Friday, October 18, 2019

Kõik hallid varjundid kuni roosani







What if you saw your fears and doubt not as a sign of failure, but as an essential part of the growth process? Facing your fears, conquering your doubts, those are the building blocks of DREAMS.

/Sarah Canney/



Olen päris mitmeid kordi alustanud blogi kirjutamist, aga fakt on see, et viimased kuud ei ole postitanud. Millest siis alustada. 2018. aasta oli üks viljakamaid ja rahuldustpakkuvamaid aastaid. Kui 2018 läbi sai ja vanad väljakutsed asendusid 2019 aastal uutega, siis erinevalt varasemast kui käivitus entusiasm, aktiveerus seekord enesekriitika. Minu aju ütles  -  pole võimalik, et sa nii tubli, osav, julge ja tark oled. See oli juhus, sa oled pettur. Ja siis ma võtsin suure labida ja hakkasin end iga päev saboteerima, lammutama inimvajaduste püramiidi. Üritad endale tõestada ja põhjendada, miks kõik negatiivne, mis teised ütlevad või sa tunned õige on.

Kõiki funktsioneerimiseks vajalikke baastegevusi hakkasin kas tegema vähendatult või jätsin ära -  jõin vähe vett, nii et pea valutas ning ringles. Ei jälginud oma toitumist, sõin oma emotsioone, nii et aju saaks petetud. Sõin neid tooteid, mida tean, et mu  keha ei talu. Mu keha andis igapäevaselt märku, et talle tehakse liiga. Ma ei maganud piisavalt, nii et süda pööritas ja vahel tukkusin vastu bussi akent koju sõites. Füüsiline tegevus jäi soiku, tänu millele ma ei maandanud ärevust ega  tekitanud ruumi positiivsetele mõtetele ja tunnetele.

Muutusin eriti muretsevaks, närviliseks, tänu millele aeglustus kasv suhetes ja enesearengus, pigem valitses hirm ning mu hinnangud olid kõverad. Kandsin endaga kaasas häbi, sest võtsin  kaalus juurde ja langetasin oma standardeid, olin vihane, olin kaotanud enesekontrolli ja näitasin nii vähe lahkust enese vastu üles kui võimalik, kritiseerisin, nuhtlesin ja unustasin ära, et läbikukkumised on osa elust. Ootasin, et teised inimesed muudaksid mind õnnelikuks. Tahtsin nii väga kuuluda kuhugi. Võtsin hinge kui teistel olid omad  soovid omaette teha, kui neil olid omad inimesed kellega teha, kui pidin nentima, et minu bucket list on oluline ainult mulle. Tegelikult me ju kõik teame -  teised inimesed ei saa meid õnnelikuks teha, nad saavad meid naerma ajada ja toetada, aga meie rõõm on meie endi vastutus. Kõigil ongi omad bucket listid.

Kuskil talve lõpus nägid mu päevad välja päris rutiinsed -  ärkad, lähed tööle, teed tööd, tuled koju, teed süüa, vaatad telekat või lage, võib-olla teed veel tööd ja lähed magama. Kogu aeg oli pime ja hall. Vahel hakkasin nutma teel koju, vahel hakkasin nutma tööl, vahel hakkasin nutma kodus. Lihtsalt. Vahel hakkasin oksele koju jõudes, mu haledus ajas mul südame pahaks, võib-olla ma olin ka kurnatud.

Ma hakkasin jooksmise asemel kõndima. Kõndisin ja mõtlesin ise kui madalale saab veel langeda. Ma pole kõndija. Nõrkemiseni ja teosammul aga alati jooksusamm on mu moto olnud. Mul on oma lemmik raamatusari, mida olen aastaid lugenud -  osasid ilmub kogu aeg juurde ja nad on 700-800 lehekülge paksud. Tavaliselt loen ühe hingetõmbega raamatud läbi, hiilinud isegi öösiti kööki, et neelata lehekülgi. See aasta ma laenutasin uut osa 7 korda ja lugesin vist 30 lehekülge kokku. Ma ei mäleta isegi, mis nendel 30 leheküljel juhtus. Lõpuks juhtus, et leidsin end tennist mängimas pulloveris, sest olin kaasa pakkinud spordipluusi asemel mitu spordirinnahoidjat. Tuli tõdeda, et enam pole küsimus enda vee peal hoidmises, vaid ma olin ammu põhja vajunud. Vist oleks aeg end elustama hakata. Teadsin, et enesekõnele on vaja restarti teha eelkõige ja  luua uus kasvukoht.  

Alustasin sellest, et kui õhtud läksid valgemaks, siis vahel töölt tulles lihtsalt seisin keset tänavat ja lasin päikesel enese peale paista. Valgus pole midagi iseenesestmõistetavat muide.

Kui inimesed küsisid kuidas mul läheb, siis vastasingi ausalt, et halvasti. Vahel rääkisin pikemalt, mis  mureks on. Selleks ei olda valmis kui  keegi ütleb, et kõik pole korras.  Tegelikult me ei taha teada, kuidas teistel läheb, me püüame olla viisakad. Need näod olid väga igavust või ebamugavust täis. Eriti kui su elus pole suuri tragöödiaid juhtunud, vaid sa lihtsalt oled lainelt ära.  Suitsiididest lugedes märkan alati lauset, et see tuli nii ootamatult. Kindlasti mitte. Enamus inimesi ei märka kui keegi hädas on. Me oleme tavaliselt kas liiga lähedal või liiga kaugel. Harva kui satume ühele joonele.

Ma sõin kohutavalt palju mustikaid. Teisipäeviti käisid poisid suvel orienteerumas. Püüdsin igal võimalusel kaasa minna, et saaksin päevase sammude normi täis ja värsket õhku hingata, aga eelkõige, et kükitada keset metsa ja süüa mustikaid. Raske on mõnda  paremat tegevust välja mõelda kui istuda metsas ja süüa mustikaid. Ja siis perega koju minna. Perega on mul vedanud. Nad ei oska kumbki riideid kappi panna ja jooksevad minu jaoks liiga kiiresti. Aga nad on just sellised inimesed, kelle moodi suureks saades tahaks saada, kelle naljad on päriselt ka naljakad ja sa saad aru, et kui ma ennast aitan ja oma klaasi suudan rõõmuga täita, siis saavad ka nemad mulle palju rohkem pakkuda.

Kolmapäeviti käisin kindlameelselt Pargijooksudel. Kui on rutiine, mis teevad olemise raskemaks, siis on ka rutiine, mis teevad asju paremaks. Kui ma tühistasin muid mitmeid trenne endaga, siis kolmapäeviti olin ma kohal. See oli oluline mulle usin olla. See oli enesekasvatamine. Hooaja lõpus sain särava medali. Keegi tegi märkuse, et ju siis pidi vähe konkurente olema. Ma ei tunne küll, et see medal oleks vähem väärtuslik. Mina olin kohal, see on kõik, mis loeb. Mina olengi see, keda ma võitma pean.
Tagasilangus oli augusti lõpus -  käisin City Trail Night Editionil 8 km jooksmas. Võistlus toimus Kloostrimetsas valgustamata pimedatel metsaradadel. Pealamp abiks ja väikesed helkurtäpid juhisteks puudel. Tegelikult oli väga ainulaadne rada ja kogemus -  ja algus oli väga paljutõotav, aga kuskil poole peal hakkasin end ebamugavalt tundma. Kottpime, sa ei saa aru üldse, kus sa oled, kus teised on, jälgid täppe, jälgid täppe, jälgid täppe ja korraga tundsin ennast väga üksi. See polnud enam jooksuvõistlus, ma ei olnud enam seal,  vaid olin hüpanud kuhugi jäneseurgu. Pimedad rajad muutusid viimase aasta mõteteks ja tunneteks ja sa jooksed ja jooksed ja jooksed ja sel pimedusel ei tulnud lõppu. Korraga haaras mu käevarres vanem mees, kes hakkas mind sikutama ning karjuma, kuhu ma jooksen. Ma ei saanud temast üldse aru, miks ta mind kisub ja vehib ja lõugab.

Ühesõnaga ma olin kilomeeter enne lõppu keeranud valesti ja uuesti raja algusesse jõudnud. Jälgisin küll täppe, aga ju viimase ja esimese kilomeetri täpid olid kuidagi helkimas lähestikku, nii et ma ei läinud viimasele kaheksandale kilomeetrile, vaid pöörasin teisele kilomeetrile. Tegelikult lõppes kõik hästi, ma pöörasin uuesti viimasele kilomeetrile ja kohe tuli ka Tarmo mulle vastu, kes oli rõõmus ja õnnelik, sest ta oli võistlusel hea koha saanud ning mind leidnud, mis oli pimedas väga keeruline. Ma ei olnud sel hetkel veel tagasi sealt, kuhu iganes ma oma teadvuses jõudnud olin ning olin häiritud ka sellest, et olin enese teadmata eksinud, siis ma ehmatasin ta ilmumisest ja kallasin kõik oma emotsioonid talle kaela. Millest on väga kahju, sest tegelikult temaga kokku jooksmine oli ütlemata suur kergendus ja parim hetk selles jooksus.

Kindlasti sellest õhtust jäi see veendumus, et ma ei taha end enam nii tunda nagu ma olen tundnud. Kindlasti ma ei taha, et mu pere peaks tundma end halvasti minu pärast. Kindlasti ei mõju see kõik minu tervisele hästi. Kindlasti ei täitu mu unistused ja püüdlused, mida mul on nii palju veel nii. Ma tahan tunda lootust, rõõmu, tunnet, et olen superkangelane. Ja ma olen tubli, nutikas, julge ja võitleja.
Sügis ei ole toonud mu päevadesse tagasi veel kõiki vajalikke baastegevusi ja hoolitsusi enese suhtes. Istun nii öelda „näpud mullas“ ja loon kasvukohta headele asjadele. Mõni päev on hea päev ja mõni päev on väga hea päev. Ja mõni päev on väga kehva. Vahel olen liiga väsinud, et ennast aidata. Kuid mõtted on selgemad, helgemad, eesmärgid ja plaanid joonistuvad, püüan rohkem und saada, mitte ennast peksta mõttes kogu aeg. Toitumine ja aktiivne tegevus on veel kaootiline ja mitte piisav, aga aina rohkem püüan sellele keskenduda.

Septembris käisin jooksmas 21 km Tallinna maratonil. Mu neljas poolmaraton. Kuigi ma olin ikka palju aeglasem kui eelmine aasta, siis jooksin terve tee ja tundsin sellest palju rõõmu. Olin enda üle väga uhke. See oli üks hea päev.
Jooksmine ja seiklussport on õpetanud mind väga palju - olema vastupidavam, planeerima oma tegevusi, olema kannatlikum, riskima rohkem, muutnud vaimult tugevamaks, sisult mitmekesisemaks, nutikamaks. Sport aitab hoida elu balansis. Vabastab pingeid, kõik keeruline ja negatiivne muutub pärast füüsilist tegevust lihtsamaks ja positiivsemaks.
Sel pühapäeval käisin Eesti Maastiku maratoni 25.5 km pikkusel rajal jällegi. Eelmine aasta kui osalesin oli väga päikseline ning kuiv päev ning ma matkasin üksinda seda kaunist rada.

See aasta oli tõeliselt iseloomuga vihmane sügispäev ning rada oli libe, mudane, plärtsuv. Seekord ma polnud üksinda  -  rajal oli jooksjaid Pargijooksude perest, Tarmo lähedasi ning Kaur. Kauriga oli meil kokkulepitud, et hoiab minuga ühte, kuna ta polnud nii pikka rada enne läbinud ja tegemist oli keerulise maastikuga. Pärast 3-4 km laps küsis  -  kas võib -  ja tegi siis pikad päkad. Ta jõudis 30 minutit enne mind finišisse. Kust see väike 11- aastane poiss selle põleva kire ja võhma sellel rajal võttis mina ei tea. Mõnel tõusul või raskel lõigul mõtlesin natuke murega ta peale, kas ta on veel elus… aga mitte ainult eluga ei jõudnud ta finišisse, vaid ka suure uhkuse ja rõõmu tundega, kiidusõnade ja otsusega, et see ei jää tema viimaseks korraks. Väga äge!

Minu plaan oli sörkida ja matkata vastavalt raja erisusele ka see aasta, kuid kuidagi kukkus välja, et võtsime Pargijooksudest Katriniga ühte kerivasse jooksusammu enamus rajast. Sai joostud isegi väga raskeid lõike. Lõpupoole kui jalad märjast ja tõusudest kangeks ja valulikuks muutusid, sai jooksust lihtsalt hoogne  rühkimine. Ma olin väga üllatunud ja rahul kogu pingutusega. Minus on ikka maastikujooksja peidus. Lihtsalt oleks vaja spetsiifilist trenni teha. Kogu see võistlus ja rada on ikka üsna imeline -  nii kauni ja vahelduva looduse ja radadega -  läbisime maalilise Suursoo soo, avarad, lõputud Jussi nõmmed ning tiheda metsaga tõusudest pakatavad rajad Aegviidu alevikuni. Väiksed peatused kuuma tee, hapukurgi, banaani ja rõõmsate ergutustega käisid asja juurde. See on üks nendest võistlustest, mida peab ise kogema – ükski kirjeldus ei suuda edasi anda kõiki nüansse. Ma võiks iga kahe nädala tagant sellist rada läbida, see oleks suurepärane. Igatahes maailma parim päev.
 Järgmine aasta olen kohal!!!! 
Juba ootan. 
Tulge ka.
Võitja on see, kes osaleb. Suured rõõmud peituvad ka viimases kohas või selles kui oled aeglane. Mu elu õnnelikumad hetked on finišijoone ületamised. Muidugi on erilisi hetki teisigi, aga finišijoone ületamine on väga eriline rõõm, puhas käsitöö. See koosneb higist, hulljulgusest, plaanist, ootamatustest, krampidest, villidest, punasest näost, mudastest tossudest, otsustavatest hetkedest, üksiolemisest, koosolemisest, vaprusest, kukkumistest, kriimudest, sinikatest, ülekuumenemisest, alajahtumisest, tühja akuga Garmini kellast, põõsas häda tegemisest, kellegi toetamisest, toetuse saamisest, janust, soolasest ja kuivast suust, paistes sõrmedest, eksimisest, sirgetest lõpututest teedest, mägedest, mis nagu seinad ees  seisavad, päris seintest, millest on vaja  üle ronida, valikutest, mida teha kui ei jaksa, läikivatest medalitest ja kõige rohkem sellest, mida me endale räägime -  need on need hetked, kus sa väga vaikselt ja tähelepanelikult kuulad, mida sa endale räägid. See on see hetk, et öelda endale -  sa oled Superkangelane -  isegi kui lõpetasid tund hiljem kui teised, isegi kui kõik läks nässu, isegi kui sa oleksid võinud pingutada rohkem, isegi kui oled hirmust väheke püksi pissinud, eriti kui oli üliraske või nõme või sa polnudki viimane.

Finišijooni ei pea muidugi läbima ainult spordivõistlustel, sa võid neid läbida ka heegeldades, kooki küpsetades, mööblit ehitades -  oluline on, et sa pidid mugavustsoonist välja tulema ja sa oled tugevam, õnnelikum ja tänulikum.
See oli lugu siis sellest, kuidas mul see aasta vist depressioon oli, aga varem ei tahtnud sellest kirjutada. Tundsin, et mu väärtus kahaneks. Sest päeva lõpuks peab kastanid ju alati tulest välja tooma. Sest edukad inimesed alati naeratavad ja jõuavad, teevad ning on. Sest kes see imelik ikka õnnetu on, kui kõik hästi on.

Mulle meeldib väljend sära läbi - shine through - ma arvan, et seda on vaja endale iga päev meelde tuletada -  lase särada iga päev millelgi, mida sa tegid hästi. Sest kindlasti sa teed iga päev midagi hästi kas enda, teiste või maailma jaoks.




Monday, March 11, 2019

2018 kokkuvõte





Olen pikalt lükanud edasi 2018 aasta kokkuvõtte kirjutamist. Kuid peale kalendriaasta vahetuse vahetus nüüd ka eluaasta ja tundub kohane, et tuleb veidi tagasi vaadata.
2018 oli väga pingeline – kindlasti astusin oma mugavustsoonist päris kaugele, kuhugi, kus oli väga võõras, kus ei teadnud üldse,  kuhu tee viib ja kas minus on võimet kõigega hakkama saada.   
Võtame siis otsast peale -  aasta alguses mõtlesime osta esimese päris oma kodu. Vaikselt olime oma mõtteid juba enne  koondanud, aga pigem oli plaan oodata. Head mõtted tuleks siiski kohe teoks teha ja pärast väga kiiret ressursside ümber korraldamist, üle vaatamist ja tekitamist ja palju naeratamist kolisime kevadel oma koju. See kõlab veidi uskumatult siiani, aga ma olen selle üle väga uhke ja õnnelik. See on üks neist asjadest, mis ülejäänud aastal pakkus pelgupaika ja head emotsiooni.
2018 aasta esimene pool möödus suuresti pühendudes ülikooli lõpetamisele -  praktika, lõputöö, eksamid -  ma vist ainult hingasin selles rütmis. Juuni lõpuks sai pärjatud 3 aastat pühendumist  -  lõpetasin Lääne - Viru Rakenduskõrgkooli kaubandusökonoomika erialal ja sain parima rakenduskõrgkooli lõputöö 2018 stipendiumi. See oli väsitav aga tohutut rahuldust pakkuv teekond. Tunnen koolis käimisest väga puudust, mul olid väga huvitavad õppejõud ning Rakvere ja Mõdriku oli hästi mõnusad ning kodused kohad, kus hinge tõmmata. Kõige rohkem tunnen puudust koolikaaslastest. Mõned inimesed andsid eriti palju hingejõudu, naerukurre ja häid mõtteid. Täitsid mu elu väga rikkalikult kõigega.

Suvi möödus valmistudes maratoniks, isegi ei tea, kust kivi alt see jaks tuli, aga ikka iga ilmaga ja kellaajal sai joostud. Olen hästi uhke enda üle, et leidsin selle julguse endas starti astuda ja kuigi kogesin tüüpilisi maratoniviperusi, siis lõpetasin jooksu naeratusega. Olen siiani väga tänulik oma treenerile, perele, tuttavatele, kes mulle kaasa elasid ja aitasid. Lõpumeetrite emotsioonid on eriti eredalt meelde sööbinud.
Suvel sai ka osaletud Xdreami asemel sel aastal ekstreemjooksudel Tehvandil, Tartus, Sakus, Viljandis. Võiks mõelda, et Xdream on mind ette valmistanud kõigeks, kuid ohh ei – ikka oli mõni takistus nii looduslik kui tehis, mis algselt tundus ületamatu -  kõik veega seotud on minu jaoks vaimselt raske, tekitab hirmu, Tartus köiega kaldega kiviseinast üles vinnamine/ronimine võttis põlved nõrgaks ja Viljandi lossimäed -  miski pole ühelgi võistlusel nii raske tundunud kui 12 km järjest neist üles ja alla joosta. Kui ma ükskord üle finishijoone astusin - mul tulid pisarad silma õnnest, et elus olen. Aga soovitan kõigile, kellele seiklussport meeldib ikkagi osaleda, distantse on ka lühemaid.


Minuga on kuidagi nii et vahepealset ei ole -  kas olen äärmiselt eesmärgile pühendunud ja tegus või olen täiesti kurnatud ning lipendan tühjal pilgul mõtetult ringi. Pärast maratoni kadus hästi suur eesmärk ära -  2 aasta pikkune unistus lihtsalt sai teoks ja järgi jäi suur tühi auk. Peale tulid pimedad ja kõledad ilmad, püstijalu põetud haigus, üks suurem läbikukkumine ning üks suurem muutus. See muutus oli töökoha vahetus ja liikumine ühest sekorist teise. Kuigi hinges olin selleks valmis ja töödki selle nimel tehtud 3 aastat, siis kõik oli ikka väga võõras. Esimesed kuud oli mul tunne nagu oleksin hamster rattas -  jooksin, jooksin jooksin, korraks tõmbasin hinge ja siis uuesti rattale ja kõik hakkas otsast peale. Kindlasti peale uute oskuste ning organisatsioonikultuuri õppimise on minul alati keeruline olnud leida see koht meeskonnas, kuhu kuuluda. Ma oskan suurepäraselt võtta klienditeenindaja rolli ja naeratada ning rääkida tähtedest ja kuust, visata nalja ning kuulata teisi,  sest see on olnud minu töö seni - müüa hetke – et teised oleksid rahul ja õnnelikud. Kuid suhelda väljaspool seda mulli on keeruline. Võib-olla seda aastat iseloomustab küsimus – millest me vaikime kui räägime.
Minu viimane eesmärk aastal 2018 (jäägu ta siinkohal mainimata) jäi täitmata, kuigi  olen ka selle nimel mitu aastat vaeva näinud, kuid tulutult. Seekord oli see suur pettumus ja kõigutas enesekindlust ja tekitas tunde justkui kogu aasta oleks olnud läbikukkumine. Viimased paar kuud tõusis ka kehakaal -  korratu söömine, magamatus, pingesolek ja liikumise vähenemine -  pole ka ime - andis eriti tumeda tooni aasta lõpule. Kuidagi tahab aju tõmmata võrdlusmärgi edukuse ja kaalu kontrollimise vahel.
Uus aasta on alanud siiski püüdlustega korrastada oma elu. Hetkel üks päev korraga. Eelmine aasta mõtlesin, et see aasta võiks kuuluda raamatu lugemisele ja matkamisele, et tahaks rahu ja vaikust, kuid see kujutelm tuleb vast edasi lükata. Hetkel tundub, et tuleb siis selline aasta, kus tuleb jätkuvalt edasi pingutada. Nii et kes mind eelmine aasta üldse ei näinud, sest ma kogu aeg pingutasin, siis see aasta möödub nii samuti.
 


Saturday, December 29, 2018

Me ise mõtleme kõik raskeks ehk sügis 2018


2018  hakkab vaikselt lõppema ja enne kui teen aasta kokkuvõtte olen teile võlgu maratoni järgse loo. Juba mitmes sügis kukun ma pikalt ja hääletult pimedasse jäneseurgu. Näen ennast kõrvalt, kõik toimub aegkluubis, aga kui palju ma sellele ennetavalt ei mõtleks või teadvustaks, et seal pole hea olla juhtub ikka, et seal ma olen  - tunnen end kord liiga väikesena püüdes end kuidagi kuhugi ääreni upitada, kord liiga suurena mitte mahtudes sinna kuhu tahaks, silmades ei helgi erkust ja päev saab otsa enne kui jõudis ta alata.
Juba suvel mõtlesin pingsalt sellele, kuidas mitte sattuda sellesse lõksu, kuid märkamatult sai sellest mõttest tõdemus, et siin ma jälle olen.
Pärast maratoni septembris jäin päris tõsiselt haigeks -  arvatavasti angiin -  püüdsin pikalt eemale tõrjuda fakti, et ise sellest välja ei tule, kuid lõpuks tegin püstijalu eluga edasi minnes läbi antibiootikumide ravi.
Kui oktoobris Eesti Maastikumaratoni 25 km rajale läksin, siis jooksin vaid lõiguti, enamus rajast matkasin, sest lihtsalt jõudu polnud. Tundus veider, sest just kuu aega tagasi olin ju jooksnud 42 km. Õnneks suutsin siiski nautida igat kilomeetrit. Vahel sulgen silmad ja kujutlen ennast sinna rajale tagasi.
Maastiku maratoni rada kulges valdavalt kitsastel metsaradadel, pinnasteedel, laudteedel, esines ka ebatasaseid ja alustaimestikuga lõike ning olid ka mõned väiksed tõusud. 25 km pikkune rada kulges alates Järvi järvedelt läbi Kõnnu Suursoo raba ja Kõrvemaa metsade kuni Aegviiduni. Rada oli tähistatud lintide, noolte ja RMK matkaraja tähistega ning oli avatud 7,5 tundi. Maailma parim sügisilm oli -  selge ja soe, loodus oli hingematvalt kaunis ja hästi vahvad vahepunktid olid. Esimeses pakuti särisevat ja tuhast grillvorsti ja rabajärveveest keedetud kuuma teed. Teises peatuses oli kommi, rosinat, hapukurki ja vett. Hapukurk ja sokolaadikomm läks kaubaks imehästi, aga kummikommi ma enam küll ei võta, väga keeruline oli muutkui edasi liikuda ning lõputult mäluda. Kolmas peatus oli vahetult enne lõppu ja seal oli tõsine prääsnik – coca cola, Vana Tallinn ja sprotisaiad. Kaasavõetud kaerabatoon jäigi söömata, sest finishis pakuti veel ka sooja suppi ja kooki ning medaliga anti kaasa pähklipakk.
Kohe raja alguses olid head emotsioonid, sest Järvi järvede RMK oli mulle tuttav -  eelmine oktoober käisime seal Tarmo sünnipäeval perega telkimas, mõnus oli meenutada sooja kakao hõngu ja pragisevat lõket. Laudteedel oli küll veidi ebamugav - olin pannud oma nakkidega maastikujalanõud, mis muidu ekstreemjooksudel plusse teenivad, aga kahjuks libedal laudteel jalgealuse ebakindlaks muutsid ning jooksmise täiesti välistasid. Tavalised jooksutossud oleksid sobinud paremini. Jussi nõmmel ümisesin Nipernaadi Rändaja õhtulaulu –
Ma kõnnin hallil lõpmata teel, 
kesk nurmi täis valmivat vilja. 
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teed 
ju lapsena teesid armastas meel..
Igatahes see rada oli imeline ja ootan juba väga uut oktoobrit. Järgmine kord kavatsen 25 km uuesti läbida aga koos Kauriga. See on talle juba päris mõistlik pikkus.
November on vist olnud treeningute mõttes kõige kurvem kuu. Käisin kaks korda matkamas perega ja jõudsin mõned korrad Olga Andrejeva kummilindi trenni. Trennis tehakse siis harjutusi kasutades kummilinte. Kummilinte on erineva pikkuse ja tugevuse, jäikusega ning osasid saab korrigeerida, teisi mitte. Meie peres on ammu olemas olnud väike tugev „loop“ kummilint – kinkisin üks aasta Tarmole jõuluteks, kuid see oli enne kui Eestimaal lindibuum juhtus ja tol hetkel vaatasid seda küll kaks hämmastunud silma. Novaator pole lihtne olla. Nüüd muidugi oli hea kodust võtta. Pikemad õhemad ostsime siiski juurde. Trennis saab koormust kogu keha, harjutused on oma loomult lihtsad, kuid kavalad. Pärast mitmeid kordusi tuleb välja trenni tõsidus.
Detsember on alanud paremini -  sain lõpuks jooksutossud jalga. Tempo on tasane ja distantsid lühikesed, aga tunnen rõõmu, et vähemalt olen uksest väljas.  Aasta esimestel päevadel teen ülevaate sellest siis kuidas detsember lõppes ja annan hinnangu aastale 2018. Kaunist vana aasta lõppu teile!





Tuesday, September 25, 2018

Jah just selline maratonieelne treeningaeg oli!!!!






Alles see oli kui  suures tuisus ja krudisevas lumes tegin oma selle aasta esimesed jooksutrennid eesmärgiga joosta septembris oma elu esimene maraton. Külmast õhetavatele põskedele järgnes leemendav otsaesine ja kleepuvad spordiriided kuumadel suvepäevadel. Ja siis korraga, väga äkki -  tuli september -  rutuga jõudsin veel kolm väga lühikest jooksuringi teha ja juba pidi mõtlema, mis selga, mis kõhtu ja mis kell ja kuidas starti.
Appi ma ei ole valmis! Mul on veel aega vaja!!! Aga tegelikult see aasta ma olin valmis. Ma olin tööd teinud ja eesmärgi poole liikunud ning  rajal olles ei kahelnud ma kordagi endas, isegi kui oli valus, isegi kui tempo langes.
Maratoniks treenimine õpetas mulle, et kui sa arvad, et sa ei jõua, siis tegelikult jõuad. Et ebaõnnestunud treening on ka hea treening. Et vahel jooksed sa nii nagu sa kunagi varem pole jooksnud - kiiresti ning tehniliselt hästi aga vahel mõtled pärast 2 km-t, et see ongi su lõpp. Et tõusule järgneb langus ja langusele järgneb tõus.
Soovitan kindlasti maratonitreeningutel küsida nõu rohkem teadlikkelt ja käia vahel ühistreeningutel. Ilma treener Taivota Jooksupartnerist ei oleks ma arvatavasti see aasta maratonini jõudnud. Eelmine aasta näitas, et mul polnud piisavalt endal teadmisi, kuidas oleks kõige õigem treenida, milliseid harjutusi teha, millal puhata. Tänu treenerile arenesin jooksjana päris palju, parandasin oma jooksutehnikat ja suurendasin kilometraaži hulka.
Treenides sain teada, et kui sa jätad treeningu ära, siis sa ei saa seda kunagi järgi teha, sa kahetsed seda mitu päeva. Su varbad muutuvad koledaks, sest nad on kogu aeg tossudes, kus nad higistavad, villistuvad ja elavad mingit oma elu. Sa uurid pidevalt kui palju su pulsivöö ja spordirinnahoidja hõõrunud on ning spordikell on pidevas laadimises. Naabrinaine vaatab kummastusega kui jälle su trenniriided kõlguvad õues pesunööril ja kohalikud põõsad ei ole tuttavad ainult kohalikele koertele, vaid ka sulle. Sa võid pikalt rääkida sokkidest ning tead nüüd, et joosta võib 100-l erineval moel.
Sa mõtled pidevalt, millisel rajal oleks mõistlik järgmine jooksuring teha ning Eesti terviserajad on su suurim fänn Instagrammis. Õhtuti nuputad,  kuidas võimalikult palju kaasata oma pere, sest nendega koos on kõik parem.
Sest alati pole kõik hea -  sa puutud kokku inimestega, kes tekitavad tunde justkui sa oleksid ebanormaalne oma hobiga. Sa puutud kokku inimestega, kes tekitavad sinus häbi oma keha pärast. Sa puutud kokku inimestega, kes proovivad su edusamme madaldada. Oli mul ka päevi, kus hakkasin endas kahtlema. Me kuulame väga hoolega, mis meile räägitakse. Me kuulame väga hoolega, mis me ise endale räägime. Õnneks ma suutsin endale piisavalt tihti öelda, et tuleb fookust hoida ja keskenduda võrdlemisele ainult iseendaga ja olla uhke minu saavutuste üle – olgu selleks siis kas või kõige aeglasem kilomeeter teiste arvates.
Soovitan leida toetust perelt või sõpradelt. Minul on väga vedanud toetava perega -  tänu nendele said päris paljud trennid tehtud kui ma olin väga väsinud, negatiivne ja vahel ka laisk. Nad tassisid mu veepudelit, jälgisid aega kui vaja või lugesid meetreid, tegid mu blogi ja Insta pilte või rohkem isegi unustasid neid teha ja kui vaja kurjustasid, kui vaja, lükkasid takka, innustasid, jooksid kaasa ning kiitsid kui oli põhjust.
Kogu perega osalesime see hooaeg jälle ka Pargijooksudel. Pargijooksudel osaleja ei pea olema suur jooksuhunt. Rajad on küll erineva raskusastme ja maastikuga hooaja jooksul, aga kõik on vaid 4-5 km pikad ning tehtavad. Kes ei taha joosta, saab ka orienteeruda. Aga selles mõttes ideaalne võimalus üks kord nädalas teha mõnus trenn sattudes terviseradadele ja parkidesse, kuhu muidu sa ei läheks kolmapäeva õhtul jooksma. See rikastab sinu treeninguid või on hea võimalus alustada nendega. Suvised kolmapäeva õhtud olid mu lemmikud ja tunnen neist juba praegu väga puudust.
Lisaks maratonitreeningutele juhtus nii et osalesin see suvi ka Eesti Ekstreemjooksu 4 etapil -  Tehvandi Mäejooksul (rullirada lõpus ronimine suusahüppetorni), Saku Ekstreemjooks (maastikujooks tehis- ja looduslike takistustega), Tartu Ekstreemjooks (takistusrada Raadi lennuväljal) ja Viljandi Ekstreemjooks (lossimägedest aina üles). See ei olnud mul planeeritud, aga Xdreamil osalemine jäi see aasta ära ja kuskil minu sees on nälg katsumuste ja väljakutsete järgi ning loodus tühja kohta ei salli. Need jooksud olid rasked nii mentaalse kui ka maastiku ning takistuste poole pealt. Rajameister oli igakord ikka vaeva näinud. Aga need jooksud olid ka nii põnevad, ma sain tunda end tõelise seiklejana, kasvatada endas vastupidavust, sitkust, osavust, kavalust, strateegilist mõtlemist. Kahjuks minu maratonitreeningud muidugi väga ei toetanud seda laadi jooksu -  see aasta lõpetasin nad kõik ikkagi puhtalt tahtejõuga. Kui ma järgmine aasta peaksin sarjas osalema, siis kindlasti peaks treeningutele lisama juurde jõusaali ning spetsiifilisemaid jooksutrenne -  rohkem mäkkejooksu, ronimist, raskemaid maastikke.
Kui tavaliselt mul viimastel aastatel on kokku tulnud umbes 260 jooksukilomeetrit aastas, siis praeguse seisuga olen juba jooksnud võistlused ja treeningud kokku 918 km. Ja tunne on, et see number võiks isegi suurem olla, see on võimalik päevaplaani mahutada samamoodi kui töö, pere ja muud tegemised.
Kui nädal pärast maratoni möödus jooksu vabalt, puhkasin, käisin korra ujumas, jalutamas ja sain külmetuse, siis kindlasti plaan on järgmiseks hooajaks eesmärgid paika panna, tegevus – ja ajakava luua ja püüda vormi hoida paremini kui mul see eelmine aasta õnnestus.




Jooksmine jätkub!
 










https://www.instagram.com/helkudoingsport/

https://www.pargijooksud.ee

http://www.jooks.ee/et/tallinna-maraton/

http://meieliigume.ee/

http://www.jooksupartner.ee/

Kõik hallid varjundid kuni roosani

What if you saw your fears and doubt not as a sign of failure, but as an essential part of the growth process? Facing your fears, ...