Mulle väga
meeldib kui aastaajad teravalt välja joonistuvad. Selle aasta alguses oli
võrratu talv - rohke lumi, kargus. Võimalus harrastada suusatamist, uisutamist,
müttamist.
Esimest korda
elus sain päris oma uisud ja sõita
järvejääl. Üks tiir veel, ütlesin iga kord kui tuli hakata kodu poole minema. Lemmik
päev aasta algusest oli päev, kui sugulased meiega koos jääl olid. Mõne
hetkega oli järvel pikki radu lumest puhtaks lükatud. Rajad said omavahel
ühenduspunktid, nii et sai suure hoo üles võtta ning risti-rästi tiirutada. Põsed
olid nii punased. Milline hetk elujoonel - jagad teistega rõõmu, tunned liuglemise elevust.
Milline hea energiaviirg pimedas talves.
Mulle ei jää
päevad detailselt meelde. Pigem olen rebane, kes sabaga oma jäljed kustutab. Aga mõned hetked elus graveeruvad väga selgelt ajju. Ja neid
on mõnus uuesti lehitseda.
Kevadel osalesin
virtuaalsel Maijooksul, Harku Järvejooksul ning Janeki maratonil, et põhjus end liigutada ei kaoks.
Mul on alati väliseid tegureid vaja
lisaks teadmisele, et aktiivne liikumine on hea füüsilisele ning vaimsele
tervisele. Minu suurim lotovõit elus on, et minu pere tahab alati kõigest osa võtta ja seigelda.
Nii algas suvi
sellega, et meie juurde elutuppa kolis 5,5 meetrine süst, mida aeg ajalt
naabrite hämmastuseks aknast välja tõstsime kui Tarmo Võhandu maratoniks
harjutama läks. Kuna mina olin ainult abimeeskonnas, siis pühkisin tolmu
jalgrattalt. Sain aasta jooksul kirja 1821,2 kilomeetrit. Eelmine suvi sai
rattaga tööle sõidetud, et liikumisvõistlusel konkurentsis püsida. See suvi
meeldis mulle rattasõit palju rohkem, sest tegin seda iseenda jaoks. Tõusin
varakult ülesse, väntasin iga ilma ning tujuga, vahetasin rehvid, pedaalid,
käehoidjad. Rattaga sõita on nii mõnus, see teeb mind õnnelikuks.
Jah, vihma ja
jahedaga on motivatsiooni raskem leida. Samuti tuleb Eesti liikluses olla kogu
aeg silmad pärani, kõrvad kikkis ning reageerima kärmelt. Rattur on teistele
ees - ta pole väga oodatud ei kõnniteel, autoteel ega ka kergliiklusteel. Vahel
ma mõtlen, kas Eestis on ratturile kohta?
Valimiste
tulemisega Tallinnas võõbati punaseid radu siia ja sinna. Jah, ma olen
igapäevaratturina õnnelik, et selline oluline teema muutus päevakajaliseks. Mulle
tekkis justkui linnapildis valikuvõimalusi juurde. Kuid kas diskussioonid ning
lahendused on muutnud minu teekonda reaalselt
mugavamaks, turvalisemaks ja toonud kaasa rattakultuuriarengu? Vastus on ei.
Joonte tõmbamine,
värviga tee üle võõpamine ei muuda teid turvalisemaks. Rattateed peaksid koheselt olema üks
osa linnplaneeringust. Nad peaksid olema rohkem eraldatud ning mida
aduvad ning austavad teised liiklejad.
Väga oluline on
suhtumise ja arvamuste muutumine. Küsimused - miks rattur tuleb kesklinna? Miks ta seal jala
ei käi või trammiga ei sõida - ei tohiks
tekkida. Aga mina küsin - miks on imelik
sõita Harkujärvelt Tallinna Keskraamatukokku rattaga? Miks on imelik sõita
Tallinna Hambapolikliinikusse rattaga? Miks on imelik sõita
Linnaorienteerumisele rattaga? Miks on imelik sõita kohvikusse rattaga? Miks
peaksin sõitma mitme bussiga, võtma endalt tervistava liikumisvõimaluse,
raiskama väga olulist ressurssi nagu aeg, mis kulub ootamisele? Ma arvan, et
see peaks olema väga loomulik, et osasid sihtkohti me läbime rattaga. Sama
loomulik kui kõndimine, ühistranspordiga ning autoga sõitmine. Lugesin kuskilt et iga linn on
ehitatud oma ajastu võimaluste ja arusaamade järgi. Võib olla oleks aeg Tallinn
ümber ehitada, võib olla oleks aeg arusaamu muuta.
Sattusin
kommentaari peale, mis kurtis, et meil teine kliima kui mujal, et milleks kolmeks kuuks rajada mõne inimese
pärast mingit rõvedat teed. Et palju tegelikult kevadel- sügisel- talvel neid
rattureid linnapildis näha saab? Vastus - ma ei
ole üksi. Järvevana rattaloendur annab mõista, et rattureid liigub aina rohkem.
Ja nutikas rattur liigubki seal, kus on ohutu ja põlgureid vähem. Hollandis ja
Taanis (mis on sarnase kliimaga) ei tekkinud rattasõidukultuur ka üle öö. See
tekkis sellest, et hakati looma võimalusi ja muudeti suhtumist. Kopenhaagenis
rattaga sõites ei tundud ma kordagi ohtu endale ega oma perele, olid väga
mugavad tähistused, rajad, teed, võimalused. Rattaga sõitmine linnapildis oli
sama loomulik kui, et sa päeva jooksul sööd, räägid, hingad. Jah, see teema
on minu jaoks oluline.
Suvest saadik
käin vahelduva eduga spordiklubis. Kuna õhtust aega ei soovi väga muudelt
tegemistelt ära võtta, siis käin varahommikuti. 5.20 on päris keeruline
tõusta, nii et praegu käin vähem kui mu keha vajaks. Sean siiski vaimu valmis,
et koormust tuleb tõsta. Olen leidnud kaks väga rasket, kasulikku ja kihvti
trenni.
Kogu suve püüdsid poisid mind meelitada orienteeruma. Mina muudkui punnisin vastu, et see ei ole minu ala, eksin ära. Pealegi mulle meeldib jalutada ja joosta ning neile kaasa elada. Olin orienteerumisega kokku puutunud Xdreamidel, jõuluradadel ja mujal, kus see tegevus oli olnud meeskondlik või perekondlik tegevus. Üksinda ei olnud ma orienteerunud. Lõpuks sügisel langes mu vastupanu ning alustasin oma orienteeruja teekonda. Ütleme nii - see on minu ala, jah ma olen väga ära eksinud ning nüüd saan väga palju jalutada ja joosta. 4 kuuga on juhtunud nii palju põnevaid, naljakaid asju, et teen orienteerumisest eraldi postituse. Neid lugusid peab jagama.
Oktoobris sai läbitud kohustuslik
Maastikumaraton Kõrvemaal. Jätkuvalt mu lemmik
matkarada ning võistlus. Jätkuvalt soovitan kõigil korra see 25 km läbida.
Aga nii nagu
aasta algas - nii aasta ka lõppeb - imelise lume ning talvise hõnguga. Ja kuigi
uiske ei ole ma veel jalga saanud, siis on mul nüüd päris oma suusad. Ja
suusatada olen küll juba saanud - Harku-Nõmme rajal ning Tõrvas. Kuigi olen
algaja, siis suuskadega tatsumine teeb mulle ikkagi väga palju rõõmu.
See aasta
möödus väga kiiresti - linnutiivul. Mulle tundub, et olin justkui jäämägi ookeanis. Teiste jaoks triivisin
vaikselt. Näha polnud midagi peale veepealse osa, kuid veealune osa on olnud
see aasta tegelikult suur. Raskuskese asjadel muutus tihti. Teised minu ümber on
ekslikult mind üritanud kaardistada. Kuid minu õige olemus
on jäänud nägemata. Võib olla olulisem kui teistele arusaadav olla - on olla arusaadav endale.