"After a day’s walk, everything has twice its usual value."

“It is not the mountain we conquer, but ourselves."

Sir Edmund Hillary

Istusin  koosolekul, kui kõlas mõte - me ei saa eeldada, et aastad on ühesugused, alati ei ole järjest suurepärased aastad. See ei tähenda, et ei toimuks areng või ei tehtaks tööd selle nimel, et järgmine aasta oleks parem. Tardusin. Püüdsin kiirelt püüda veel sõnade kõla. Kordasin mõtet oma peas mitu korda. 
Ma ei olnud selle pealegi tulnud, et kui ühel aastal kasvab tee rohtu, siis see ei muuda tee olemust -  ta viib ikka edasi.

Et kui ma ühel aastal ületan kõik oma ootused ja teisel aastal pettun endas põhjalikult, siis tõde on see, et kogu aeg käib töö enesearengu, unistustega, lihtsalt tulemusi ei ole nii suuri kogu aeg ja väikesi ei märka või ma ei väärtusta neid või ei väärtusta neid teised.

Ühepoolt olen ise endale seadnud, teisalt teised mu ümber kõrged nõudmised. Kui ma ei suuda neid täita, siis pettumus on talumatu. Mõni päev on õhk otsas.

Tegelikult ei ole nõuded suured. Lihtsalt olla normaalne. Lihtsalt teha seda, mida on enne mind teinud miljonid inimesed. Ei pea olema eriline, vaid täiesti keskmine.

Püüan endale uusi harjumusi sisse harjutada -  võtta hommikul aega. Käia koeraga õues, süüa rahulikult hommikust, lugeda mõni rida ajalehest või raamatust. Sõita kiirustamata kas ratta või bussiga tööle. Tunnen, et seda on vaja. Et päeva jooksul lainetaksin vähem. Et päeva jooksul sööksin ilma häireta. Et oleks rohkem energiat ja värskust. Rohkem võimalust näha positiivselt, eri nurki, detaile, peensusi, võimalusi, tarkusi. 

Et  põkkuda inimestega, haakuda rohkem eluga.

  

 

 

Juunis suri mu ema. See tuli äkki, kuigi latern ta majakas oli juba mõned aastad kustunud. Äkilised asjad on rasked. Mõtlesin pärast seda palju kui üksi me oleme siin elus. Vähemalt enamus inimesi on. Et tundub, et justkui kuuluksid kuhugi, aga mingi hetk saad aru, et siit edasi oled üksi.

“I once worked with a guy for three years and never learned his name. Best friend I ever had. We still never talk sometimes.” Ron Swanson

Eks ole.

Mul on hästi sööbinud viimane kord kui käisin ta juures mällu pilt sellest, kuidas ta käed olid risti kõhul ja pilk suunatud kuhugi nurka. Ta ei tahtnud üksi jääda. Aga seda me oleme päevast päeva. Ja siis sa kaod, oled paar kilo tuhka. 

Lugesin kuskilt - They say you die twice. One time when you stop breathing and a second time, a bit later on, when somebody says your name for the last time. 

Aga ma olen ennast tühjaks kõndinud. Tühjaks rattaga sõitnud. Tühjaks matkanud. Ja tundnud rõõmu, õnne, seiklusi. Ja võib-olla ongi mõeldud nii, et mina olen saar. 

Juunis 358 km aktiivset tegevust, neist 294 km rattaga. Juulis 429 km ja sellest 288 km ratast, ülejäänud matkamine, kõndimine, muud head tegevused, mis teevad keha ja meele rõõmsaks.  Augustis olen juba läbinud 561 km, sellest ratas 344 km  ja kuu pole veel läbigi. See kui õhtul jalad valutavad ja mõtted uitavad juba järgmiste tegemiste juures on maailma parim tunne.  

Võib olla kui kunagi mu nimi on unustatud jäävad minust alles rajad, matkarajad, rajad, mis on rohus, aga viivad ka teisi edasi...

Tule jälgi mu tegemisi instagrammis https://www.instagram.com/helkudoingsport/