Jooksmas augusti alguses 14 päeva järjest oma 2 km rada. Vahel on nii, et miski ei soosi sportimist. Töögraafik ei luba, enesetunne ei luba, ilm ei luba, põhjendusi ja vabandusi on mul taskutäis veelgi ja rohkemgi. Aga kui sa tahad midagi, siis tee seda hoolimata kõigest - nii ma tulingi iga päev pärast tööd Kaur rattaga kõrval sõitmas ja võtsin endale see 15 minutit.
Kui ma 16.augustil Rakvere Ööjooksule läksin, siis naeratasin kogu jooksu, sest samm oli nii kerge, ma lihtsalt liuglesin läbi raja. Mul polnud ootusi ega õiget tahtmistki sinna võistlusele minna. Teadsin, et kuigi olin juulis ikka jooksmas käinud ja püüdnud aktiivne olla, siis polnud ma saanud teha siiski piisavalt trenni pikemaks jooksuks või aja parandamiseks.
Stardis kõlas Epp Kõivu - Linn on minu = just täna suudan kõike-kõike, sest just täna olen võitmatu -
ja kogu mu keha täitis surin ja kui mu jalg tõusis esimeseks sammuks teadsin, sellest tuleb suurepärane 10 kilomeetrit. Mu jalal oli meeles, mida ta eelmised 2 nädalat teinud oli ja lõpuks polnud vahet kas 2 või 10 km. See oli jooksupidu. Iga trenn vahet pole kui suur või väike ta on aitab vormi parandada kui mitte kehaliselt siis vähemalt mentaalselt.
See suvi sai sellepoolest eriti mõnus, et sain proovida mitmeid tegevusi, mida enne polnud õnnestunud teha.
Loosiõnn tõi meie perre võrkpalli, siis sai seda proovitud. Väga väsitav, aga mõnus mäng. Ootan juba järgmist rannahooaega.
Ometi sain ka mina seiklusrajal punnitada, must rada osutus ikka parajaks pähkliks. Käte jõudu, tasakaalu ja enesekindlust sai proovile pandud.
Pirital sai ka käidud laenutamas kogu perele rulluiske. Mäest alla sõites olime muidugi Kauriga kraavis, aga muidu sai ikka ukerdatud nii palju, et tahe veel teinekordki rullida jäi alles. Tarmo sõitis kohe 8 km nagu vana proff.
Trammiteeremont aga andis tõuke selleks, et vahel rattaga tööle minekust kujunes välja käin siiani isegi kui trammid juba ammu sõidavad rattaga tööl. Väga vabastav tegevus.
Vinti sai peale keeratud ka murelite, maasikate, mustikate, vaarikate tarbimisele. Lõpetasin päris kiiresti raha lugemise ja pühendasin end pigem hommikupudru nautimisele, mis kubises marjadest.
Kuigi igasugune kook on ikka minu sõber, siis puuviljad ja marjad on kindlalt minu menüüs koha leidnud. Enam nad sealt ka ei lahku.
Ülemiste järve jooksul sain see aasta jagada oma emotsiooni Tarmoga. Minule oli rada juba eelmisest korrast tuttav, Tarmole uus. Viimased kilomeetrid olid seekord küll rasked, aga 14 tuli ikkagi ära. Sellel jooksul andis tunda, et pikamaatrenni pole suvel palju teinud. Tahtejõud on sellistes olukordades väärt valuuta. Pingutasin 2 minutit parema aja võrreldes eelmise aastaga. Selleks aitas kaasa kindlasti ka see et Tarmo oma medal juba kaelas mind viimasel kilomeetril ergutas.
Sellest et koos on tore sporti teha, kogemust jagada ja ühiseid eesmärke seada andis kinnituse ka eilne Ace Xdreami Haapsalu etapp, kust C- raja osalejana oma meeskonnaga osavõtsin.
Tegemist oli siis seiklusspordi võistlusega, kus saime aja kirja 3 tundi ja 19 minutit/ kilomeetreid umbes 25 - sinna sisse mahtus orienteerumine joostes, rattaga ja kanuuga.
Esimene etapp oli linnas, kus oli vaja joostes leida valikuliselt 12st 6 punkti. See oli üllatuslikult raske minu jaoks. Kiired lühikesed vahemaad tõmbasid näo punaseks ja rinnus hakkas pistma, ka ei suutnud ma oma aju kohe tööle panna. Õnneks minu kaaslased Katrin ja Kätlin olid kohe ülesande kõrgusel ja osavalt mööda tänavaid lidudes tegid häid valikuid ning punktid said leitud.
Teine etapp oli rattaga läbida kohustuslik rajalõik ja leida lisaülesande paik. Ratta seljas tundsin end kohe mugavamalt ja minu jaoks oli ka maastikukaarti kergem lugeda, tundsin, et sain hakata panustama ettevõtmisesse.
Lisaülesandeks oli vaja läbida takistusrada, milleks oli mitmete mitmete vagunite jagu lagunenud rong. Ühel pool pidi roomama rongi alt ja teiselt poolt ronima vagunite pealt ja läbi. Esimene roomamise osa polnud nii sümpaatne, sest kuigi osaliselt oli mingi vaip pandud maha, siis vahepeal said põlved ikka väga haiget. Lisaks ronis mingi aktiivsem onu minust ja Kätlinist vahepeal üle. Teine pool oli justkui seiklusrada ja seal ronimine meeldis mulle väga. Üldiselt oli kena vaheldus roomata ja turnida kaardilugemisele.
Edasi sealt kihutasime jälle ratastel otsima punkti, mille asukohta pidi ise päris suure ala pealt otsima. Vihjeks ainult paari kilomeetri ja meetrite kaupa mainitud teekate nt jalgtee, kruusatee, autojälg, kaduv rada, asfalttee ja mõned nooled - tegime paar auringi ja lõpuks päris juhuslikult keset võsa see punkt oligi. Kompassist ja odomeetrist oli veidi kasu.
Kolmas etapp algas sellega, et leidsime tee kanuualale. Jällegi sai ise otsustada - 6st punktist pidi valima 2. Tegime minu meelest jällegi superhea valiku, kuid aega kulus meil siiski. Tarmo oli küll head nõu andnud, mida ka järgisime, aga keegi meist polnud enne kanuuga sõitnud. Nii et ninaots kiskus omasoodu minema ja liikumiskiirus vaheldus edukast mittekuhugi minemiseni. Kasuks ei tulnud ka suhteliselt madal vesi tiheda taimestikuga. Kuigi mõla vehkimist oli palju ja põhiliselt selg mul haige täna sellest ongi, oli kanuuetapp kokkuvõttes väga tore.
Mulle meeldib proovida uusi tegevusi ja eriti suurepärane tunne on kui see valmistas raskusi ka, aga sa ei andnud alla ja tegid ära. Nii meiegi - olime südamega asja juures ja punktid said võetud, läbisime umbes 2,4 kilomeetrit kanuuga kokku.
Viimaseks pingutuseks oli leida ratastel tee finishisse - seal siiski oli veel üks lisaülesanne - suusahüppe sooritas vapper Katrin.
Muretsesin mitu kuud enne võistlust kas keegi üldse tahab minuga koos tulla, kas mu kaaslased jagavad minu entusiasmi, kas oskame kaarti lugeda, kuidas kõik ikka välja kukub....
Praegu võin öelda, et kõik oli parem kui oleksin osanud soovida - mu meeskond oli võitlusvaimu täis, asjalikud, osavad, positiivsed, rahulikud. Võistlus ise oli parajalt koormav ja pingutust pakkuv, huvitav ja me saime ka selle sigri-migri keerulise kaardilugemisega hakkama. Minu üks väga suur unistus sai täidetud. Nüüd juba mõtlen, et võiks teinekordki minna.
Kuidas Coelho ütleski - kui sa arvad, et seiklus on ohtlik, siis proovi rutiini. See on surmav.
Nii et rohkem seiklusi!
Helku
