Lihtsalt jookse ja tunne rõõmu!

Viimasel ajal oleme sattunud mitmetele omapärastele ja lahedatele väikestele jooksuüritustele.

Kaasaelajana käisin Saku 1. seiklusjooksul Männiku karjääris, kus Tarmo sai lahedaid elamusi liiva düünidel ja rabas joostes. Facebookist saab Saku maratoni alt selle kohta rohkem uurida ja ka teiste nende korraldatud jooksude kohta.

Alles hiljuti vallutasid Tarmo ja Tiit Nõmmel Vanaka liivamäe. Seal siis oli Valdo Jahilo korraldatud mäkkejooksuvõistlus. Endalgi hakkas jalg sügelema.

Ise aga võtsin osa järjekordsest Pargijooksude sarja etapist Snelli tiigi ääres 4. 5 km seekord. Sinna minnes mõtlesin, et kus me küll seal jookseme selle 4, 5 km, park ju nii väike. Aga väga kavalalt oli asi lahendatud – 3 ringi uhti uhti uhkesti enne kui tohtis kiibi finishis registreerida. Rada oli üllatavalt raske – sai treppidest ennast üles vinnata, nautida müüri ääres joostes vaadet tiigile, joosta üle väikese punase silla, kus noored musitasid, laskuda mööda porist nõlva alla ja siis tiigi äärest tagasi ning nii kolm korda. 

Tarmo oli muidugi nii kiire, et ma ei saanud arugi kui ta oma kolm tiiru ära oli teinud ja ka lipp oli tornist alla lastud kui ma lõpetasin. Järgmine hooaeg oleks küll tore rohkem jõuda Pargijooksudele, mulle meeldib neid vabaõhutrenni pähe teha. Sul on kaks tundi aega, et starti jõuda, võtad oma kiibi ja lähed jooksed oma jooksu ära. Samuti on see väga hea üritus kuhu Kaur kaasa võtta – tema vanuste rada on 1, 5 km.

Teine väga mõnus jooks oli mulle üllatuskingitus -  Hiiumaa 1. trepijooks Tahkuna tuletornis. Tahkuna tuletorn asub Hiiumaa põhjatipus ja on Eesti randade kõrgeim malmist tuletorn – 42,7 m. Me saime enne jooksu minna torni tippu vaatama ja uudistama – vaade oli imeline, trepp ise muutus lõppu jõudes kitsamaks ja astmed olid värvitud pigimustaks, mis hämaramas tegi jalgealuse otsimise raskemaks.

Starti lasti ühe kaupa ja siis jäid ootama teisi, pärast 10 inimest tehti paus ja lasti meid tornist alla. All ootas kõiki värske suitsulest ning lisaks oli võimalik soetada endale majakavahi vanaproua küpsetatud seenepirukat. Kõige noorem jooksja oli 4- aastane Rasmus ja kõige rohkem higistasid kohalikud tuletõrjujad, kes jooksid koos oma varustusega.

Kuna nendel väikestel jooksudel on vist maksimaalselt 25 inimest osalenud, siis on ääretult soe, lahke, mõnus ja vahetu kontakt nii korraldajate kui ka  teiste osalejatega. Hoopis teistsugused mõtted ja tunded kui suurjooksudel.

Soovitan teilegi Facebookis või maraton100 kalendrist uurida infot ja minna mõnele väiksemale ja võib – olla mitte veel kuulsale ja väga reklaamitud jooksule.

Kõige parim kingitus on iseendale ja oma perele võtta aega, jagada emotsioone ja teha midagi koos. Meie pere jaoks on kahtlemata võistlused üks võimalus veeta aega koos, matkata ja seigelda ning tunda ennast hästi.

Nakkushaigus nimega Xdream

Sellel hooajal õnnestus mul osaleda lausa kolmel Xdreamil neljast. Super! Õnnelikum on raskem olla.

Mõned aastad tagasi rääkisin endale kindlalt – mina ei saa seal osaleda, mina ei sobi, mina ei oska, mina seda ja mina toda ja nüüd

olen olnud juba B – rajal  Tallinn, Viimsi, Rummu ja C- rajal Haapsalu, Paldiski, Narva ja nüüd siis lisandus Jüri. Ja ma ei usu, et need jäävad minu viimasteks osalemisteks.

Iga osavõistlus on olnud elamuste rohke, eriti Viimsi oma kanalisatsioonitoruga, kuid see hooaeg on olnud eriti põnev ja katsumuste rikas. Leian end tihti mõtlemast Kreenholmist, analüüsin Rummut või sunnin inimesi ikka veel kuulama Jüri seiklustest.

Jüris olin oma tüdrukutega C- rajal, Katrinil ei õnnestunud seekord tulla, aga õnneks leidsime asendajaks Liina, kellele see oli  esimene Xdream. Mingis mõttes sai ka Kätlin esimese ekstreemsema Xdreami osaliseks. Meil C - rajal on alati vedanud ilmaga – päike, päike ja päike ja kuigi epsakaid juhtumeid või keerulisi ülesandeid on ennegi olnud, pole meil päris mülkas enne ronida vaja olnud. Mina muidugi olen B-l näinud kõiksugu vett ja vilet, aga sügisene külm mülka vesi võtab ka kümnendal korra hääle kiledaks.

Oma kilkamisega saime isegi Xdreami video peale. Mine vaata Xdreami facebooki lehelt videot.

Seekord olid eraldi stardid ja enne kui hoolega kaarti uurima saime, pidime kepslema üle tõkete. Pärast pilte vaadates võistlusest pean aplodeerima enamikele, kes reaalselt tõkkejooksu tegid nagu Rasmus Mägi, sest mina küll sõnaotseses mõttes ronisin väga tasahilju neist üle.

Esmased punktid saime Jüri terviseraja metsatukkades rägastikus ronides kätte. Järgnevad punktid olid aga peidetud juba kohtadesse, kus pidime leppima külma vee, pori ja pillirooga ehk varvastega tuli tossudest kinni hoida, rinnuli hulpida  ning reiteni uhada.

Kanuupunkte oli C- raja kohta üllatavalt palju, kaval võte rajameistri poolt oli märkida, et punkte võis võtta omale sobivas järjekorras välja arvatud üks punkt, mis pidi jääma viimaseks. Kaardil ja legendis võis see info jääda siiski kiirustamise tõttu märkamata, seda enam et asus ala keskel, nii et tundus kutsuv ta ära võtta kui tast mööda kanuutasid. Eks mõnigi võistkond sai sealt trahvi kirja. Meil ühest küljest läks kanuu seekord paremini kui kunagi varem, Liinal tuli juhtimine hästi välja, kuid teisest küljest kaotasime energiat – saime paduvihma. Jah me küll olime selleks ajaks juba täiesti  märjad, kuid kuivamise asemel liguneda edasi muutis jalad kangeks ja tekitas alajahtumise tundemärke.

Seekord oli ka trikiga punkt kanuus, mida äärepealt poleks märganud – punkt ise oli vee all, ainuke märge tast oli oranž kleeplint ümber puuoksa. Kuna sa silmadega otsid punast klõpsu või valge-oranzi kirjut torbikut, siis alguses tundus see kleeplint mitte olulisena.

Kaldale jõudes ootas meid ees lisaülesanne – pool ämbrit tuli vett täis tassida toruga, milles olid augud. Küll proovisime erinevaid tehnikaid, kuid vett jõudis vähe ämbrisse, lõpuks andis tulemust peoga tassimine, mis polnud ka lihtne, sest käed värisesid külmast ja pool vett pudenes selletõttu maha.

Enne finishit saime veel metsa vahel joosta ning end veel porisemaks mäkerdada. Mis mulle selle võistluse juures meeldib on just see vabanemise ja adrenaliini tunne – kui alguses ikka püüad kuidagi kuivaks ja puhtaks jääda, paremat jalgealust otsida, olla ettevaatlik, et jalg juure taha kinni ei jääks, siis jube poole võistluse pealt püüad sa ainult punkte leida, sa oled sisse imatud, sa juba kahlad lihtsalt ringi, hüppad nagu metskits kartmata mõtlemata jalgealusele, otsid põlevate silmadega punkte ja kui finishisse jõudes on korraks kergendus – me oleme kohal, siis sellele järgneb kohe kahetsus, et ongi läbi või?

Selleks korraks jah hooaeg siis läbi – kuid juba olen valmis järgmiseks!!!! Kas minna proovima tüdrukutega B- rajale? Minna lõpuks ööetapile? Kas suudan paremat jooksuvormi saavutada kevadeks? Palju põnevaid ja motiveerivaid küsimusi, mõtteid, millest loodan tegelikult kõik realiseerida kui vähegi võimalik.

Kokkuvõtvalt mul oli väga tore oma meeskonnaga ja loodan, et jätkuvalt on ka nemad nakatunud sellesse kohutavasse haigusesse nimega seiklussport ja mida saab ravida ainult seda harrastades.

Rohkem pilte minu tegemistest saad jälgida instas helkudoingsport alt.

Leia oma rütm

Jooksime võib olla tehniline ja keeruline ala. Rohkem tuleb treenida oma pead isegi kui jooksusammu. Mulle pole kunagi jooksmine lihtne olnud, sest mu pea on mulle nuhtluseks. Ta luiskab, halab ja on õel.

Aga kui leian selle õige rütmi ja tulen korra oma peast välja ehk hakkan jooksma südamega, siis muutuvad jalad väga kergeks ja ma ei pane tähelegi, millal juba rada lõppenud on. Tunne on pärast  nii hea. Ma  võitsin iseennast.

Mulle meeldib joosta erinevaid radu, võimelda vahepeal või ronida kuskil või jääda midagi uudistama, jälgida ümbrust või pidada plaani. Jah ma teen ka pilte. Mul on vahel raske uskuda, et see mina olin, kes uksest välja läks, kes jaksas. Mul on hea meel näha ennast asjalikuna, õnnelikuna, rahulikuna, püüdlikuna, sest üldjuhul ma näen üht totulotut. Samuti ma tahan olla eeskuju – oma lapsele ja ka   neile, kes tahaksid olla sportlikumad, liikuvamad, seikluslikumad, aga nad pelgavad. Mina ka pelgan, mina ka olen väsinud, mina ka vajan motiveerimist, mina ka saan siiani pilke, mis sina paks või aeglane siin teed, aga

mina tean, et ma jõuan, julgen, tahan ja võin ise eeskuju teistele olla. Ja mida rohkem sa oma mugavustsoonist välja tuled, seda vähem sa sinna tagasi tahad minna.

Kuigi ma pole kiire jooksja meeldib mulle käia  võistlustel. Ma võtan neid kui seiklusi, kui õppetunde, treeninguid. Viimati käisin Ülemiste järve metsajooksul 5 km ja SEB sügisjooksul 10 km. 

Ülemiste järve jooksule läksin üsna planeerimata - hetke emotsiooniga registreerisin nii enda kui Kauri 5 km pehmele ja männisele rajale. Närv oli väga suur – ma polnud varem koos lapsega võistlusel käinud, samuti oli see Kauri esimene maastikujooks. Seni olime koos mööda Kalaranda ja Beetapromenaadi sörkimas käinud. Rada kahtlemata kurnas teda, kippus selja taha piiluma, sest tal oli hirm, et me oleme viimased. Ka mul oli see hirm, kuid vankumatult käskisin vaid ette vaadata. Samuti ei lubanud ma tal kõndida. Need on reeglid, mida järgin ka ise – kõik oluline on vaid sinu ees ja vahet pole kui aeglaselt jooksed, lihtsalt tee jooksusammu. Kui ma neid reegleid murran, siis pean ikka väga läbi omadega olema.

Raja lõpupoole hakkasid meile ka mõned seljad vastu tulema ja fotograafid põõsastes, need ergastasid Kauri nii väga, et kui veejaam paistma hakkas heitis ta mulle luba küsiva pilgu ja minu noogutuse saatel spurtis end kuni finišini hingetuks. Parim osa oligi ta meelest kui lõpukoridoris oli talle kaasaelatud ja medal talle kaela riputati. Kevadel planeerin juba minna temaga Harku järve jooksule.

Kaur küll soovis ka sügisjooksu 10 km distantsile tulla, kuid pidi seekord siiski vaid lastejooksuga leppima. Minul aga oli küll ainult rõõm sellel jooksul osaleda. Väike torge küll käis läbi nii Ülemiste järve jooksul kui ka siin, et olen see aasta lühematel distantsidel, kuid sellest ei tohi end siiski heidutada lasta.

Kiidan rajameistrit – sügisjooks on mulle alati sümboliseerinud seda väheke igavamat võistlust, siis seekord oli rada nii vaheldusrikas ja põnev, et see 10 km läks tõeliselt kärmelt. Uudistasin kaasaelajaid, maju, käänakuid, kaasjooksjaid. Mu lemmik koht oli väike lõik läbi Kultuurikatla. Me jooksime sõna otseses mõttes läbi Kultuurikatla. Vahva! Teate inimesed on nii inspireerivad ja motiveerivad – oli puudega jooksjaid, kõrges vanuses jooksjaid, kes oma abikaasaga, kes lapsega,  välismaalasi, noorukeid, kõik olid nii väsimatud. Tarmo veel pärast rääkis, et ta oli näinud ühte vana meest, kel oli naise mälestuspildiga särk seljas. Ju neile oli meeldinud kunagi koos võistelda, kuid naise kadudes võistles mälestusega temast. Ma sellise loo peale muidugi hakkasin uluma. Üldse tuli mul vähemalt kaks korda pisar silma. Mul oli lihtsalt nii hea meel olla osake sellest jooksupeost ja joosta, liikuda, tunda end hästi.

Kui järgmine aasta on sama rada, siis kindlasti soovitan teil minna ja tahaksin ise ka minna jälle ja kes teab võib olla koos Kauriga, vaatame kuidas meil treeningud lähevad.

Rohkem mu tegemisi pildis saate vaadata instas helkudoingsport alt.

Turn your face towards the sun

Suved on alati kuidagi lühikesed meie peres. Ka seekordne suvi lihtsalt puudutas korra õlga ja enne kui  pöörata jõudsid, et haarata tal käest, läinud ta oligi. Muud ei jäänudki üle kui nimekiri unistustest jälle knopkaga seina külge kinnitada ja suunduda sügisesse.

Loodan, et september ja oktoober tulevad kuldsed, et jõuaks veel mõned korrad rulluisutada ja rattaga kilomeetreid mõõta. Joosta muidugi võib iga ilmaga, kuid pimedatel õhtutel siiski jõuan arvatavasti spordisaali. 

Sel suvel ei õnnestunud saavutada kehakaalulangust ega oma tippvormi taastada, kuid kindlasti olin tubli ja nurgakivi sai kindlalt siiski uuesti paika. 

Suuremaks jõupingutuseks augustis sai 3 päevane jalgrattamatk Hiiumaal - läbisime kuskil 90-100 km kokku. 

Meie jaoks oli see täiesti uus kogemus - me polnud kunagi enne teistega  koos matkanud. Minu jaoks oli küll uus tunne olla osa seltskonnast, arvestada teistega, jälgida teiste tempot. Tavaliselt oleme ikka kahekesi/kolmekesi, siis ikka toimetad enda järgi. 

Esimesel päeval jõudsime õhtul ja sõitsime umbes 24 km Kassarisse Sääre tirpi. Täiesti maagiline koht telkimiseks - maandus  RMK telkimisalade top 10sse. Muidugi hommikul jalutasime ka tipu lõppu - mõnus. 

Teine päev oli minu jaoks 

kõige raskem - Tarmo jäi haigeks ja veetis päeva saateautos magades. Lasin sellest oma tujul langeda. 

Samuti ei pakkinud ma kaasa endale jalgrattapükse ega leidnud ma ka üles kotist rattakindaid. Jeps - ärge tehke seda kodus järgi. Kui kätel polnud vigagi, siis tagumik huugas pärast 50 km nii mis kole. Päev lõppes siiski positiivsete emotsioonidega - tänu Kaile sattusime Kärdlas kohvikute päevade raames hea toidu peale ning telkimisala asus ka jällegi kaunis mereäärses kohas. 

Kolmandal päeval hakkas teekond praamile tagasi - 36 km, mis möödusid väga kiirelt, sest sinka-vonkatasime vahepeal maanteelt kõrvale. Minust maanteeratturit kahjuks ei saa, kuid kuskil kõrvalteedel ja metsa all ukerdan ja rassin hea meelega. Suur laps - vaheldus ja seiklus hoiavad tuju ja tähelepanu. Lastest rääkides - tegid kogu selle matka kaasa ka Toomas ja Kaur - väga vaprad, sest polnud ju neil ei rattapükse, kindaid ega superrattaid, vaid väiksed jalad, mis väntasid  üsna kurtmata. Kokkuvõtvalt oli väga tore matk - liiga lühike nagu Kaur ütles. Loodan, et järgmine suvi õnnestub uuesti koos matkama minna. 

Järgmine suvi ma loodan jätkuvad Revalis ka välitreeningud. Mu kõige lemmikud trennid seal üldse. Suutsin isegi Tarmot nakatada sooviga seal käia. Viimases trennis saime eriti rügada - palju erinevaid jooksuharjutusi, roomasime käpakil murul, intensiivsed paariharjutused ja lõpusurdiks jooks Patkuli vaateplatvormile ja trepist alla tagasi.
Tegin endale ka vahepeal eraldi instagrammi lehe helkudoingsport, kust saab rohkem jälgida minu teekonda pildis.