fight the elements

väljas on sügav sügis ja mul on puhkus. maal lehti hunnikutesse riisudes ja õhtul porgandikooki vitsutades soikus kohale ka teadmine, et kui nüüd jooksma jälle ei lähe, siis ei ole ma mulle antud häid võimalusi ära kasutanud. aga head võimalused tuleks alati ära kasutada.
ei ole alati pime, on ainult hommikuti. ei saja kogu aeg vihma, vaid vahepeal. ei ole kõle ja külm, vaid on üsnagi nauditav. ei ole väsinud, vaid juba puhanud.
suvega said täidetud nii mõnedki eesmärgid, suutsin nii mõndagi. septembriga sai võistluspinge otsa sel aastal.
eelmine kord küsisin ka endalt mida siis edasi - nüüd on vastus valmis - tõsta panuseid!

nii olengi end leidnud juba kaks korda nõmmelt lidumas mööda metsaradu, ähkimas kuskil põõsastikus, hapnikupuuduses seiskumas mõnel tõusul, lonkimas glehni lossi trepist alla ja tippude tipp - vajusin poole jooksu peal eelmine kord põlvini ühe jalaga mülkasse - ehmatasin kopsud kurku. nõuanne endale - kui tarmo ees hüppab nagu kits, hüppa ka - ära tatsu.

kuna maastikul jooksmine on kergliiklusteega palju palju väsitavam ja suuremat koormust andvam, eriti praegu kui on palju lompe, muda, vetruvust - siis püüame kilomeetrite hulka ja aja kuluvust kilomeetris mitte hetkel jälgida. pigem pöörame tähelepanu vastupidavusele. et jookseksin vähemalt 1h- 1, 15 h kokku.
kusjuures ükskõik mis ma ka ei teeks - kõik koondub lõpuks vastupidavusele. see on kõiges kõige vajalikum. tahaks olla vastupidav pinge all, stressis olles, muresse sattudes, tervises, kiusatusele vastu astudes, oma eesmärkides, joostes, armastuses, elades....

ja selle pärast ma homme hommikul lähengi jälle nõmmele ja mähkun alguses jahedusse ja siis juba raskesse higisse - kõiges on võimalik paremaks muutuda, ka vastupidavuses. tuleb lihtsalt olla järjekindel ja proovida uuesti, aina uuesti, tõsta panuseid, ma suudan.

sweet september

nüüd on ta siis läbi - see september - nii kaua oodatud, natuke peljatud... aga ta oli oivaline, fantastiline ja kõik see, mis ma lootsin, mille nimel eelnevad kuud sai pingutatud.
nii magus ja õnnelik - kogu aeg võiks olla nii - et oled nii tubli!
esimene peatus oli siis sügisjooks tallinnas 10 km - aeg 1.14.45
kuna tarmo läks jooksma 21 km, siis jõudsin päris varakult kohale - käisin  vähemalt 15 korda wc- s ja tegin ära my fitnessi keha analüüsi, mis hetkeks kurvastas mind väga. nimelt sain suure rasvase punkti ülekaalulisuse kasti ja üleüldse oli tädi üllatunud kui ütlesin, et lähen jooksma 10 km. kuid suutsin tujulanguse  kuhugi maha õnneks sokutada ja jõudsin napilt näha ka  tarmo finishit. see andis jõudu juurde ja kui ma lippasin üle vabaduse väljaku oma stardikoridori oli tunne juba väga võimas.  õnneks leidis enne stardipauku veel tarmo ka mu üles ja sain julgustava musu ja jaki ära anda- muidu oleks ilmselt  palavus mu jalust võtnud.
olin oma numbriga 6001 päris taga, aga tasapisi läksin ikka mõnest ka mööda. püüdsin keskenduda  rohkem aga  sellele, et oleme kõik samasugused ning võistlen ikka pigem iseendaga ja pöörasin rohkem tähelepanu nautimisele, et oman  võimalust joosta keset trammiteed. väga ulmeline tunne on liikuda kaasa suures rahvasummas kohtades kus tavaliselt on tihe liiklus.
jälgides ühest silmanurgast  inimesi kes mu kõrval - nägin väga palju ennast eelmine aasta - oleksin tahtnud nii väga mõnele midagi aitavat öelda, kuid eks igaüks peab ise õppima ja leidma oma tee. minulgi on ju alles väiksed sammud tehtud, kuid need mõnedki tarkuseterad aitasid mind väga - olla vastupidav, taastuda, hoida ennast, suruda edasi, märgata ümbrust enda taustal - nautida seda, kasutada mere, mäe, käänaku omadusi enda kasuks, kuulata enda keha....8 km -l väsisin veidi ära ja eks minut läkski seal kaotsi ka, aga lõpumeetritel panin gaasi põhja ja finisheerusin nii et silme eest must.
natuke oleks võinud aeg parem olla, sest energiat jäi tegelikult veidi üle. sõitsin veel rattaga kojugi. järgmine aasta loodan joosta juba 21 km. tarmo sai maailma kõige ilusama medali. läigib eriti vingelt. tahan ka. aga eks näis kuidas treening läheb.
teine peatus - tartu rattamaraton 40 km - aeg 3.11. 39
see aasta läks meil veidi minekuga sinna kehvasti - pidime juba pärast 3 h magamist üles tõusma ja öises jaheduses suuna tehvandi poole võtma. nii et kui ma olin tarmo starti ära saatnud (ta sõitis 89 km), 10 korda wc-s käinud ja netis hulga aega surfanud ja lõpuks starti ise läksin - olin ma juba ligikaudu 10 tundi üleval olnud ja suht väsinud. aga kohe sai selgeks et oman kolme väga head eelist paljude ees - rada oli tuttav, jalgratas viimase peal (aitähhhhh gerd kanter, et medali võitsid ja ma endale odavalt vinge ratta osta sain) ja jooksus kasutatav hingamistehnika ning psühholoogia tasus siingi ära. kui eelmine kord kukkusin päris mitu korda ja enamus ajast sõitsin üksinda, siis see aasta ümbritsesid mind kogu aeg inimesed ja ei ühtegi kukkumist. tegin ilusti joogi- ja snäksipeatused, lasin ketti porist puhastada ja võtsin kõvasti riske - vahepeal ikka sõitsin sellise hooga, et nii mina kui ratas olime lennus D finisheerusin 25 minutit varem kui eelmine aasta - isegi tarmo polnud selleks valmis.
oleksin jällegi tahtnud natukene paremat aega, aga järgmine aasta saab ju jälle võimaluse parandada. tunne, mille sealt elva finishist kaasa võtsin oli ülim. selle aasta kõige vingem üritus - eneseületus on ikka päris suur minu jaoks seal rajal.
kolmas peatus - prantsusmaa - cognac - bordeaux - aeg 4 päeva
see aasta ma ei saavutanud oma eesmärke mitte ainult spordis, vaid ka tööl. meil on ikka iga aasta olnud tööl jõukatsumisi, kus tuleb oma teadmised teeninduskunstis, roogade ja jookide vallas ning muidu loomingulisust meeskondlikult üles näidata. olen soovinud esimest kohta saavutada juba mitu aastat ja see aasta siis lõpuks sai rõõmupisaraid valatud hulgi D auhinnaks igavene kuulsus ja reis prantsusmaa - cognac - bordeaux.
eneseületamist oli ka siin - lendamine - mis on ju nii tavaline tänapäeval, aga mulle ei sobi üldse ja väsimus - saabusin reisile enam- vähem otse tartu rattamaratonilt.
aga rohkem oli head -  head kehale, vaimule - head helkule. vahel peab kõigest kõrvale astuma, proovima uusi maitseid, omandama uusi teadmisi, lasta ennast hellitada, näha kuidas teised inimesed elavad, tööd teevad. panin kõik seal kogetu hoiule ja hakkan purk purgi haaval neid hetki nautima ja oma ellu tooma.
ps ma ei ole ennast siiamaani kaalunud - meid tõesti nuumati seal D
neljas peatus - RMK kõrvemaa rattamaraton - 18 km - aeg 1.35.38
hea nõuanne -ole realistlik - küll mul on hea meel, et ma seda sinna registreerudes olin - 18 km oli pärast prantsusmaal laisklemist piisav väljakutse...seda enam et rada oli mulle võõras - liivane, käänuline ja kohati kitsas tee oli väljakutse ja pingutamist vajav. võrreldes tartuga olin üsna möku - pidin paar korda ratta pealt maha kobima, sest lihtsalt ei jaksanud üles ennast vedada mäest, vahepunktis tõmbasin vee kurku ja pidurdasin korduvalt kohtades, kus teised jänese püksist välja võtsid.  olin finisheerudes väsinud ja hetkel pole kindel kas järgmine aasta lähen, aga eks näis. aga samas oli mõnus väike üritus ja sellist puidust medalit mul ka veel ei olnud.
ilm oli kõikidel üritustel super hea  ja ma arvan, et see aitas ka kõvasti kaasa sellele, et kõik nii positiivselt sujus see aasta. oli imeilus september!

mis aga edasi....eesmärk on lisada seniste ürituste hulka rakvere ööjooks, mõni linnajooks, parandada tartu rattamaratoni aega ja sügisjooksul ettevõtta 21 km. kuidas aga hoida oma senist vormi, kuidas kaalus veidi alla võtta, kuidas mitte lasta laiskust külmaga tuppa....pean mõtlema, pidama plaani ja lihtsalt tegema midagi...