Detsembri alguses jõudsin päris palju trennis käia - nii oli ka plaanitud, sest teadsin, et kuu teises pooles pole mul aega ega võimalust.
Proovisin esimest korda bodypumpi - tegemist on lihasvastupanutreeninguga, mis aitab lihaseid toonusesse. Treeningus kasutatakse mitmesuguseid raskusi ja sa saad neid suurendada/vähendada vastavalt oma enesetundele. Kasutatakse harjutusi nagu kükk, jõutõmme, rinnalt surumine, väljaastekükk jne. Olen alati peljanud minna sinna trenni ja kuidagi nii juhtubki, et kui lasen hirmul idaneda, siis ka pole positiivseid tulemusi. Uude trenni minnes sa tavaliselt ikka ei tea mis kuidas millal - treenerid on erinevad - mõni on väga abivalmis, seletaja, küsib kohe, kes on uus- mõni treener tuleb kohale, teeb oma töö ära ja läinud ta juba ongi.
Seekord oligi nii et treener tuli, oli äge ja ma ei saanud mitte midagi aru. Kohe alguses oli raske saada kontakti kellegagi, et teada saada, mida ja kui palju võiks treeninguks abivahendeid kaasata. See ei ole midagi erilist, et inimesed teevad näo, et nad ei kuule ega näe sind. Nagu ühes etenduses, mida detsembris vaatamas käisin -öeldi - eesti naine ei tunnista eales, et ta on pesuruumis alasti sinuga olnud. Lõpuks üks vanem vene proua aitas, kuid kuna igaühel on erinevad kettad, siis need raskused ei sobinud mulle. Ta püüdis mind ka juhendada treeningu ajal, sest ilmselgelt oli mu kehahoiak ja harjutuste läbiviimine vale ja see torkas talle silma, kuid mina sattusin veelgi suuremasse segadusse. Oli näha, kuidas kõik teadsid, mida teha ja nautisid oma pingutusi. Mina olin treeningu lõppedes frustreeritud. Mõtlesin, et ma ei tule sellesse trenni enam kunagi. Ma pole veel sinna tagasi läinudki, kuid asja üle mõeldes tean, et ma ei tohi alla anda. Pean andma veel ühe võimaluse, sest iseenesest minu kehal on vaja toonust. Mul on vaja neid raskusi, pingutust ja higi ja valu. Püüan leida võimalust proovida bodypumpi mõne teise treeneriga.
Detsembri teisel poolel mustas kalender kõiksugu jõulupidudest ja külaskäikudest nii et mõni päev koosnes mu menüü ainult kostitajate poolt pakutavaga. Aasta lõpuks tundsin kuidas mu kõht hakkas juba igapäev valutama ja keha läks paiste. Kuigi jõuluperioodist suutsin ammutada palju positiivseid emotsioone ja see aasta tõi jõuluvana väga palju kinke - tundub, et olin hea laps olnud, siis lõpuks olin väga väsinud ja kurnatud.
Uut aastat võtsin vastu mõttega, et ootan igat päeva suure hurraaga, et viia käiku kõik oma suured plaanid. Ja ohh kui palju plaane ma suutsin kirja panna - terve romaani. Jaanuari alguses olin pikalt ja tihedalt tööl ja ootasin kannatlikult, millal saan härjal sarvist haarata, kuid selleks ajaks oli mu organism liigsest söömisest, vähesest spordist ja väsimusest ja võib- olla ka liigsest survest endale nii rusutud, et jäin haigeks. Mõtlesin, et mis seal ikka küll on homme parem, kuid igat homset alustasin sellega, et hakkasin tühistama plaane ja trennikott jäi esikusse ootama paremaid päevi. Pärast nädalast voodis lebamist olin 2 kilo kergem ja energiast tühi ja õnnetu. Õnneks on mu elus Tarmo, kes ütles, et aitab küll, lähme nüüd õue. Käisime perega kaks päeva Nõmmel suusatamas ja tõesti elujõud tuli kohe tagasi. Mulle meeldib lumi, kargus ja kõik need toredad tegevused, mida talvel teha annab. Ootan väga, et saaks jälle minna.
See nädal õnnestus läbi töökoha käia ka kaks päeva lumelauaga sõitmas. Ehk siis Zagarkalns on üks väike suusakeskus Lätis, kuhu võib teinekordki minna. Seal olid ka kõige sõbralikumad ja abivalmivad mäetöötajad, keda kohanud olen. Mägesid küll mu suure armastuse Rootsiga ei saa võrrelda, kuid heaolutunde ja põnevuse saab ka Zagarkalnsi nõlvadest. Keegi küsis mu käest, mida sa teed seal 3 h - elasin - iga hingetõmbega - mulle meeldivad kõik need tunded, mida mägi annab - kergustunne, kui alla liugled, õõnsustunne, kui kiirus läheb suuremaks, adrenaliin, mis tahaks, et mägi oleks veel kõrgem ja ohtlikum ning sõit pikem. Ärevus, mis tekkis kui nägin, et seal keskuses on nööplift, millega ma polnud enne sõitnud. Enesekindluse kasv kui ma võitluses nööbiga alla ei andnud - hoolimata lillast reiest ja muudest valusatest kohtadest. Uhkusetunne igakord kui liftiga üles sain ja igakord kui lauaga alla sõitsin. Hea seltskond - eriline hetk on kui istud üleval mäel, külm tuul näpistab nina, omad kaunist vaadet ja teed plaani, millal kohvikusse teed jooma minna või sõber annab häid õpetusi, kuidas oskuslikumalt sõita või kiidab, et olid väga tubli. Ja see väsimustunne, mis valdab keha pärast sõitu on hoopis parem kui kõik teised väsimustunded. Selles on killuke õnne.
Vahel ei lähe kõik nii nagu ma plaanin - õppetund mulle - pean õppima mitte stressi sattuma seepärast, olema rahulik ja positiivne. Esimene kuu alles aastast 2014 on läbi- 11 ju veel, et oma mõtteid teostada.
Tegelikult on kõik üsna imeline.
Imeline on ka see, et saan veebruaris aasta vanemaks (kolmekümnendad on siiani olnud vinged) ja sain endale joogipudeli, mida olen juba mitu aastat soovinud ja otsinud.
Siin ta on koos mu mahlasaagiga. Esimest korda nägin seda pudelit paar aastat tagasi Rootsis ja siis ta tundus mulle liiga kallis, aga ma jäin temast mõtlema ja temasugust otsima ning võrdlesin alati teisi temaga. See võib tunduda veider või naljakas, et mis tähtsus on ühel joogipudelil, aga minu jaoks on. Mõnda joogipudelit on ebamugav kaasas kanda endaga, mõni jätab plastikumaitse veele, teine on lihtsalt kole, mõne ma unustan koju kogu aeg, mõnel on ebamugav tila jne - see pudel on ideaalne minu jaoks ja ma tarbin kohe märgatavalt rohkem vett.
Nii et jooge palju vett, ajage vaikselt aga järjekindlalt oma rida ning olge positiivsed!
