Think outside, no box required.

 

Suve lõpp ja sügise algus on olnud see aasta huvitavad -  oleme erakordselt palju jätkuvalt matkanud -  metsas, rabas, padrikutes sobranud, tegelenud korilusega. Vaikselt oleme ka jälle jõudnud mere äärde, kevadel sealt oma käike alustasime.

  

 

Kui paljusid teesid on ikka käia, kui palju märgata. Iga käik annab alati rohkem kui muu maailm tavapäevadel võtta jõuab. 

Matkamise juures meeldib mulle kõige rohkem, et sul on aega. Sa võid alati rajalt kõrvale minna. Midagi uut ning põnevat on ootamas. Ei pea olema plaani. Mets ise kutsub, raba õhutab, meri meelitab.

Minu ellu tuli kaks täiesti uut seent -  timpnarmikud ja kollakad kukeseened. Timpnarmikud meenutavad mõnevõrra kukeseent, kuid on kollased ja kübara all kannavad nad nimele sobivalt narmaid. Maitse on neil äärmiselt oivaline. Kui ma alguses ütlesin kindlalt, et mina ikka olen rohkem marjakorjaja, siis timpnarmikud panid mind oma sõna murdma, mul tekkis päris suur hasart neid leida. 

   

Kollakas kukeseen ehk lehterkantarell ei näe esialgu välja kui turvaline tavaline söögiseen. Oma oranžil jalal seistes leidus teda paiguti hiiglaslikke kogumikena, mis tekitas minus veelgi vähem usaldust tema vastu. Ta on veidi kummastava välimusega, praadides jäi tema tekstuur minu jaoks kumjas. 

   

Ka täiesti uus mari leidis tee minu pihku -  kukemari. Olin teda enne näinud, kuid ei teadnud, et tegemist on söödava marjaga. Ma olen kurikuulsalt ettevaatlik, mida metsas suhu pistan ja koju toon, peale kivide. Eestis ei kasva kukemarju nii rohkelt kui pohli või mustikaid, seepärast jääb ta tihti märkamata. Huvitav fakt selle taime kohta on, et ta kahekojaline -  seega ühtedel taimedel on ainult emasõied ja teistel isasõied. Nii ei arenegi osadel taimedel mitte kunagi vilju.

 

Matkamise juures on ka pahupooli, mis muudavad mind veidi paranoiliseks, kuid on siiski talutavad. 

Nimelt avastasin, et minus on hirm kohtuda põdraga -  sattusime kaks korda alasse, kus inimkäimist vähe, kuid väga selgelt on aru saada, et kõnnid mööda põdra radu, kus ta aega veedab, sööb ja kakab ja elab. Poisid olid nii elevil ja veelgi rohkem kui Tarmo leidis kitse sarve  -  mina sain ainult kange kaela, sest vahtisin kogu aeg nagu pooletoobine selja taha. 

 

Samuti pelgan ma rabas liikumist mätaste ja laugaste pärast, astusin korra ühte auku, kus jalg vajus üle põlve sisse, tegin seakisa, sikutasin vett täis kummiku välja ja nüüd iga kord kui tuleb jutuks muutub augu sügavus aina suuremaks nagu saak kalamehe jutus. 

 

Kõige rohkem tüütavam pole aga need põdrad, keda ma näinud ei ole või vetruv maastik, vaid põdrakärbsed.

Nad on kehvad lendajad. Nukust väljunud, lendavad nad lähimale põõsale või mõnele muule taimele ja jäävad ootama, kuni lähedusse satub sobilik peremeesloom. Peremehe lähedust tajudes sööstab kärbes tolleni ja poeb kiiresti karvade vahele. Mulle tavaliselt juustesse, sest mulle ei meeldi mütsi kanda, aga ka kõrva taha või ninaauku. Seejärel murravad nad oma tiivad: neid ei lähe enam vaja. Põdrakärbes ei vaheta peremehi, kord ühele laskunud, veedab ta sellel kogu ülejäänud elu. 

Oma väikeste agarate jalgadega hoiavad nad nii kõvasti kinni, et ma leian neid juustest ka pärast dušši all käimist ning isegi järgmisel päeval juukseid katsudes. Täiesti jõledad väikesed olevused.  

  

Mõne päeva õnnestus meil ringi matkata ka ööbimisega -  milline õnnistus oli kui telefoniaku sai tühjaks, oli vaid vaikus, söekartuli ning säriseva lõkkevorsti lõhn, karastav järve vesi, mustikad igal sammul ja rebane, kes õhtul meie ümber tiire tegi lootes, midagi kõhtu leiab. Mis elul viga.   

Augustis tuli aktiivsus kilomeetreid kokku 712, millest ratas moodustas 446 km-t. Kui alguses rattasõidust väsis selg ja tagumik väga ära ja mõned sõidud tundusid  igavad, siis praegu  ei teki suurt väsimust ning osavalt vahetan radu eri päevadel tööle minnes ja tulles, et oleks vaheldust. Ratas vajaks muidugi juba hooldust, aga vast peab ikka kuu aega veel vastu. Palju küsitakse kas on raske tööl käia  rattaga -  14-15 km olenevalt rajast-  jah lihtsam oleks bussis raamatut lugeda ja talvel ma seda teha saangi, aga see kuidas mu aju, kopsud, süda ja ainevahetus mind tänavad on seda pingutust väärt. 

  

Igapäevaselt toimetan - https://www.instagram.com/helkudoings/