Minu terviseks, ütles Helku endale.

Kuidas siis Helkul läheb?

Sellise paraja koolipoisi kolme võib mulle panna.

Jaanuaris 13 trenni ja 3 ujumist. Jälgisin toitumist ja kaal oli juba 61 kilo.

Veebruar 11 trenni ja 3 ujumist, 67 kommi, 8 pirukat, mõned koogid, 4 meelerahu häirivat inimest, 17 päevauinakut ja kaal 63,4 kilo. 

Järeldus ja edasine - Helku on rumal, aga järjekindel. Et siis aina edasi ja edasi....

Eks selline ma olen alati olnud  - kord kirglik ja sihikindel ja teisel hetkel külm kui kala ning osavõtmatu. Pealegi ei suuda ma otsustada kas peaks andma endast igas olukorras parima või lihtsalt keskenduma teekonnale?

Huvitav on ka see, et mõneti olen väga enesekindel ja tugev naine ja teisest küljest nii haavatav ning kuhugi nurka hajuv tüdruk. Ja kui ma olen see teine, siis on toit minu lohutaja. Ma olen kurb, hmmm sööks midagi, Ma olen ärritunud, hmmm sööks midagi. Ma olen väsinud, hmm sööks midagi. Ma olen olemas ja söök on olemas, oleks koos olemas. Kuid nagu juhtub elus, et kõik sõbrad ei ole head sõbrad - ei ole ka toit minu hea sõber. Ja kuigi raske on tunnistada, et see kooslus ei toimi, tuleb edasi liikuda ja teha uusi paremaid valikuid. Tervemaid. You have to learn to get up from the table when love is no longer being served. 

Silmitsesin üks päev lasteaias postrit väärtustega, mida minu lapse rühmas püütakse luua ja ma ei  suutnud välja mõelda, miks me täiskasvanutena, kui me oleme suutnud omandada kõiksugu keerulisi oskusi, ei suuda lugu pidada väga lihtsatest väärtustest.

Mina tahan küll muutuda paremaks inimeseks ja selle jaoks astun ma kaalu pealt maha ja lähen teen sporti. Sporti tehes ja  eriti pärast trenni on pea alati nii klaar, tunnen ennast nii hästi ja sihid muutuvad selgeks ja ma olen palju valgustatum inimene. Ma olen saanud endaga veidi filosofeerida.

Ma ootan väga, et kas nüüd veel tuleks palju lund või saabuks suur soe kevad - tahaks õues värskes õhus rohkem olla. Mul on palju ägedaid plaane selleks hooajaks seoses jooksmisega ning võistlustel osalemisega. Nüüd talvel olen kaks korda õues jooksmas käinud - esimene kord oli päris mõnus, kuigi veidi kurk oli valus pärast, aga teine kord läks väga metsa - vale riietus, mul oli nii külm lõpuni välja ja selg andis tunda järgmisel päeval ja tuju oli kehva ja siis on ju kõik muu ka kohe jama, pori, pimedus, jää. Ega kaua muidugi ei saa vabandada end   rühmatreeningute ja ilmaga  - jooksjaks saab ainult joostes. 

See kuu oli mul ka sünnipäev - 33 on tore number ja osa minu kingitusest Tarmo poolt oli üllatusosalemine Tallinna Tõususarja Radissoni hotelli trepijooksul. Ta ütles seda mulle öösel enne sünnipäeva, nii et ma enamus ööst ahmisin šokist õhku ja järgmisel päeval Radissonis Kauri ja Tarmot oodates kruvisin ka ennast nii üles, et peale selle, et mu kätest voolas veri ära ja jalg värises, oli mul ka kõht lahti. Aga õnneks vanemaks saades oled kõiksugu hädadega harjunud ja seal ma siis lõpuks olin - lidusin kuni 7. nda korruseni ja sealt edasi kiirkõnnis kuni 26. nda korruseni ehk finishini. See oli just nii raske kui ma arvasin ja üldse mitte selline kui ma arvasin D. Mõtlesin, et kindlasti jalad väsivad, kuid palju kehvem oli hingata. Lõppu jõudes oli kurk nii valus ja tagasi kogunemisruumi jõudes oli kuulda ainult köhimist ja ka meie köhisime väga kaua. Ma ei tea kas tagavaratrepp oli nõnda tolmune ja suur müdistamine paiskas selle kõik lendlema või oli äkiline tõus kopsudele lihtsalt liig? Igatahes jooks oli minul 5 minutit, aga väsimus nagu oleks 5 km jooksnud. Mulle väga meeldis. See oli üks nendest asjadest, mis on/oli mu nimekirjas - mul on nimekiri 100 asja, mida Helku teha/saavutada/proovida/näha tahab lähemate aastate jooksul. Eelmine aasta tegin peaaegu 20 nendest ära. Vahel ma jagan oma rõõme teistega, aga vahel teen midagi ära ja siis ütlen lihtsalt endale sinu terviseks, Helku!

 Foto tehtud 23. ndal korrusel - naeratan! Tarmo pärast ütles, et ma olin ainukene, kes käsipuud üldse ei kasutanud. Mul ei tulnud see pähegi -  nagu ikka Helku moodi on läbi raskuste minna.

Vaade alt üles, lõppu ei olnud näha. 

Igatahes mul on vedanud, et Tarmo julgustab mind julgema ja proovima. Mis veel kogu loo juures huumorit pakub on see, et üle -eelmine päev oli meil võimalus Radissoni hotellis ööbida ja ma suure suuga plärasin sõpradele, et kahju, et ma hõivatud oma sünnipäeval olen, et kindlasti osaleksin jooksul ja kui teada järgmisel päeval sain osalemise, siis enam nii suure suuga ei kõvatanud. Siit siis tarkusetera - julged rääkida, julge ka teha. Aga õnneks ma ikkagi tegin jooksu ära. 

Jaanuaris kui mul toitumisega paremini läks, siis pildistasin taldrikutäisi üles ja seekord panen mõned teile ka, aga üldiselt ma seda vist rohkem ei tee - kui ma sotsiaalmeedias ringi vaatan, siis pean tõdema, et minu suutäied on küll maitsvad, aga nii kauneid pilte ja huvitavaid roogi kui kümnetel teistel on, minul ei ole. Inimesed on fantastiliselt osavad ja ilumeelega ikka õnnistatud. 

 

Igatahes 

!!!!!!!!!!!!!