Jooks ümber Pühajärve ja juuli alguse treeningnädalad.

Kuidagi on kujunenud nii et juuli on mul alati võistlustest tühi. Seekordki oleks äärepealt nii läinud, aga juhuse tahtel sattus kogu perel vabaks päev, mil toimus jooks ümber Pühajärve. Täiesti uus rada minu jaoks, mis tundus väga põnev ja medal oli hea peibutis – suur ja kirju. Teekond Pühajärvele siiski oli konarlik -  puhkeaega jäi väheks, söömine oli niru ja sõit oli kuidagi ärev, kohale jõudes suutsin ainult mõelda wc peale. Natuke tegi meele rõõmsamaks, et starti läks peale minu veel Tarmo, tema onu, tädi ja jalutuskäiguna võtsid raja ette ka onunaine ja Kaur. See on harv kui on võimalus suurema hulga lähedastega kogeda jooksuelamusi. Ja märkamatult oligi start. Juba pärast 3 kilomeetrit läks samm raskemaks -  linnalegend rääkis, et Pühajärve jooksul on alati põrgukuumus ja just nii oligi. Päike paistis otse pähe ja tundsin, kuidas hakkasin vajuma küüru. Kaasa ei aidanud ka see, et Pühajärvel on tõusukilomeetreid mõnuga. Ma polnud sellele üldse mõelnud. 7 kilomeetri juures olin kuum ja higine ning tundsin ennast nagu Mustik laudas – muudkui ajasin putukaparve eemale. Olin  hämmingus muide vähesest kontaktist järvega -  püüdsin kogu aeg kiigata kas kuskil sillerdab midagi. Harku ja Ülemiste järve jooksul tundub mulle ääristab loksuv vesi rohkem raja äärset. Viimases lõpus muidugi ilmus järv ka välja ja finishis oli medal just nii ilus nagu välja reklaamitud. See 10, 7 km oli raskem kui mu Narva poolmaraton.

Aga tegelikult oli vahva, pärast istusime koos ja muljetasime.

Käisime ka järvevees solistamas. Suure hurraaga hüppasin ka SUP lauale, sest olid helged mälestused Stroomi rannast, kuid sattusin üsna pea hätta. Tuul muudkui puhus mind sinna, kuhu polnud vaja ja lõpuks oli juba jänes püksis. Kuna minu ujumisoskus on kehvake, siis ei söendanud ka sügavasse vette laskuda (Stroomis oli madal vesi). Lõpuks lasin tuulel end uhuda sinna veerele, kuhu lauda kogu aeg kiskus, rullisin läbi kõrkjate kaldale ja lasin Tarmol sõuda nagu auväärt rüütel mu lauaga õigesse punkti.

Juulis olen juba jõudnud 12 jooksu teha ja 2 matka (kaunid vaated Tabasalus ja tõusumeetrid Tõrvas). Jooksud üldjuhul jagunevad rahulikeks, taastavateks või tempokrossi ning lõigutrennideks. On mõni väga hea jooks olnud, kus tunnen, et jaksu  jagub ja kilomeetriaeg on päris rahuldav, kuid mõni trenn on möödunud kaheldes, võideldes vähese energia ja eneseusuga ja viimased päevad ka palavusega.

Ühel õhtul käisime Sakus -  seal on väga unikaalne vabaõhujõusaal, kus on reguleeritavate raskustega jõumasinad ja ka ronimise võimalus. Ma pole kuskil mujal sellist jõulinnakut näinud. Loodan, et neid tuleb juurde. Tegin küll paar videot sellest, kuidas poisid seal harjutusi tegin, kuid unustasin pilti teha. Järgmine kord teen. Minul oli ka 40 minutit jooksu, niisiis vahepeal irdusin seltskonnast ja sörkisin läbi kauni Saku mõisa pargi ning otsisin mõned kevadise ekstreemjooksu rajajupid üles. Mulle meeldib radu vahetada, siis ei tule tüdimus ja iga trenni jaoks on tegelikult kuskil rada, mis sobib just sellele jooksule kõige paremini.

Külastasin ka Roll Studiot, kus sai siis proovitud 60 min rullmassaaži kogu kehale. Rullmassaaž parandab ainevahetust ja on tõhus lihaspingete vähendamisel. Masinale lisatud infrapunalamp soojendas lihaseid. Massaaži ajal oli vaja tarbida kindlasti vett. Plaanis on minna tagasi, jättis väga mõnusa tunde ja meeldiva mulje.

Tegelikult peaksin enda eest palju rohkem hoolitsema, alustama sellest, et saaksin piisavalt magada ja jooma rohkem vett, keskenduma rohkem, pühenduma. Praegu kuidagi narmendan.

Aga 47 päeva maratonini.

https://www.instagram.com/helkudoingsport/

Kokkuvõte juunist

Juuni  -  158 km jooksmist.

Minu seni kõige suurema kilomeetrite hulgaga kuu. Kusjuures kui mõnekümne kilomeetri eest pean tänulik olema Tarmole, kes mind ikkagi väsimus -ja laiskushetkedel välja lükkas uksest, siis samas pean nentima, et väga raskelt need 158 km ikkagi ei tulnud. Me keha võib meid üllatada, ta võibki jaksata kui anda võimalus, kui püüda olla järjepidev. 

Jooksutrennid on olnud jätkuvalt mitmekesised  ja kokku oli neid 18 -  oli nii tempokrosse kui taastavaid sörke, pikk jooks peale Narva poolmaratoni oli veel rahulik 15 km Stroomi rannas.

Tempokrossidega tunnen, et olen suure arengu teinud. Suudan rohkem endast välja pigistada, jalatöö on paranenud ning nüüd on ikka vahe sees kiiremal jooksul ja rahulikumal jooksul. Enne valgusid mul tempod vahepeal kõik sarnaseks.

Puudust on jõutrennist - pean juba täna sellele mõtlema, mida juurde teha. Toitumisega pole ka ikka rahul -  ainevahetus on palju parem, aga endiselt teen ebavajalikke peatusi, olen ümar nagu pall ning energiat võiks rohkem olla. Loen, mõtlen ja räägin endaga -  öeldakse, et me kuulame kogu aeg, loodan, et varsti mu keha kuulab mind.

Mul oli ka 3 suurepärast Pargijooksu nende treeningnädalate jooksul. Saue ja Pirita olid nii kihvtid maastikurajad -  kavalad jässakad juurikad, käänulised ja kitsad rajad, lopsakad sõnajalad ja mustikataimed, rohelised läbipaistmatud salud ja pikad tõsiselt kummuvad puud. Jooksid justkui võlumetsas.

Pae pargi jooks oli seepärast mõnus, et park oli ilus, puhas, rahulik ja tegin seal väga kiire tempokrossi jooksu. Tarmost oli palju abi, osaliselt jooksis kaasa ja survestas tempot ning  jälgis sammutihedust ning pärast oli nii mõnus lihtsalt jalutada ja jooksu arutada.

Juuni lõppu jäi ka aktus ning diplomi kätte saamine -  nüüd siis kõrgkool läbi. Kuigi väga ootasin seda, et oleks rohkem aega magada ja trenni teha, siis praegu juba tunnen õppimisest, tihedamast päevaplaanist ning koolikaaslastest puudust. 

Mina olen üks nendest, kes jõuab hästi palju kui olen surve ja koormuse all, mida rohkem pinget seda rohkem edu. Palju vaba aega ja vabadust ei mõju mulle üldse hästi, täiesti ebaproduktiivne. Püüan siiski  uusi eesmärke seada ja fookuse tagasi saada.

Juuli tõotab tulla jooksutihe ning mitmekesine – loodan, et arenen veelgi ja vorm muutub aina paremaks. 

Maratonini pole enam palju jäänud – kõigest 58 päeva.

https://www.instagram.com/helkudoingsport/