Friday, October 18, 2019

Kõik hallid varjundid kuni roosani







What if you saw your fears and doubt not as a sign of failure, but as an essential part of the growth process? Facing your fears, conquering your doubts, those are the building blocks of DREAMS.

/Sarah Canney/



Olen päris mitmeid kordi alustanud blogi kirjutamist, aga fakt on see, et viimased kuud ei ole postitanud. Millest siis alustada. 2018. aasta oli üks viljakamaid ja rahuldustpakkuvamaid aastaid. Kui 2018 läbi sai ja vanad väljakutsed asendusid 2019 aastal uutega, siis erinevalt varasemast kui käivitus entusiasm, aktiveerus seekord enesekriitika. Minu aju ütles  -  pole võimalik, et sa nii tubli, osav, julge ja tark oled. See oli juhus, sa oled pettur. Ja siis ma võtsin suure labida ja hakkasin end iga päev saboteerima, lammutama inimvajaduste püramiidi. Üritad endale tõestada ja põhjendada, miks kõik negatiivne, mis teised ütlevad või sa tunned õige on.

Kõiki funktsioneerimiseks vajalikke baastegevusi hakkasin kas tegema vähendatult või jätsin ära -  jõin vähe vett, nii et pea valutas ning ringles. Ei jälginud oma toitumist, sõin oma emotsioone, nii et aju saaks petetud. Sõin neid tooteid, mida tean, et mu  keha ei talu. Mu keha andis igapäevaselt märku, et talle tehakse liiga. Ma ei maganud piisavalt, nii et süda pööritas ja vahel tukkusin vastu bussi akent koju sõites. Füüsiline tegevus jäi soiku, tänu millele ma ei maandanud ärevust ega  tekitanud ruumi positiivsetele mõtetele ja tunnetele.

Muutusin eriti muretsevaks, närviliseks, tänu millele aeglustus kasv suhetes ja enesearengus, pigem valitses hirm ning mu hinnangud olid kõverad. Kandsin endaga kaasas häbi, sest võtsin  kaalus juurde ja langetasin oma standardeid, olin vihane, olin kaotanud enesekontrolli ja näitasin nii vähe lahkust enese vastu üles kui võimalik, kritiseerisin, nuhtlesin ja unustasin ära, et läbikukkumised on osa elust. Ootasin, et teised inimesed muudaksid mind õnnelikuks. Tahtsin nii väga kuuluda kuhugi. Võtsin hinge kui teistel olid omad  soovid omaette teha, kui neil olid omad inimesed kellega teha, kui pidin nentima, et minu bucket list on oluline ainult mulle. Tegelikult me ju kõik teame -  teised inimesed ei saa meid õnnelikuks teha, nad saavad meid naerma ajada ja toetada, aga meie rõõm on meie endi vastutus. Kõigil ongi omad bucket listid.

Kuskil talve lõpus nägid mu päevad välja päris rutiinsed -  ärkad, lähed tööle, teed tööd, tuled koju, teed süüa, vaatad telekat või lage, võib-olla teed veel tööd ja lähed magama. Kogu aeg oli pime ja hall. Vahel hakkasin nutma teel koju, vahel hakkasin nutma tööl, vahel hakkasin nutma kodus. Lihtsalt. Vahel hakkasin oksele koju jõudes, mu haledus ajas mul südame pahaks, võib-olla ma olin ka kurnatud.

Ma hakkasin jooksmise asemel kõndima. Kõndisin ja mõtlesin ise kui madalale saab veel langeda. Ma pole kõndija. Nõrkemiseni ja teosammul aga alati jooksusamm on mu moto olnud. Mul on oma lemmik raamatusari, mida olen aastaid lugenud -  osasid ilmub kogu aeg juurde ja nad on 700-800 lehekülge paksud. Tavaliselt loen ühe hingetõmbega raamatud läbi, hiilinud isegi öösiti kööki, et neelata lehekülgi. See aasta ma laenutasin uut osa 7 korda ja lugesin vist 30 lehekülge kokku. Ma ei mäleta isegi, mis nendel 30 leheküljel juhtus. Lõpuks juhtus, et leidsin end tennist mängimas pulloveris, sest olin kaasa pakkinud spordipluusi asemel mitu spordirinnahoidjat. Tuli tõdeda, et enam pole küsimus enda vee peal hoidmises, vaid ma olin ammu põhja vajunud. Vist oleks aeg end elustama hakata. Teadsin, et enesekõnele on vaja restarti teha eelkõige ja  luua uus kasvukoht.  

Alustasin sellest, et kui õhtud läksid valgemaks, siis vahel töölt tulles lihtsalt seisin keset tänavat ja lasin päikesel enese peale paista. Valgus pole midagi iseenesestmõistetavat muide.

Kui inimesed küsisid kuidas mul läheb, siis vastasingi ausalt, et halvasti. Vahel rääkisin pikemalt, mis  mureks on. Selleks ei olda valmis kui  keegi ütleb, et kõik pole korras.  Tegelikult me ei taha teada, kuidas teistel läheb, me püüame olla viisakad. Need näod olid väga igavust või ebamugavust täis. Eriti kui su elus pole suuri tragöödiaid juhtunud, vaid sa lihtsalt oled lainelt ära.  Suitsiididest lugedes märkan alati lauset, et see tuli nii ootamatult. Kindlasti mitte. Enamus inimesi ei märka kui keegi hädas on. Me oleme tavaliselt kas liiga lähedal või liiga kaugel. Harva kui satume ühele joonele.

Ma sõin kohutavalt palju mustikaid. Teisipäeviti käisid poisid suvel orienteerumas. Püüdsin igal võimalusel kaasa minna, et saaksin päevase sammude normi täis ja värsket õhku hingata, aga eelkõige, et kükitada keset metsa ja süüa mustikaid. Raske on mõnda  paremat tegevust välja mõelda kui istuda metsas ja süüa mustikaid. Ja siis perega koju minna. Perega on mul vedanud. Nad ei oska kumbki riideid kappi panna ja jooksevad minu jaoks liiga kiiresti. Aga nad on just sellised inimesed, kelle moodi suureks saades tahaks saada, kelle naljad on päriselt ka naljakad ja sa saad aru, et kui ma ennast aitan ja oma klaasi suudan rõõmuga täita, siis saavad ka nemad mulle palju rohkem pakkuda.

Kolmapäeviti käisin kindlameelselt Pargijooksudel. Kui on rutiine, mis teevad olemise raskemaks, siis on ka rutiine, mis teevad asju paremaks. Kui ma tühistasin muid mitmeid trenne endaga, siis kolmapäeviti olin ma kohal. See oli oluline mulle usin olla. See oli enesekasvatamine. Hooaja lõpus sain särava medali. Keegi tegi märkuse, et ju siis pidi vähe konkurente olema. Ma ei tunne küll, et see medal oleks vähem väärtuslik. Mina olin kohal, see on kõik, mis loeb. Mina olengi see, keda ma võitma pean.
Tagasilangus oli augusti lõpus -  käisin City Trail Night Editionil 8 km jooksmas. Võistlus toimus Kloostrimetsas valgustamata pimedatel metsaradadel. Pealamp abiks ja väikesed helkurtäpid juhisteks puudel. Tegelikult oli väga ainulaadne rada ja kogemus -  ja algus oli väga paljutõotav, aga kuskil poole peal hakkasin end ebamugavalt tundma. Kottpime, sa ei saa aru üldse, kus sa oled, kus teised on, jälgid täppe, jälgid täppe, jälgid täppe ja korraga tundsin ennast väga üksi. See polnud enam jooksuvõistlus, ma ei olnud enam seal,  vaid olin hüpanud kuhugi jäneseurgu. Pimedad rajad muutusid viimase aasta mõteteks ja tunneteks ja sa jooksed ja jooksed ja jooksed ja sel pimedusel ei tulnud lõppu. Korraga haaras mu käevarres vanem mees, kes hakkas mind sikutama ning karjuma, kuhu ma jooksen. Ma ei saanud temast üldse aru, miks ta mind kisub ja vehib ja lõugab.

Ühesõnaga ma olin kilomeeter enne lõppu keeranud valesti ja uuesti raja algusesse jõudnud. Jälgisin küll täppe, aga ju viimase ja esimese kilomeetri täpid olid kuidagi helkimas lähestikku, nii et ma ei läinud viimasele kaheksandale kilomeetrile, vaid pöörasin teisele kilomeetrile. Tegelikult lõppes kõik hästi, ma pöörasin uuesti viimasele kilomeetrile ja kohe tuli ka Tarmo mulle vastu, kes oli rõõmus ja õnnelik, sest ta oli võistlusel hea koha saanud ning mind leidnud, mis oli pimedas väga keeruline. Ma ei olnud sel hetkel veel tagasi sealt, kuhu iganes ma oma teadvuses jõudnud olin ning olin häiritud ka sellest, et olin enese teadmata eksinud, siis ma ehmatasin ta ilmumisest ja kallasin kõik oma emotsioonid talle kaela. Millest on väga kahju, sest tegelikult temaga kokku jooksmine oli ütlemata suur kergendus ja parim hetk selles jooksus.

Kindlasti sellest õhtust jäi see veendumus, et ma ei taha end enam nii tunda nagu ma olen tundnud. Kindlasti ma ei taha, et mu pere peaks tundma end halvasti minu pärast. Kindlasti ei mõju see kõik minu tervisele hästi. Kindlasti ei täitu mu unistused ja püüdlused, mida mul on nii palju veel nii. Ma tahan tunda lootust, rõõmu, tunnet, et olen superkangelane. Ja ma olen tubli, nutikas, julge ja võitleja.
Sügis ei ole toonud mu päevadesse tagasi veel kõiki vajalikke baastegevusi ja hoolitsusi enese suhtes. Istun nii öelda „näpud mullas“ ja loon kasvukohta headele asjadele. Mõni päev on hea päev ja mõni päev on väga hea päev. Ja mõni päev on väga kehva. Vahel olen liiga väsinud, et ennast aidata. Kuid mõtted on selgemad, helgemad, eesmärgid ja plaanid joonistuvad, püüan rohkem und saada, mitte ennast peksta mõttes kogu aeg. Toitumine ja aktiivne tegevus on veel kaootiline ja mitte piisav, aga aina rohkem püüan sellele keskenduda.

Septembris käisin jooksmas 21 km Tallinna maratonil. Mu neljas poolmaraton. Kuigi ma olin ikka palju aeglasem kui eelmine aasta, siis jooksin terve tee ja tundsin sellest palju rõõmu. Olin enda üle väga uhke. See oli üks hea päev.
Jooksmine ja seiklussport on õpetanud mind väga palju - olema vastupidavam, planeerima oma tegevusi, olema kannatlikum, riskima rohkem, muutnud vaimult tugevamaks, sisult mitmekesisemaks, nutikamaks. Sport aitab hoida elu balansis. Vabastab pingeid, kõik keeruline ja negatiivne muutub pärast füüsilist tegevust lihtsamaks ja positiivsemaks.
Sel pühapäeval käisin Eesti Maastiku maratoni 25.5 km pikkusel rajal jällegi. Eelmine aasta kui osalesin oli väga päikseline ning kuiv päev ning ma matkasin üksinda seda kaunist rada.

See aasta oli tõeliselt iseloomuga vihmane sügispäev ning rada oli libe, mudane, plärtsuv. Seekord ma polnud üksinda  -  rajal oli jooksjaid Pargijooksude perest, Tarmo lähedasi ning Kaur. Kauriga oli meil kokkulepitud, et hoiab minuga ühte, kuna ta polnud nii pikka rada enne läbinud ja tegemist oli keerulise maastikuga. Pärast 3-4 km laps küsis  -  kas võib -  ja tegi siis pikad päkad. Ta jõudis 30 minutit enne mind finišisse. Kust see väike 11- aastane poiss selle põleva kire ja võhma sellel rajal võttis mina ei tea. Mõnel tõusul või raskel lõigul mõtlesin natuke murega ta peale, kas ta on veel elus… aga mitte ainult eluga ei jõudnud ta finišisse, vaid ka suure uhkuse ja rõõmu tundega, kiidusõnade ja otsusega, et see ei jää tema viimaseks korraks. Väga äge!

Minu plaan oli sörkida ja matkata vastavalt raja erisusele ka see aasta, kuid kuidagi kukkus välja, et võtsime Pargijooksudest Katriniga ühte kerivasse jooksusammu enamus rajast. Sai joostud isegi väga raskeid lõike. Lõpupoole kui jalad märjast ja tõusudest kangeks ja valulikuks muutusid, sai jooksust lihtsalt hoogne  rühkimine. Ma olin väga üllatunud ja rahul kogu pingutusega. Minus on ikka maastikujooksja peidus. Lihtsalt oleks vaja spetsiifilist trenni teha. Kogu see võistlus ja rada on ikka üsna imeline -  nii kauni ja vahelduva looduse ja radadega -  läbisime maalilise Suursoo soo, avarad, lõputud Jussi nõmmed ning tiheda metsaga tõusudest pakatavad rajad Aegviidu alevikuni. Väiksed peatused kuuma tee, hapukurgi, banaani ja rõõmsate ergutustega käisid asja juurde. See on üks nendest võistlustest, mida peab ise kogema – ükski kirjeldus ei suuda edasi anda kõiki nüansse. Ma võiks iga kahe nädala tagant sellist rada läbida, see oleks suurepärane. Igatahes maailma parim päev.
 Järgmine aasta olen kohal!!!! 
Juba ootan. 
Tulge ka.
Võitja on see, kes osaleb. Suured rõõmud peituvad ka viimases kohas või selles kui oled aeglane. Mu elu õnnelikumad hetked on finišijoone ületamised. Muidugi on erilisi hetki teisigi, aga finišijoone ületamine on väga eriline rõõm, puhas käsitöö. See koosneb higist, hulljulgusest, plaanist, ootamatustest, krampidest, villidest, punasest näost, mudastest tossudest, otsustavatest hetkedest, üksiolemisest, koosolemisest, vaprusest, kukkumistest, kriimudest, sinikatest, ülekuumenemisest, alajahtumisest, tühja akuga Garmini kellast, põõsas häda tegemisest, kellegi toetamisest, toetuse saamisest, janust, soolasest ja kuivast suust, paistes sõrmedest, eksimisest, sirgetest lõpututest teedest, mägedest, mis nagu seinad ees  seisavad, päris seintest, millest on vaja  üle ronida, valikutest, mida teha kui ei jaksa, läikivatest medalitest ja kõige rohkem sellest, mida me endale räägime -  need on need hetked, kus sa väga vaikselt ja tähelepanelikult kuulad, mida sa endale räägid. See on see hetk, et öelda endale -  sa oled Superkangelane -  isegi kui lõpetasid tund hiljem kui teised, isegi kui kõik läks nässu, isegi kui sa oleksid võinud pingutada rohkem, isegi kui oled hirmust väheke püksi pissinud, eriti kui oli üliraske või nõme või sa polnudki viimane.

Finišijooni ei pea muidugi läbima ainult spordivõistlustel, sa võid neid läbida ka heegeldades, kooki küpsetades, mööblit ehitades -  oluline on, et sa pidid mugavustsoonist välja tulema ja sa oled tugevam, õnnelikum ja tänulikum.
See oli lugu siis sellest, kuidas mul see aasta vist depressioon oli, aga varem ei tahtnud sellest kirjutada. Tundsin, et mu väärtus kahaneks. Sest päeva lõpuks peab kastanid ju alati tulest välja tooma. Sest edukad inimesed alati naeratavad ja jõuavad, teevad ning on. Sest kes see imelik ikka õnnetu on, kui kõik hästi on.

Mulle meeldib väljend sära läbi - shine through - ma arvan, et seda on vaja endale iga päev meelde tuletada -  lase särada iga päev millelgi, mida sa tegid hästi. Sest kindlasti sa teed iga päev midagi hästi kas enda, teiste või maailma jaoks.




Monday, March 11, 2019

2018 kokkuvõte





Olen pikalt lükanud edasi 2018 aasta kokkuvõtte kirjutamist. Kuid peale kalendriaasta vahetuse vahetus nüüd ka eluaasta ja tundub kohane, et tuleb veidi tagasi vaadata.
2018 oli väga pingeline – kindlasti astusin oma mugavustsoonist päris kaugele, kuhugi, kus oli väga võõras, kus ei teadnud üldse,  kuhu tee viib ja kas minus on võimet kõigega hakkama saada.   
Võtame siis otsast peale -  aasta alguses mõtlesime osta esimese päris oma kodu. Vaikselt olime oma mõtteid juba enne  koondanud, aga pigem oli plaan oodata. Head mõtted tuleks siiski kohe teoks teha ja pärast väga kiiret ressursside ümber korraldamist, üle vaatamist ja tekitamist ja palju naeratamist kolisime kevadel oma koju. See kõlab veidi uskumatult siiani, aga ma olen selle üle väga uhke ja õnnelik. See on üks neist asjadest, mis ülejäänud aastal pakkus pelgupaika ja head emotsiooni.
2018 aasta esimene pool möödus suuresti pühendudes ülikooli lõpetamisele -  praktika, lõputöö, eksamid -  ma vist ainult hingasin selles rütmis. Juuni lõpuks sai pärjatud 3 aastat pühendumist  -  lõpetasin Lääne - Viru Rakenduskõrgkooli kaubandusökonoomika erialal ja sain parima rakenduskõrgkooli lõputöö 2018 stipendiumi. See oli väsitav aga tohutut rahuldust pakkuv teekond. Tunnen koolis käimisest väga puudust, mul olid väga huvitavad õppejõud ning Rakvere ja Mõdriku oli hästi mõnusad ning kodused kohad, kus hinge tõmmata. Kõige rohkem tunnen puudust koolikaaslastest. Mõned inimesed andsid eriti palju hingejõudu, naerukurre ja häid mõtteid. Täitsid mu elu väga rikkalikult kõigega.

Suvi möödus valmistudes maratoniks, isegi ei tea, kust kivi alt see jaks tuli, aga ikka iga ilmaga ja kellaajal sai joostud. Olen hästi uhke enda üle, et leidsin selle julguse endas starti astuda ja kuigi kogesin tüüpilisi maratoniviperusi, siis lõpetasin jooksu naeratusega. Olen siiani väga tänulik oma treenerile, perele, tuttavatele, kes mulle kaasa elasid ja aitasid. Lõpumeetrite emotsioonid on eriti eredalt meelde sööbinud.
Suvel sai ka osaletud Xdreami asemel sel aastal ekstreemjooksudel Tehvandil, Tartus, Sakus, Viljandis. Võiks mõelda, et Xdream on mind ette valmistanud kõigeks, kuid ohh ei – ikka oli mõni takistus nii looduslik kui tehis, mis algselt tundus ületamatu -  kõik veega seotud on minu jaoks vaimselt raske, tekitab hirmu, Tartus köiega kaldega kiviseinast üles vinnamine/ronimine võttis põlved nõrgaks ja Viljandi lossimäed -  miski pole ühelgi võistlusel nii raske tundunud kui 12 km järjest neist üles ja alla joosta. Kui ma ükskord üle finishijoone astusin - mul tulid pisarad silma õnnest, et elus olen. Aga soovitan kõigile, kellele seiklussport meeldib ikkagi osaleda, distantse on ka lühemaid.


Minuga on kuidagi nii et vahepealset ei ole -  kas olen äärmiselt eesmärgile pühendunud ja tegus või olen täiesti kurnatud ning lipendan tühjal pilgul mõtetult ringi. Pärast maratoni kadus hästi suur eesmärk ära -  2 aasta pikkune unistus lihtsalt sai teoks ja järgi jäi suur tühi auk. Peale tulid pimedad ja kõledad ilmad, püstijalu põetud haigus, üks suurem läbikukkumine ning üks suurem muutus. See muutus oli töökoha vahetus ja liikumine ühest sekorist teise. Kuigi hinges olin selleks valmis ja töödki selle nimel tehtud 3 aastat, siis kõik oli ikka väga võõras. Esimesed kuud oli mul tunne nagu oleksin hamster rattas -  jooksin, jooksin jooksin, korraks tõmbasin hinge ja siis uuesti rattale ja kõik hakkas otsast peale. Kindlasti peale uute oskuste ning organisatsioonikultuuri õppimise on minul alati keeruline olnud leida see koht meeskonnas, kuhu kuuluda. Ma oskan suurepäraselt võtta klienditeenindaja rolli ja naeratada ning rääkida tähtedest ja kuust, visata nalja ning kuulata teisi,  sest see on olnud minu töö seni - müüa hetke – et teised oleksid rahul ja õnnelikud. Kuid suhelda väljaspool seda mulli on keeruline. Võib-olla seda aastat iseloomustab küsimus – millest me vaikime kui räägime.
Minu viimane eesmärk aastal 2018 (jäägu ta siinkohal mainimata) jäi täitmata, kuigi  olen ka selle nimel mitu aastat vaeva näinud, kuid tulutult. Seekord oli see suur pettumus ja kõigutas enesekindlust ja tekitas tunde justkui kogu aasta oleks olnud läbikukkumine. Viimased paar kuud tõusis ka kehakaal -  korratu söömine, magamatus, pingesolek ja liikumise vähenemine -  pole ka ime - andis eriti tumeda tooni aasta lõpule. Kuidagi tahab aju tõmmata võrdlusmärgi edukuse ja kaalu kontrollimise vahel.
Uus aasta on alanud siiski püüdlustega korrastada oma elu. Hetkel üks päev korraga. Eelmine aasta mõtlesin, et see aasta võiks kuuluda raamatu lugemisele ja matkamisele, et tahaks rahu ja vaikust, kuid see kujutelm tuleb vast edasi lükata. Hetkel tundub, et tuleb siis selline aasta, kus tuleb jätkuvalt edasi pingutada. Nii et kes mind eelmine aasta üldse ei näinud, sest ma kogu aeg pingutasin, siis see aasta möödub nii samuti.
 


"Celebrate endings—for they precede new beginnings."

  Olen pikalt olnud võlgu blogipostituse -   nüüd juhtus nii, et tuleb aasta 2021 kokkuvõte. Ju siis pidi nii minema. Mulle väga meeldib k...