeg avada hoidised ja maitsta elu!!!!!
minu viimaste päevade maiustamine koosnes restoran Gustost, Oleviste kirikust, voodist ja tänasest trennist.
ikka ja jälle milles ma libastun on toitumine ja ma teen seda ise seda mõistmata. üks päev, pool päeva olen nii tubli ja siis unustan end täielikult või kui ka ostan ainult tervislikke toiduaineid koju, siis portsjon kipub ikka suureks minema. pole hullu -  küll ma õpin end jälgima, suu õigel ajal kinni panema, oma meespere taldrikutele sokutama üleliigse...
mõnikord  on tore ka jätta lihtsalt põll koju nagisse rippu ja lasta kellelgi teisel nõud pesta ja road valmistada. nii ma vahel harva aga siiski vahel olen käinud kas sõbranna või suur kummardus koha avastajale - tarmoga restoran Gustos. neil on väga soodsad hinnad ja valikus palju maitsvat ja tervislikku. seekord läks kõhtu suitsulõhe salat, pesto ja parma juustuga krõbe sai ja maasikasupp ja suuuuuuuuur tass rohelist teed.
soovitan soojalt ka leida aega jalutada vanalinnas - minu lemmik kohtadeks on Laboratooriumi tänav ja Oleviste kiriku torn. 120 m treppe edasi-tagasi on  trenn missugune!!!! ja sealt avaneb ilmatuilus vaade Tallinnale.
kõige magusam mesi oli aga eilne otsus magada - ärkan igapäev vara ja unustan end asjatama ning nii kipub uneaeg mitte piisav olema. kurdan tihti väsimust. eile aga lõpuks pugesin voodisse ja magasin pea 4 tundi. õpiks ma seda tegema regulaarselt - õigesti puhkamist- oleks väga hea...täna vaatan jälle kuidas kell muudkui kappab ja varsti pean juba oma muna lasteaiast koju tooma ja lõunauinak jääb vist tegemata.
täna hommikul sai ka maitstud suu täis soola ära - nimelt ei tarbinud ma piisavalt vedelikku enne trenni ja juba päris alguses tappis mind päike ja liiv nii, et pidime põikama autosse, et võtta  paar sõõmu märjukest. kuid koju tulles oli jälle selline tunne, et terve heeringas koos kummiliimiga on suus ja kurgus kinni ja muidugi väsimus oli suur. täna sai jälle rannal joostud, võimeldud, mõned kiirendused murul ja natuke palki ja kõhulihaseid.
 küsimus jääb aga kas ma oleksin suutnud rohkem? raske on endast aru saada...palju ma siis jõuan, millal peaks veel tegema lisalisapingutuse, kas ma arenen edasi ka...olen ma ikka tõesti tubli ja õigel teel või raiskan ainult enda ja tarmo aega...ei...juulis pidi positiivselt mõtlema! olen tubli ja jõuan palju rohkem kui mõned kuud tagasi - see on silmnähtav - nüüd pean lihtsalt edasi õppima, pingutama ja täiendama oma varusid.

beach babe

täna tegime peaaegu 4 kilomeetrit jooksu rannas - nii kuidas jaksu oli - vahepeal jooksin rohkem vee äärel ja siis jälle päris pehmel liival ning otsa pea 2 kilomeetrit intervalljooksu koos võimlemisharjutustega.
selline treening meeldib mulle kõige rohkem kuigi see on väga väsitav. oli vaheldusrikas ning võimalusi nii ennast sundida edasi kui ka taastuda rohkem.
rannas jooksmine varahommikul mõjub väga rahustavalt - minus on kogu aeg sellist ärevust ja palju asju toimub peas - võitlust endaga. kui ma aga silma nurgast laineloksumist näen ja tuul puhub palavuse kehalt ja ..ja ...veel palju hipi juttu.... no kokkuvõttes on see lihtsalt  mõnus.
võimlemisharjutused laenasime tone it up facebooki lehelt, neil peal päris palju head kraami, peab lihtsalt selle muu virrvarri hulgast, mida nad reklaamivad selle vajaliku üles leidma. muidugi mina pole kunagi osanud võimelda - päriselt- mulle lihtsalt ei jää harjutused meelde või ma ei saa aru mida ma tegema pean....kunagi ma isegi üritasin mõned korrad aeroobikas käia ülikooli ajal ja pärast seda kui ma kogu aeg ainult vehkisin kätega ja segaduses ringi vahtisin ja teised minu järele ootama pidid, kui treener minuga individuaalselt tegelema tuli - jäi ilmselgelt see hobi katki.
ka täna tarmo imestas mitmel korral, et mida ma täpselt teen, aga vähemalt ma tegin midagi - sest õnneks varahommikul rannas pole kellegi ees häbeneda oma oskamatust. tarmo teab juba ammu milline äpu olen nii et tema ees ma ka ei häbene.
raskeks osutus lõpus ka palgi tõstmine - tuleb välja, et jutt stiilis aastate pikkune nõuderestide ja raskete vaagnate tassimine teeb käed tugevaks ei vasta tõele - pärast 15 tõstet surin nagu kärbes sussiga pihta saades.
kokkuvõttes jään juba ootama järgmist pingutust. püüan nüüd ka jälle tihemini jooksma minna- mida rohkem seda parem - ütleb juba minu väike kogemus.
ülesanded ka juuliks - mitte süüa siis kui kõht pole tegelikult tühi, teha tervislikumaid valikuid, puhata korralikult!!!

one -trick- pony

ikka on vahel ju tahtmine näidata end vaid heast küljest, varjata oma oskamatusiˇ... ei ole mina ka mingi erand....nii et kui minult küsida kas tahad minna täna jooksma tavalist rocca al mare ringi - liputan saba ja ähin rõõmsalt keel ripakil jah jah jah, sest ma tean, et kuigi see pole kerge - oskan ma seda trikki juba.
ja kui minult küsida kas tahad minna nõmmele, kus on mäed ja trepid ja palju pikemad rajad, siis ma viskan end siruli ja vaatan suurte alandlike rosina silmadega tarmole otsa ja loodan, et ta saab aru, et ma ei taha üldse teha midagi sellist, mis on väga raske ja võõras mulle...
eile siiski juhtus nii et leidsin end nõmmelt - ja seal ta siis oli -  7 km mägesid, käänakuid, käbisid ja lõpetuseks trepid....võiks ju arvata et mis seal hullu...mis mäed seal nõmmel ikka olla saavad - nii 10 meetrit võib -olla tõusu, aga mul oli poole peal juba selline tunne justkui tõmbaks endale kilekoti pähe.
kui läbi  mind füüsiliselt ka  kogu see rada  ei võtnud, siis huvitav on see, et natuke aeglasemat sörki ja  mu keha taastus - kunagi ei tohi pärast esimest väsimust alla anda - sa taastud ja jõuad veel.
nii püüdsime ka treppidel teha - et kui ma arvasin, et nüüd enam ei jaksa - siis väike paus ja uuesti minek....tarmo küsis, et kas lugesin astmed ka ära - ei ma hoidsin kogu aeg silme ees kuidas toni collette filmis in her shoes treppidest üles jookseb ja kuidas ta alguses ei jaksa ja pärast kalpab nagu kitseke...üks päev olen ka mina see kits D
just - pärast kõike seda rabamist - sain oma hirmust üle - uuel rajal joosta ei tekita enam minus ebakindlust, vaid huvi ja rõõmu ja kui keegi alles hiljuti küsis, kas jooksmine igav ei ole  - siis võin julgelt öelda, et ei ole.
tuleb ise aktiivne ja julge olla - käi jooksmas erinevates kohtades, proovi erinevate väljakutsetega radu, anna oma fantaasiale voli - liivarand, mäed, trepid, raskustega jooksmine, kiirendus, ajame juttu sörk, teeme leiame kohe ühe wc jooksu, võistlused jne . eks kõige olulisem on vast lõpuks  üks - kas sul on kirge...kui seda ei ole, siis võib tunduda iga spordiala puude saagimisena...leia oma kirg...sütita ta...kurameeri...valluta...ava oma meel ja süda...

http://www.endomondo.com/workouts/ - minu nõmme tikand D

piirid..

täna sai siis jälle jooksmas käidud - nagu ikka kodus arvuti taga olen vinge mutt, taon  rusikaga vasta rinda ja huilgan küll ma olen tubli -
jooksma minnes  saab minust suht ruttu  luuser ja viripill.
muidugi jooksin ma oma ringi ära - 8 km ja lõpetasin tublilt, kuid tegelikult on asi nii et see lõpp on  kõige vähetähtsam...ei ole oluline kas lonkad, roomad, tsillid või kimad viimased 100 meetrit - rada ise on oluline, kuidas sa ta läbisid... need emotsioonid jäävad sinusse...minusse igatahes jäävad...kas ma olin pühendunud, kas ületasin iseennast, kuulasin ma oma keha, hingamist, ajasin ma selja sirgu, panin  käed liikuma...
mina pahandasin täna lisakilomeetri üle ja võtsin kogu positiivse emotsiooni oma tegevusest välja  ülejäänud tee..miks ma tegin seda - sest olin veendunud, et ma ei jõua täna rohkem..
tegelikult jõudsin, oleksin veelgi rohkem  jõudnud...oleks pidanud hoopiski rõõmustama väikese lisa sirge üle...seda enam et jooksin täna oma parima tund aega  -  pettumus oma käitumisest jooksul mattis uhkustunde tulemusest...
ma ei ole veel kindel millega joosta - kas oma peaga, südamega... ma ei tea kui tugev ma olen või kui nõrk...on väsimus hea või halb kui jooksmast tulen...homme igatahes lähen jälle....eks ainult joostes saab need küsimused vastatud
põnevat tänasest jooksust aga nii palju, et viimase kilomeetri jooksime mööda pehmet liivaranda - tone it up soovitas joosta 6 miili, aga võin öelda, et juba kilomeeter võttis mind öökima ehk kohutavalt läbi.
tunne oli korraga nagu california beach babe ja samas nagu maailma paksem naine oleks mulle kukile karanud ja karjunud nõõ- nõõ ja sa jooksed, jooksed aga põhiliselt ühe koha peal ...aga kindlasti liivale lähen ma veel...sellist kannatuste rada on just minusugusele äpule vaja....piitsa!
piitsutamisest veel rääkida, siis eelmine nädal kulges suures hulgas liha söömisest ja keha on nüüd raske, pundund ja väsinud...toitumine on siiani suur peavalu...käsi on jube kiire haarama kõike ja kõikjal..ja kohe suhu...siiski jällegi ei anna alla - hakkasin lugema roheliste smuutide raamatut ja kui kõik imelikud joogid välja jätta, mis sisaldavad avokaadot, rooma salatit, aedkressi, münti, paprikat ja küüslauku, siis leidsin hetkel kogunisti 7 retsepti, mida kavatsen proovida - vähemalt spinat, kurk, õun, banaan, apelsin, ananass, jääsalat, kantaluup kõlavad paremini D

paus

vahel on raske leida motivatsiooni, vahel on lihtsalt kergem mitte liikuda - olla paigal, seista ja vaadata maha, panna isegi silmad kinni...uskuda, et nii on kõik hästi
vahel on lihtne endale rääkida  valet ja uskuda, et see on tõde, sest sa oled ju enda parim sõber - sa ju ei valetaks endale, sa tahad endale ju parimat..aga me seisame ja valetame....endale..
üle nädala pausi - olen väsinud, olen täna tööl, mul on paha tuju jne ja samas mõtlesin iga päev aga miks sa siis ikkagi ei lähe, miks...sa ju mõtled iga päev et peaks minema, et tahaks minna, et nüüd on võimalus ja lihtsalt on paus...paus ...
õnneks oli minus ikka nii palju aru, et tegelesin näiteks vee joomisega - abiks - carbonit droid ehk siis väike sinine junn, kes elab minu telefonis ja küsib piiksudes terve päeva did you drink enough water today ja ma saan siis märkida üles palju vett olen joonud ja mida rohkem joon seda õnnelikumaks muutub minu väike sõber  ja mina käisin väga palju pissil ja mõtlesin päeva lõpuks, et kohe muutun purskkaevuks...
kui nüüd keegi küsib kas tõesti on sellist imelooma vaja, siis vastan - JAH on, sest ilma temata joon ma võib-olla tassi teed, klaasi siidrit või sõõmu mahla aga nüüd joon hoolega vett, söön selle võrra veidi vähem ja tunnen end paremini
uurisin tuttava pakutud lehekülge tone it up, kus reklaamitakse healthy ja happy lifestyle - endale leidsin sealt soovituse süüa ananassi - sõin kolm päeva järjest DDD  - väga hea oli !

täna siis  käisin jooksmas - algus oli nii kerge, kuidagi jalg lihtsalt läks, mõtlesin, et wau, et pausist ei olegi kahju tulnud ja siis tuli esimene kilomeeter, teine kilomeeter, kolmas kilomeeter, neljas kilomeeter ja võitlus käis - võitlus käis lõpuni - ühest küljest oleks justkui võitnud - jooksin oma tavalise 7 km ära ja teisest küljest olin kaotaja - avastasin, et mu endomondo oli

millegipärast lõpetanud mu andmete kogumise ja ma hakkasin lihtsalt nutma. kõik see pettumus, mis ma enda suhtes olin kogu nädala tundnud mattis mu enda alla. 

kuskil poole tee peal olen pannud paika piirid, mida ma arvan, et ma suudan ja nüüd ma tahaks astuda neist üle,aga hoian end tagasi ja räägin endale, et pole mõtet, ole siin, siin on hea turvaline...aga tarmo jookseb tükk maad eespool ja tal paistab seal palju toredam olevat, et tahaks ka ikkagi kuidagi sinna........

"Pain is temporary. It may last a minute, or an hour, or a day, or a year, but eventually it will subside and something else will take its place. If i quit, however, it lasts forever." lance armstrong

 (www.endomondo.com - make fitness fun with this personal trainer and social fitness partner. endomondo is the highest rated app of its kond on android and ideal for running, cycling, walking and any other distance-based activity.)

motivation

aprill 2012

algus...

9.aprillil 2012 läksin esimest korda sel aastal jooksma - minus oli jõudu vaid 3.62 km jaoks, millele kulutasin 34 minutit.
tänaseks olen käinud jooksmas 22 korda, 1 korra jalgrattaga matkamas, 1 korra pikalt jalutamas ja 1 korra teinud intervalltreeningut. kokku olen läbinud 126.56 km ja kulutanud 7546 kcal, aga hetkel veel mitte ühtegi kilo. kui selle aasta maijooksu aega parandasin võrreldes eelmise aastaga üle 30 minuti, siis oma toitumisharjumusi parandada tuleb välja on palju raskem.
ega kaalunumber muidugi pole ainuke põhjus miks mõtlesin end lõpuks liigutama hakata - kuigi  70 kg ikka kurvastab ja väsitab küll - kõige mõjusamaks põhjuseks oli aga see, et sain talvel 30 ja jäin mõtlema, et ega ka 40 kaugel ole. kui ma aga hetkel olen pontsu, energiast tühi ja pole kunagi eriti sporti  teinud, siis mis tõenäosus on, et 40 aastaselt ma olen sale, jõust pakatav ja jaksan oma siis juba teismelise poja ja juba praegu sportliku elukaaslasega sammu pidada...aga see on just see mida  ma tahan ja juba praegu - järelikult ma pean andma endale võimaluse  - võimaluse olla see, kes ma tahan. alati ei pea ju leppima olukorraga.
 pärast kahte kuud olen ma mõttest õnneks juba jõudnud teekonna algusesse, ees ei ole kerged ajad arvestades kuidas muu suu matsuda soovib ja jalad maa külge kasvavad kui jooksmiseks läheb - kuid teekond on siiski alanud...