2018 kokkuvõte

Olen pikalt lükanud edasi 2018 aasta kokkuvõtte kirjutamist. Kuid peale kalendriaasta vahetuse vahetus nüüd ka eluaasta ja tundub kohane, et tuleb veidi tagasi vaadata.

2018 oli väga pingeline – kindlasti astusin oma mugavustsoonist päris kaugele, kuhugi, kus oli väga võõras, kus ei teadnud üldse,  kuhu tee viib ja kas minus on võimet kõigega hakkama saada.   

Võtame siis otsast peale -  aasta alguses mõtlesime osta esimese päris oma kodu. Vaikselt olime oma mõtteid juba enne  koondanud, aga pigem oli plaan oodata. Head mõtted tuleks siiski kohe teoks teha ja pärast väga kiiret ressursside ümber korraldamist, üle vaatamist ja tekitamist ja palju naeratamist kolisime kevadel oma koju. See kõlab veidi uskumatult siiani, aga ma olen selle üle väga uhke ja õnnelik. See on üks neist asjadest, mis ülejäänud aastal pakkus pelgupaika ja head emotsiooni.

2018 aasta esimene pool möödus suuresti pühendudes ülikooli lõpetamisele -  praktika, lõputöö, eksamid -  ma vist ainult hingasin selles rütmis. Juuni lõpuks sai pärjatud 3 aastat pühendumist  -  lõpetasin Lääne - Viru Rakenduskõrgkooli kaubandusökonoomika erialal ja sain parima rakenduskõrgkooli lõputöö 2018 stipendiumi. See oli väsitav aga tohutut rahuldust pakkuv teekond. Tunnen koolis käimisest väga puudust, mul olid väga huvitavad õppejõud ning Rakvere ja Mõdriku oli hästi mõnusad ning kodused kohad, kus hinge tõmmata. Kõige rohkem tunnen puudust koolikaaslastest. Mõned inimesed andsid eriti palju hingejõudu, naerukurre ja häid mõtteid. Täitsid mu elu väga rikkalikult kõigega.

Suvi möödus valmistudes maratoniks, isegi ei tea, kust kivi alt see jaks tuli, aga ikka iga ilmaga ja kellaajal sai joostud. Olen hästi uhke enda üle, et leidsin selle julguse endas starti astuda ja kuigi kogesin tüüpilisi maratoniviperusi, siis lõpetasin jooksu naeratusega. Olen siiani väga tänulik oma treenerile, perele, tuttavatele, kes mulle kaasa elasid ja aitasid. Lõpumeetrite emotsioonid on eriti eredalt meelde sööbinud.

Suvel sai ka osaletud Xdreami asemel sel aastal ekstreemjooksudel Tehvandil, Tartus, Sakus, Viljandis. Võiks mõelda, et Xdream on mind ette valmistanud kõigeks, kuid ohh ei – ikka oli mõni takistus nii looduslik kui tehis, mis algselt tundus ületamatu -  kõik veega seotud on minu jaoks vaimselt raske, tekitab hirmu, Tartus köiega kaldega kiviseinast üles vinnamine/ronimine võttis põlved nõrgaks ja Viljandi lossimäed -  miski pole ühelgi võistlusel nii raske tundunud kui 12 km järjest neist üles ja alla joosta. Kui ma ükskord üle finishijoone astusin - mul tulid pisarad silma õnnest, et elus olen. Aga soovitan kõigile, kellele seiklussport meeldib ikkagi osaleda, distantse on ka lühemaid.

Minuga on kuidagi nii et vahepealset ei ole -  kas olen äärmiselt eesmärgile pühendunud ja tegus või olen täiesti kurnatud ning lipendan tühjal pilgul mõtetult ringi. Pärast maratoni kadus hästi suur eesmärk ära -  2 aasta pikkune unistus lihtsalt sai teoks ja järgi jäi suur tühi auk. Peale tulid pimedad ja kõledad ilmad, püstijalu põetud haigus, üks suurem läbikukkumine ning üks suurem muutus. See muutus oli töökoha vahetus ja liikumine ühest sekorist teise. Kuigi hinges olin selleks valmis ja töödki selle nimel tehtud 3 aastat, siis kõik oli ikka väga võõras. Esimesed kuud oli mul tunne nagu oleksin hamster rattas -  jooksin, jooksin jooksin, korraks tõmbasin hinge ja siis uuesti rattale ja kõik hakkas otsast peale. Kindlasti peale uute oskuste ning organisatsioonikultuuri õppimise on minul alati keeruline olnud leida see koht meeskonnas, kuhu kuuluda. Ma oskan suurepäraselt võtta klienditeenindaja rolli ja naeratada ning rääkida tähtedest ja kuust, visata nalja ning kuulata teisi,  sest see on olnud minu töö seni - müüa hetke – et teised oleksid rahul ja õnnelikud. Kuid suhelda väljaspool seda mulli on keeruline. Võib-olla seda aastat iseloomustab küsimus – millest me vaikime kui räägime.

Minu viimane eesmärk aastal 2018 (jäägu ta siinkohal mainimata) jäi täitmata, kuigi  olen ka selle nimel mitu aastat vaeva näinud, kuid tulutult. Seekord oli see suur pettumus ja kõigutas enesekindlust ja tekitas tunde justkui kogu aasta oleks olnud läbikukkumine. Viimased paar kuud tõusis ka kehakaal -  korratu söömine, magamatus, pingesolek ja liikumise vähenemine -  pole ka ime - andis eriti tumeda tooni aasta lõpule. Kuidagi tahab aju tõmmata võrdlusmärgi edukuse ja kaalu kontrollimise vahel.

Uus aasta on alanud siiski püüdlustega korrastada oma elu. Hetkel üks päev korraga. Eelmine aasta mõtlesin, et see aasta võiks kuuluda raamatu lugemisele ja matkamisele, et tahaks rahu ja vaikust, kuid see kujutelm tuleb vast edasi lükata. Hetkel tundub, et tuleb siis selline aasta, kus tuleb jätkuvalt edasi pingutada. Nii et kes mind eelmine aasta üldse ei näinud, sest ma kogu aeg pingutasin, siis see aasta möödub nii samuti.