Monday, March 11, 2019

2018 kokkuvõte





Olen pikalt lükanud edasi 2018 aasta kokkuvõtte kirjutamist. Kuid peale kalendriaasta vahetuse vahetus nüüd ka eluaasta ja tundub kohane, et tuleb veidi tagasi vaadata.
2018 oli väga pingeline – kindlasti astusin oma mugavustsoonist päris kaugele, kuhugi, kus oli väga võõras, kus ei teadnud üldse,  kuhu tee viib ja kas minus on võimet kõigega hakkama saada.   
Võtame siis otsast peale -  aasta alguses mõtlesime osta esimese päris oma kodu. Vaikselt olime oma mõtteid juba enne  koondanud, aga pigem oli plaan oodata. Head mõtted tuleks siiski kohe teoks teha ja pärast väga kiiret ressursside ümber korraldamist, üle vaatamist ja tekitamist ja palju naeratamist kolisime kevadel oma koju. See kõlab veidi uskumatult siiani, aga ma olen selle üle väga uhke ja õnnelik. See on üks neist asjadest, mis ülejäänud aastal pakkus pelgupaika ja head emotsiooni.
2018 aasta esimene pool möödus suuresti pühendudes ülikooli lõpetamisele -  praktika, lõputöö, eksamid -  ma vist ainult hingasin selles rütmis. Juuni lõpuks sai pärjatud 3 aastat pühendumist  -  lõpetasin Lääne - Viru Rakenduskõrgkooli kaubandusökonoomika erialal ja sain parima rakenduskõrgkooli lõputöö 2018 stipendiumi. See oli väsitav aga tohutut rahuldust pakkuv teekond. Tunnen koolis käimisest väga puudust, mul olid väga huvitavad õppejõud ning Rakvere ja Mõdriku oli hästi mõnusad ning kodused kohad, kus hinge tõmmata. Kõige rohkem tunnen puudust koolikaaslastest. Mõned inimesed andsid eriti palju hingejõudu, naerukurre ja häid mõtteid. Täitsid mu elu väga rikkalikult kõigega.

Suvi möödus valmistudes maratoniks, isegi ei tea, kust kivi alt see jaks tuli, aga ikka iga ilmaga ja kellaajal sai joostud. Olen hästi uhke enda üle, et leidsin selle julguse endas starti astuda ja kuigi kogesin tüüpilisi maratoniviperusi, siis lõpetasin jooksu naeratusega. Olen siiani väga tänulik oma treenerile, perele, tuttavatele, kes mulle kaasa elasid ja aitasid. Lõpumeetrite emotsioonid on eriti eredalt meelde sööbinud.
Suvel sai ka osaletud Xdreami asemel sel aastal ekstreemjooksudel Tehvandil, Tartus, Sakus, Viljandis. Võiks mõelda, et Xdream on mind ette valmistanud kõigeks, kuid ohh ei – ikka oli mõni takistus nii looduslik kui tehis, mis algselt tundus ületamatu -  kõik veega seotud on minu jaoks vaimselt raske, tekitab hirmu, Tartus köiega kaldega kiviseinast üles vinnamine/ronimine võttis põlved nõrgaks ja Viljandi lossimäed -  miski pole ühelgi võistlusel nii raske tundunud kui 12 km järjest neist üles ja alla joosta. Kui ma ükskord üle finishijoone astusin - mul tulid pisarad silma õnnest, et elus olen. Aga soovitan kõigile, kellele seiklussport meeldib ikkagi osaleda, distantse on ka lühemaid.


Minuga on kuidagi nii et vahepealset ei ole -  kas olen äärmiselt eesmärgile pühendunud ja tegus või olen täiesti kurnatud ning lipendan tühjal pilgul mõtetult ringi. Pärast maratoni kadus hästi suur eesmärk ära -  2 aasta pikkune unistus lihtsalt sai teoks ja järgi jäi suur tühi auk. Peale tulid pimedad ja kõledad ilmad, püstijalu põetud haigus, üks suurem läbikukkumine ning üks suurem muutus. See muutus oli töökoha vahetus ja liikumine ühest sekorist teise. Kuigi hinges olin selleks valmis ja töödki selle nimel tehtud 3 aastat, siis kõik oli ikka väga võõras. Esimesed kuud oli mul tunne nagu oleksin hamster rattas -  jooksin, jooksin jooksin, korraks tõmbasin hinge ja siis uuesti rattale ja kõik hakkas otsast peale. Kindlasti peale uute oskuste ning organisatsioonikultuuri õppimise on minul alati keeruline olnud leida see koht meeskonnas, kuhu kuuluda. Ma oskan suurepäraselt võtta klienditeenindaja rolli ja naeratada ning rääkida tähtedest ja kuust, visata nalja ning kuulata teisi,  sest see on olnud minu töö seni - müüa hetke – et teised oleksid rahul ja õnnelikud. Kuid suhelda väljaspool seda mulli on keeruline. Võib-olla seda aastat iseloomustab küsimus – millest me vaikime kui räägime.
Minu viimane eesmärk aastal 2018 (jäägu ta siinkohal mainimata) jäi täitmata, kuigi  olen ka selle nimel mitu aastat vaeva näinud, kuid tulutult. Seekord oli see suur pettumus ja kõigutas enesekindlust ja tekitas tunde justkui kogu aasta oleks olnud läbikukkumine. Viimased paar kuud tõusis ka kehakaal -  korratu söömine, magamatus, pingesolek ja liikumise vähenemine -  pole ka ime - andis eriti tumeda tooni aasta lõpule. Kuidagi tahab aju tõmmata võrdlusmärgi edukuse ja kaalu kontrollimise vahel.
Uus aasta on alanud siiski püüdlustega korrastada oma elu. Hetkel üks päev korraga. Eelmine aasta mõtlesin, et see aasta võiks kuuluda raamatu lugemisele ja matkamisele, et tahaks rahu ja vaikust, kuid see kujutelm tuleb vast edasi lükata. Hetkel tundub, et tuleb siis selline aasta, kus tuleb jätkuvalt edasi pingutada. Nii et kes mind eelmine aasta üldse ei näinud, sest ma kogu aeg pingutasin, siis see aasta möödub nii samuti.
 


Saturday, December 29, 2018

Me ise mõtleme kõik raskeks ehk sügis 2018


2018  hakkab vaikselt lõppema ja enne kui teen aasta kokkuvõtte olen teile võlgu maratoni järgse loo. Juba mitmes sügis kukun ma pikalt ja hääletult pimedasse jäneseurgu. Näen ennast kõrvalt, kõik toimub aegkluubis, aga kui palju ma sellele ennetavalt ei mõtleks või teadvustaks, et seal pole hea olla juhtub ikka, et seal ma olen  - tunnen end kord liiga väikesena püüdes end kuidagi kuhugi ääreni upitada, kord liiga suurena mitte mahtudes sinna kuhu tahaks, silmades ei helgi erkust ja päev saab otsa enne kui jõudis ta alata.
Juba suvel mõtlesin pingsalt sellele, kuidas mitte sattuda sellesse lõksu, kuid märkamatult sai sellest mõttest tõdemus, et siin ma jälle olen.
Pärast maratoni septembris jäin päris tõsiselt haigeks -  arvatavasti angiin -  püüdsin pikalt eemale tõrjuda fakti, et ise sellest välja ei tule, kuid lõpuks tegin püstijalu eluga edasi minnes läbi antibiootikumide ravi.
Kui oktoobris Eesti Maastikumaratoni 25 km rajale läksin, siis jooksin vaid lõiguti, enamus rajast matkasin, sest lihtsalt jõudu polnud. Tundus veider, sest just kuu aega tagasi olin ju jooksnud 42 km. Õnneks suutsin siiski nautida igat kilomeetrit. Vahel sulgen silmad ja kujutlen ennast sinna rajale tagasi.
Maastiku maratoni rada kulges valdavalt kitsastel metsaradadel, pinnasteedel, laudteedel, esines ka ebatasaseid ja alustaimestikuga lõike ning olid ka mõned väiksed tõusud. 25 km pikkune rada kulges alates Järvi järvedelt läbi Kõnnu Suursoo raba ja Kõrvemaa metsade kuni Aegviiduni. Rada oli tähistatud lintide, noolte ja RMK matkaraja tähistega ning oli avatud 7,5 tundi. Maailma parim sügisilm oli -  selge ja soe, loodus oli hingematvalt kaunis ja hästi vahvad vahepunktid olid. Esimeses pakuti särisevat ja tuhast grillvorsti ja rabajärveveest keedetud kuuma teed. Teises peatuses oli kommi, rosinat, hapukurki ja vett. Hapukurk ja sokolaadikomm läks kaubaks imehästi, aga kummikommi ma enam küll ei võta, väga keeruline oli muutkui edasi liikuda ning lõputult mäluda. Kolmas peatus oli vahetult enne lõppu ja seal oli tõsine prääsnik – coca cola, Vana Tallinn ja sprotisaiad. Kaasavõetud kaerabatoon jäigi söömata, sest finishis pakuti veel ka sooja suppi ja kooki ning medaliga anti kaasa pähklipakk.
Kohe raja alguses olid head emotsioonid, sest Järvi järvede RMK oli mulle tuttav -  eelmine oktoober käisime seal Tarmo sünnipäeval perega telkimas, mõnus oli meenutada sooja kakao hõngu ja pragisevat lõket. Laudteedel oli küll veidi ebamugav - olin pannud oma nakkidega maastikujalanõud, mis muidu ekstreemjooksudel plusse teenivad, aga kahjuks libedal laudteel jalgealuse ebakindlaks muutsid ning jooksmise täiesti välistasid. Tavalised jooksutossud oleksid sobinud paremini. Jussi nõmmel ümisesin Nipernaadi Rändaja õhtulaulu –
Ma kõnnin hallil lõpmata teel, 
kesk nurmi täis valmivat vilja. 
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teed 
ju lapsena teesid armastas meel..
Igatahes see rada oli imeline ja ootan juba väga uut oktoobrit. Järgmine kord kavatsen 25 km uuesti läbida aga koos Kauriga. See on talle juba päris mõistlik pikkus.
November on vist olnud treeningute mõttes kõige kurvem kuu. Käisin kaks korda matkamas perega ja jõudsin mõned korrad Olga Andrejeva kummilindi trenni. Trennis tehakse siis harjutusi kasutades kummilinte. Kummilinte on erineva pikkuse ja tugevuse, jäikusega ning osasid saab korrigeerida, teisi mitte. Meie peres on ammu olemas olnud väike tugev „loop“ kummilint – kinkisin üks aasta Tarmole jõuluteks, kuid see oli enne kui Eestimaal lindibuum juhtus ja tol hetkel vaatasid seda küll kaks hämmastunud silma. Novaator pole lihtne olla. Nüüd muidugi oli hea kodust võtta. Pikemad õhemad ostsime siiski juurde. Trennis saab koormust kogu keha, harjutused on oma loomult lihtsad, kuid kavalad. Pärast mitmeid kordusi tuleb välja trenni tõsidus.
Detsember on alanud paremini -  sain lõpuks jooksutossud jalga. Tempo on tasane ja distantsid lühikesed, aga tunnen rõõmu, et vähemalt olen uksest väljas.  Aasta esimestel päevadel teen ülevaate sellest siis kuidas detsember lõppes ja annan hinnangu aastale 2018. Kaunist vana aasta lõppu teile!





Tuesday, September 25, 2018

Jah just selline maratonieelne treeningaeg oli!!!!






Alles see oli kui  suures tuisus ja krudisevas lumes tegin oma selle aasta esimesed jooksutrennid eesmärgiga joosta septembris oma elu esimene maraton. Külmast õhetavatele põskedele järgnes leemendav otsaesine ja kleepuvad spordiriided kuumadel suvepäevadel. Ja siis korraga, väga äkki -  tuli september -  rutuga jõudsin veel kolm väga lühikest jooksuringi teha ja juba pidi mõtlema, mis selga, mis kõhtu ja mis kell ja kuidas starti.
Appi ma ei ole valmis! Mul on veel aega vaja!!! Aga tegelikult see aasta ma olin valmis. Ma olin tööd teinud ja eesmärgi poole liikunud ning  rajal olles ei kahelnud ma kordagi endas, isegi kui oli valus, isegi kui tempo langes.
Maratoniks treenimine õpetas mulle, et kui sa arvad, et sa ei jõua, siis tegelikult jõuad. Et ebaõnnestunud treening on ka hea treening. Et vahel jooksed sa nii nagu sa kunagi varem pole jooksnud - kiiresti ning tehniliselt hästi aga vahel mõtled pärast 2 km-t, et see ongi su lõpp. Et tõusule järgneb langus ja langusele järgneb tõus.
Soovitan kindlasti maratonitreeningutel küsida nõu rohkem teadlikkelt ja käia vahel ühistreeningutel. Ilma treener Taivota Jooksupartnerist ei oleks ma arvatavasti see aasta maratonini jõudnud. Eelmine aasta näitas, et mul polnud piisavalt endal teadmisi, kuidas oleks kõige õigem treenida, milliseid harjutusi teha, millal puhata. Tänu treenerile arenesin jooksjana päris palju, parandasin oma jooksutehnikat ja suurendasin kilometraaži hulka.
Treenides sain teada, et kui sa jätad treeningu ära, siis sa ei saa seda kunagi järgi teha, sa kahetsed seda mitu päeva. Su varbad muutuvad koledaks, sest nad on kogu aeg tossudes, kus nad higistavad, villistuvad ja elavad mingit oma elu. Sa uurid pidevalt kui palju su pulsivöö ja spordirinnahoidja hõõrunud on ning spordikell on pidevas laadimises. Naabrinaine vaatab kummastusega kui jälle su trenniriided kõlguvad õues pesunööril ja kohalikud põõsad ei ole tuttavad ainult kohalikele koertele, vaid ka sulle. Sa võid pikalt rääkida sokkidest ning tead nüüd, et joosta võib 100-l erineval moel.
Sa mõtled pidevalt, millisel rajal oleks mõistlik järgmine jooksuring teha ning Eesti terviserajad on su suurim fänn Instagrammis. Õhtuti nuputad,  kuidas võimalikult palju kaasata oma pere, sest nendega koos on kõik parem.
Sest alati pole kõik hea -  sa puutud kokku inimestega, kes tekitavad tunde justkui sa oleksid ebanormaalne oma hobiga. Sa puutud kokku inimestega, kes tekitavad sinus häbi oma keha pärast. Sa puutud kokku inimestega, kes proovivad su edusamme madaldada. Oli mul ka päevi, kus hakkasin endas kahtlema. Me kuulame väga hoolega, mis meile räägitakse. Me kuulame väga hoolega, mis me ise endale räägime. Õnneks ma suutsin endale piisavalt tihti öelda, et tuleb fookust hoida ja keskenduda võrdlemisele ainult iseendaga ja olla uhke minu saavutuste üle – olgu selleks siis kas või kõige aeglasem kilomeeter teiste arvates.
Soovitan leida toetust perelt või sõpradelt. Minul on väga vedanud toetava perega -  tänu nendele said päris paljud trennid tehtud kui ma olin väga väsinud, negatiivne ja vahel ka laisk. Nad tassisid mu veepudelit, jälgisid aega kui vaja või lugesid meetreid, tegid mu blogi ja Insta pilte või rohkem isegi unustasid neid teha ja kui vaja kurjustasid, kui vaja, lükkasid takka, innustasid, jooksid kaasa ning kiitsid kui oli põhjust.
Kogu perega osalesime see hooaeg jälle ka Pargijooksudel. Pargijooksudel osaleja ei pea olema suur jooksuhunt. Rajad on küll erineva raskusastme ja maastikuga hooaja jooksul, aga kõik on vaid 4-5 km pikad ning tehtavad. Kes ei taha joosta, saab ka orienteeruda. Aga selles mõttes ideaalne võimalus üks kord nädalas teha mõnus trenn sattudes terviseradadele ja parkidesse, kuhu muidu sa ei läheks kolmapäeva õhtul jooksma. See rikastab sinu treeninguid või on hea võimalus alustada nendega. Suvised kolmapäeva õhtud olid mu lemmikud ja tunnen neist juba praegu väga puudust.
Lisaks maratonitreeningutele juhtus nii et osalesin see suvi ka Eesti Ekstreemjooksu 4 etapil -  Tehvandi Mäejooksul (rullirada lõpus ronimine suusahüppetorni), Saku Ekstreemjooks (maastikujooks tehis- ja looduslike takistustega), Tartu Ekstreemjooks (takistusrada Raadi lennuväljal) ja Viljandi Ekstreemjooks (lossimägedest aina üles). See ei olnud mul planeeritud, aga Xdreamil osalemine jäi see aasta ära ja kuskil minu sees on nälg katsumuste ja väljakutsete järgi ning loodus tühja kohta ei salli. Need jooksud olid rasked nii mentaalse kui ka maastiku ning takistuste poole pealt. Rajameister oli igakord ikka vaeva näinud. Aga need jooksud olid ka nii põnevad, ma sain tunda end tõelise seiklejana, kasvatada endas vastupidavust, sitkust, osavust, kavalust, strateegilist mõtlemist. Kahjuks minu maratonitreeningud muidugi väga ei toetanud seda laadi jooksu -  see aasta lõpetasin nad kõik ikkagi puhtalt tahtejõuga. Kui ma järgmine aasta peaksin sarjas osalema, siis kindlasti peaks treeningutele lisama juurde jõusaali ning spetsiifilisemaid jooksutrenne -  rohkem mäkkejooksu, ronimist, raskemaid maastikke.
Kui tavaliselt mul viimastel aastatel on kokku tulnud umbes 260 jooksukilomeetrit aastas, siis praeguse seisuga olen juba jooksnud võistlused ja treeningud kokku 918 km. Ja tunne on, et see number võiks isegi suurem olla, see on võimalik päevaplaani mahutada samamoodi kui töö, pere ja muud tegemised.
Kui nädal pärast maratoni möödus jooksu vabalt, puhkasin, käisin korra ujumas, jalutamas ja sain külmetuse, siis kindlasti plaan on järgmiseks hooajaks eesmärgid paika panna, tegevus – ja ajakava luua ja püüda vormi hoida paremini kui mul see eelmine aasta õnnestus.




Jooksmine jätkub!
 










https://www.instagram.com/helkudoingsport/

https://www.pargijooksud.ee

http://www.jooks.ee/et/tallinna-maraton/

http://meieliigume.ee/

http://www.jooksupartner.ee/

Sunday, September 23, 2018

Jooks ümber Ülemiste järve ja Viljandi Ekstreemjooks






Foto Jaanus Tanilsoo Viljandi Ekstreemjooks


August on oma asjad kokku pakkinud ja lasknud septembri uksest sisse, aga mina olen teile veel võlgu augustis toimunud jooksu ümber Ülemiste järve ja Viljandi Ekstreemjooksu ülevaated.
Kõigepealt ma ei tea mida ma mõtlesin, aga panin end kirja mõlemale teadvustamata, et nad toimuvad ühel nädalavahetusel. Arvestades, et mõlemad võistlused on distantsilt pikemad ja raskusastmelt üle keskmise, siis see tegelikult ei olnud hea mõte.
Ülemiste järve jooks toimus siis nagu nimigi ütleb Tallinna Veepuhastusjaama territooriumil ümber Ülemiste järve ja on väga vahelduva maastikuga rada umbes 13,8 km pikk.  Olen sellel Järvejooksude etapil ennegi käinud ja kuigi paljud ei armasta seda rada tema männikäbiste metsatõusude pärast raja lõpus, siis minule on see kõik väga konti mööda. Läksin rajale hea tundega, muretsemata. Kergelt pingutasin, aga tunnen, et võib-olla oleks võinud isegi rohkem. Veepunktides rõõmustasid mind Tarmo onu pere, mis oli nii lahe ja andis energiat juurde ja muidugi enne lõpuspurti ootasid mind Tarmo ja Kaur ka. Finišis  selgus aga ootamatult, et see oli olnud mu kõige kiirem Ülemiste järve jooks. 2013. aastal kui esimest korda jooksin oli mu aeg 1.39.32. 2014. aastal oli mu aeg  1.37.07. 2015 ja 2016 jäid vahele. 2017. aastal oli mu aeg 1.35.08. Ja see aasta siis jooksin aja 1.30.41. Parandus 8 minutit ja 51 sekundit. Jehuu! Tore kui ikka aastate jooksul areng toimub. Ja medal läheb ka aina ilusamaks iga aastaga.
Kaua puhata aga ei saanud, sest õhtul sõitsime juba poolele teele Viljandisse valmis, et ei peaks nii väga vara ärkama. Pelgasin, et mu jalad on hommikul valusad, aga õnneks polnud midagi. Väga hea enesetunne oli kuni Viljandi lossimägedesse jõudsin. Viljandi Ekstreemjooksu põhirada kulges 4 km pikkusel rajal lossimägedes ja selle ümbruses ja seda tuli läbida siis 3 korda, et kokku 12 km. Pikkus ei olnud selle raja puhul see, mis jänesed püksi ajas ega ka takistused, sest tehistakistusi oli seekord minimaalselt -  mõned heinpallid, erineva kõrgusega seinad, üks külmaveega truup ning vist mingi vana katkine sild või betoonplokk, kust alla ei tasunud vaadata ja tuli teha hüpe heas usus, et teisele poole jõuad ning muidugi traditsioonilised medalltorude ja autokummide rägastik, aga see kõik ei olnud sugugi midagi uut ega hirmutavat. Rasked tõusumeetrid olid need, mis kopsu kinni tõmbasid juba raja uurimisel enne starti.
Lossimägedes asus kunagi Viljandi ordulinnus, millest pole väga paljut alles. Kõik tõusud pole ajalooliselt nii olnud, osad on tekkinud sinna ka mitmete väljakaevamiste tulemustena ehk rusumäed, kuid see kõik ei muuda fakti, et näiteks jalakäijate rippsild, mis lossimägedes asub on 15 meetri kõrgusel. Sellistest sügavustes saimegi üles joosta. Ma ei kujuta ettegi palju 12 km peale tõusumeetreid lõpuks tuli – kuid aina korduvad tõusud ja langused tegidki sellest jooksust ekstreemjooksu. Tõeline maastikujooks, mis murdis nii füüsilist kui ka vaimujõudu. Püüdsin kogu aeg ennast liikumas hoida, võimalikult vähe seisatada, üks samm korraga ja kuigi pärast teist ringi oli jõud peaaegu raugenud liikusin ikka edasi. Olin üllatavalt tubli -  ma ei ole kunagi enne 12 km järjest mäkke jookse teinud ega nii enesekindlalt edasi rühkinud. Püüdsin hoida ka positiivset meeleolu, korrutasin endale, et see on minu jooks ja ma jooksen seni kuni jaksan või finiš suletakse. Ja lõpuks sai ta tehtud -  langesin medal kaelas murule istuli -  see oli üks raskemaid jookse -  kahvatusid Tehvandi rullirada, My Fitnessi Madness Race ületamatud seinad ja isegi Viljandi Xdream, mis kunagi algas ning lõppes Viljandi lossimägedes ei olnud nii pöörane.
Hetkel võin öelda ka, et isegi maraton polnud nii raske kui Viljandi Ekstreemjooks. Raskem on olnud ainult mõned Xdreami etapid, kus alajahtumisega võitlesin ja mu esimene Tartu rattamaraton. Aga need rasked võistlused, väljakutsed, rajad, takistused ongi mu lemmikud. Need ongi need, mille pärast ma ikka ja jälle leian ennast kuskil jooksmas, ronimas, roomamas ning lootmas, et ellu jään. Nii et võimalik, et järgmine aasta jooksen  jälle 12 km mäkke. Ahjaa teate, mis oli sellele rajal kõige ohtlikum koht -  ei see polnud äkilised langused või kahtlane katkine betoonsild -  need olid õunad. Ühes kohas rajal oli metsik õunapuu raputanud kõik oma ubinad rajale ja kui sa nende peale astusid, siis käisid jalad alla ringi. Hiljem kui õunad olid juba puruks litsutud, siis oli seal lihtsalt libe ja ebalev koht. Nii et õunatakistus.
Pärast võistlust kahjuks ma ei jõudnud ainult pesema õigel ajal, sest jäin poodiumi kohtade jagamist vaatama -  Tarmo ja Kaur said ilusad karikad eduka hooaja eest -  nii et ekstreemsused jätkusid seetõttu edasi -  pidin oma muda ja higi juba üsna külmas Viljandi järves maha pesema. Taastumine jooksudest võttis päris pikalt aega -  muretsesin juba, et kas tegin endale liiga enne maratoni, aga lõpuks ikkagi mu keha kogus ennast. Pigem andis Ülemiste järve jooks ja Viljandi Ekstreemjooks aimu, et pikad treeningud hakkavad vilja kandma ning võib-olla olen ka maratoniks valmis. Ja tegelikult olin -  alati saab kõike paremini teha ja tulevikus ongi võimalik veel tõhusamalt end ette valmistada, kuid peamine on, et on eneseusku.
Tule ka sõber järgmine aasta Eesti Ekstreemjooksudele -  etappe on erinvaid ja tegelikult on ka lühirajad olemas. Olen kindel, et sulle meeldib.

https://www.stamina.ee/jarvejooks
http://meieliigume.ee/
https://www.instagram.com/helkudoingsport/





Tuesday, September 11, 2018

Tallinna Maraton - 42 km


I'm on the highway to hell
On the highway to hell
Highway to hell
I'm on the highway to hell
No stop signs, speed limit
Nobody's gonna slow me down
Like a wheel, gonna spin it
Nobody's gonna mess me around
Hey Satan, paid my dues
Playing in a rocking band
Hey mama, look at me
I'm on my way to the promised land, whoo!
Highway to Hell


Kuskil 31 km-l kärutas üks heas tujus jalgadeta vanamees makk üürgamas ratastooli küljes meiega hoogsalt kaasa ja just see AC/DC lugu tuli siis kui pidasin endaga aru, mida paganat ma selle valuga ette võtan, mis puusa lõi. Ilmselgelt tundus mullegi korraks Maleva ja Kopli tänav highway to hell, kuid valu on ajutine, emotsioonid -  need jäävad sellest jooksust igavesti meelde. Järelikult tuleb edasi liikuda, olla tänulik, et mul on  jalad, kus valu tunda.
Aga algusesse – nädal enne maratoni püüdsin korralikumalt magada ja tegin veel kolm lühemat jooksutrenni. Lugesin läbi kõik Marathon100 artiklid maratoni kohta ja olin kohutavalt paranoiline söögi suhtes. Üks õhtu otsustasime kodust väljas süüa ja kui Tarmo pakkus Little Indiat, siis pidin siruli kukkuma -  ilmselgelt reegel nr 1 on, et enne maratoni ei sööda Little Indias. Sabotaaž . Valituks osutus kõhule tuttav Da Vinci pasta pesto, sibulamarmelaadi ning kitsejuustuga -  ehk siis süsivesikud ja oliiviõli. Olen seda usku, et keha ei pea vastu ainult ohtratel süsivesikutel, vaid kui need varud on kasutatud, siis läheb vaja rasvavarusid. Nii sai ka järgmisel päeval kui Tarmo kodus pasta party tegi suurem amps avokaadot roa kõrvale söödud. Samuti ei söendanud ma uuesti katsetada geelidega -  mul on kogemus, kus sain geelist mitme päevase maovalu, nii et otsustasin, et ei võta ühtegi kaasa ega tarbi rajal. Mulle tundus, et ega ka enamik teisi ei saanud tarbida oma geele, sest esimesel 10 km-l oli tee kaetud kaotatud pakkidega. Korra tegin proovijooksu ka Salvesti smuuti Smushiega -  toitev ja kerge pakk, aga kahjuks jooksu ajal magu ei võtnud vastu. Nii et läksin taskud tühjad ja väga normaalne oli- ilma ma oma energiast ei jäänud – rajal oli tõesti iga 4-5 km tagant joogipunkt, enamikes pakuti ka muud snäksi. Ise võtsin mõne rosina, apelsiniviilu ja lõpus veidi suhkrut. Põhiliselt tarbisin vett.
Maratoni hommikul jõin tassi piparmünditeed, sõin banaani ja veega keedetud kaerahelbeputru, mille  silmaks või. Spetsiaalselt keetsin just neid kõige robustsemaid helbeid, et kõht oleks kaua täis.
Kuigi sain numbriga ka väga kauni sinimustvalge särgi, siis paranoia minus teadis rääkida, et reegel nr 2 on, et ühtegi uut asja ei tohi seljas ega jalas olla. Nii et selga läksid mul väga sisse kantud, palju võistlusi näinud ja hoolikalt läbimõeldud riided ja jalanõud. Ja kõik oligi selle koha pealt ideaalne -  temperatuurile vastav ja ei ühtegi villi jalgadel. Spordirinnahoidja hõõrus küll veidi verele hoolimata, et teipisin ohukohad. Kahjuks pole ma seda koodi veel murdnud – pikkadel jooksudel ükskõik, mida kandes juhtus nii terve suvi. Aga jooksu ajal ma õnneks ei pööranud sellele tähelepanu, märkasin seda ebamugavust alles finišis.
Vabaduse väljakule läksime ratastega, mis oli hea soojendus -  võimelda väga ei jõudnud, aeg kulus päris ruttu asju ära andes ja wc käies. Mulle väga meeldis, et kõik oli väga koos, lähedal üksteisele. Stardikoridori astusime 10 minutit enne starti, õnneks olime Tarmoga samas koridoris -  hoidsin veel viimase hetkeni tal käest kinni ja palusin oma keha, et ta rahuneks, sest mind ajas kohutavalt öökima. Närvid. Korrutasin kogu aeg endale, et mul läheb mu hommikusööki vaja.
Ja siis ma juba jooksin ja jooksin järgmised 5 tundi ja 25 minutit. Kuna ma ei olnud ju kunagi nii pikka maad jooksnud enne, siis mul polnud aimugi, mis mu aeg võiks tulla ja kuidas mu keha käitub. Ütlen ausalt, kartsin, et ei mahu ajalimiiti või pean ainult põõsa vahet jooksma nagu väga paljud teised jooksjad. Hirmul on suured silmad.
Kõht oli mul siiski korras ja tempo lubas ka kiire arvutuse põhjal, et küll ma kohale jõuan enne jooksupeo lõppu. Esimesed 30 km möödus väga kiiresti -  nautisin tohutult, et oli üks rada, mis sonkles mõnusalt mööda Tallinna linna. Kõik teed olid mulle tuttavad -  teadsin täpselt kui pikad otsatumad lõigud on ja mis järgmise nurga taga peitub. Ma ei usu, et palju saavad tõdeda, et iga kilomeeter oli jalgadele tuttav. Silme eest käiski läbi palju toredaid mälestusi trennidest perega ja üksi. Mu lemmik lõigud oli Vabaõhumuuseumis ja Kopli kalmistupargis -  teekattevahetus ja puud. Kõige vähem meeldis mulle Stroomi ranna uss -  sealt jooksid poolmaratoni omad juurde ja läks veidi kitsaks. Samuti möödus minust seal 5 h õhupall ja mul polnud jaksu neil sabas püsida -  tuju läks veidi halvaks. Olin püüdnud päris hoolega neid enda selja taga hoida. 30 km peal olin siiski veel 5 h graafikus -  3.40 oli aeg sealses vahefinišis. Aga siis algas maraton nagu nad ütlevad -  viimased 12 km võitlesin puusavaluga. Nüüd mõtlen, et pagan tüdruk, miks sa seda alla ei neelanud, aga rajal võtsin vastu otsuse liikuda edasi nii et vähem valu oleks ja tänu sellele läbisin viimast 12 km ajaliselt päris pikalt - 1.45.
Viimased 2 km siiski sain võimaluse valu unustada ja lõpetada positiivse noodiga. Tarmo onu oma perega olid spetsiaalselt raja äärde tulnud lehvitama, kunagine koolivend Aivar märkas mind ning sörkis päris pikalt minuga kaasa püüdes meeleolu hoida, kui rada möödus Peppersack´ist, siis mu endised töökaaslased olid kõik hõiskamas ning muidugi Tarmot ei saanud mitte tähele panna -  see röökis oma hääle ära. Hullpea! Märkasin teid kõiki ja tänu sellele energiale jaksasin naeratades lõpuni joosta ning isegi veidi spurtida viimased meetrid lõpus.
Elus esimest korda siis sain nautida maratonijooksja privileege ja mütata maratonialas -  kahjuks söögiisu mul polnud -  nautisin ainult jogurtit  ning kuuma mustikakisseli. Aga sain 15 minutit massaaži, mis oli nii hea, sest kõndida oli päris valus. Pelgasin, et kuidas küll rattaga koju  sõidan, aga täiesti müstika -  10 km jalgrattal oli imelihtne -  ei mingit valu ja päris mõnus. Aga kui ratta pealt maha tulin, siis  ei saanud 7 trepiastet ka astutud.
Pesus värisesin juba nagu haavaleht ning kõik kohad andsid tunda. Eile ei saanud üldse kõndida, vaevu liikusin toas ringi, aga siis ohh imet täna on kõik peaaegu korras -  lihtsalt veidi väsinud veel ja mõne liigutuse ajal tunnen puusa. Mõtlen, et see massaaž ning rattasõit ikkagi tegid vast head. Rajal mõtlesin, et võib-olla jooksen mõne aasta pärast uuesti maratoni, et 21 km on rohkem minu ala. Täna mõtlen, et jaa 21 km on kindlasti rohkem minu ala, aga mõne aasta pärast peaks kindlasti uuesti maratoni jooksma. Esiteks peaks selle 5 h õhupalli ikkagi kinni püüdma ja teiseks teate -  maraton oli väljakutse, kuid sugugi mitte nii raske kui ma arvasin. Ma ikkagi olen pikamaajooksja. Ja kas ma mainisin, et medal on nii ilus ja suur!!! Ainuüksi medal oli seda pingutust väärt.
2 aastat unistamist ja 6 kuud treeninguid ning eesmärk saigi täidetud -  ametlikult 42 km omanik. Kõik on võimalik. Paljud on küsinud miks, miks sa tahad joosta nii pikka maad, milleks? See tunne finišis  -  võitmatu tunne. Keegi ei saa seda kuidagi vähendada, sest sa tead täpselt kui mitu kilomeetrit higi ja verd sa sellesse panid. Mulle meeldib see strateegia loomine, planeerimine, mis pikamaajooksuga kaasas käib, kuidas su aju töötab kogu aeg -  sa analüüsid igat väikest detaili, tunnet ja teed vastavalt sellele käigud. Mulle meeldib, kuidas see annab võimaluse ületada ennast, nihutada piire ja isegi kui midagi ebaõnnestub, siis on ainult võimalused edasi areneda. See muudab mind tugevamaks. Ja ma võin seda teha. Ma lihtsalt võin seda teha. Finishing a marathon is a state of mind that says anything is possible. 


2018 kokkuvõte

Olen pikalt lükanud edasi 2018 aasta kokkuvõtte kirjutamist. Kuid peale kalendriaasta vahetuse vahetus nüüd ka eluaasta ja tundub ...