Monday, July 13, 2020

There are some who can live without wild things, and some who cannot.” ― Delia Owens, Where the Crawdads Sing




“The thing about having a mental breakdown is that no matter how obvious it is that you're having one, it is somehow not obvious to you. I'm fine, you think. So what if I watched TV for twenty-four straight hours yesterday. I'm not falling apart. I'm just lazy. Why it's better to think yourself lazy than think yourself in distress, I'm not sure. But it was better. More than better: it was vital.”
― 
Tara Westover

 




Uus aasta algas küll konkreetse eesmärgita, kuid siiski mõttega, et 2020 peab tulema värvilisem ja selgem kui 2019 oli.
Esialgu andsin endale hoogu Pargijooksude rühmatreeningutega Tallinna spordihallis. Treeningud olid mõeldud harrastajale ja algajale ning lähtuti võimalusel igaühe treenitusest. 1,5 h jooksuharjutusi, lõike, jõusaali ja venitust. Esimesed paar nädalat oli päris raske -  jaksu polnud lõpuks, jäin joostes teistele ette ja süda tagus koju minnes tükk aega, aga viimastes trennides juba jaksasin rohkem ning tegin kiiremaid jalgu. Eriolukord märtsis tõi trennidele ootamatu lõpu. Tunnen väga puudust üldfüüsilisest ja vastupidavuse trennist. Aastaringi võiks korra nädalas selline trenn olla, kus kõik sust välja pigistatakse ning samas paraneb jooksu- ja teiste harjutuste tehnika. Väga loodan, et varsti on jälle võimalik treener Olga Andrejeva juurde sattuda. 
Teine päiksekiir minu nädalates olid barre trennid. Barre ehk stange treening on maailmas üha populaarsust koguv kogu keha treening, milles on kaasatud balletist inspireeritud liikumisi ja harjutusi. Tegemist on lihasvastupidavustreeninguga ning tihti ei hõlma tantsu ega balletti. Aga treener Triin Villemson siiski lisas meile lõppu alati lõigu, kus saime klassikalist tantsukunsti proovida näiteks erinevaid lõike Luikede Järve koreograafiast. Ma pole kunagi tantsinud. Minus pole ausalt öeldes grammigi graatsilisust. Aga need 45 minutit panid mind unustama mu kaks vasakut jalga. Tundsin end voolava ja kaunina. Isadora Duncuni moto oli – Tantsida tähendab elada. Just nii ma tundsin, et kogu see liikumine pani mu tardunud olemuses uuesti vere ringlema. Kahjuks pärast eriolukorra lõppu barre trennidega spordiklubis ei jätkatud. Tõmmati koomale. Tunnen väga puudust sellest trennist. Oli midagi hingele.
Eriolukorra kaks esimest nädalat olid päris pingelised ja väsitavad, sest püüdsime leida seda õiget rütmi, kuidas toimiks kõige paremini kaks kodukontorit ja üks kodukool. Pea oli päris paks kui lõpuks karantiinist õue sai astuda ja igapäevane uus rütm oli saavutatud. Meie pere elab õnneks sellises paigas, kus kõik teed viivad loodusesse ja kodu ümber annab ringi luusida ning avastada igal sammul.
Kui sa lased, siis ühtede võimaluste puudumistel avanevad alati
teised. Nii kujunes eriolukorrast olukord, mida olin soovinud pärast kooli lõppu -  olla perega, matkata, olla looduses ja mida olin rohkem kui aasta edasi lükanud.
      
Me tegime imelisi seiklusrikkaid lühemaid ja pikemaid matku metsaradadel, mööda ranna ääri, mere ääres. See oli hämmastav kui palju radu me leidsime paikadest, kus olime ennegi käinud.
Lihtsalt nüüd oli aega sissekäidud teedest kõrvale astuda, ühendasime rajad, mida enne arvasime, et ei saa omavahel ühendada. Läksime ka sinna, kus rada tavaliselt lõppeb  - kus läbipääs oleneb merevee tasemest või julgusest, tuli natuke ronida mööda kive.



Oli aega iga rada detailideni lahti võtta -  põhiline tähelepanu läks linnu – ja kivivaatlusele. Tegime palju pilte, uurisime linnuhääli, eluolu. Kuigi ma olen nüüd suur sinitihase fänn ja pöialpoiss oli palju väiksem kui arvasin, siis minu lemmikud on kivid.
    
Leidsime hämmastavaid kvartsipesasid, mis olid nii kütkestavad, puutumatud, salajastes kihtides, nurkades, kivialustes, õõnsustes. Kuigi kvarts on päevakivide järel levinuim mineraal maakoores, tavaliselt ta sillerdab mõnelt kivilt kihina vastu, siis suured tahulised pesad on harvemad leida.
Mulle avaldas muljet ka  püriit, mis sätendas kuldselt ning fossiilid iidse elu tõendid-  kõige rohkem oli kodasid, koorikuid, soomuseid, mõned peajalgse kivistised olid väga sügavad ja detailsed.

Õnnistatud on need, kes on uudishimulikud, sest neid on ees ootamas seiklused.


Üle 200 km on see poolaasta matkaradu Harkujärvel, Harku – Nõmmel, Tabasalus, Väänas, Türisalus, Laulasmaal, Kloogarannas, Paldiskis sisse tallatud.
 
Mulle sotsiaalne distantseerimine sobis.
Märtsist alates olen üleüldiselt olnud palju aktiivsem kui muidu -  perega oleme üle 11 h jalgpalli tagunud, ratta ja lapsega olen mitmeid retki ette võtnud mööda Tallinnat ning vahelduva eduga vändanud ka tööle, nii et kilomeetreid on juba peaaegu 500. Kuna meie peres on nüüd kutsu, siis on ka jalutusringe mõnuga ümber Harku järve päris mitmeid tehtud. Mõned korrad olen saanud kanuuga sõita mööda Jõku jõge.
  
Kahjuks kuigi aktiivsus on super, siis kehakaal on mu elu kõrgeim. Ehk siis puudu on jõusaal, õige puhkamine, vedeliku tarbimine, enesekontroll,  natuke liiga palju on päevades magusat, nisujahu, stressi ning ärevust. Aga üks päev korraga, paar sammu ette, jonni ei jäta, vast saab reele tagasi. Praegu on uus aasta olnud kindlasti värvilisem kui 2019 oli, aga mitte veel piisavalt selge.

"Celebrate endings—for they precede new beginnings."

  Olen pikalt olnud võlgu blogipostituse -   nüüd juhtus nii, et tuleb aasta 2021 kokkuvõte. Ju siis pidi nii minema. Mulle väga meeldib k...