―
Uus
aasta algas küll konkreetse eesmärgita, kuid siiski mõttega, et 2020 peab
tulema värvilisem ja selgem kui 2019 oli.
Esialgu
andsin endale hoogu Pargijooksude rühmatreeningutega Tallinna spordihallis.
Treeningud olid mõeldud harrastajale ja algajale ning lähtuti võimalusel igaühe
treenitusest. 1,5 h jooksuharjutusi, lõike, jõusaali ja venitust. Esimesed paar
nädalat oli päris raske - jaksu polnud
lõpuks, jäin joostes teistele ette ja süda tagus koju minnes tükk aega, aga
viimastes trennides juba jaksasin rohkem ning tegin kiiremaid jalgu. Eriolukord
märtsis tõi trennidele ootamatu lõpu. Tunnen väga puudust üldfüüsilisest ja
vastupidavuse trennist. Aastaringi võiks korra nädalas selline trenn olla, kus
kõik sust välja pigistatakse ning samas paraneb jooksu- ja teiste harjutuste
tehnika. Väga loodan, et varsti on jälle võimalik treener Olga Andrejeva juurde
sattuda.
Teine
päiksekiir minu nädalates olid barre trennid. Barre ehk stange treening on maailmas üha populaarsust koguv
kogu keha treening, milles on kaasatud balletist inspireeritud liikumisi ja
harjutusi. Tegemist on lihasvastupidavustreeninguga ning tihti ei hõlma tantsu
ega balletti. Aga treener Triin
Villemson siiski lisas meile lõppu alati lõigu, kus saime klassikalist
tantsukunsti proovida näiteks erinevaid lõike Luikede Järve koreograafiast. Ma
pole kunagi tantsinud. Minus pole ausalt öeldes grammigi graatsilisust. Aga
need 45 minutit panid mind unustama mu kaks vasakut jalga. Tundsin end voolava
ja kaunina. Isadora Duncuni moto oli – Tantsida tähendab elada. Just nii ma
tundsin, et kogu see liikumine pani mu tardunud olemuses uuesti vere ringlema. Kahjuks
pärast eriolukorra lõppu barre trennidega spordiklubis ei jätkatud. Tõmmati
koomale. Tunnen väga puudust sellest trennist. Oli midagi hingele.
Eriolukorra
kaks esimest nädalat olid päris pingelised ja väsitavad, sest püüdsime leida
seda õiget rütmi, kuidas toimiks kõige paremini kaks kodukontorit ja üks
kodukool. Pea oli päris paks kui lõpuks karantiinist õue sai astuda ja
igapäevane uus rütm oli saavutatud. Meie pere elab õnneks sellises paigas, kus
kõik teed viivad loodusesse ja kodu ümber annab ringi luusida ning avastada
igal sammul.
Kui sa lased, siis ühtede võimaluste puudumistel avanevad alati
teised.
Nii kujunes eriolukorrast olukord, mida olin soovinud pärast kooli lõppu - olla perega, matkata, olla looduses ja mida
olin rohkem kui aasta edasi lükanud.
Me
tegime imelisi seiklusrikkaid lühemaid ja pikemaid matku metsaradadel, mööda
ranna ääri, mere ääres. See oli hämmastav kui palju radu me leidsime paikadest,
kus olime ennegi käinud.
Lihtsalt nüüd oli aega sissekäidud teedest kõrvale astuda, ühendasime rajad, mida enne arvasime, et ei saa omavahel ühendada. Läksime ka sinna, kus rada tavaliselt lõppeb - kus läbipääs oleneb merevee tasemest või julgusest, tuli natuke ronida mööda kive.
Lihtsalt nüüd oli aega sissekäidud teedest kõrvale astuda, ühendasime rajad, mida enne arvasime, et ei saa omavahel ühendada. Läksime ka sinna, kus rada tavaliselt lõppeb - kus läbipääs oleneb merevee tasemest või julgusest, tuli natuke ronida mööda kive.
Oli
aega iga rada detailideni lahti võtta - põhiline
tähelepanu läks linnu – ja kivivaatlusele. Tegime palju pilte, uurisime
linnuhääli, eluolu. Kuigi ma olen nüüd suur sinitihase fänn ja pöialpoiss oli
palju väiksem kui arvasin, siis minu lemmikud on kivid.
Leidsime
hämmastavaid kvartsipesasid, mis olid nii kütkestavad, puutumatud, salajastes
kihtides, nurkades, kivialustes, õõnsustes. Kuigi kvarts on päevakivide järel
levinuim mineraal maakoores, tavaliselt ta sillerdab mõnelt kivilt kihina vastu,
siis suured tahulised pesad on harvemad leida.
Mulle
avaldas muljet ka püriit, mis sätendas
kuldselt ning fossiilid iidse elu tõendid-
kõige rohkem oli kodasid, koorikuid, soomuseid, mõned peajalgse
kivistised olid väga sügavad ja detailsed.
Õnnistatud
on need, kes on uudishimulikud, sest neid on ees ootamas seiklused.
Üle 200 km on see poolaasta matkaradu Harkujärvel, Harku – Nõmmel, Tabasalus, Väänas, Türisalus, Laulasmaal, Kloogarannas, Paldiskis sisse tallatud.
Üle 200 km on see poolaasta matkaradu Harkujärvel, Harku – Nõmmel, Tabasalus, Väänas, Türisalus, Laulasmaal, Kloogarannas, Paldiskis sisse tallatud.
Mulle
sotsiaalne distantseerimine sobis.
Märtsist
alates olen üleüldiselt olnud palju aktiivsem kui muidu - perega oleme üle 11 h jalgpalli tagunud,
ratta ja lapsega olen mitmeid retki ette võtnud mööda Tallinnat ning vahelduva
eduga vändanud ka tööle, nii et kilomeetreid on juba peaaegu 500. Kuna meie
peres on nüüd kutsu, siis on ka jalutusringe mõnuga ümber Harku järve päris
mitmeid tehtud. Mõned korrad olen saanud kanuuga sõita mööda Jõku jõge.
Kahjuks
kuigi aktiivsus on super, siis kehakaal on mu elu kõrgeim. Ehk siis puudu on
jõusaal, õige puhkamine, vedeliku tarbimine, enesekontroll, natuke liiga palju on päevades magusat,
nisujahu, stressi ning ärevust. Aga üks päev korraga, paar sammu ette, jonni ei
jäta, vast saab reele tagasi. Praegu on uus aasta olnud kindlasti värvilisem
kui 2019 oli, aga mitte veel piisavalt selge.