Xdream Laagri II etapp tehtud - seekord olin asendusliige B- rajal. 
Igal
hooajal on mul ikka korra ette tulnud, et seda olen. Igakord muretsen, milline
koorem ma meeskonnale olen ja igakord tunnen, et B- rada pigistab mu tühjaks
nagu sidruni, kuid nagu jalg finishit puudutab hakkan salaja lootma, et
järgmisel hooajal jälle on vaja kedagi asendada.
Kõik
Xdreamid, kus käinud olen kas C- rajal oma meeskonnaga või B- rajal
asendusliikmena on olnud huvitavad, kunagi ei saa öelda, et tõeliselt jama oli.
Kuid
alati on lugusid, mida räägin rohkem teistele, kohti, mis jäävad südamesse ning
hetki, mida sa tead, et neid mäletad ka vanaduses. Xdreami slogan on avasta
seigeldes Eestimaad ja see tõesti nii on – see on seiklus ja sa käid kohtades,
mida sa pole enne avastanud. Rajameistrid oskavad oma tööd.
Selline
pikk sissejuhatus Laagri etapile, sest seekord oli eriti põnev ja raske rada
minu jaoks. Mõned hetked jäävad kindlasti südamesse ja muutuvad lugudeks, mida hakkan jälle ja jälle pajatama. Kohe võistluse algusest sain - kõige eredamad hetked Xdreamil - edetabelisse uue punkti kirja panna – kaart juhatas
meid rohelise künkani, milles väike avasus kiviseinas - sisse pugedes, aga ootas ees Peeter Suure
merekindluse rooduvarjendite vaheline maa-alune tunnel - ma ei tea kui pikalt me seal kõndisime, kuid ei saa öelda, et tunnel lühike oleks olnud -
samuti oli ta alguses vähemalt 2 m kõrge ja lai. Vahepeal pidi sumpama
jääkülmas vees, mis pani mu südame võpatama kui jalg esimest korda sisse astus
ja hiljem plörises ning plaksus pori mu tatsamise all. Kahest kohas vist oli kunagi
toimunud varing, sest läbipääs muutus jäneseuru suuruseks – mina ei tea kuidas
suured mehed sealt läbi end surusid - see
oli elamus ja mitte nii klaustrofoobiline kui Viimsi maa-alune toru, kus üks
hooaeg roomasime.
Üsna
pärast tunnelit väänasin veidi jalga ja kukkusin käe kriimuliseks - jalad olid külmast veest kanged ja kujutasin
end väheke graatsilisemaks üle kraavi hüpates kui tegelikult olin. Kui aga pole
surmahäda tuleb edasi liduda, lõpus aega küll end tohterdada.
Rattaetapp
oli küll väsitav, kuid polnud seekord kirss tordil - selleks oli kanuu minu jaoks - kohati kitsas ja käänuline jõgi, mis oli täis
kasvanud kõige õelamaid taimeid, kes end mõla külge pookisid ja justkui kanuule
juured alla kasvatasid ja siis kadus vesi sootuks ja kanuud tuli tassida ühest
kaldast üles ja teisest jälle alla või pidi kanuu jätma üldse hulpima ning
liikuma külmas vees punkti võtma väga kangete jalgadega, mis ei tahtnud minuga
koostööd enam teha. Kindlasti B- raja kanuusõit on pikem kui C- raja oma ja mu
käed tulitasid ja hõõgusid ja ähvardasid küljest kukkuda kui neile selgus, et
seekord tuleb palju rohkem tööd teha. Korraks tuli mul sein ette - ma lihtsalt vehkisin mõlaga ja lootsin, et
enne kui ma kanuust nagu kivi kukun jõuame me kaldasse.
Ja
nii ongi, et peadki vastu ja tulebki kallas ehk valu on ajutine ning me jaksame
palju rohkem kui ette kujutame endile.
Laagri
etapil saime ka mäejooksu teha, mille me peaaegu oleks vahele jätnud (ai kurja!),
mõõta maad (me saime õige tulemuse, jehuu!), avastada, et kaardil on tühi koht
ja sealsed punktid olid trükitud plastiktorule, mida sai ainult veidi aega
uurida (hea, et Tarmo olemas oli!)
ja enne finishit tõmmata terve staadioniringi
köiega sõiduautot (möödusime tervelt kahest meeskonnast, hea lõpuspurt)!
Seekord
nägin rajal ka koolivenda ja kahte toredat võõrast, kellele olin Tallinna City
Trailil sappa võtnud (elu on naljakas, nad olid üks meeskond) ja mul oli selle
üle heameel, et ometi keegi minu tuttavatest oli Xdreamile tulnud. Kui oma meeskonda
uut liiget otsisime, siis see polnud sugugi lihtne - inimestele on hirmud, mingit ettekujutused,
põhjused. Tegelikult ei ole vaja peljata -
ma olen täiesti harilik keskmine plika
ja ma saan igakord hakkama. Seda rõõmu ja rahulolu, mida seiklussport annab on raske kirjeldada, ta on nii
mitmesugune.
