"The task ahead of you is never greater than the strength within you."

Üks kuu on jälle vaikselt möödunud.
Olen päris tublisti trennis käinud - ikka oma pilateses ja stepfatburnis.
Pilates meeldib mulle ikka väga - kõik on rahulik ja aeglane, aga tegelikult tapvalt raske ja pingutust nõudev. Sa pead olema kogu treeningu vältel väga keskendunud, kontrollima oma keha, hingama täpselt. Sa pole võib-olla higine ülekere pärast, aga sa oled kindlasti varbaotsteni väsinud.
Stepfatburnis on  energia, liikuvus, kütad ahju nii et ragiseb ja juba poole peal tilgud higist. Väljakutseks on sammukombinatsioonide meelde jätmine ja treeningu teisel poolel toimuv lihastreening, kus on palju visadust ja jõudu vaja, aga sa oled hüplemisest juba nii väsinud. Aga mulle meeldib ennast piinata D

See kuu proovisin ka uut trenni nimega piloxing ehk siis kokku on pandud pilates ja poks ja vahele on veel lisatud ka vürtsikaid  tantsuliigutusi. Ma olen vaimustuses!!!!! Trenn täpselt mulle - lõbus aga tõhus. Ma nii väga pelgasin minna, sest ma pole väga liikuv ja kiire, aga suutsin ilusti jälgida harjutusi ja kaasa liikuda. Mul oli naeratus kogu aeg suul, nii põnev oli. Kahjuks ei oska ma hetkel öelda, kas saan sinna veel minna, sest treening toimub hilisõhtul. Mina saan ju ainult hommikuti käia, õhtused käimised ja tegemised ju erandid. Kirjutasin muidugi kohe oma klubi spordijuhile pika kirja, et vaja piloxing ka hommikul tunniplaani panna. Lubasid koosolekul arutada, loodan, et see pole suusoojaks öeldud. Pöidlad pihku igatahes!
Detsembris jälle plaan proovida uusi trenne. Tahaks esimestel nädalatel hirmsasti punnitada, sest jõulute ajal palju üritusi ja kaur lasteaiast rohkem kodus ka, et eks see kuu lõpp on vaiksem.
See nädal sai ka end ainult korra liigutada - põlv on valutab, võtab juba kolmandat päeva vahepeal lausa lonkama. Olin nädala alguses pika päeva tööl - eks ennegi mul jalad paiste läinud või selg tunda andnud, aga seekord pidin mõõtma päeva jooksul korduvalt trepiastmeid ja  ju sai miskit valesti astutud. Loodan nädalalõpuks taastuda.
Toitumisega on ikka killadi - kolladi. Asi polegi halbades valikutes tihti peale, vaid ikka mao ülekoormamises. Ka tervislikku toitu ei tasu liiga palju süüa. Mõtted liiguvad zombidest jõulukinkideni ja põrandapesust selleni kas lapsel ikka päkapikud hakkavad käima ja selline ärevus on kerge kogu aeg sees ja siis ongi tunne, et peaks kogu aeg midagi närima.
Magusat tahaks  ka kogu aeg-  Kaurile kingiti sünnipäevaks terve koorem sokolaadi ja muud kleepekat ning me lihtsalt sõime kõik ära - ennast veendes, et ahvatlust ei tasu kodus hoida ja hävita vaenlane.
Ühessõnaga eesmärk jätkuvalt - vähendada nisu ja suhkru tarbimist.
Palju küsitakse mu käest kas ma ikka käin veel jooksmas, palju ma praegu jooksen jne - ma lõpetasin septembrist jooksmise, sest mu jooksujalanõud on täielikud juustud ja nad ei toeta enam jalga vajalikul moel - hea kui ma rühmatreeningus kuidagi nendega asjad tehtud saan. 
Olen sügisest saadik käinud pisteliselt jalanõusi uurimas ja jalga proovimas, aga valik on liiga suur ja ma kardan, et ma ei leia enam nii täiuslikke jalanõusi kui mu vanad nike-d. Näen kogu aeg inimesi jooksmas, massiliselt ja vahel mõtlen lihtsalt, et näed kui tubli või miks ta nii riides on, aga tihti tunnen end halvasti, et olen lasknud võimalus õues  kauem treenida käest. Muidugi ma tean, et rühmatreeningud teevad ka head ja kevadeks/ kevadel ma ikka midagi endale ostan.
Jooksma hakkan kindlasti kohe kui võimalik - panin ka paika, et tahaks see hooaeg osaleda kogu järvejooksude sarjas ja pooled võistlused linnajooksude sarjast. Loodame, et õnnestub igalepoole minna. Tunnen puudust sürrealistlikest kogemustest, mida need stardid, rajad ja finishid loovad.
Täna kustutasin facebooki albumitest pilte ja komistasin kollaazile, mille olin teinud 2012 sügisel. Unistus läbida 21 km. Tol hetkel ma kindlasti ei uskunud, et see tõeks saab. Nüüd aga läigib medal kapiotsas. Kuidas meile meeldib  ikka alahinnata ennast.
I run with my head, my heart and my guts - because pysically i dont think i have got a great deal of talent or ability - Steve Jones.

A party without cake is just a meeting!

Kuu aega tagasi ostsin endale selle talvise hooaja esimese pääsme rühmatreeningutesse - see aasta oli lihtsam - juba teadsin, mida tegema pean, kuhu minema ja millal...eelmine aasta vaevlesin pikalt - ei osanud ega julgenud ühtegi sammu astuda. See aasta on aga selle võrra raskem, et nõudmised endale on kasvanud ja ootused ei taha kuidagi täituda. Ehk esimese kuu aja jooksul olen küll suhteliselt aktiivne olnud, kuid pigem stressis kui positiivselt meelestatud.
Tunnen kogu aeg, et peaksin  rohkem pingutama ja kui ma ei tee seda, olen nii pahane enda peale ja söön oma meelolu hommikuks, lõunaks ja õhtuks.
Eks midagi muud üle ei jää kui edasi kulgeda ja oma pusasid muudkui lahti arutada - täna ostsin uue kuukaardi ja tegin just järgmise  nädala  plaani valmis. Mul oleks vaja Osminit  - keegi, kes lükkaks mu üle ääre trennides(http://www.thewhatitdo.com/2012/01/13/exclusive-the-world-is-your-gym-with-operation-osmin/). Tarmoga pole ammu koos trenni teha saanud. Tunnen puudust jooksmisest, hetkel puuduvad jalanõud.  Nüüd ootan lund, tahaks see aasta uuesti proovida suusatamist.
Üks mu lemmik lauseid praegu on ühelt sõbralt laenatud - a healthy attitude is contagiuos but dont wait to catch it from others. be a carrier! Mu  treeningplaan aga karjub  praegu  - mugavustsoonist välja!!! - ehk tuttavate ja mulle väga sobivate pilatese ja stepfatburni kõrval olen see kuu külastanud ka aqua gymsticki, vesispinningut, kõhtselgtuhar harjutuste trenni ja õppinud ujumist.
Aqua gymstick ei meeldinud mulle väga - teed vees harjutusi erinevatele lihasgruppidele gymstickiga - minu jaoks oli liiga kerge ja nöörid hõõrusid jalataldu veidi.

 

Vesispinning juba meeldis rohkem - käisin lausa kaks korda - oli veidi väljakutsuvam ja treener tegeles meiega kogu aeg - jälgis nagu kull, et meil ikka õiged asendid oleks ja pingutaksime. Selleks treeninguks vajad spetsiaalseid veejalanõusi, mis maksavad umbes 20 eurot. Mina käisin trennis oma plätudega - ajasid kuidagi asja ära, aga kõige mugavam polnud. Paljajalu ei ole võimalik, sest plastikust pedaal rattal on terav ja kõva ja sul oleks äärmiselt ebamugav ja võid isegi jalale viga teha. Põhjus miks ma pole kindel kas sinna trenni väga tihti satun on see, et mulle ei meeldinud ratta vette paigutamine ja välja võtmine - see ratas on ikka igavene kolakas ja hüüab õnnetust ette. Lisaks tunnen, et isegi kõige intensiivsem treenimine veekeskkonnas ei anna mulle piisavat koormust  - minu jaoks on need treeningud pigem meelelahutus, lõdvestus ja vahepala muust rassimisest.

Kõhtselgtuhar trenni nimi vist ütleb kõik - just nendele piirkondadele tehakse harjutusi. Meeldis väga ja kindlasti lähen veel. Sarnaseid harjutusi on ka stepfatburnis. Ainuke mure minu jaoks on, et treening on poole lühem kui teised trennid. Sellel päeval peab midagi lisaks otsima.

Minu jaoks kõige suurem õnnestumine sel hilissügisel on aga ujuma õppimine (tänu Tarmole)- aastaid tagasi ma heal juhul pistsin vaid varba vette, nüüd julgen kuni 1,6 m basseini osas ikka tükk aega sulistada ja põhja vajumise asemel liigun ilusti edasi -  aga see oskus vajab veel lihvimist - vähemalt seostan nüüd vett mitte kartusega, vaid naudinguga.

Eelmine nädal sai ka külastatud taimetoidumessi - väga vahva üritus - kuigi mina olen kõige söödik, siis olen alati avatud uutele huvitavatele retseptidele, toitainetele, ideedele ja usun, et rohkem taimset toitu söögilaual ei tee kunagi paha. Mulle meeldib, et inimesed on väga leidlikud ja oskavad lihtsatest asjadest võluda välja tõelisi toiduelamusi. Meie Kauriga ostsime Miku vegani kohviku letist porgandi - kõrvitsakooki ja laimi- ingverijooki. Nad avavad varsti ka päris käega katsutava kohviku - ootan väga. Koju saabus ka ülemaitsev peedi- küüslaugu- rosmariinipesto ja kookospalmisuhkur, mis ei kurna organismi nii palju kui tavaline suhkur, sest ta toodab aeglaselt vallanduvat energiat, lisaks sisaldab palju mineraalaineid. Messi miinuseks oli aga ruumi  vähesus ja rahvast oli nii palju. Väsisin trügimisest üsna ruttu ja nii mõni huvitav lett jäi uudistamata. 

Järgmisesl nädalal ootab mind jällegi ees üks uus trenn ja vaagin siin veel ühtteist proovida. Ega muud üle jäägi kui kott pakkida ja trenni minna, hoida oma meeleolu mõnusa, vähem muretseda ja puhata. Ja varsti panna kindlalt paika suvehooaja võistlused.