Oktoobri
lõpus sai käidud Hiiumaal Tahkuna
Maastikujooksul. Polnudki enne hilissügisel ühelgi võistlusel käinud – ikka
olen septembriga hooaega lõpetanud. Üha rohkem aga peabki ennast suunama
hooaega pidama aastaringi.
Igatahes
septembris kui käisime Hiiumaal Tahkuna tuletorni jooksul sai süda sinna jäetud
ja kui nägime maastikujooksu kuulutust tuli uuesti teekond mandrilt saare poole
võtta.
Hommikul
tibutas vihma ja mereääres puhus tugev
tuul, riideid autos vahetades oli nii külm. Reegel number üks – pane
võimalikult vähe riideid, reegel number kaks
- kihita, reegel number kolm -
mõtle veelkorra reegel number ühe peale. Mina aga toppisin endale seal külma
tuule käes kõik selga. Õnneks elukaaslane veel tõmbas enne starti lapselt ühe
pusa vähemaks.
Tarmo
suundus 9 km rajale ja meie Kauriga 5 km ringile. Ja siis hakkas pihta – 2 km
olin juba tasku pistnud kindad, vöökoti vahele pistnud buffi ja varsti oli juba
nii palav, et rebisin peaaegu jõuga endal tuulejakil varukaid otsast. Nad on
lukuga eemaldavad, aga seal kus häda kõige suurem, seal abi kõige vähem – ühel
varrukal kiilus lukk kuhugi kinni. Pusserdasin, mis pusserdasin aga lõpuks sain
ka varrukad endale vöö külge riputada. Lõpuks tatsusin ringi nagu jõulupuu.
Esimesed
kilomeetrid olid rasked ka seetõttu, et jäin negatiivsetesse mõtetesse kinni.
Viimasel ajal pole ma teinud nii häid otsuseid toitumises kui ka aja
planeerimises, mille tõttu vorm vajab kõvasti parandamist ja seetõttu on
jooksusamm aeglasem kui mõni aeg tagasi. Kaur aga on Tarmoga tublisti trenni
teinud ja jooksis minust ees ikka tahapoole vaadates – ema, kas sa ikka
jooksed? Kas sa ikka valmistusid selleks võistluseks? Kas sa tuled juba?
Jookseme nüüd!
Mul
oli kuidagi häbi, et ma pole selles vormis, millega ta harjunud on. Et muidu
ergutan ja õpetan mina ning nüüd mu 9- aastane on hoopiski mulle karguks. Kuid
enesehaletsusega kaugele ei jõua on kindlaks tehtud ja Kauri ergutamine lõpuks
hakkas hoopiski positiivselt mõjuma, samuti aitab alati naeratamine ja pea
püsti hoidmine. Pole vaja jalge ette vahtida, tuleb ringi vaadata. Hiiumaa
loodus on ju selleks loodud, et seda imetleda.
Rada
oli väga mõnusalt üles ehitatud – eelroaks liiva, pearoaks tõuse ja languseid
ürgmetsas ja kirsiks tordil mereäär.
Kaur jõudis isegi kaeda hallikaslillakaid samblikke ja mina mõelda kui hea õhk,
mida hingata.
1,
5 km enne lõppu jooksis meist Tarmo mööda - hiljem selgus, et ta sai meeste 2. koha.
Juhhei! Kaur muidugi võttis talle sappa aga üsna pea jäi üksinda. Mõtlesin, et
nüüd jääb seisma ja ootama mind aga ta hoopiski üllatas – luges ilusti ise rada
ja spurtis finishini välja. Äge laps!
Igatahes
kiidan Hiiumaa Tahkuna Maastikujooksu korraldajaid. Meil oli aeg Hiiumaal hästi
sisustatud.
Mis
aga edasi? Võtsin vastu Reval spordi 10 nädala väljakutse – vähemalt 2 korda
treeningsaali nädalas sattuda. Esimesed trennid on hoogsalt selja taga, aga
selles juba järgmine kord!!!
Uuest
aastast hakkan ka plaani pidama kuidas üks suur unistus oktoobris 2017 täita –
see saab olema üks raske, kuid ma loodan, et rahuldust pakkuv teekond.
