What if you saw your fears and doubt not as a sign of failure, but as an essential part of the growth process? Facing your fears, conquering your doubts, those are the building blocks of DREAMS.
/Sarah Canney/
Olen
päris mitmeid kordi alustanud blogi kirjutamist, aga fakt on see, et viimased kuud ei ole postitanud. Millest siis alustada. 2018. aasta oli üks viljakamaid
ja rahuldustpakkuvamaid aastaid. Kui 2018 läbi sai ja vanad väljakutsed
asendusid 2019 aastal uutega, siis erinevalt varasemast kui käivitus entusiasm, aktiveerus seekord
enesekriitika. Minu aju ütles - pole võimalik, et sa nii tubli, osav, julge
ja tark oled. See oli juhus, sa oled pettur. Ja siis ma võtsin suure labida ja
hakkasin end iga päev saboteerima, lammutama inimvajaduste püramiidi. Üritad
endale tõestada ja põhjendada, miks kõik negatiivne, mis teised ütlevad või sa
tunned õige on.
Kõiki
funktsioneerimiseks vajalikke baastegevusi hakkasin kas tegema vähendatult või
jätsin ära - jõin vähe vett, nii et pea
valutas ning ringles. Ei jälginud oma toitumist, sõin oma emotsioone, nii et aju
saaks petetud. Sõin neid tooteid, mida tean, et mu keha ei talu. Mu keha andis igapäevaselt märku,
et talle tehakse liiga. Ma ei maganud piisavalt, nii et süda pööritas ja vahel
tukkusin vastu bussi akent koju sõites. Füüsiline tegevus jäi soiku, tänu
millele ma ei maandanud ärevust ega tekitanud
ruumi positiivsetele mõtetele ja tunnetele.
Muutusin
eriti muretsevaks, närviliseks, tänu millele aeglustus kasv suhetes ja
enesearengus, pigem valitses hirm ning mu hinnangud olid kõverad. Kandsin
endaga kaasas häbi, sest võtsin kaalus
juurde ja langetasin oma standardeid, olin vihane, olin kaotanud enesekontrolli
ja näitasin nii vähe lahkust enese vastu üles kui võimalik, kritiseerisin, nuhtlesin
ja unustasin ära, et läbikukkumised on osa elust. Ootasin, et teised inimesed
muudaksid mind õnnelikuks. Tahtsin nii väga kuuluda kuhugi. Võtsin hinge kui
teistel olid omad soovid omaette teha,
kui neil olid omad inimesed kellega teha, kui pidin nentima, et minu bucket
list on oluline ainult mulle. Tegelikult me ju kõik teame - teised inimesed ei saa meid õnnelikuks teha,
nad saavad meid naerma ajada ja toetada, aga meie rõõm on meie endi vastutus. Kõigil
ongi omad bucket listid.
Kuskil
talve lõpus nägid mu päevad välja päris rutiinsed - ärkad, lähed tööle, teed tööd, tuled koju,
teed süüa, vaatad telekat või lage, võib-olla teed veel tööd ja lähed magama.
Kogu aeg oli pime ja hall. Vahel hakkasin nutma teel koju, vahel hakkasin nutma
tööl, vahel hakkasin nutma kodus. Lihtsalt. Vahel hakkasin oksele koju jõudes,
mu haledus ajas mul südame pahaks, võib-olla ma olin ka kurnatud.
Ma
hakkasin jooksmise asemel kõndima. Kõndisin ja mõtlesin ise kui madalale saab
veel langeda. Ma pole kõndija. Nõrkemiseni ja teosammul aga alati jooksusamm on
mu moto olnud. Mul on oma lemmik raamatusari, mida olen aastaid lugenud - osasid ilmub kogu aeg juurde ja nad on
700-800 lehekülge paksud. Tavaliselt loen ühe hingetõmbega raamatud läbi,
hiilinud isegi öösiti kööki, et neelata lehekülgi. See aasta ma laenutasin uut
osa 7 korda ja lugesin vist 30 lehekülge kokku. Ma ei mäleta isegi, mis nendel
30 leheküljel juhtus. Lõpuks juhtus, et leidsin end tennist mängimas
pulloveris, sest olin kaasa pakkinud spordipluusi asemel mitu
spordirinnahoidjat. Tuli tõdeda, et enam pole küsimus enda vee peal hoidmises,
vaid ma olin ammu põhja vajunud. Vist oleks aeg end elustama hakata. Teadsin,
et enesekõnele on vaja restarti teha eelkõige ja luua uus kasvukoht.
Alustasin sellest, et kui õhtud läksid valgemaks, siis vahel töölt tulles lihtsalt seisin keset tänavat ja lasin päikesel enese peale paista. Valgus pole midagi iseenesestmõistetavat muide.
Kui
inimesed küsisid kuidas mul läheb, siis vastasingi ausalt, et halvasti. Vahel
rääkisin pikemalt, mis mureks on. Selleks
ei olda valmis kui keegi ütleb, et kõik
pole korras. Tegelikult me ei taha
teada, kuidas teistel läheb, me püüame olla viisakad. Need näod olid väga
igavust või ebamugavust täis. Eriti kui su elus pole suuri tragöödiaid
juhtunud, vaid sa lihtsalt oled lainelt ära. Suitsiididest lugedes märkan alati lauset, et see
tuli nii ootamatult. Kindlasti mitte. Enamus inimesi ei märka kui keegi hädas
on. Me oleme tavaliselt kas liiga lähedal või liiga kaugel. Harva kui satume
ühele joonele.
Ma
sõin kohutavalt palju mustikaid. Teisipäeviti käisid poisid suvel orienteerumas.
Püüdsin igal võimalusel kaasa minna, et saaksin päevase sammude normi täis ja
värsket õhku hingata, aga eelkõige, et kükitada keset metsa ja süüa mustikaid.
Raske on mõnda paremat tegevust välja
mõelda kui istuda metsas ja süüa mustikaid. Ja siis perega koju minna. Perega
on mul vedanud. Nad ei oska kumbki riideid kappi panna ja jooksevad minu jaoks
liiga kiiresti. Aga nad on just sellised inimesed, kelle moodi suureks saades
tahaks saada, kelle naljad on päriselt ka naljakad ja sa saad aru, et kui ma
ennast aitan ja oma klaasi suudan rõõmuga täita, siis saavad ka nemad mulle
palju rohkem pakkuda.
Kolmapäeviti
käisin kindlameelselt Pargijooksudel. Kui on rutiine, mis teevad olemise raskemaks,
siis on ka rutiine, mis teevad asju paremaks. Kui ma tühistasin muid mitmeid
trenne endaga, siis kolmapäeviti olin ma kohal. See oli oluline mulle usin
olla. See oli enesekasvatamine. Hooaja lõpus sain särava medali. Keegi tegi
märkuse, et ju siis pidi vähe konkurente olema. Ma ei tunne küll, et see medal
oleks vähem väärtuslik. Mina olin kohal, see on kõik, mis loeb. Mina olengi
see, keda ma võitma pean.
Tagasilangus
oli augusti lõpus - käisin City Trail
Night Editionil 8 km jooksmas. Võistlus toimus Kloostrimetsas valgustamata
pimedatel metsaradadel. Pealamp abiks ja väikesed helkurtäpid juhisteks puudel.
Tegelikult oli väga ainulaadne rada ja kogemus - ja algus oli väga paljutõotav, aga kuskil poole
peal hakkasin end ebamugavalt tundma. Kottpime, sa ei saa aru üldse, kus sa
oled, kus teised on, jälgid täppe, jälgid täppe, jälgid täppe ja korraga
tundsin ennast väga üksi. See polnud enam jooksuvõistlus, ma ei olnud enam
seal, vaid olin hüpanud kuhugi
jäneseurgu. Pimedad rajad muutusid viimase aasta mõteteks ja tunneteks ja sa
jooksed ja jooksed ja jooksed ja sel pimedusel ei tulnud lõppu. Korraga haaras
mu käevarres vanem mees, kes hakkas mind sikutama ning karjuma, kuhu ma jooksen.
Ma ei saanud temast üldse aru, miks ta mind kisub ja vehib ja lõugab.
Ühesõnaga
ma olin kilomeeter enne lõppu keeranud valesti ja uuesti raja algusesse jõudnud.
Jälgisin küll täppe, aga ju viimase ja esimese kilomeetri täpid olid kuidagi
helkimas lähestikku, nii et ma ei läinud viimasele kaheksandale kilomeetrile,
vaid pöörasin teisele kilomeetrile. Tegelikult lõppes kõik hästi, ma pöörasin
uuesti viimasele kilomeetrile ja kohe tuli ka Tarmo mulle vastu, kes oli rõõmus
ja õnnelik, sest ta oli võistlusel hea koha saanud ning mind leidnud, mis oli pimedas
väga keeruline. Ma ei olnud sel hetkel veel tagasi sealt, kuhu iganes ma oma
teadvuses jõudnud olin ning olin häiritud ka sellest, et olin enese teadmata
eksinud, siis ma ehmatasin ta ilmumisest ja kallasin kõik oma emotsioonid talle
kaela. Millest on väga kahju, sest tegelikult temaga kokku jooksmine oli
ütlemata suur kergendus ja parim hetk selles jooksus.
Kindlasti
sellest õhtust jäi see veendumus, et ma ei taha end enam nii tunda nagu ma olen
tundnud. Kindlasti ma ei taha, et mu pere peaks tundma end halvasti minu
pärast. Kindlasti ei mõju see kõik minu tervisele hästi. Kindlasti ei täitu mu
unistused ja püüdlused, mida mul on nii palju veel nii. Ma tahan tunda lootust,
rõõmu, tunnet, et olen superkangelane. Ja ma olen tubli, nutikas, julge ja võitleja.
Sügis
ei ole toonud mu päevadesse tagasi veel kõiki vajalikke baastegevusi ja
hoolitsusi enese suhtes. Istun nii öelda „näpud mullas“ ja loon kasvukohta
headele asjadele. Mõni päev on hea päev ja mõni päev on väga hea päev. Ja mõni
päev on väga kehva. Vahel olen liiga väsinud, et ennast aidata. Kuid mõtted on
selgemad, helgemad, eesmärgid ja plaanid joonistuvad, püüan rohkem und saada,
mitte ennast peksta mõttes kogu aeg. Toitumine ja aktiivne tegevus on veel
kaootiline ja mitte piisav, aga aina rohkem püüan sellele keskenduda.
Septembris
käisin jooksmas 21 km Tallinna maratonil. Mu neljas poolmaraton. Kuigi ma olin
ikka palju aeglasem kui eelmine aasta, siis jooksin terve tee ja tundsin
sellest palju rõõmu. Olin enda üle väga uhke. See oli üks hea päev.
Jooksmine
ja seiklussport on õpetanud mind väga palju - olema vastupidavam, planeerima
oma tegevusi, olema kannatlikum, riskima rohkem, muutnud vaimult tugevamaks, sisult
mitmekesisemaks, nutikamaks. Sport aitab hoida elu balansis. Vabastab pingeid,
kõik keeruline ja negatiivne muutub pärast füüsilist tegevust lihtsamaks ja
positiivsemaks.
Sel
pühapäeval käisin Eesti Maastiku maratoni 25.5 km pikkusel rajal jällegi.
Eelmine aasta kui osalesin oli väga päikseline ning kuiv päev ning ma matkasin
üksinda seda kaunist rada.
See
aasta oli tõeliselt iseloomuga vihmane sügispäev ning rada oli libe, mudane,
plärtsuv. Seekord ma polnud üksinda
- rajal oli jooksjaid
Pargijooksude perest, Tarmo lähedasi ning Kaur. Kauriga oli meil kokkulepitud,
et hoiab minuga ühte, kuna ta polnud nii pikka rada enne läbinud ja tegemist oli
keerulise maastikuga. Pärast 3-4 km laps küsis
- kas võib - ja tegi siis pikad päkad. Ta jõudis 30
minutit enne mind finišisse. Kust see väike 11- aastane poiss selle põleva kire
ja võhma sellel rajal võttis mina ei tea. Mõnel tõusul või raskel lõigul
mõtlesin natuke murega ta peale, kas ta on veel elus… aga mitte ainult eluga ei
jõudnud ta finišisse, vaid ka suure uhkuse ja rõõmu tundega, kiidusõnade ja
otsusega, et see ei jää tema viimaseks korraks. Väga äge!
Minu
plaan oli sörkida ja matkata vastavalt raja erisusele ka see aasta, kuid kuidagi
kukkus välja, et võtsime Pargijooksudest Katriniga ühte kerivasse jooksusammu
enamus rajast. Sai joostud isegi väga raskeid lõike. Lõpupoole kui jalad
märjast ja tõusudest kangeks ja valulikuks muutusid, sai jooksust lihtsalt hoogne
rühkimine. Ma olin väga üllatunud ja
rahul kogu pingutusega. Minus on ikka maastikujooksja peidus. Lihtsalt oleks
vaja spetsiifilist trenni teha. Kogu see võistlus ja rada on ikka üsna imeline
- nii kauni ja vahelduva looduse ja radadega
- läbisime maalilise Suursoo soo,
avarad, lõputud Jussi nõmmed ning tiheda metsaga tõusudest pakatavad rajad
Aegviidu alevikuni. Väiksed peatused kuuma tee, hapukurgi, banaani ja rõõmsate
ergutustega käisid asja juurde. See on üks nendest võistlustest, mida peab ise
kogema – ükski kirjeldus ei suuda edasi anda kõiki nüansse. Ma võiks iga kahe
nädala tagant sellist rada läbida, see oleks suurepärane. Igatahes maailma
parim päev.
Järgmine aasta olen kohal!!!!
Juba ootan.
Võitja
on see, kes osaleb. Suured rõõmud peituvad ka viimases kohas või selles kui
oled aeglane. Mu elu õnnelikumad hetked on finišijoone ületamised. Muidugi on erilisi
hetki teisigi, aga finišijoone ületamine on väga eriline rõõm, puhas
käsitöö. See koosneb higist, hulljulgusest, plaanist, ootamatustest,
krampidest, villidest, punasest näost, mudastest tossudest, otsustavatest
hetkedest, üksiolemisest, koosolemisest, vaprusest, kukkumistest, kriimudest,
sinikatest, ülekuumenemisest, alajahtumisest, tühja akuga Garmini kellast, põõsas
häda tegemisest, kellegi toetamisest, toetuse saamisest, janust, soolasest ja
kuivast suust, paistes sõrmedest, eksimisest, sirgetest lõpututest teedest,
mägedest, mis nagu seinad ees seisavad, päris
seintest, millest on vaja üle ronida, valikutest,
mida teha kui ei jaksa, läikivatest medalitest ja kõige rohkem sellest, mida me
endale räägime - need on need hetked,
kus sa väga vaikselt ja tähelepanelikult kuulad, mida sa endale räägid. See on
see hetk, et öelda endale - sa oled Superkangelane
- isegi kui lõpetasid tund hiljem kui
teised, isegi kui kõik läks nässu, isegi kui sa oleksid võinud pingutada
rohkem, isegi kui oled hirmust väheke püksi pissinud, eriti kui oli üliraske
või nõme või sa polnudki viimane.
Finišijooni ei pea muidugi läbima ainult spordivõistlustel, sa võid neid läbida ka heegeldades, kooki küpsetades, mööblit ehitades - oluline on, et sa pidid mugavustsoonist välja tulema ja sa oled tugevam, õnnelikum ja tänulikum.
See
oli lugu siis sellest, kuidas mul see aasta vist depressioon oli, aga varem ei tahtnud
sellest kirjutada. Tundsin, et mu väärtus kahaneks. Sest päeva lõpuks peab
kastanid ju alati tulest välja tooma. Sest edukad inimesed alati naeratavad ja
jõuavad, teevad ning on. Sest kes see imelik ikka õnnetu on, kui kõik hästi on.
Mulle meeldib väljend sära läbi - shine through - ma arvan, et seda on vaja endale iga päev meelde tuletada - lase särada iga päev millelgi, mida sa tegid hästi. Sest kindlasti sa teed iga päev midagi hästi kas enda, teiste või maailma jaoks.