Pargijooksud

Eelmine aasta Tarmo avastas Pargijooksud (pargijooksud.ee), kuid siis oli neil hooaeg juba lõppemas ja me vist jõudsime korra või paar ainult osaleda. See aasta otsustasime rohkem silma peal hoida, et kui aga vaba, siis kolmapäeva õhtuti minek.

Jooksud toimuvad Tallinnas ja Tallinna lähiümbruses parkides, terviseradadel, metsaradadel, väikseid lõike rajast on olnud ka kergliiklusteel ja staadionil.

Start on avatud 17.30 – 19.30 – nii et saad minna endale sobival ajal rada läbima. Kui ei soovi joosta, siis neil on ka orienteerumine nii täiskasvanutele kui lastele ja lastele on oma jooksurada. Suurtele mõeldud jooksuring on kuni 5 km.

Mina võtan seda kui jooksutrenni -  hea viis mugavustsoonist väljas olla ja õppida rada lugema.

Sel hooajal on mul olnud väga häid jookse ja ka parajaid katsumusi – kuid igast ühest on midagi õppida ja kasuks tulevad kõik kilomeetrid.

Mu lemmik rajad seni on olnud Järve, Harku ja Hiiu, sest minu isiklik lemmik on trailrunning – maastikujooks, metsas jooksmine sobib mulle. Võistlustel võivad maastikurajad olla  kohati isegi ekstreemsed, Pargijooksudel pigem mitmekülgsed. Vaheldus ongi minu jaoks võlusõna. 

Saue ja Kohila olid ka põnevad, sest Tallinnast välja ju igapäevaselt ei satu jooksma ja Jüri oli natuke tuttav, kuna seal oli Xdream olnud.

Piinarikkamad jooksud olid mu jaoks Männi pargi jooks, sest mul oli nii palav too päev ja seal polnud varju ja nii palju jalutajaid oli ees ja kuigi rada oli lühem kui tavaliselt tundus mulle ta igavene.

Lillepi rada unustasin üldse nautida – mul oli mingisugune suurem enesehaletsus peal ja lihtsalt halasin terve tee. 

Jäta meelde - püüa olla positiivne! Ära tee ennast maha!

Merimetsas aga tabas mind suurem kõhulahtisus ja ma lidusin ühe põõsa juurest teise juurde ja tegelesin kogu aeg sellega, et ma jumala eest jõuaks elusalt finishisse ja koju. Sellest päevast peale otsustas mu laps Kaur, et minuga koos joosta on nõme ja ta jookseb üksinda edaspidi Pargijooksudel.

Viimane kord Jüris oli aga nii head kui halba - jooksin oma parima 5 km 31.54, kuid pöörasin poolel rajal valesti ja sattusin uuesti raja keskele - 6 km täitumisel sain aru, et valik on kas jooksen kogu ringi uuesti, et jõuda õigesse ärapööramisse või võtan suuna lihtsalt finishisse, mida eemalt nägin, kuid ei saanud aru, miks ma sinna juba kilomeeter enne ei jõudnud. 

Alguses olidki mul pisarad üle põse, sest olin pingutanud ja jälginud kilomeetriaegu ja teadsin, et tuleb midagi head, nii et olin väga löödud, sest lisakilomeeter ja ekslemine lisasid mu ajale mitmed minutid juurde. Kuid eks tegijal ikka juhtub. Pärast suurte jõgede nutmist otsustasin, et eks siis tuleb järgmine kord jälle pingutada. 

Tegelikult on nii, et eks iga rada on ainulaadne ja hea, kuid me peame kohanduma ja endale selgeks tegema, mis on selle jooksu eesmärk ja kui läheb raskeks võtma kasutusele positiivse sisekõne. Jooksmine  ja üldse sport on nii keha kui ka aju treenimine ütleks ma.

Aga Pargijooksudel on veel mitmed etapid ees, uuri nende kodulehelt, kus on järgmine jooks ja orienteerumine ja tule, sind oodatakse.

You cant cancel your dreams!

Detsembris / jaanuaris hakkasin mõlgutama, et minus jätkuvalt on unistus, mis vaikselt istub ja sahistab nurgas – joosta maratoni. On unistusi, millega pole vaja rutata, kuid mulle tundub enda vanusele mõeldes, et maratoni pole vast mõtet väga edasi lükata.

Vaikselt ikka olen rääkinud sellest viimased kuud, aga kuna vorm polnud kiita, siis polnud väga kindel, kas see ka tõenäoline on. Vaikselt vundamenti ladudes olen siiski otsustanud, et jah see aasta on see aasta, kus unistusi ei tühistata – 8. oktoober – Eesti maastikumaraton 42 km.

Tutvustus on lummav - rada viib Sind läbi Eesti kaunite ja puutumatute metsade ja rabamaastiku. Samavõrra, kui jooksuvõistlus, on see ka ekspeditsioon läbi Eestimaa suurima asustamata kõnnumaa. Rada algab Lahemaa Rahvuspargist ja lõpeb Kõrvema Maastikukaitseala keskuses Aegviidus. See jooks ei ole kartlikele. Katkestamine ei ole võimalik. Kord stardijoonel, pead maksku mis maksab jõudma omal jõul finishini. Tasuks on kõige erilisem saavutus ja mälestused, mida Eesti loodus pakkuda võib.

Maastiku maratoni rada kulgeb valdavalt kitsastel metsaradadel ja pinnasteedel, kuid esineb ka ebatasaseid ja alustaimestikuga lõike, mis panevad vaimu tõsiselt proovile. Raja kergeimad ja ühed ilusaimad lõigud on Viru Raba ja Kõnnu Suursood läbivad laudteed. Kõrguste vahed ei ole Eestile kohaselt suured ja need moodustuvad põhiliselt järsuservaliste jõeorgude ja ooside ületamisest. Rada on tähistatud lintide, noolte ja RMK matkaraja tähistega. Kõik osalejad saavad alla laadida raja GPS andmed. Rada on avatud 7,5 tundi, mis tähendab, et seda võib läbida ka hoogsa matkana.

Mulle sobib rohkem maastikujooksud  ehk  trailrunning ja et seal pole võimalik katkestada – järelikult tuleb lõpetada.

Hetkel olen alustanud Jooksja käsiraamtu järgi maratonitreeningut -  eks ma natuke ebavlev olen kas sellest piisab, kas see on hea valik, teen ma kõike õigesti. Eks ma vaikselt pusin ja aega mööda ole ju näha kas vorm paraneb.

Praegu olen teinud kaks pikemat  jooksu - 11.5 km ja 13 km. Samuti olen saanud kirja 1 h jooksulinti,  9 km rulluisutamist, 21 km ratast, kiirustreeningu ja maastikujooksu Harku – Nõmme terviserajal, välitreeningu Revalis ja pooliku kiirusetreeningu Stroomi rannas, pluss  Pargijooksud kui võimalik. (Pargijooksul Kohilas - seltsis segasem)

Reval Spordi välitreeningus sõtkusime Linnahalli treppe ja vahele oma keharaskusega harjutusi ning muud kardiot. Soovitan välitreeninguid kindlasti kõigile – õues on mõnus ja alati on uus koht ja uus kava – mugavustsoonist välja – ja treener Bret on äärmiselt positiivse hoiakuga. Kui sul kehtiv kuukaart saad võtta sõbra tasuta trenni kaasa.

Stroomi rannas oli kavas 40 minutit kiirustreeningut spordilangevarjuga -  resistance parachute -  kui olin 22 minutit lõike jooksnud hakkas vali vihm ja kõva äike -  koju jõudes olin läbimärg. Spordilangevarju proovisin esimest korda – sa kinnitad selle enda kõhu ümber ja joostes lõike kõigest väest võtab ta tuule endasse ja tekitab takistuse, et sul oleks raskem joosta. Mulle väga meeldis.

Nõmmel kiiruse treening koosnes sellest, et 3 min jooksin kiire tempoga ja 3 min kõndisin ja nii 5-6 korda pluss soojendus ja cool down. Maastikujooksul oli 5 km treeneriks Tarmo, kes otsis üles kõik tõusud  ja lõppu tegin kaks üles minekut suusamäest ja kerge sörk lõppu. Mõlemal treeningul tuli kuskil 6 km kokku.

Kindlad võistlused, mis enne maratoni kavas on  - on Xdream ja Vilniuse poolmaraton -  suured tänud Tarmole, kes pääsmed võitis ja mu kaasa võtab ja Klubi Tartu Maraton, kes toreda loosi korraldas. Võistlusi, kus osaleda tahaks on  augustis / septembris 4-5 veel, kuid pean jooksvalt vaatama kuidas töögraafikud lubavad osaleda. Pöidlas pihku, et lubavad.

Olen nüüd ka uhke Garmini spordikella omanik -  enam ei pea telefon taskus jooksma, kui just runfiesid teha ei taha, vaid saan ainult kellaga oma trenne salvestada, eriti hea on kilomeetri aegadel silma peal hoida ja lõike, kus aega vaja vaadata nüüd joosta. Elu on mugav nüüd! Aitähh, Tarmo!

Jälgi minu tegemisi https://www.instagram.com/helkudoingsport/