Sunday, August 8, 2021

Olen alles


Mõned nädalad tagasi küsiti mu käest, et lippad aina ringi, aga blogi ei tule.

Tõesti, tõesti, olen süüdi. Olen kirjutanud mõned postitused mustandisse ja mõned olen jätnud oma pähe kui rattaga töölt koju sõidan, aga avaldanud ühtegi ei ole. Paus on tõesti pikk olnud. 

Üks esimesi mustandeid, mis hiljaaegu kustutasin oli 2020 aasta kokkuvõte.  Mäletan, et jäin seal mõtlema, kas minust on viisakas väga positiivsetes toonides kirjutada, kui üldjuhul oli see aasta paljudele väga keeruline. Tundus natuke ülbe öelda, teate ma sain raskustest üle, ma tulin toime ning mul on aastast kaasa võtta hulk õpikohti ning häid hetki.  

Olin kirja pannud, et 2019 kui ma depressiooniga maadlesin oli minu jaoks raskem. 2019 oli kui tihe udu. Ma tundsin jõuetust ja lootusetust. Ma ei unistanud. 

 

Kõik halvad, kurvad ning keerulised hetked, mis 2020 mind ja mu lähedasi tabasid -  teadsin väga selgelt, kuidas pean neid lahendama või kuidas oleks vaja kohaneda. Pidin tegelema üle poole aasta erinevate toimingutega, mille peale ma polnud enne kunagi mõelnud, mis vajasid kindlat meelt, algatusjulgust ja juhtimist. 

Kui aga on probleemid, siis on ka lahendused. Hullem on kui sa ei näe probleemi, siis ei saa ka seda lahendama asuda. 

2020 oli mu mõte kogu aeg terav. Kogu aeg oli jaksu ning jõudu, et liikuda edasi.  Lugesin raamatuid ja käisin matkadel, millest olin unistanud juba üle kahe aasta. 

Pere toetusel ja aktiivsel liikumisel oli kõige suurem panus 2020. aasta  helgesse poole. 2021 on samuti olnud oma varjupooltega ning kipun väsimusega võitlema, kuid



 

vahel me ei märka kõrvalt ise, kui palju head, positiivset ja ka naljakat meil jagada oleks. Ja 2021 on olnud täis palju head, positiivset ja naljakat. Püüan oma viga parandada ja augusti lõpus pikema loo 2021 aasta tegemistega kirja panna. Lugusid on nii talvisest uisutamise wonderlandist, rattakilomeetritest läbi riukkaliku Tallinna, kuidas meie kodus mitu kuud 5,5 m süst elas, natuke jooksmisest, jõusaalist, matkadest ning panen kirja ka paar lugu oma aiamaast, sest vähemalt minus on see tekitanud sportlikku hasarti, mis temast saab.

 

 

 

https://www.instagram.com/helkudoings/

Friday, November 13, 2020

All my cages were mental.



Septembris tuli kokku 759 km aktiivset tegevust, millest ratas moodustas 491 km. Tegin kaasa ka Tallinna Maratoni kombos, seekord sai  maratoni  joosta mitmes osas, kus läbisin 10 km, 9 km, 2x 8 km ja 7 km vahemaa ja veidi pudinaid peale. Kuna  jooksmist oli suvel vähem olnud teiste tegevuste kõrval, siis oli kahtlusi vormi suhtes, kuid pideva positiivse sisekõnega tulid väga head jooksud. Olin hästi rahul, et end kirja panin, see sundis mind mugavustsoonist välja tulema.

Septembrisse jäi ka kõnnimaraton 43,7 km, mille tegin ühel mõnusal sügispäeval peaaegu 10 h-ga. Päris põnev oli, et kuidas vastu pean, kas hakkab igav, kas hoian planeeritud tempot. Igati läks nii nagu olin mõelnud välja arvatud üks lisa kilomeeter. Alguses oli mulle seltsiks poeg, siis pakkus veidi seltsi mu mees. Kõndimise teises pooles aitas  keskendumine podcastide kuulamisele. 
Viimastel kilomeetritel tegin veel perele kõne, et nad mind innustaks vastu pidama. Kokku kolm wc pausi, kaks söögipausi ja üks soki vahetus ja hea meel, et tehtud sai. 

Oktoobris tuli aktiivuskilomeetreid kokku 872, millest 532 km ratas.
 
Oktoobrisse jäi minu kõige lemmikum võistlus -  Eesti Maastikumaraton. Minu kolmas aasta 25 km-i matkarajal. Soovitan kõigile see rada ette võtta -  imeline rännak läbi kauni looduse ja riukalikke radade ning vahvate teeninduspunktidega. Korraldajad on muide Eesti kõige ägedamad seiklussportlased - Estonia ACE Adventure/ La Sportiva. Elasime neile just Prime vahendusel kaasa saates World´s Toughest Race: Eco-Challenge Fiji -soovitan kõigile vaadata.
Minu poolest võiks Maastikumaraton olla iga kuu.   Kaur oli eriti tubli see aasta -  tema jooksis (mina matkasin enamus rajast) ja parandas oma eelnevat aega 42 minutit. Abiks oli see eelmise aasta kogemus  ning Tarmo oli osa rajast tempomeistrina kõrval. Hästi uhke!
Viimased 6 kuud (mai-oktoober) võtsin osa  ühest liikumis-challenge´ist. Väljakutse eesmärk oli koguda puhkeajal poole aasta jooksul võimalikult palju aktiivsustunde.





Olin juba detsembrist rohkem liikuma hakanud, aga koroonaga seoses jäid märtsis mitmed trennid ära ja olime muutunud perega väga koduseks.
Aprillist hakkasime mängima õues jalgpalli, sest lapsel oli vaja  kehalise tunde teha. Rohkem võtsime ette matku, et sotsiaalselt distanseeritud olla, pead selgeks saada ning hingele toitu pakkuda.
Mais väljakutse alguses oli mõte aprillis alustatud liikumist jätkata ning kinnistada. Mai lõpus sai mõeldud, et prooviks jalgrattaga tööl käia -  umbes 30 km päevas.
Juunis võttis rattasõit ilusti ilmet, matkasime  aina ägedamadel radadel. Peale ema ootamatut surma aitas aktiivne tegevus stressiga toime tulla.

10.juulist muutusid mu käimised/tegemised/sõidud igapäevaseks -  sellele aitas kaasa meie pere uus liige -  eelnevalt emale kuulunud koer. Tihedale rattaga väntamisele ja mõnusatele matkamistele lisandusid päris suured jalutusringid uue pereliikmega. 

Augustis võtsin eesmärgiks liikuda rattaga mitte ainult tööle, vaid ka muid asju ajama-  raamatukokku, hambaarstile, kalmistule. Samal ajal hakkasid ka väljakutses osalevad konkurendid tunduma järjest püütavamad ning see tekitas tahet pingutada ekstra. Eneseusk kasvas. Tundsin, et vajan midagi oma ellu, mis aitaks mul ennast tunnustada, väärtustada, tunda olulisena. Sain oma tegevustest oksütotsiine ja  serotoniine, kuid dopamiinid ning endorfiinid olid puudu.
Septembris muutus kogu mu aktiivne tegevus väga eesmärgistatuks, planeerituks. Tegin pidevat konkurentsi seiret, arvutasin tunde, olin liikvel iga ilma ja enesetundega. Muidugi hakkas ilmnema kõiksugu lõbusaid nüansse nagu ma kogusin pigem kilomeetreid kui tunde Korraga oma elus olin liiga kiire, pole kunagi ennem seda probleemi olnud. Iga kord kui Nõmme mäest alla sõitsin väntasin aga juurde, et näha kui suureks kiirust ajada on võimalik.  Rattaga saab sõita kiiremini või sama kiiresti kui poisid autoga koju või Kaur trammiga trenni. Tallinn muutus nii väikeseks. 
Mingil hetkel jõudsin arusaamale, et konkurentsis püsimiseks pean rohkem rõhku panema kõndimisele.  Kõndimisest tulid ka konkurendi tunnid. Võtsin ette jalgsi tööle minekuid ja tulekuid.  Positiivne oli, et sain kuulata palju häid podcaste (The Joe Rogan Experience, Jameela Jamil I weigh, Lewis Howes School of Greatness), testida jalanõusi, uurida põnevaid surnuid linde (kahju muidugi, et nad surid) ning kohata ootamatuid vastutulijaid nagu siil Kristiines. 
Pildistasin mõned linnud üles, et neist rohkem teada saada -  miks nad linna sattusid, miks nad seal hukkusid ning mis linnuga tegu. Kui näiteks punarinda ja laulurästast olen ka looduses näinud, siis näiteks metskurvits oli minu jaoks uus liik. Nad võivad elada kuni 18 aastaseni. Meenutas tikutajat või soorüdi. Miks sattus see erakliku eluviisiga lind Liivalaia tänavale, kui muidu leiab teda kuuse- ja segametsast?
Siili pärast olin ma ka üsna mures. Alguses  üllatunud teda nähes, filmisin teda vudimas. Kuid kui ta aga ehmatas mu peale ja seisma jäi, siis eemaldusin. Ma ei tahtnud seada teda ohtu, et ta ei jõuagi järsku sinna kuhu teel oli.
Ühesõnaga tasub enne kojamehi/tänavapuhastajaid kõmpida.


Mündi teine pool oli, et käimine on igav minu jaoks. Eriti kui on pime, kõhe ja kedagi ei liigu. Ja ma suutsin ka käia liiga kiiresti. Mulle pigem sobib matkamine ja looduses jalutamine, kulgemisel peab olema seikluslikkust.
Arvestades kui palju ma liikusin ja tegin, siis sellest postitasin ainult murdosa oma aktiivset tegevust populariseerivasse instagrammi. Tundsin, et tahtsin jagada ainult neid tegevusi, mida teised ka teha võiksid. Paljud tehtud tegevused ei tundunud lõpuks tervisele head (pikad kõndimised linnatänavatel) ega ajaressurssi arvestades ka mõistlikud.

See andis tunda oktoobri alguses - saabus murdepunkt. Mõte keerles ainult enese võrdlemise ja võistlemise ümber. Fookus kadus iseendalt ära. Liiga palju jälgisin seda, mida teised asjaosalised rääkisid või tegid. Ühel hetkel mu keha ütles ülesse -  olin juba ju üle 3 kuu iga päev monotoonselt oma keha kurnanud. Vaimu kurnasid lisaks muud isiklikud võitlused -  ühel päeval andis tunda puus, teisel selg, kolmandal sääred, neljandal ajas lihtsalt öökima. Pere raputas pead.

Ühel pühapäeval  lihtsalt magasin ja tegin koduseid toimetusi. Jalutasin siiski 20 minutit koeraga, et ahel ei katkeks. Seda pühapäevast puhkust oli nii vaja kuigi tundsin hiljem süümepiinu.
Sealt edasi ma koormust muidugi ei vähendanud, vastupidi tõstsin isegi. Kõik, mis ette võetud tuleb ka lõpetada. Endast tuleb anda parim.
 Oktoobri teises pooles püüdsin  oma toitumist rohkem jälgida, natuke mitmekesistada oma tegevusi - lisasin päevakavasse natuke venitamist ja  ringtreeningut. 
Kõige rohkem püüdsin oma mõtteid korrigeerida - keskenduda iseendale, mitte rääkida negatiivsetest asjadest. Olles positiivne ja mänguline on rasketel hetkedel, keerulisi asju tehes, raskeid otsuseid vastu võttes kohe palju parem olla.

Kui ma sain aru, et jään napilt teiseks, siis mingi krõgin krõgises mu sees. Jälle üks rõngas, kust ma läbi ei hüpanud. Maik suus oli pettumusest kibe,  kuid samas on elu õpetanud, et kaotus õpetab rohkem elutarkust kui edu. 

Kuigi ma ei võitnud  tiitlit ja auhinda, siis selle 6 kuu jooksul võitsin ma teadmisi kividest, lindudest, põdrakärbestest. Rännakutelt leitud kvartsikristallid kaunistavad mu kaminasimsi. Nüüd tean, et olen jalgpallis ründaja. Olen läbi teinud paljud matkad, millest olin juba ammu unistanud. Tean, et mu koer ei hooli madudest ja kitsedest, aga teda erutavad jänesed. Sain teada, et meie maja kõrval pargis on kreeka pähklipuu. Tunnen vähem hirmu põdraga kohtumise ees, rabaaukude ees ja sõjaväetunnelite ees.
Õppisin tundma ja sõin uusi seeni ja marju. Läbi kogemuste sain teada, et rattaga ei tasu äkiliselt pidurdada, suured autod ei näe mind, autod sõidavad vahel vastassuunas. Lahtistest kaevuaukudest saab teatada telefonil 14410, et kui jääd sajab taevast alla, siis on retuusidega väga külm rattaga sõita.
Võitsin 3388 kilomeetrit aktiivset liikumist oma Endomondo kontole 6 kuu jooksul (kokku aastal 2020 3730 km seni), 500 tundi aktiivset tegevust viimase 6 kuu jooksul.
Võitsin teadmise, et kui natuke kastist välja mõelda, siis leiab häid lahendusi. Kui natuke hull olla, siis võib saavutada tulemusi, millest sa ei osanud isegi unistada. Teadvustasin, et teistele ei paista välja kui palju sa pingutad, sain teada, et olen väga, väga vastupidav ning sihikindel.
Kõige suurem võit selle ligi 4000 kilomeetri juures aastal 2020 on olnud, et olen saanud olla rohkem oma perega koos kui kunagi varem -
just kvaliteet aega viites. Raskused, mis endast olen sellele aastal läbi lasknud oleksid mind murdnud palju rohkem maha kui praegu nad seda tegid.
Aktiivne liikumine on äärmiselt oluline vaimse ja füüsilise tervise parendamise püramiidis, probleemide lahendamise valemis, emotsioonide üle keemise vähendamisel ja on imeline liim, mis liidab inimesi kokku. 

Kaks nädalat on väljakutse lõpust nüüd möödas ja maadlen veel suure väsimusega ning
mõtetega, et millist konti järgmisena närida. Netflix, raamatud ja argitoimetused on suurepärased, siis juba tunnen rattasõitudest puudust ning mingi eesmärgi saavutamisest. Eks näis, mis välja mõtlen. Liikumiseni, teeme ikka mitu tiiru Eestile peale aastas!


https://www.instagram.com/helkudoings/


































 



Monday, September 28, 2020

Think outside, no box required.




 

Suve lõpp ja sügise algus on olnud see aasta huvitavad -  oleme erakordselt palju jätkuvalt matkanud -  metsas, rabas, padrikutes sobranud, tegelenud korilusega. Vaikselt oleme ka jälle jõudnud mere äärde, kevadel sealt oma käike alustasime.

  

 

Kui paljusid teesid on ikka käia, kui palju märgata. Iga käik annab alati rohkem kui muu maailm tavapäevadel võtta jõuab. 
Matkamise juures meeldib mulle kõige rohkem, et sul on aega. Sa võid alati rajalt kõrvale minna. Midagi uut ning põnevat on ootamas. Ei pea olema plaani. Mets ise kutsub, raba õhutab, meri meelitab.
Minu ellu tuli kaks täiesti uut seent -  timpnarmikud ja kollakad kukeseened. Timpnarmikud meenutavad mõnevõrra kukeseent, kuid on kollased ja kübara all kannavad nad nimele sobivalt narmaid. Maitse on neil äärmiselt oivaline. Kui ma alguses ütlesin kindlalt, et mina ikka olen rohkem marjakorjaja, siis timpnarmikud panid mind oma sõna murdma, mul tekkis päris suur hasart neid leida. 
   
Kollakas kukeseen ehk lehterkantarell ei näe esialgu välja kui turvaline tavaline söögiseen. Oma oranžil jalal seistes leidus teda paiguti hiiglaslikke kogumikena, mis tekitas minus veelgi vähem usaldust tema vastu. Ta on veidi kummastava välimusega, praadides jäi tema tekstuur minu jaoks kumjas. 
   
Ka täiesti uus mari leidis tee minu pihku -  kukemari. Olin teda enne näinud, kuid ei teadnud, et tegemist on söödava marjaga. Ma olen kurikuulsalt ettevaatlik, mida metsas suhu pistan ja koju toon, peale kivide. Eestis ei kasva kukemarju nii rohkelt kui pohli või mustikaid, seepärast jääb ta tihti märkamata. Huvitav fakt selle taime kohta on, et ta kahekojaline -  seega ühtedel taimedel on ainult emasõied ja teistel isasõied. Nii ei arenegi osadel taimedel mitte kunagi vilju.
 
Matkamise juures on ka pahupooli, mis muudavad mind veidi paranoiliseks, kuid on siiski talutavad. 
Nimelt avastasin, et minus on hirm kohtuda põdraga -  sattusime kaks korda alasse, kus inimkäimist vähe, kuid väga selgelt on aru saada, et kõnnid mööda põdra radu, kus ta aega veedab, sööb ja kakab ja elab. Poisid olid nii elevil ja veelgi rohkem kui Tarmo leidis kitse sarve  -  mina sain ainult kange kaela, sest vahtisin kogu aeg nagu pooletoobine selja taha. 
 
Samuti pelgan ma rabas liikumist mätaste ja laugaste pärast, astusin korra ühte auku, kus jalg vajus üle põlve sisse, tegin seakisa, sikutasin vett täis kummiku välja ja nüüd iga kord kui tuleb jutuks muutub augu sügavus aina suuremaks nagu saak kalamehe jutus. 
 

Kõige rohkem tüütavam pole aga need põdrad, keda ma näinud ei ole või vetruv maastik, vaid põdrakärbsed.



Nad on kehvad lendajad. Nukust väljunud, lendavad nad lähimale põõsale või mõnele muule taimele ja jäävad ootama, kuni lähedusse satub sobilik peremeesloom. Peremehe lähedust tajudes sööstab kärbes tolleni ja poeb kiiresti karvade vahele. Mulle tavaliselt juustesse, sest mulle ei meeldi mütsi kanda, aga ka kõrva taha või ninaauku. Seejärel murravad nad oma tiivad: neid ei lähe enam vaja. Põdrakärbes ei vaheta peremehi, kord ühele laskunud, veedab ta sellel kogu ülejäänud elu. 

Oma väikeste agarate jalgadega hoiavad nad nii kõvasti kinni, et ma leian neid juustest ka pärast dušši all käimist ning isegi järgmisel päeval juukseid katsudes. Täiesti jõledad väikesed olevused.  


  

Mõne päeva õnnestus meil ringi matkata ka ööbimisega -  milline õnnistus oli kui telefoniaku sai tühjaks, oli vaid vaikus, söekartuli ning säriseva lõkkevorsti lõhn, karastav järve vesi, mustikad igal sammul ja rebane, kes õhtul meie ümber tiire tegi lootes, midagi kõhtu leiab. Mis elul viga.   

Augustis tuli aktiivsus kilomeetreid kokku 712, millest ratas moodustas 446 km-t. Kui alguses rattasõidust väsis selg ja tagumik väga ära ja mõned sõidud tundusid  igavad, siis praegu  ei teki suurt väsimust ning osavalt vahetan radu eri päevadel tööle minnes ja tulles, et oleks vaheldust. Ratas vajaks muidugi juba hooldust, aga vast peab ikka kuu aega veel vastu. Palju küsitakse kas on raske tööl käia  rattaga -  14-15 km olenevalt rajast-  jah lihtsam oleks bussis raamatut lugeda ja talvel ma seda teha saangi, aga see kuidas mu aju, kopsud, süda ja ainevahetus mind tänavad on seda pingutust väärt. 

  




Igapäevaselt toimetan - https://www.instagram.com/helkudoings/



 

Olen alles

Mõned nädalad tagasi küsiti mu käest, et lippad aina ringi, aga blogi ei tule. Tõesti, tõesti, olen süüdi. Olen kirjutanud mõned postitu...