2018 hakkab vaikselt lõppema ja enne kui teen aasta kokkuvõtte olen teile võlgu maratoni järgse loo. Juba
mitmes sügis kukun ma pikalt ja hääletult pimedasse jäneseurgu. Näen ennast
kõrvalt, kõik toimub aegkluubis, aga kui palju ma sellele ennetavalt ei mõtleks
või teadvustaks, et seal pole hea olla juhtub ikka, et seal ma olen - tunnen end kord liiga väikesena püüdes end
kuidagi kuhugi ääreni upitada, kord liiga suurena mitte mahtudes sinna kuhu
tahaks, silmades ei helgi erkust ja päev saab otsa enne kui jõudis ta alata.
Juba
suvel mõtlesin pingsalt sellele, kuidas mitte sattuda sellesse lõksu, kuid
märkamatult sai sellest mõttest tõdemus, et siin ma jälle olen.
Pärast
maratoni septembris jäin päris tõsiselt haigeks - arvatavasti angiin - püüdsin pikalt eemale tõrjuda fakti, et ise
sellest välja ei tule, kuid lõpuks tegin püstijalu eluga edasi minnes läbi
antibiootikumide ravi.
Kui
oktoobris Eesti Maastikumaratoni 25 km rajale läksin, siis jooksin vaid
lõiguti, enamus rajast matkasin, sest lihtsalt jõudu polnud. Tundus veider,
sest just kuu aega tagasi olin ju jooksnud 42 km. Õnneks suutsin siiski nautida
igat kilomeetrit. Vahel sulgen silmad ja kujutlen ennast sinna rajale tagasi.
Maastiku maratoni rada kulges valdavalt
kitsastel metsaradadel, pinnasteedel, laudteedel, esines ka ebatasaseid ja
alustaimestikuga lõike ning olid ka mõned väiksed tõusud. 25 km pikkune rada kulges
alates Järvi järvedelt läbi Kõnnu Suursoo raba ja Kõrvemaa metsade kuni
Aegviiduni. Rada oli tähistatud lintide, noolte ja RMK matkaraja tähistega
ning oli avatud 7,5 tundi. Maailma parim sügisilm oli - selge ja soe, loodus oli hingematvalt kaunis
ja hästi vahvad vahepunktid olid. Esimeses pakuti särisevat ja tuhast grillvorsti
ja rabajärveveest keedetud kuuma teed. Teises peatuses oli kommi, rosinat,
hapukurki ja vett. Hapukurk ja sokolaadikomm läks kaubaks imehästi, aga
kummikommi ma enam küll ei võta, väga keeruline oli muutkui edasi liikuda ning lõputult
mäluda. Kolmas peatus oli vahetult enne lõppu ja seal oli tõsine prääsnik –
coca cola, Vana Tallinn ja sprotisaiad. Kaasavõetud kaerabatoon jäigi söömata,
sest finishis pakuti veel ka sooja suppi ja kooki ning medaliga anti kaasa
pähklipakk.
Kohe
raja alguses olid head emotsioonid, sest Järvi järvede RMK oli mulle tuttav
- eelmine oktoober käisime seal Tarmo
sünnipäeval perega telkimas, mõnus oli meenutada sooja kakao hõngu ja pragisevat
lõket. Laudteedel oli küll veidi ebamugav - olin pannud oma nakkidega
maastikujalanõud, mis muidu ekstreemjooksudel plusse teenivad, aga kahjuks
libedal laudteel jalgealuse ebakindlaks muutsid ning jooksmise täiesti välistasid.
Tavalised jooksutossud oleksid sobinud paremini. Jussi nõmmel ümisesin Nipernaadi
Rändaja õhtulaulu –
Ma
kõnnin hallil lõpmata teel, kesk nurmi täis valmivat vilja.
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teed
ju lapsena teesid armastas meel..
Igatahes see rada oli imeline ja ootan juba väga uut
oktoobrit. Järgmine kord kavatsen 25 km uuesti läbida aga koos Kauriga.
See on talle juba päris mõistlik pikkus.
November on vist olnud treeningute mõttes kõige kurvem kuu. Käisin kaks korda matkamas perega ja jõudsin mõned korrad Olga
Andrejeva kummilindi trenni. Trennis tehakse siis harjutusi kasutades kummilinte. Kummilinte on erineva pikkuse ja tugevuse,
jäikusega ning osasid saab korrigeerida, teisi mitte. Meie peres on ammu olemas
olnud väike tugev „loop“ kummilint – kinkisin üks aasta Tarmole jõuluteks, kuid
see oli enne kui Eestimaal lindibuum juhtus ja tol hetkel vaatasid seda küll
kaks hämmastunud silma. Novaator pole lihtne olla. Nüüd muidugi oli hea kodust
võtta. Pikemad õhemad ostsime siiski juurde. Trennis saab koormust kogu keha,
harjutused on oma loomult lihtsad, kuid kavalad. Pärast mitmeid kordusi tuleb
välja trenni tõsidus.
Detsember on alanud paremini - sain lõpuks jooksutossud jalga. Tempo on
tasane ja distantsid lühikesed, aga tunnen rõõmu, et vähemalt olen uksest
väljas. Aasta esimestel päevadel teen ülevaate sellest siis kuidas detsember lõppes ja annan hinnangu aastale 2018. Kaunist vana aasta lõppu teile!
