if you cheat, you are only cheating yourself

Septembris kui kirjutasin oli päris raske periood selja taha jäänud ja kuigi selle 8 kuu jooksul on osad küsimused lahendused saanud, siis miks elada moto järgi - võta vabalt, kui saab elada moto järgi, kuidas see tee täita kõikide kändude ja kividega?
Vahepeal raskused motiveerivad mind neid tuuseldama ja näitama neile, kes siin boss on, aga pärast võite tuleb langus - valgus on, aga kedagi kodus ei ole ehk ma lihtsalt heidan voodi ja magan ja magan ja olen ikkagi väsinud. 

See talv sõin ka vahepeal murekooki - see on see kook, mis mõttes maitseb hästi ja sa arvad, et see teeb sind õnnelikuks, kuid tegelikult toob ainult mure kaela - mulle umbes 6-7 kg. 

Alguses oled selline kurt, pime ja tumm oma kaalunumbri suhtes, sest püksid ju lähevad veel jalga ja tegelikult oled ka väga hõivatud, et trenniaega ongi keeruline leida, kuid mingil hetkel pidin tõdema, et asi on pekkis sõnaotseses mõttes. 

Kuidas leida tasakaal? Ma küll suudan oma aega planeerida nii et saan kõik vajaliku ja mittevajaliku tehtud, kuid tavaliselt see näeb nii välja, et nädal töötad, nädal koolis, nädal õppid ja siis jälle otsast peale. Kuidas igasse päeva tekitada kihid? Töö kiht, õppimise kiht ja siis pere ja enda aeg ja magada võiks ka jõuda. 

Kuidas öelda endale - sa võid iseenda peale ka mõelda, muidu vahel keegi ei mõtlegi sinu peale. Kuidas öelda endale, et sinu väärtus ei olene teistest, sa võid end ise väärtuslikuks pidada. 

Kuskil mul see võitlejahing siiski sees hingitseb - ta küll jookseb praegu kõht üle püksiserva ja põsk punnis, aga alla ka ei anna. Tegelikult mõtlen kogu aeg sellele, kuidas rohkem liigutada, sest see teeb mind õnnelikuks. Mul on vaja end õnnelikuna tunda. Ja kui ma saan veel end liigutada koos oma perega, siis see on vaieldamatult parim hetk päevast, mu elust. 

Eesmärk suveks - joosta, joosta, joosta ja luua oma perega koos neid parimaid hetki päevas. 
Hoidusin blogi kirjutamisest, sest ei tahtnud kurta või olla negatiivne ja teadsin, et kui tagasivaates kirjutan, siis leian kindlasti üles need head hetked, mida jagada. Nii ongi. 

HEAD HETKED

Selle talvel võtsime ette pöörase hilisõhtuse matka Viru rabasse külmaga, mis praksus ja pani me kakao termotassides kõlisema jääsõkeldest. Ma ei suuda siiani uskuda, et me sinna läksime.  See oli maagiline ja hirmuäratav korraga. Ma jumaldan lund ja seal oli seda nii palju, kogu loodus oli lookas selle all ja helkis ja kumas. Ääretult vaikne oli, nii vaikne, et tagasi tulles eksisime korra teelt ja mina muidugi arvasin, et nüüd me jäämegi metsa huntidele söögiks. Mu laps arvas aga et pole hullu, kogu pere ju on koos. Muidugi lõpuks me matkarada jõudis autoni ja saime sulama hakata, kuid mälestus sellest õhtust jääb igaveseks. 

Samuti tundsin suurt rahulolu sellest, et see talv Kaur lumelauda sai harjutada ja mäesuuska proovida. Ma tahan väga olla oma lapsele eeskujuks ja temaga koos teha läbi neid imelisi seiklusi ja õpetada talle kõiki neid asju, mida ma ise alles täiskasvanuna olen õppinud. 

Muidugi samas ei saa ta siis pakkuda nii palju nalja kunagi oma elukaaslasele kui mina oma tegemistega Tarmole. 

Käisime Tarmoga Nõmmel suusatamas ja korraga ta ütles, lase sealt silla pealt alla. Mina muidugi, et hull oled peast või. Kui lumelauaga ma tunnen ennast nii hästi, et ükskõik kui suure mäe tipust võin alla tulla, siis suuskadega laskumine on hoopis kehvem teema. 
Aga tavaliselt on nii et kui üleskutse on õhku visatud, siis  enam ei anna rahu. See hakkab sees närima ja närib seni kuni oled roninud sillale ja sealt alla lasknud - üks, kaks, kolm, neli korda. 
Kus need raudmunad siis on kui ma neid tegelikult vajan? Ainult siis kui lollusi vaja teha siis hüppavad püksi. Igatahes silla pealt laskumine oli maagiline ja hirmuäratav korraga. 

Muidugi siis mul oli vaja ju ennast Xdreamile kirja panna jälle. Muretsesin pikalt kuidas ma lähen sinna ise nii vormist väljas olles. See pole seal naljategemine. Pakkisin oma raudmunad kotti ja teel ma Narva poole olingi.
 Seekordne etapp  möödus Katrini ja Kätliniga C- rajal, meil läks 4 h  ja ma olen üliõnnelik, et otsustasin, et tahan minna. Nii põnevat etappi pole C-rajal mul enne olnudki. C-rada jäetakse vahel vaeslapse ossa, kuid seekord oli nii kanuu, lisaülesanded, kui ka põnev ala, kus orienteeruda. 

Narva etappi saime kohe alustada kanuuga. Meile on see vast kõige rohkem väljakutseid esitav, sest olen päris kindel, et me tegelikult ei kanuuta, vaid lihtsalt vehime mõladega nagu ninjad, aga oluline on sõit ära teha ja sellega me ikkagi saame hakkama.  Narvas oli vähemalt sügav vesi, sest Haapsalus ma mäletan jäime põhja kinni vahepeal. Keegi kuskil nimetas seda ala, kus kanuuetapp oli Eesti Veneetsiaks ja olen sellega  isegi nõus. Sõitsime mööda kanalit, mille ääres olid paadisillad ja majakesed, kust vanad mehed hüüdsid meile, kust pärit oleme. Kui Katrin punkti võttis siis kuulasime Kätliniga, kuidas elektriliinid särisesid kõrvu lukustavalt. Maagiline ja hirmuäratav.

Ratast oli seekord minimaalselt, sest pärast kanuud sõitsime Kreenholmi tehase territooriumile, kus olimegi ülejäänud võistluse. Territoorumil, mis muidu on suletud tavainimesele oli kolm suurt hoonet, mis olid tõelised labürindid. Osad uksed olid suletud, mis tekitas väga palju segadust ja nuputamist. Kaart oli ka kavalalt  tehtud, päris selgelt polnud alati võimalik arusaada, millises kolmest hoonest järgmine punkt asub. 

Ühte punkti otsisime tunni jagu ja õigest uksest käisime neli korda sisse kaemas enne kui aru saime, et tegemist pole pimeda, rõveda ja hirmsa keldritupikuga, vaid kui piisavalt julge olla ja edasi kombata läks ilus suur trepp lisaülesande juurde. 

Lisaülesanneteks oli läbi nelja saali tõukerattaga sõitmine ja kahes pidi postide vahelt slaalomit sõitma ja hiljem pidi paberlennuki meisterdama ja selle üle ruumi lennutama. 

Osad punktid olid nähtavamal kohal, kuid osa olid väga peidus ja ma siiani imestan, kuidas me kõik nad üles leidsime. Huvitav oli hoonete puhul see, et osad ruumid olid väga korras nagu just keegi oleks oma asjad võtnud ja välja jalutanud. Osad olid lihtsalt tolmused ja mahajäetud, osad saalid olid hoolimata värvinarmendamisele lummavad ja kaunid.

Osad kohad olid nii judinaid tekitavad, niisked, hallitanud, mädanenud, pimedad, kõhedad. Kõige hirmuäratavamad ruumid olid arhiiv, basseinid ja saunad. Pidid ju seal ringi kolama, aga peas vasardas - põgene, kohe hüppab saemõrtsukas välja või kukud kuhugi auku. Huvitav, kuidas 6 aastaga osad ruumid on säilinud suurepäraselt ja teised oleks justkui juba aastakümneid mahajäetud. 

Saime ka ronida mööda seina alla, mida kattis võrk ja kaeda vene piiri. Mu telefon muidugi pärast mõtleski, et olen Venemaal ja lõpetas minuga koostöö. 

Saime küll seekord trahvi, kuna olime kanuupunktid vastupidiselt võtnud, aga ma lihtsalt ei hooli trahvidest ega kohtades, kui on võimalik teha midagi nii põnevat nagu seiklemine.  Ja mul on üsna imeline meeskond ka. 

Juunis pean jälle ennast kokku pakkima, sest lähen teise imelise meeskonnaga Xdreamile Rummule Tarmot asendama. Selleks korraks püüan kilo väiksemaks saada ja mõne kilomeetri võhma hankida. Ei taha neid Tarmo suuri susse tühjaks jätta. 

Täna lugesin tuttava jagatud mõtet - people often say that motivatsion doesnt last. Well, neither does bathing - thats why we recommend it daily. 

Nii kavatsen minagi - püüan päeva kaupa hakkama saada ja kui vaja kasvõi minuti kaupa, aga on eesmärke, mida ma soovin saavutada, on asju, mida peab kontrolli alla saama.