Monday, September 28, 2020

Think outside, no box required.




 

Suve lõpp ja sügise algus on olnud see aasta huvitavad -  oleme erakordselt palju jätkuvalt matkanud -  metsas, rabas, padrikutes sobranud, tegelenud korilusega. Vaikselt oleme ka jälle jõudnud mere äärde, kevadel sealt oma käike alustasime.

  

 

Kui paljusid teesid on ikka käia, kui palju märgata. Iga käik annab alati rohkem kui muu maailm tavapäevadel võtta jõuab. 
Matkamise juures meeldib mulle kõige rohkem, et sul on aega. Sa võid alati rajalt kõrvale minna. Midagi uut ning põnevat on ootamas. Ei pea olema plaani. Mets ise kutsub, raba õhutab, meri meelitab.
Minu ellu tuli kaks täiesti uut seent -  timpnarmikud ja kollakad kukeseened. Timpnarmikud meenutavad mõnevõrra kukeseent, kuid on kollased ja kübara all kannavad nad nimele sobivalt narmaid. Maitse on neil äärmiselt oivaline. Kui ma alguses ütlesin kindlalt, et mina ikka olen rohkem marjakorjaja, siis timpnarmikud panid mind oma sõna murdma, mul tekkis päris suur hasart neid leida. 
   
Kollakas kukeseen ehk lehterkantarell ei näe esialgu välja kui turvaline tavaline söögiseen. Oma oranžil jalal seistes leidus teda paiguti hiiglaslikke kogumikena, mis tekitas minus veelgi vähem usaldust tema vastu. Ta on veidi kummastava välimusega, praadides jäi tema tekstuur minu jaoks kumjas. 
   
Ka täiesti uus mari leidis tee minu pihku -  kukemari. Olin teda enne näinud, kuid ei teadnud, et tegemist on söödava marjaga. Ma olen kurikuulsalt ettevaatlik, mida metsas suhu pistan ja koju toon, peale kivide. Eestis ei kasva kukemarju nii rohkelt kui pohli või mustikaid, seepärast jääb ta tihti märkamata. Huvitav fakt selle taime kohta on, et ta kahekojaline -  seega ühtedel taimedel on ainult emasõied ja teistel isasõied. Nii ei arenegi osadel taimedel mitte kunagi vilju.
 
Matkamise juures on ka pahupooli, mis muudavad mind veidi paranoiliseks, kuid on siiski talutavad. 
Nimelt avastasin, et minus on hirm kohtuda põdraga -  sattusime kaks korda alasse, kus inimkäimist vähe, kuid väga selgelt on aru saada, et kõnnid mööda põdra radu, kus ta aega veedab, sööb ja kakab ja elab. Poisid olid nii elevil ja veelgi rohkem kui Tarmo leidis kitse sarve  -  mina sain ainult kange kaela, sest vahtisin kogu aeg nagu pooletoobine selja taha. 
 
Samuti pelgan ma rabas liikumist mätaste ja laugaste pärast, astusin korra ühte auku, kus jalg vajus üle põlve sisse, tegin seakisa, sikutasin vett täis kummiku välja ja nüüd iga kord kui tuleb jutuks muutub augu sügavus aina suuremaks nagu saak kalamehe jutus. 
 

Kõige rohkem tüütavam pole aga need põdrad, keda ma näinud ei ole või vetruv maastik, vaid põdrakärbsed.



Nad on kehvad lendajad. Nukust väljunud, lendavad nad lähimale põõsale või mõnele muule taimele ja jäävad ootama, kuni lähedusse satub sobilik peremeesloom. Peremehe lähedust tajudes sööstab kärbes tolleni ja poeb kiiresti karvade vahele. Mulle tavaliselt juustesse, sest mulle ei meeldi mütsi kanda, aga ka kõrva taha või ninaauku. Seejärel murravad nad oma tiivad: neid ei lähe enam vaja. Põdrakärbes ei vaheta peremehi, kord ühele laskunud, veedab ta sellel kogu ülejäänud elu. 

Oma väikeste agarate jalgadega hoiavad nad nii kõvasti kinni, et ma leian neid juustest ka pärast dušši all käimist ning isegi järgmisel päeval juukseid katsudes. Täiesti jõledad väikesed olevused.  


  

Mõne päeva õnnestus meil ringi matkata ka ööbimisega -  milline õnnistus oli kui telefoniaku sai tühjaks, oli vaid vaikus, söekartuli ning säriseva lõkkevorsti lõhn, karastav järve vesi, mustikad igal sammul ja rebane, kes õhtul meie ümber tiire tegi lootes, midagi kõhtu leiab. Mis elul viga.   

Augustis tuli aktiivsus kilomeetreid kokku 712, millest ratas moodustas 446 km-t. Kui alguses rattasõidust väsis selg ja tagumik väga ära ja mõned sõidud tundusid  igavad, siis praegu  ei teki suurt väsimust ning osavalt vahetan radu eri päevadel tööle minnes ja tulles, et oleks vaheldust. Ratas vajaks muidugi juba hooldust, aga vast peab ikka kuu aega veel vastu. Palju küsitakse kas on raske tööl käia  rattaga -  14-15 km olenevalt rajast-  jah lihtsam oleks bussis raamatut lugeda ja talvel ma seda teha saangi, aga see kuidas mu aju, kopsud, süda ja ainevahetus mind tänavad on seda pingutust väärt. 

  




Igapäevaselt toimetan - https://www.instagram.com/helkudoings/



 

Friday, August 21, 2020

"After a day’s walk, everything has twice its usual value."



“It is not the mountain we conquer, but ourselves."
Sir Edmund Hillary










Istusin  koosolekul, kui kõlas mõte - me ei saa eeldada, et aastad on ühesugused, alati ei ole järjest suurepärased aastad. See ei tähenda, et ei toimuks areng või ei tehtaks tööd selle nimel, et järgmine aasta oleks parem. Tardusin. Püüdsin kiirelt püüda veel sõnade kõla. Kordasin mõtet oma peas mitu korda. 
Ma ei olnud selle pealegi tulnud, et kui ühel aastal kasvab tee rohtu, siis see ei muuda tee olemust -  ta viib ikka edasi.

Et kui ma ühel aastal ületan kõik oma ootused ja teisel aastal pettun endas põhjalikult, siis tõde on see, et kogu aeg käib töö enesearengu, unistustega, lihtsalt tulemusi ei ole nii suuri kogu aeg ja väikesi ei märka või ma ei väärtusta neid või ei väärtusta neid teised.



Ühepoolt olen ise endale seadnud, teisalt teised mu ümber kõrged nõudmised. Kui ma ei suuda neid täita, siis pettumus on talumatu. Mõni päev on õhk otsas.

Tegelikult ei ole nõuded suured. Lihtsalt olla normaalne. Lihtsalt teha seda, mida on enne mind teinud miljonid inimesed. Ei pea olema eriline, vaid täiesti keskmine.
Püüan endale uusi harjumusi sisse harjutada -  võtta hommikul aega. Käia koeraga õues, süüa rahulikult hommikust, lugeda mõni rida ajalehest või raamatust. Sõita kiirustamata kas ratta või bussiga tööle. Tunnen, et seda on vaja. Et päeva jooksul lainetaksin vähem. Et päeva jooksul sööksin ilma häireta. Et oleks rohkem energiat ja värskust. Rohkem võimalust näha positiivselt, eri nurki, detaile, peensusi, võimalusi, tarkusi. 
Et  põkkuda inimestega, haakuda rohkem eluga.


  




 
 

Juunis suri mu ema. See tuli äkki, kuigi latern ta majakas oli juba mõned aastad kustunud. Äkilised asjad on rasked. Mõtlesin pärast seda palju kui üksi me oleme siin elus. Vähemalt enamus inimesi on. Et tundub, et justkui kuuluksid kuhugi, aga mingi hetk saad aru, et siit edasi oled üksi.

“I once worked with a guy for three years and never learned his name. Best friend I ever had. We still never talk sometimes.” Ron Swanson

Eks ole.

Mul on hästi sööbinud viimane kord kui käisin ta juures mällu pilt sellest, kuidas ta käed olid risti kõhul ja pilk suunatud kuhugi nurka. Ta ei tahtnud üksi jääda. Aga seda me oleme päevast päeva. Ja siis sa kaod, oled paar kilo tuhka. 

Lugesin kuskilt - They say you die twice. One time when you stop breathing and a second time, a bit later on, when somebody says your name for the last time. 







Aga ma olen ennast tühjaks kõndinud. Tühjaks rattaga sõitnud. Tühjaks matkanud. Ja tundnud rõõmu, õnne, seiklusi. Ja võib-olla ongi mõeldud nii, et mina olen saar. 

Juunis 358 km aktiivset tegevust, neist 294 km rattaga. Juulis 429 km ja sellest 288 km ratast, ülejäänud matkamine, kõndimine, muud head tegevused, mis teevad keha ja meele rõõmsaks.  Augustis olen juba läbinud 561 km, sellest ratas 344 km  ja kuu pole veel läbigi. See kui õhtul jalad valutavad ja mõtted uitavad juba järgmiste tegemiste juures on maailma parim tunne.  
Võib olla kui kunagi mu nimi on unustatud jäävad minust alles rajad, matkarajad, rajad, mis on rohus, aga viivad ka teisi edasi...







Tule jälgi mu tegemisi instagrammis https://www.instagram.com/helkudoingsport/

Think outside, no box required.

  Suve lõpp ja sügise algus on olnud see aasta huvitavad -  oleme erakordselt palju jätkuvalt matkanud -  metsas, rabas, padrikutes sobranud...